Eesti Laul 2021

Ei saa ka sel aastal ilma kommenteerimiseta. Igaks juhuks mainin ette, et olen praegu, mil ma seda postitust kirjutan, suhteliselt magamata ja seetõttu on mu bullshit detector väga kõrgendatud olekus. Ja kuigi ma olen paljudel ka videoid näinud, siis hetkel ma visuaali ei kommenteeri, ainult laule.

Heleza "6"
See laul oleks palju, kohe väga palju parem, kui see oleks ainult prantsuskeelne. Mulle ei meeldi kakskeelsed laulud üldiselt, välja arvatud juhul, kui kakskeelsus on põhjendatud. Antud juhul pole. Kui ma prantsuskeelset osa kuulasin, olin meeldivalt üllatunud, eesti keele juurde jõudes aga pettusin. 

Alabama Watchdog "Alabama Watchdog"
Nagu vaese mehe Linkin Park. Kui seda esimest korda sõpradega kuulasime, siis vaatasid nad ootusärevalt mulle otsa, et noh, tahtsid ju rokkmuusikat? No ei, lahjaks jääb, kuigi plusspunktid selle eest, et laulja on ülipandav. Oih, ma ei pidanud ju visuaali hindama.

Tanja "Best Night Ever"
Sellised üdini positiivsed girl power'i peolaulud pole ikka üldse minu teema. Judinad tulevad peale, kui ma kujutan ette ennast selle järgi mingi naistekarjaga hüppamas. Ei andke mulle midagi morbiidsemat, palun! Laul ise on mu meelest liiga vanamoodsa kõlaga, et sellest hitt võiks saada, ja ka üsna sisutühi. Pealegi – miks toota praegu laule, mis on mõeldud klubis või peomeeleolus kuulamiseks? Nagu saaks seda praegu teha, eksole.

Nika Marula "Calm down"
Algus on paljutõotav. Mõnus, veidi sünge kõla. Mulle meeldivad madala häälega lauljad, nii et esialgu tundub, et võiks täitsa kruvida. Pikapeale läheb aga liiga ennast kordavaks ehk igavaks – ei tule sellist mõnusat hüpet, mida selliselt laulult ootaks. Ühesõnaga – uuesti ei kuulaks.

Kadri Voorand "Energy"
Oeh. Mul olid nii suured ootused sellele laulule, sest mulle meeldib väga Kadri Voorandi hääl ja ma nii lootsin, et ta teeb midagi üliägedat. Kahjuks jääb ta seekordne – kuigi väga ilus ja professionaalne – ballaad mu ootustele kõvasti alla. Ilus, aga mitte midagi erilist. Kui keegi teine oleks seda esitanud, poleks mu ootused ilmselt nii kõrged olnud ja ma oleksin olnud palju positiivsemalt meelestatud.

Kristin Kalnapenk "Find A Way"
Täiesti mõttetu tapeet. Tõsiselt: kuidas see edasi sai? 

Egert Milder "Free Again"
Egerti laulud on alati väga äratuntava kõlaga – nii ka praegune. Nii nagu ta ise ütles, on tegu mõttelise järjega eelmise aasta laulule, aga noh ... pole nagu nii huvitav, et ma viitsiks seda uuesti kuulata. Ilmselt ongi see sedasorti muusika, mis kas meeldib või ei meeldi, mind jätab suhteliselt külmaks. Kui raadiost tuleks, siis kohe jaama ei vahetaks, aga ise peale ei paneks.

Suured tüdrukud "Heaven's Not That Far Tonight"
Sama lugu, mis Kadri Voorandiga – mul olid neile väga suured ootused ja sellepärast olen ma pettunud, et nad n-ö kindla peale välja läksid. Mulle meeldis väga, kuidas Kaire Vilgats laulis "Maskis laulja" saates "Over the Hills and Far Away" laulu ning ma lootsin, et äkki nüüd tuleb midagi sarnast – võimsat, veits rokilikku ja suurele lavale sobivat, .... aga ei. Tuli hoopis veidi vanamoodne diskolugu. Sellega saavad nad laval muidugi hullata ja tantsida, aga kammoon, nad suudaksid ükskõik, mida laulda, miks selline valik?

Kéa "Hypnotized"
Miks taas klubilaul? Selleks ajaks, kui klubid avatakse, on see ammu kõigil peast kulunud. Ma pole sellise muusika austaja, nii et ma ei oska kommenteerida, kas see on moodne ja äge – ma ise selle järgi ilmselt ei tantsiks. Igavaks jääb.

Uku Haasma "Kaos"
Lõpuks üks minu masti laul ka. Ma muidugi lõikaksin salmid ära ja kuulaksin ainult refrääni. Huvitav, kas need kirjutati eraldi? Mulle tundub, et need on justkui kaks erinevat laulu. Või siis refrään oli olemas ja kuna ruttu oli salme vaja, siis keevitati midagi suvalist juurde. Jah – refrääni eest annaksin maksimumpunktid, aga salmid ja lõpuosa vajuvad ära ega kanna seda mõnusat pinget edasi. 

Karl Killing "Kiss Me"
See on nüüd üks nendest lauludest, mis suhkuhaiguse tekitavad. No nii siirupine ja ... prr. Samas sellisel muusikal on kindlasti oma sihtgrupp, lihtsalt mina ei oska seda hinnata. 

Gram-Of-Fun "Lost In A Dance"
Mul on tunne, et ma olen seda laulu enne kuulnud – midagi väga tuttavat on selles igatahes. Tegelikult mulle päris meeldib see, mõnusalt tempokas, aga mitte liiga triviaalne. Tahaks ise seda laulda.

Ivo Linna, Robert Linna, Supernova "Ma olen siin"
Supernova võiks tihemini laule välja anda. Pea iga kord olen ma vaimustuses – nii ka nüüd. Pean tunnistama, et esimesel kuulamisel olin ma üsna ükskõikne, aga see laul ei annagi ennast esimesel korral kätte, vaid avaneb pikkamööda. Igal järgmisel kuulamisel avastasin uusi nüansse ja praeguseks olen ma armunud. Mulle täitsa meeldiks, kui see laul eurokale läheks. Lisaks meeldib mulle väga, kohe VÄGA Robert Linna. Ma nüüd kuulangi seda laulu uuesti.

Jüri Pootsmann "Magus melanhoolia"
Mmm ... mu meelest on Jüri Pootsmannil nii seksikas madal hääl ja mulle tohutult meeldivad tema urbanistliku helikeelega laulud. Õnneks on see laul samas stiilis. Veidi ehmatas mind laulu refrään ja ma tahaks väga näha, kuidas see live'is kõlab. Huvitav, väga huvitav laul. Samuti nõuab mitu korda kuulamist. Ma olen juba lugenud, et see laul tekitab välismaa europortaalides furoori ja ma saan täpselt aru, miks.

Helen "Nii kõrgele"
Kui Helen rääkis laulu tutvustavas klipis, et ta eeskujuks on Jennifer Lopez ja et ta ei suuda laulda ilma tantsimata, siis ma lootsin, et tuleb mingi üliäge tantsulaul, aga  ... no kuulge, mis see on? Selle järgi ei saa isegi kõige parema tahtmise juures tantsida. Ta ise ka ainult õõtsub videos, ei mingit tantsu. Pettumus, täielik pettumus.

Hans Nayna "One By One"
Ma ei jaksa enam neid laule kuulata. Ausalt. Mulle ei meeldi see laul, sest see meenutab mulle umbes sadat samasugust laulu ja ununeb kohe, kui selle kinni panen. Miks ei tehta enam huvitavat muusikat? 

Rahel "Sunday Night"
Mulle ei meeldi üldse, ma kordan ÜLDSE jazz, nii et kui ma kuulen laulu, mis kasvõi natuke jazzi meenutab, panen ma selle kohe kinni. Nii juhtus ka selle lauluga. Seega ei saa ma kahjuks seda arvustada.

Redel "Tartu"
No mis see on? Miks see edasi sai? Kas Eesti Laulu žüriile antakse käsk igal aastal mingi naljalaul edasi saata või? Muul juhul ma selle laulu eksistentsist siin aru ei saa. Mulle väga meeldib Indrek Vaheoja, aga no tõesti – ta suudab palju rohkemat.

Uku Suviste "The Lucky One"
Selline tunne, nagu oleks Uku võtnud oma eelmise aasta laulu ja seganud sinna hulka veidi Jaagupi eelmise aasta eurolaulu ning eemaldanud suure hulga Filipp Kirkorovit ja – voilá! Mulle meeldib igatahes rohkem kui eelmise aasta lugu (mida ma ausalt öeldes et mäletagi). Solidaarsusest saadaksin Uku edasi küll.

Sissi "Time"
Mulle ei meeldi selline triviaalse sõnumiga meil-on-aega-nii-vähe gospelilaul. Igav oli ja taas kurb, et Sissi midagi huvitavamat laulda ei taha.

Wiiralt "Tuuled"
Oi, kantri! Tegelikult mulle kantri ei meeldi, aga see laul on ju päris mõnus. Täitsa huvitav kuulata – ma poleks eales uskunud, et ma midagi sellist kantri kohta ütlen, nii et ilmselgelt on magamatus oma töö teinud.

Koit Toome "We Could Have Been Beautiful"
Mulle ei meeldi, kui mehed falsetis laulavad, aga kui ma selle kõrvale jätan, siis ... miks mitte. Laul on igati eurokas ja järgib vist pea kõiki kohustuslikke euroballaadi reegleid. See ongi muidugi ainult lavale sobiv laul – raadiosse see mu meelest ei passi. 

Andrei Zevakin & Pluuto "Wingman"
Vot selle järgi ma tantsiksin. Mulle meeldivad sellised veidi lõunamaised rütmid ja see laul võtab esimesest taktist puusad õõtsuma. Refrään on selline, et juba teisel kuulamisel laulad kaasa. Ei, mulle meeldib!

Tuuli Rand "Üks öö"
Huh, viimane! Taas selline positiivsusest rõkkav klubikas, mis üldse minu teema pole. Ei oskagi seda kuidagi kommenteerida. Uuesti ei kuulaks, edasi ei saadaks. Igav. ma selle peale kuulan uut Kosmikute plaati hoopis.

Pärast kõikide laulude kuulamist saadaksin ma eurokale kas Jüri (kui ta laval kõrged noodid välja võtab) või Linnad. Ma tean, et kumbki ilmselt väga kõrgele ei jõuaks, aga vähemalt oleks mul endal midagi kuulata. Uku või Koit võiksid ka minna oma euroballaadidega, aga ma kardan, et nende laulud sulaksid üldisesse mürasse ära. Videod on neil muidugi väga head, nii et kui eurokas toimuks sel aastal vaid videote põhjal, oleks neil lootust küll.

Natuke kurtmist

 Ma mingil määral saan aru, miks inimesed koroonasse enam nii tõsiselt ei suhtu. Lihtsalt ei jaksa kogu aeg muretseda ning elu nõuab ju ikka elamist. Küll aga ei saa ma aru neist võitlevatest "õiguslastest", kelle fantaasia hakkab tööle vaid siis, kui on vaja leida vabandusi reeglite mittetäitmisele. Ma olen alati olnud seda meelt, et inimesed tehku seda, mida nad tahavad, KUNI see ei sega ega ohusta teisi inimesi, aga praegu on kõige hullem see, et need idikad, kes räuskavad, kuidas nende ajud maskiga hapnikku ei saa ja kuidas valitsus neid suukorvistab, on potentsiaalsed ohud teiste inimeste tervisele. Mina isiklikult ei karda koroonat, kuigi väike ärevus on ikka sees, sest tavalised hingamisteede haigused mõjuvad mulle üsna rängalt, aga ma ei annaks endale mitte kunagi andeks, kui keegi minu lähedastest peaks minu hoolimatuse tõttu haigeks jääma. Mul ei ole raske pesta käsi või kanda vajalikes kohtades maski, kui ma sellega aitan vähendada haigeks jäämise riski. Veel kergem on mul püsida kodus, kui just kuhugi vaja minna pole. Kusjuures, rääkides maskidest, siis näiteks ühistranspordist olen ma praeguseks loobunud, sest mul läheb süda pahaks, kui ma bussis maski kannan. Kohe päris tõsiselt. Ja teiste heaolu huvides ma praegu bussiga ei sõida, sest inimestel on niigi raske, pole neile veel üht oksendavat inimest oma ellu vaja.

Miks ma üldse koroonast rääkima hakkasin? Kes seda teab. Tahtsin hoopis kurta, et igasuguste pärandiasjade ajamine on jube keeruline ja kallis, kui pole tehtud testamenti. Tähendab, kallis on see ka siis, kui on tehtud testament, aga kui pole (ja enamikul vist siiski pole) on see veel jube tüütu ka. Miks ma nüüd sellest räägin? Lihtsalt sellepärast, et hiljuti suri üks mu lähedane, kes loomulikult polnud teinud testamenti. Nüüd tahan ma pärandist loobuda ja seda teha ka Ernsti eest, kes oleks samuti pärija. Ernsti eest loobumiseks on vaja aga ka Steni heakskiitu. Jumal tänatud, et a) me normaalselt läbi saame ja b) ta Eestis elab. Praegu kirjutasin talle lihtsalt et kobigu notarisse ja loobugu, aga kui me oleks näiteks räigelt tülis või kontaktid täielikult omavahel kaotanud, siis oleks praegu ilgelt keeruline. Seega elutarkusi ka teistele: a) tehke testament, b) eriti tehke testament, kui teil on kinnisvara, c) kui olete abielus, siis tehke testament, sest kaaslane ei päri teie surma puhul kogu teie vara, vaid peab kaklema teie sugulastega ja uskuge mind, seda ei viitsi keegi, d) kui te ei ole abielus, tehke testament, ükskõik, kas teil on lapsed või mitte, e) kui oma lapse teisest vanemast lahku lähete, hoidke vähemalt sellisel tasandil suhteid, et saate ametlikud asjad aetud, f) kui kolite välismaale, tehke mõnele oma pereliikmele volitus oma asjadega tegelemiseks. Huh, sai vist kõik? Igatahes on need elutarkused mu enda kogemustest, nii et õppige ja järgige.

Kas ma peaksin oma igapäevaelust ka rääkima? Sellest pole eriti midagi rääkida, sest põhiliselt teen ma tööd, kantseldan Ernsti, valmistud jõuludeks ja proovin lihtsalt mitte hulluks minna. Selline tavaline elu. Aga lõppu panen hoopis ühe pildi minust ja väga rõõmsast Ernstist, kelle luba pildistamiseks pidin ma u pool tundi nuruma. 

Hommikune vihastamisminut ehk Tallinna Vanalinnast

Sattusin lugema täna Tallinna Vanalinna söögikohtade hala, kuidas nad klientide turistide vähesuse tõttu peavad uksed kinni panema, ja ma ei suutnud lihtsalt vaiki olla. 

Ma ei taha üldse alahinnata koroonakriisi hävitavat mõju majandusele ja samuti arvan ma oma tavapärase optimismiga, et kõige hullem on alles ees, aga samas leian ma ka, et Eestis pole kõik sugugi nii trööstitu kui teistes riikides. Epp, kes elab Tšiilis, hõiskas just, et esmaspäevast alates saavad nad ilma lubatäheta õues käia ning lahti tehakse söögikohad. Inglismaa ja Saksamaa pannakse praegu täielikult kinni, aga ka suvel, mil Eestis polnud arugi saada, et mingi koroona kusagil on, olid seal söögikohtadele väga ranged piirangud. Ma ei viitsi praegu kontrollida, aga mu meelest vähemalt Berliinis võis olla ühes lauas kuni 6 inimest ja üks neist pidi andma oma kontaktandmed söögikohale. Igatahes: sakslased ja paljud teised võivad praegu väljas einestamisest vaid und näha; restoranide omanike peale ei taha ma mitte mõeldagi. Ja siis loen ma seda artiklit, kus Vanalinna söögikohtade omanikud kurdavad, et turiste ei käi ja eestlased, igavesed rotid, tulevad vaid siis, kui söögid on -50%, aga selliste hindadega kasumit ei saa jne jne. Ja ma saan kurjaks.

Mina pikaaegse tallinlasena olen Vanalinnast pea täielikult võõrdunud. Miks ma peaksin seal käima, kui mind kõnetatakse inglise, soome või heal juhul vene keeles ning avastades, et ma olen eestlane, põlglikult ignoreeritakse. Miks ma peaksin astuma sisse Vanalinna söögikohtadesse, kui ma tunnen end seal võõrkehana, ma ei kuule seal eesti keelt (ka teenindajatelt) ja ma tunnen iga rakuga suhtumist, et ah, taas üks eestlane, kes piisavalt ei joo, söö ega kuluta. Kui menüüdki on peamiselt võõrkeelsed. Mu ema rääkis sama, et teda ja tema tuttavaid ei tõmba üldse Vanalinna ja seda mitte kallite hindade pärast, vaid just suhtumise – mida sa ronid siia, kui sa pole väljamaalt? Minu tuttavad ja sõbrad on juba ammu valinud Vanalinna asemel Telliskivi kvartali ja Noblessneri, kus, muide, on ka päris krõbedad hinnad, aga kus on palju mõnusam atmosfäär. Kus sulle ei tooda poole söömise pealt arvet, et sa saaksid eest kobida ja järgmistele purjus soomlastele ruumi teha (minu isiklik kogemus).

Ja nüüd, kui turistid istuvad oma riikides lõksus ega saa enam tulla siia sajaseid luftitama, on muidugi p**** majas. Kes siis nüüd meie restoranidesse tuleb? Ega ometi need minemaaetud rotid eestlased? Aga eestlased on pika mälu ja vihaga – kui oled juba kord kusagilt minema peletatud, siis enam tagasi ei lähe. Äkki oleks pidanud varem sellele mõtlema, et ka eestlased on inimesed ja kui turistid käivad vaid korra-paar Eestis, siis kohalikes oleks saanud kujundada päris korraliku püsiklientuuri? Ja pealegi, kiunuda ajal, mil pea kogu ülejäänud Euroopas on restoranid-söögikohad suletud, et nad saavad küll lahti olla, aga kliente ei käi ... minu arvates on siin neile endile mõttekoht, miks ei käi. Ja mida ise teha saaks, et käiks.

Ja ausalt öeldes ei tõmba mind isegi praegused 50% madalamad hinnad Vanalinna.

Tööst ja muust

Ma lihtsalt ei oska oma postitusi pealkirjastada. Ma mäletan juba kooliajast, et kõige kohutavamad ülesanded olid need, kui pidi jutule ise pealkirja mõtlema – ma ju ei oska! Pigem kirjutan viis lehekülge mõne kirjandusteose analüüsi kui panen mingile jutukesele pealkirja. Delfi ajakirjanikku minust ei saaks (mitte, et seda tööd mulle pakutud ei oleks, hahaa).

Käisin eile kinos uut Eesti filmi "O2" vaatamas ning olin väga positiivselt üllatunud. Tähendab, mu ootused Eesti filmidele on nüüdseks nii madalad, et ma olen õnnelik juba siis, kui ei näidata a) paljast Taavi Eelmaad (mitte, et mul midagi ta vastu oleks, aga enough is enough), b) paljast Mirtel Pohlat, c) tühja randa, soovitatavalt mustvalget, c) raagus puid, soovitatavalt u 10 minutit, d) kedagi pool tundi kaugusesse passimas ja mõtlemas (ilma kontekstita), e) kõiki neid koos. "O2" oli aga lisaks kõikide nende eelnevate sümbolite puudumisele veel väga pinev ja seostatud stseenidega – seda viimast ei saa üldse kõikide Eesti filmide kohta öelda. Pärast vaatasin, et režissöör oli sama, kes tegi "Supilinna salaseltsi" ja siis mõistsin, mis see nii hea oli. Kusagil kirjutati ka, et "O2" oli nagu "Supilinna salaselts" täiskasvanutele ja mul ei jää muud üle kui nõustuda. Seda ka muidugi, et Priit Võigemast on lihtsalt vaimustav näitleja.

Täna teatas Facebook mulle, et olen oma praeguses töökohas töötanud juba 10 aastat. Kui see pole järjepidevus, siis mis on? Kümne aasta jooksul on põhimõtteliselt kõik mu elus muutunud, aga näe, töökoht on jäänud samaks. Tööülesanded muidugi mitte, sest kümne aastaga jõuab nii mõndagi juhtuda. Päris tore on mõelda sellele ajale tagasi. Mäletan hästi seda esimest vaimustust, kui tööle läksin – see oli mu esimene kontoritöö ja ma olin nii rõõmus, et lõppude lõpuks on mul töökoht, kust ma saan normaalsel kellaajal koju! Eelnevalt olin ju töötanud poodides, kust sain lahti tihti alles u kell 23 õhtul. Oleks ma siis teadnud, et 10 aastat hiljem teen ma oma tööd üldse kodust, oleks ma vist õnnest minestanud. 

Nüüd tähistangi oma pikka tööiga sellega, et ... teen tööd. Kodus. Hommikumantlis. Kohvitass kõrval – vähemalt miski on alati samaks jäänud.

Kaltsukaleiud

Raamatutest riiete juurde. Ebapärlikarp kirjutas oma kaltsukaleidudest ja ma mõtlesin kohe, et miks mitte ka mina, kui põhimõtteliselt 90% mu riietest on teiselt ringilt. Läksin siis kapi juurde ja haarasin mõned ettejuhtuvad riided, et need üles pildistada. Pean mainima, et nad on kapis seismisest veidi kortsus ning lisaks ei oska ma neid ilusti piltidele sättida, aga ehk saate hakkama. Piltidel on muidugi vaid väike murdosa mu garderoobist, aga mul tõesti polnud aega rohkem. Miks ma enda seljas neid asju ei pildista? Aga vot sellepärast, et mul tõesti pole südant kedagi ennast pildistama sundida.

Kaks mõnusat suvekleiti, seljas hästi mugavad ja hoiavad hästi. See alumine on Kairi Vildersoni kollektsioonist, pealmine tundmatuks jääda soovivalt firmalt. Mõlemad kleidid on mul väga tihti kasutuses.

See särk on üks mu kõigi aegade lemmikuid kaltsukaleide. Ostsin ta jube ammu mingist Vanalinna kaltsukast ja hinda ei mäleta, aga ilmselt oli see väga olematu summa. Kõik, kes seda näinud on, on selle kohta midagi maininud – näiteks, et kus seda küll kanda. Mis mõttes kus? Mina olen seda kandnud näiteks tööl. Sama lugu nende pükstega – ostsin need aasta tagasi paari euro eest ühe stiilipeo jaoks, aga avastasin, et nendega saab sama hästi ka tööl käia. 

Järgmine töökomplekt ajast, kui ma veel kontoris käisin. Kohe, kui ma seda pluusi uuskasutuskeskuses nägin, teadsin, et ega keegi peale minu seda nkn ostaks – see oli vist isegi 1 euro peale hinnatud. Minu meelest on aga selles pluusis ühendatud kõik, mis mulle meeldib: see on punane, läbipaistev, pikkade varrukatega, sädelevate kolpadega ... Mida veel õnneks vaja? Need püksid on samuti sädelevad ja mõnusalt venivad, nii et kannan neid sügistalvisel hooajal põhimõtteliselt igal pool.

Üks komplekt, mis sobib samuti tööle, koju ja puhkehetkele. Kunstnahast seelik on ilma sukkadeta kandmiseks veits lühike, aga muidu väga šeff. Kui tahan viisakamat muljet jätta, kannan juurde seda täpilist pluusi, mille parim omadus on see, et ta on üliõhuke. Suvel täiesti asendamatu. 

Mõnus lühike pükstükk – pildilt nii hästi aru ei saa, aga seljas näeb see hästi kihvt välja. Ostsin ta suvisteks pidustusteks, sest tal on hästi lahe avatud seljaosa ja pealegi on temaga mõnus tantsida – kui kleidid kipuvad ebasobivatel hetkedel üles tõusma, siis pükstükiga seda muret pole. Need kingad ostsin paar kuud tagasi sügiskingadeks (maksid mingi paar eurot) ning olen nest vaimustuses. Mõnusa kõrgusega konts, paelad ... omadused, mida ma kingade juures enim hindan.

Lühikesed püksid ja topp (hetkel veits kortsus, aga vahet pole) olid samuti suvel üks mu tavapärasemaid riietusi, millega sai minna töölt otse matkale, kohvikusse või peole. Hind kokku u 5 eurtsa.

 

Mu lemmik kevadmantel, mille sain Uuskasutuskeskusest kõigest 1 euro eest. Pildilt pole näha, aga ta on hästi ilusalt tulbilõikeline, mis vähemalt minu figuurile kenasti sobib. Ja no see punane värv, sellele ei suuda ma kunagi vastu panna.

***

Nagu näha, siis enamike asjade juurde ma hinda ega ostmiskohta ei kirjutanud, sest ma lihtsalt ei mäletanud neid. Kui ma kunagi uuesti viitsin riidekappi sukelduda, siis teen vol 2 ka, seniks aga ootan teiste lahedaid kaltsukapostitusi.

Privileegid

Ma loen praegu Elena Ferrante Napoli-romaanide sarja ning olen nii suures vaimustuses ja mõtteid täis, et ei oskagi kuidagi olla. Eelkõige tunnen ma, kui priviligeeritud ma olen, et ma olen kasvanud üles siin ja praegu, mil ma saan õppida ega pea näiteks pärast algkooli tööle minema või koju abiks jääma. Et mul on olnud võimalus lugema õppida, mein Gott! Aga nüüd raamatutest. Kõiki ma veel läbi lugenud pole, nii et ilmselt on mu mõtted pisut poolikud.

Üks peategelastest, erakordselt tark tüdruk peab jätma haridustee pooleli (raamatu kontekstis isegi mitte pooleli, sest seda tegid väga paljud lapsed, st see oligi tavapärane), sest ta perel pole raha ega tahtmist tema koolitamiseks ning pealegi – kes siis kodus ja pereäris aitab? Tema sõbranna, kelle pere küll ei toetanud, aga ka ei keelanud õppimist, saab aga edasi õppida, minnes põhikooli, gümnaasiumisse ja koguni ülikooli – agulist pärit tüdruku jaoks enneolematu karjäär. Minu jaoks kõige põnevam oligi järgida nn. ühe oksa kaht haru: samast keskkonnast tulnud tüdrukute erinevaid teekondi. Kes kooli ei läinud, läheb varakult rikkale mehele, elab külluslikku ning pealtnäha kadestamisväärset elu, teine aga, kooliõpilane, vireleb vaesuses ja mõtleb, ega oleks ka tema pidanud vana sissetallatud rada (mees–lihttöö–lapsed–kodu) valima? Mitte võitlema oma hariduse eest? Eriti, kui tema sõbrannadel, kes koolis ei käi, on austajad ja nii lõbus elu. Mulle käis tegelikult minategelane veidi närvidele, sest tal oli ilmne alaäärsuskompleks, mida ta üritas leevendada sellega, et rääkis peenemas keeles ja kõrgematel teemadel. Lisaks tundus ta mulle kui tüüpiline "tubli tüdruk", kes on olematu kujutlusvõimega ning laseb liugu teiste mõtetel ja ideedel. Sellepärast olin ka veidi pahane – miks tema saab edasi õppida, aga tema sõbranna, kes on loomupäraselt palju andekam ja loovam, mitte? Raamatutes (ma räägin põhiliselt esimesest) näidataksegi toonase maailma ebaõiglaseid raame, mis praegu loetuna tunduvad uskumatuna, aga tol ajal olid igapäevaelu, millest välja murdmine nõudis tohutult jõudu ja õnne.

Raamatutes põimus omavahel väga palju teemasid, mis olid kõik mõtlemapanevad, aga minu jaoks üks olulisemaid oli kogu elu juhuslikkuse teema. Jah, ühel hetkel võid olla rikas ning elada luksuslikku elu, teisel aga majanduslikult põhjas. Ja et õnn ei pruugi käia rikkusega käsikäes, tähendab, ei käigi. Ükskõik, mida teed, ei garanteeri, et kogu su järgnev elu on kindel ja selge, ikka tuleb midagi ette, midagi vahele, mõni juhus, mõni inimene ning kõik on taas teisiti. Ja kas haridus toob õnne? Kas õppimine muudab õnnelikuks või on õnnelikumad need, kes pärast algkooli tööle läksid? Elu on heitlik, kunagi ei saa loota, et järgmine hetk on samasugune kui eelmine ja kui sellest aru saada, tundub kõik palju rahulikum.

Mulle on alati tundunud, et ilukirjandus ning eriti sellest õppimine on mõelda oskavatele inimestele, neile, kellele pole vaja tsitaate, mõtteteri ega kindlaid suuniseid. Ma suhtun teatava reservatsiooniga eneseabikirjandusse, sest mul on tunne, et need ei lase inimestel ise järeldusi teha ega seoseid leida ning panevad justkui silmaklapid ette. Nagu juhendi järgi lego kokkupanemine: mingis suunas kindlasti arendav, aga fantaasiat pärssiv. Napoli-romaanid on aga täpselt sellised, kus ei lajatata taskufilosoofiaga, vaid austatakse lugejat piisavalt, et lasta tal ise järeldusi teha, mõelda ja oma pilt luua. Ei ole mingeid hinnanguid või pehmendamist – kogu maailma rõõm ja valu kallatakse lugejale pähe ning proovi siis ise selle sees ujuma õppida. Ma pole veel jõudnud romaanisarja põhjal tehtud seriaali vaatamiseni, aga kui vähegi aega saan, siis katsun ka selle ära vaadata. Loodan, et ehk ei pea pettuma. 

Telefonipildid

 Järjekordne telefonipiltide postitus on käes. Millal siis veel kui mitte nüüd, kui on aeg õuest tuppa kolida ja vahvatele suveseiklustele tagasi vaadata?

Alustame rahulikult: 20. augustil käisime matkamas Kakerdaja rabas. Võimalik, et ma kirjutasin sellest enne ka, aga üks rahulik järvepilt kulub alati ära. 

Enamik pilte mu telefonis on muidugi Ernstist, aga teie huvides ma neid siia ei jaga – kes ikka viitsiks võõraste laste pilte vaadata. Mõne pildi lisan aga siiski, näiteks selle nunnu selfi. Ernst on nunnu, mina olen lihtsalt väsinud. 

Ja veel üks pilt Ernstist, sest see on nii vahvalt värviline. Sellest ma parem ei räägi, kui kaua ja kui palju ma seda suhkruvatti igalt poolt pärast koristama pidin, aga see pole ka oluline.

Valaste juga käisime ka vaatamas. Samal päeval käisime ka Sillamäel aga kuna terve jalutuskäigu ajal vihma kallas, ei saanud ma pilte teha. Lisaks jõudsin ma taas imestada, kui palju on Eestis ikka veel üsna tuntud kohti, kus ma käinud pole. Üks nendest ka näiteks Valaste. Mida ma siis üldse teinud olen?

Sünnipäevalilled ja sünnipäevaraamat. Lisaks on näha pildil veel jõuluehted, mis me Ernstiga koos meisterdasime. Keset suve. Tuleb aegsalt valmistuda, sest ega tali taeva jää.

Sügise algus on selline aeg, et ei tea, kas pakkida lahti talvevammused või venitada veel selga suvehõlstid – mina, nagu näha, valin tavaliselt selle viimase variandi. Pildil siis Rakveres, kus me väisasime rahvusköökide päeva. Selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, olid küll pooled putkad juba toidust tühjad, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. 

Ikka veel Rakveres. Ma valetaks, kui ma ütleks, et nende pükstega väga mugav Tarva juurde ronida oleks olnud, aga hakkama ma sain ja isegi sukkpüksid jäid terveks. Kui see pole vedamine, siis mis on? Ja sellest, kuidas ma alla sain, vaikib ajalugu.

Täiesti juhuslikult sattusime Sagadi mõisa seenenäitusele. Väga lahe oli! Avastasime igasuguseid huvitavaid seenenimesid ja leidsime salakavalaid seeni, mida oma vaenlastele sisse sööta. Lisaks käisime metsamuuseumis, mis asus sealsamas Sagadi mõisa kõrvalhoones. Sissesaime, muide, poole hinnaga, sest me olime nii toredad ja ilusad. Või siis sellepärast, et me jõudsime pool tundi enne sulgemist.

Selleks aastaks on suveretkedega kõik – järgmine telefonipiltide postitus tuleb ilmselt mu glamuursest kodukontorist.

Lobisen vananemisest

Saabunud on sünnipäevajärgne pohmell. Mitte alkoholist, sest seda ju korralikud daamid ei tarbi – pigem üleüldse sünnipäevast kui sellisest. Siin pole muidugi midagi imestada, sest see on mul igal aastal ja kui eelmistel aastatel olen ma enda peale vihastanud: mida sa halad, kõik on ju hästi, siis sel aastal otsustasin ma seda pohmelli mõnuga nautida ning selle käigus siis ka aru saada, miks see mul üldse on. Vaevalt et selle pärast, et ma oma vananemisest nii šokis oleksin, sest nagu ma ka maininud olen, mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle meeldib ... vanemaks saada. Aga pika mõttetöö tulemina sain aru, et eks see ikka mu enese ootuste kokkupõrkest tegelikkusega tule. Või tähendab – mingitest alateadvusesse juuritud ootustest, et vanusega võiks saabuda meelerahu, enesekindlus ja see palju kiidetud täiskasvanulikkus. Aga mida ei tule, seda ei tule, vähemalt mitte päevapealt. Nii ma siis istungi igal aastal pärast oma sünnipäeva oma pohmellimullis ja mõtlen, et miks ma ikka samasugune olen. Nagu Ernst, kes oli pärast oma viiendat sünnipäeva äärmiselt pettunud, et talle ta riided, mida ta nelja-aastaselt kandis, ikka veel selga lähevad.

Kuigi tegelikult meeldib mulle just see, et ma ei pea olema ... Ma tahaks kirjutada "täiskasvanulik", aga kusjuures tegelikult ma ju tean, et ma olen täiskasvanulik. Ma käin tööl ja teen igasuguseid muid asju, mida täiskasvanud teevad. Ütleme siis nii, et ma ei taha olla ega olegi selline (minu jaoks) stereotüüpne kolmekümnendates naine, kes kannab vaid elegantseid riideid ja kelle igapäeva kuuluvad kodulaenu maksmine ja laste ühest linna otsast teise kärutamine. Õnneks tean ma väga vähe, kui üldse, selliseid stereotüüpseid kolmekümneseid, aga kui ma olin selline noor ja metsik kahekümnene, siis tundus, et vaid sellised meelelahutused kolmekümnestele eksisteerivadki – ilmselt sellest ajast jäigi mu sisse see kartus, et issand, ma peaks nii paljudest asjadest loobuma. Õnneks seda ei juhtunud. 

Aga mulle meeldib see, et ma tunnen ennast iga aastaga aina mitmetasandilisemana ja julgen seda aina enam ka välja näidata. Taas: kui ma seda kõike kirjeldan, siis tundub mu kahekümneaastane mina ikka päris imelik ja segane inimene, aga päris ausalt: kahekümnendate alguses olid mul endale mingid täiesti reaalsusega vastuolus ootused ning pärismind otsustasin hoida pigem varjatuna – äkki kellelegi ei meeldi? Seega ma siis pigem rõhutasingi oma pidutsevamat ja seikluslikumat poolt ja varjasin oma nohiklikku poolt, mis oli ja on alati olnud domineerivam. Nüüd aga on mul paljudest asjadest aina rohkem savi. Kuidas nüüd see mitmetasandilisus siia puutub? Võib-olla nii palju, et ma võingi ühel päeval meeletult pidutseda ja Smilersi kontserdil lava ees möllata, teisel päeval pool Eestit läbi matkata, kolmandal töötada nagu loom, neljandal kodus lugeda ja inimesi ignoda, viiendal räigelt Ernsti arendada ja mängitada jne jne – ma ei loo endale raame, et mu mingi roll on nüüd domineeriv. Ei.

Eelmine lõik oli nüüd muidugi täielik egotripp, aga mis seal ikka. Võib-olla kümne aasta pärast loen seda üle ja hoian kahe käega peast kinni – mida paganat ma mõtlesin? Aga samas sellepärast ma blogi peangi, et saaksin siia hetkeemotsioone, mõtteid ja kõike muud asjakohast kirja panna. Mitte teistele, ikka ja ainult endale. 

Sünnipäev, sünnipäev

Tegelikult mul sünnipäeva pidada plaanis polnud. Mõtlesin lihtsalt, et midagi lahedat võiks ju teha, aga kindlasti mitte ise midagi korraldada, vaid vaadata, kas kusagil toimub midagi, ja siis sinna lihtsalt oma sünnipäev külge pookida. Umbes nagu eelmisel aastal Station Narvaga. Praegu on aga meelelahutusvõimalused kaunis piiratud ja ega ausalt öeldes suured massiüritused eriti tõmba ka – nii tekkis idee: aga äkki läheks kinno? Tenetit olen ma juba ammu (sellest ajast, kui see välja tuli) tahtnud vaadata ja see oleks ka selline äge film, mida väikse seltskonnaga koos vaadata, sest noh, iga eestlane tahab ju ometi hõisata, et näe, Linnahall, näe, minu maja! Olgu, see oli minu soov. Aga kui juba kinno minna, siis stiilselt ja turvaliselt, nii et eelmisel nädalal kirjutasin erinevatesse Tallinna kinodesse, et uurida, kas on võimalik rentida terve saal võimalikult normaalse hinnaga. Mõnes kohas pakuti peopakette, mida ma ei tahtnud, aga lõpuks tegi Solarise Apollo parima pakkumise ning andis meie kümneliikmelisele seltskonnale kasutada 74-kohalise saali. Lihtsalt super! 

Alguses ma ei reklaaminudki seda üritust oma sünnipäevana välja, aga kõikvõimas Facebook teavitas hommikul kõiki kutsutuid, nii et kinos ootas mind juba rohkelt lilli, šokolaadi ja muid toredaid kinke. Ja film! Esimesed veerand tundi vaatasin ma jahmunult ekraani ja üritasin aru saada, kes ma olen ja kus ma olen. Siis hakkas asi veidi selgemaks minema ja lõpus oli juba päris arusaadav. See ei takistanud mind muidugi täna kõiki Teneti teooriaid guugeldamast – aga siiski. Kui saalist välja tulime, olid meil kõigil sellised näod, nagu oleksine just lõbustuspargi kõige hullemalt atraktsioonilt saabunud – pea oli sassis ja raske oli aru saada, mis see nüüd oli, mida nägime. Seevastu kõigi ühine arvamus oli, et meile väga meeldis. 

Pärast filmi jätkus vabas vormis suhtlemine, söömine Vapianos ja hiljem ühes üliõpilasorganisatsioonis. Kahjuks pole mul õhtust ühtegi pilti jagada, sest kinos tehtud grupipildid tulid udused ja hiljem ununes kõigil pildistamine. Peate mind lihtsalt uskuma, et tore oli. Ja mida vanemaks ma saan, seda paremini ma ennast tunnen – kohe päris ausalt! Eile sain ma 31 ja juba täna ma mõtlen, et kuidagi mõnusalt õige tunne on sees – nagu oleksin ma kogu elu oodanud, et 31-aastane olla. Jube hea oleks, kui ma saaksin nüüd aja ümber keerata, minna ajas tagasi ja öelda 22-aastasele endale, et 30-aastaselt elu ei lõppe, vaid alles algab. 

Aga vaatame, mida uus eluaasta toob!

Riidetrall

Kui ma u kuus aastat tagasi sain teada, et ootan poega, siis üks esimestest mõtetest oli, et jumal tänatud, igasugune riidetrall jääb vähemalt ära, sest poisid ju pole väga valivad riiete osas. Või? No vähemalt pole nad edevad. Noh, praeguseks võin väita, et ma eksisin rängalt.

Täna koristasin just Ernsti riidekappi ja pidin sealt välja tõstma kõik lühikesed püksid ja T-särgid. "Ma ei meeldi endale sellisena," teatab ta, kui olen üritanud talle tulutult T-särke selga nihverdada. Praegu on suht savi, aga suvel, kui kuumakraadid olid sellised, et ma ise oleks hea meelega püksata ringi lasknud, oli mul ikka tükk tegu, et teda lühikestesse riietesse veenda. Tihti ma ka valetasin, et kõik, absoluutselt kõik teised riided peale lühikeste on pesus. Isegi see oli vahel tulutu, sest siis vedas ta endale selga plekilise pikkade varrukatega särgi ja oli ise rahul. Ka oma uusi sõbrannasid hindas ta selle järgi, kui kaetud keegi oli. "Tal oli pikkade varrukatega särk seljas," kirjeldas ta mu emale tunnustavalt üht uut tuttavat. No mis sa ikka teed, kui inimesele ei meeldi alastus.

Igal lasteaiapäeva hommikul, kui ma kapi juurest uue särgiga tulen, küsib Ernst, ise poolunes, umbusklikult: "On see ikka pikkade varrukatega?" Ilmselt on tal meeles mu suvised trikid. Ka püksid peavad pikad olema, aga mitte liiga pikad. "Need on ju liiga pikad, ulatuvad kandadeni!" teatas ta täna hommikul etteheitvalt, kui talle uusi pükse presenteerisin. Siis tuletasin talle aga meelde, et ta ise on ka vahepeal suht hobuseks kasvanud ja ärgu kujutagi ette, et talle mingid eelmise kuu riided enam selga lähevad. Selle tõsiasjaga pidi ta leppima. 

Kui riiete pikkus on millimeetri pealt inspekteeritud, on järg värvide käes. Ma ei tea kust Ernst need rõlged kombed õppis, aga mingil hetkel oli ta täiesti veendunud, et on olemas poiste värvid ja tüdrukute värvid ning sellist asja, et keegi vastassugupoole värve kannaks, ei ole olemas. Värvide definitsioon on selge: sinine, roheline, must ja pruun on poistele ja kõik muu siis tüdrukutele. Kahjuks presenteeris ta mulle oma teooriat päeval, mil mul oli seljas roheline kleit, mille peale ma küsisin, kas mu kleit on siis samuti poistele. Ma nägin, kuidas ta maailmapilt mõranes: kleit on ju tüdrukutele, kuidas see roheline saab olla? Ta jäi väga mõtlikuks ja pärast seda me värviteooriat lahanud pole. Isegi punased särgid, mida tal ikka leidub, on viimasel ajal pädenud. Samas oleks ma suht kindel, et kui ma roosade riietega läheneks, saadetaks mind kuu peale. 

Dressid on samuti täiesti out. Ainult teksad või viisakamad püksid. Ja kui me kusagile sünnipäevale või kontserdile läheme, siis nõuab ta triiksärki, sest nii on viisakas. Ilmselt nõuaks lasteaeda ka, aga ma ei usu, et õpetajad just rõõmust hõiskaksid, kui kogu aeg nööpe kinni-lahti peaksid tegema. Ja selle kõige juures – nii uskumatu kui see ka pole – puudub tal igasugune edevus. Kui ta lõpuks kõik need sobiva pikkuse ja värviga riided selga saab, ei vaata ta ennast peeglist, et jälgi, et riided puhtad püsiks, ei vaata üldse oma riideid. Ja ta ei taha, et ta oleks ilus. Suurim kompliment tema poolt temale endale ja teistele on see, kui ta ütleb, et see keegi või tema ise on kole. Kunagi ta seletas ka: kõik siin ilmas on nii ilusad ja tema tahab olla eriline ehk kole. Veidi duaalne maailmapilt, aga samas ka veidi loogiline. 

Ernsti suvine lemmikriietus. Mina olin tol päeval minikleidiga.

Oh kooliaeg

Mulle tuli vahepeal täielik kooliärevus sisse, mis siis, et sel aastal keegi meist koolipinki nühkima ei asu – esimese septembri eelõhtu toob ikka kaasa väikese elevuse. Sellest tingituna tuhlasin läbi oma kunagise koolikapi, et vaadata koolipäevikuid ja muid põnevaid säilmeid, aga ma avastasin, et näiteks gümnaasiumi viimases klassis olen ma lõpetanud päeviku täitmise 22. oktoobril. Tähendab: mingeid tööasju ja laulusõnu olen ma sinna ikka kirjutanud, aga tunniplaani või koduseid töid mitte. Huvitav, kuidas ma siis kõike meeles pidasin? Võimalik, et sellepärast ma näengi praeguseni vahel unes, kuidas ma olen koolis ega tea, mis tunnid on ja kuhu ma minema pean – ilmselt juhtus seda ka päriselt. See-eest leidsin ma aga hunniku igasuguseid kontrolltöid ja tundide ajal vahetatud kirjakesi, mille põhipoint oli "krt üldse ei viitsi tundides olla" või "kas vahetunnis ikka välja läheme". Tore oli see gümnaasiumiaeg! Siiani meenutan heldimusega, kui targa ja iseseisvana ma ennast siis tundsin, praeguseks on vähemalt esimene osa sellest tundmusest läinud.

Lisaks leidsin hunniku algklassidest pärinevaid salapäevikuid, mille sisu tekitas mus tahtmise pead vastu lauda taguda ja jumalat tänada, et ma praegu kuulus pole, nii et keegi neid kompra pähe kusagil avaldada ei saaks. Lisaks muule äärmiselt olulisele informatsioonile (kes kellele meeldib, miks keegi mulle ei meeldi ja kes on kelle sõber) sisaldasid need päevikud ka näiteks armastuskirju Hendrik Sal-Sallerile. Mein Gott. Enda arvates olin ma lapsena väga tasakaalukas ja intelligentne ega tegelenud igasuguse jamaga, aga nüüd pean selle arvamuse ümber kujundama.

Minevikust tänapäeva: Ernst läheb ju juba kahe aasta pärast kooli! Kaks aastat on ju põhimõtteliselt nagu kaks päeva – ma olen juba praegu (tema eest) kooliärevuses! Ma ei tea üldse, mida peaks praegu laps kooli minnes oskama, sest minu ajal (sada aastat tagasi) ei pidanud eriti midagi. Ma mäletan oma esimese klassi esimest tundi, kui õpetaja lasi meil ükshaaval aabitsast mingit nelja sõna pikkust rida lugeda, mis tundus mulle siis täiega lihtne, aga kuna teised seda lugeda ei osanud, siis ma teesklesin samuti, et ei oska. Normaalne, ma tean. Praegu peab vist kindlasti kooli minnes lugeda oskama? Ja arvutada? Ja veel sadat asja? Ma eriti ei oota Ernsti kooliaega, sest kõik tundub palju raskem ja keerulisem kui minu ajal – mina näiteks ei käinud eelkoolis, ei õppinud kodus ühtegi asja koos vanematega või ei omanud eraõpetajat mõnes aines – praegu tundub aga, et enam nii ei saa (nii palju, kui ma kuulnud olen). 

Aga õnneks on sinna veel aega. Seniks aga naudin, et veel ma koolieluga tegelema ei pea. 

On olnud põnev nädal

Mitte minul loomulikult. Mina olen vihtunud siin tööd teha ja kõige huvitavam asi, mis juhtunud on, on see, et mu prillidel tuli sang küljest. Suht kehv ajastus, kui arvestada seda, et tahtsin täna kinno minna. Nüüd pean aga poolteist nädalat ootama, sest alles siis saan uued prillid kätte. Seni aga pean oma kõhutantsutrenne poolpimesi tegema ja kodus käsikaudu ringi liikuma. Aga ma ei tulnud siia ju ometigi endast rääkima, vaid hoopis oma õdedest, kes on seda nädalat hoopis põnevamalt alustanud: nimelt käis üks neist puusaoperatsioonil ja teine sõitis – ilmselt ainsa sisserändajana – Tšiili elama. Ja mitte ainult: ka töö võttis ta Eestist kaasa. Kui see pole koroonatrotsimine, siis mis on?

Kes veidi puusaoppidest teab, mõtleb kindlasti nüüd, kui vana mu õde on, et opile läks. See on ju pigem penskaritega kaasaskäiv nähe, mitte noorte naiste elustiiliopp. Noh, lisaks kõikidele nendele positiivsetele külgedele, mis mu suguvõsaga kaasas käivad, on meil veel ka üks tore haigus, mis viibki paljud meist varem või hiljem opilauale. Minust on – mulle praegu tundub – see karikas mööda läinud, aga mu õest mitte. Nii ta siis kirjutaski eile ja üleeile oma põnevatest haiglaseiklustest, mis olid küll üsna staatilised, kuna ta liikuda ei saanud, aga siiski piisavalt meeleolukad. Esiteks ei saa ma üle sellest, et ta opp tehti vaid seljasüstiga – tema arvates oli põnev, et ta kuulis ja tundis saagimist ja haamriga tagumist, aga mul läks puhtalt kirjelduse kuulmisest süda pahaks. Muidugi ma tahaks vist päris kindlasti ja hambaopile üldnarkoosi, aga see selleks. Enne oppi oli mu õde ülirõõmus, sest talle anti hunnik tablette, mille mõjul talle kõik nalja valmistas, aga pärast kurtis ta, et seitsme inimesega ühes intensiivpalatis olemine on ikka rõlge piin, eriti kui mõni neist ilma kõrvaklappideta selgeltnägijate tuleproovi otsustab kuulata. Jah, kuulata, mitte vaadata. Ma soovitasin tal vastavat isikut karguga visata, aga kahjuks tal polnud karke ja rulaatori viskamiseks polnud tal piisavalt jõudu. Õnneks sai ta pärast selliseid traumeerivaid kogemusi üksikpalati, pärast mida pole ma temast eriti midagi kuulnud. Ilmselt magab. Ahjaa, kohe opile järgneval päeval kamandati ta juba püsti ja kõndimist harjutama ning homme-ülehomme peaks ta haiglast välja saama. Jube kiiresti käivad tänapäeval need asjad – kui mu emal u 20 aastat tagasi opp oli, oli ta vähemalt kaks nädalat haiglas.

No ja teine õde leidis, et on juba Eestis oldud kah, aeg tagasi Tšiili tagasi minna. Nüüd sai ta eriloa Tšiili sisenemiseks ning tegigi vehkat. Ütles, et koroonareeglid on lennukites ja lennujaamades ikka päris karmid – ilma kirurgilise maskita näiteks lennukisse ei lasta – aga mingeid takistusi riikipääsemiseks ei olnud. Eks ta muidugi elas siin viimastel päevadel justkui püssirohitünni otsas ja luges hirmuvärinaga kõiki uudiseid – ega ometi taas mingeid riike kinni panda? Aga õnneks sai ta viimasel tunnil siiski minema. Ei teagi, kas nädal hiljem kõik nii lihtsalt oleks läinud?

Minu enda põnevad seiklused on loodetavasti alles ees, neist siis mõni teine kord.

Vestlused Ernstiga

"Ma tahan suurena isaks saada."

"Ahah. Kelle isaks siis?"

"Las ma mõtlen ..." (lõputu mõttepaus)

"Äkki tahad siis endale päris oma uut last?"

"Jah, just!"

"Aga siis pead enne kellegi lapsele emaks ka valima."

"Aga kuidas, kõikidel emmedel on juba lapsed!"

"No sa võid näiteks oodata, kuni su lasteaiakaaslastest tüdrukud suureks kasvavad ja siis nende seast valida."

"Siis ma valin XXX. Tegelikult tahan ma üldse poisi valida."

"Sa võid poisi ka valida, aga ainult naised saavad sünnitada, nii et last sa ei saaks."

"Miks? Aga kui ma endale lapseks poissi tahan?"

"Ükskõik, kas tahad poissi või tüdrukut, ikka ei saa sa ise sünnitada, sest ainult naised saavad."

"Kui keegi teine sünnitab, siis mina ei sünnita!"

Suvepohmell

Mul hakkab vaikselt suvepohmell tekkima, sest eelmisel nädalavahetusel sai JÄLLE mööda Eestit ringi kolistatud. Kuhu jäid need suved, kus ma mitte midagi ei teinud ja kodus istusin? Oot, mul pole ju selliseid olnudki ... Igatahes. Praeguse ringitormamise üks põhjustest on kindlasti see, et me oleme teatavas koroonaootuse palavikus: ei tea ju, kunas enam kusagil käia saab, asub ruttu-ruttu kõik toredad kohad läbi kolada, muidu istun siin oma eebenipuust tornis Kesklinna korteris ja ahastan, et mu elu on tühi ja mõttetu. Jah, ma tean, kuidas see kõlas. 

Seekord võtsime taas suuna Lõuna-Eestisse. Plaanis oli külastada Peipsi lõunaserva, aga paraku jäi see plaan poolikuks, sest jäime Värska lähistel liiva sisse kinni ja kohe nii põhjalikult, et pidime seda mitu tundi erinevate abivahenditega välja kaevama. Mitte mina loomulikult – appi tulid hoopis ühed lähikonnas grilltšillinud vene mehed, kes vaatamata kergelt pidusele olekule olid väga abivalmid. Kui lõpuks auto välja kaevatud oli, ei olnud meil enam soovi Peipsi lähedalgi olla, nii et põrutasime hoopis Sangastesse, minu suguvõsa radadele.

Edasi kulges meie reis ilma vahejuhtumiteta, kui välja arvata see, et meie ööbimiskohas oli mittetöötav WC. Ma valetaks, kui ma ütleks, et see mulle meelehärmi ei valmistanud, aga õnneks olime seal vaid ühe öö ja kuidagiviisi saime hakkama. Positiivse poole peale: Rukki maja restorani söögid olid ülihead ja mulle tohutult meeldis, et igal pool rõhutati just rukist: kõik söögid olid rukkiga, lauakatted olid rukkiteemalised ja igalt poolt võis lugeda rukkikrahvi kohta. Lisaks olid Rukki maja toad nimetatud kuulsate Sangastest pärit inimeste järgi ja minu rõõmuks oli meie tuba August Gailiti nimeline. Sellest inspireerituna kuulasin terve õhtu "Rändaja õhtulaulu" ja rääkisin, kuidas mulle ikka nii väga "Toomas Nipernaadi" meeldis. Raamat siis, filmi ma näinud ei ole. No ja loss ... Kas ma mainisin, et mu juured on Sangastes? Ja kui Sangastes, siis ikka lossis. Naersingi siis õhtul ümber lossi jalutades, et tulin oma valdusi üle vaatama.

Järgmisel päeval olin ma läbi nagu Läti raha, sest ilm oli räigelt kuum ja õhutu, nii et pikemad matkad otsustasime ära jätta. Läksime hoopis Karula rahvusparki avastama ja kui ma ütlen "avastama", siis ma mõtlen "järvi otsima ja nendesse ujuma". Otsingud olid edukad: leidsime ühe imearmsa pisikese järvekese metsa seest, kus oli täiesti inimtühi rand. Nagu paradiis! Loomulikult ei hakka ma selle nime siia kirjutama. Edasi läksime Ähijärve äärde ja lõpujärveks sai Pühajärv. Selleks ajaks olin ma muidugi nii väsinud, et ei võtnud enam jalgugi alla, aga õnneks pakkus Karula rahvuspark ka puhkamisvõimalusi:

Selleks suveks on vast reisikesed läbi ja seda mitte sellepärast, et suvi oleks läbi (mul on siiski veel suvel sünnipäev), vaid et tuleks vaikselt hakata vajalikke asju ka tegema. No kaua võib lihtsalt puhata ja oleskleda? Ernst läks nüüd uude "suurte" rühma ja ma peaks üle vaatama, on tal ikka kõik asjad uueks õppeaastaks valmis – näiteks kõigist riietest on ta küll juba välja kasvanud, väga hull. Varsti võin talle lihtsalt enda riideid kandmiseks anda. Ja ta raamaturiiuli tahaksin ka korda teha. Tegelikult tahtsin millalgi kirjutada Ernsti raamatuvalikust ka, aga selleks olekski mul vaja seal väike inventuur teha. Ja igasugused muud olmeasjad ootavad ka tegemist. Lisaks tahaksin ma minna Sõpruse Puiestee kontserdile, aga miks, oh miks esinevad nad vaid Hiiu pubis? Ma ei taha sinna minna! 

Ma nüüd lähen ja ravin oma suvepohmelli edasi.

August

Ma pole üldse rahul sellega, et kohe, kui augustikuu algab, hakatakse rääkima sügisest, koolist, koguni talvest ja jõuludest ... Mis mõttes, ei! Suvi kestab ju veel! Isegi on seda suve nii natukene, pole vaja ju seda vähestki siis sügisest jahumisele raisata, eksole.

Paadisõit Ruhnule

Kuigi mul on plaanis veel sel suvel Eestimaad avastada, siis sellegipoolest julgen ma kahelda, et miski suudab ületada Ruhnut. Juba see kolmetunnine meresõit (millest poole veetsin ma jõuga oksendamist tagasi hoides) annab tunde, et sõidad hoopis teise maailma. Saar ise on samuti nii omamoodi ja nii ilus, et kogu aeg tahaks hüüda üle saare, kui ilus on ikka see meie Eestimaa. Miks ma sinna üldse läksin? Nimelt on mu elukaaslasel komme pidada oma sünnipäevi erinevatel Eesti saartel ning sel aastal sai valituks Ruhnu. Seltskond, kes sünnipäeva tähistama tuli, oli kümneliikmeline, mis on vähemalt minu arvates küllaltki optimaalne külaliste arv – kõik said omavahel suhelda, ei tekkinud eraldi seltskondi, tülisid, kuid samas oli piisavalt naeru ja nalja. Olime Ruhnul kaks ööd ning selle aja jooksul matkasime läbi kõik Ruhnu metsad, ronisime vaatetorni otsa, uudistasime kirikut ja käisime ujumas kahes erinevas rannas, millest üks on kohe kindlasti mu praegune lemmikrand. Õhtud veetsime kas ise kitarri mängides või Smilersi kontserti nautides – no mis saaks veel parem olla? Kui pühapäeva õhtul tagasi sõitsime, olime kõik nii väsinud, aga nii õnnelikud, sest reis oli ikka nii vahva.

Kaberneeme

Ernsti ma Ruhnule kaasa ei võtnud, sest ta poleks osanud seda kolmetunnist meresõitu piisavalt hinnata. Õigemini: kõikumine ja muu säärane oleks talle ilmselt meeldinud, küll aga mitte pikka aega kitsas paadis olemine. Seevastu olen teda kaasa vedanud lühematele retkedele Tallinna ümbrusesse – näiteks eelmisel nädalavahetusel käisime Kaberneemes ja avastasime sealseid ujumisvõimalusi. Oli väga mõnus, väga soe ja väga lahe mitmetasandiline rand. Eestis on suvel ikka ideaalne elada, kõik kohad on randu täis, vali, millist tahad. Mõned on veel suisa inimtühjad ka (mida kahjuks ei saanud öelda Kaberneeme ranna kohta). Ma juba natuke aega tagasi siin vihastasin nende inimeste peale, kes ei suuda ühte suve ka ilma välismaale reisimata olla ja põrutavad ainsasse puhkusekohta, mis praegu lahti on, Kreekasse, samal ajal kui terve Eesti on täis nii ilusaid ja ägedaid kohti, mida avastada, kui tõesti kodus olla ei saa. Sest tõesti – kogu mu sotsiaalmeedia on täis inimeste Kreekapilte – näe, vaata, ma olen nii julge ja äge, käin koroonaajal reisimas. Mu meelest näitab see vaid rumalust. No kui raske on olla natuke ettevaatlikum ja suvel kodumaal püsida? Aru ma ei taipa. 

Aga nüüd lähen ma edasi augustikuud nautima.

Raamatuankeet

Leidsin siit ühe ägeda küsimustiku raamatute kohta ja no kui on võimalik raamatutest rääkida, siis ma seda ka teen. 

Praegu loen: Anna Janssoni "Tütar kadunud". Üks Skandinaavia krimka. Sellega seoses tahtsin mainida, et mulle nii meeldib, kui inimesed küsivad mult, mida ma hetkel loen (seda juhtus nt ühel nädalavahetusel toimunud peol), sest see justkui näitab, et mind peetakse piisavalt intelligentseks. 

Krimka või armastusromaan: Praegu ilmselgelt krimka, aga üldiselt oleneb see tujust või konkreetsest raamatust. Kui ma olen üksi kusagil metsamajakeses, siis oma närvide huvides ma mingit õõvastavat krimkat ei vali; kui ma olen armuvaludes, siis hoian armastusromaanidest kaugele. 

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mulle meenus kohe "Jumalaema kirik Pariisis", mille pikki kirjeldusi lugedes ma piinlesin. Pigem ikka pikk dialoog, aga sel juhul peab see huvitav olema.

Parim lastekirjanik: Roald Dahl või Andrus Kivirähk.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Ma olen praegu tõsises kimbatuses, sest neid on nii palju, kes mulle ei ole meeldinud. Aga kõige ebameeldivam ... Näiteks Dorian Gray ei meeldinud mulle tegelasena üldse. Samas kindlasti on palju negatiivseid kõrvaltegelasi, kes mulle samuti ebasümpaatsed on olnud. Ma ei tea, liiga raske küsimus.

Eesti või välismaa autor: Ma loen rohkem välismaa kirjandust, sest seda lihtsalt on rohkem, aga võimaluse korral eelistan ikka Eesti kirjandust.

300 või 700 lehekülge: Mida rohkem, seda parem, nii et tegelikult eelistan ma sellised 1000-leheküljelisi telliseid.

Lemmik sel aastal loetud raamat: Fredrik Backman "Mees nimega Ove".

Novellikogu või luulekogu: Novellid, eriti nt Maughami omad. Luulet suudan ma väga väheses koguses lugeda ja sedagi vaid Mait Vaigu oma.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Taas raske küsimus, sest midagi, mille ma juba läbi lugenud olen, ei saa ma võtta, sest see oleks ju igav. Samas millegi uuega võin ma puusse panna – äkki mulle üldse ei meeldi see raamat ja siis olen ma seal saarel vihasena koos raamatuga, mida ma lugeda ei suuda. Seega peaks see olema midagi mõnelt kirjanikult, kelle kvaliteedis ma võin kindel olla. Näiteks Dostojevski "Vennad Karamazovid" on mul veel lugemata, nii et miks mitte siis see. Pealegi saan ma sellesse üksikul saarel piisavalt süveneda,  sest puuduvad igasugused segajad, mis tsivilisatsioonis paraku on.

Raamatupood või raamatukogu: Ma kasutan praegu e-raamatukogu, nii et raamatute valimise mõttes kindlasti raamatukogu. Samas aga meeldib mulle raamatupoodides niisama aega parajaks tegemas käia.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Ma tõesti ei mäleta. Ma mäletan aega, mil mul olid paljud lasteraamatud juba loetud, aga millal ma neid lugesin ... Küll aga on mul meeles raamat, mis mulle lapsena suurt muljet avaldas ja selleks oli Annie M. G. Schmidti "Miisu".

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kui ma vaid enda raamaturiiulit silmas pean, siis mitte ühtegi. Teistel pereliikmetel on veel raamatuid, mida ma lugenud pole.

Lemmik naistekate autor: Ma võiks nüüd tähtsalt teatada, et ma ei loe naistekaid, aga sel juhul ma valetaksin. Viimati lugesin läbi Jojo Moyesi kõik romaanid, nii et äkki siis tema? Oli täitsa lobe lugemine.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Paulo Coelho.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Tumepruun.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldib väga selline eksistentsiaalne/düstoopiline/utoopiline ulme, nagu näiteks Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat" või Aldous Huxley "Hea uus ilm", aga mingid planeetidevahelised võitlused, sõjad, tulnukad jne jne mind ei köida. Ikka natuke usutavust võiks olla. Küll aga häirib mind enamuse ulme puhul see, et kõik tunded peale sõjakuse, viha, raevu jne on kaotatud, kriminaliseeritud või masinlikuks muudetud, ja ma ei suuda oma loogikaga mõista, miks ja kuidas see juhtuda saaks.

See autor ajas mu nutma: Neid ikka on, aga viimati nt. Fredrik Backman.

Ma soovitan sulle: Ma arvan, et praegu oleks just õige aeg lugeda kadunud põlvkonna kohta ehk midagi Hemingwaylt või Remarque'ilt. Olen nii palju viimastel päevadel-nädalatel kuulnud, kuidas inimesed on ärevuses, sest ei tea, mida tulevik toob – võib-olla aitab, kui natuke lugeda aegadest, mil tulevik tundus veel tumedam, segasem ja hirmutavam. 

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Andrus Kivirähiga.

Peale lugemise armastan veel: Mitte midagi. Okei, okei. Mulle meeldib veel laulda ja inimestele raamatutest rääkida.

Käisin paradiisisaarel

Ma pikalt praegu ei kirjuta, sest a) ma olen täiesti magamata ja b) lisaks sellele olen ma sääskede poolt ära söödud ja ma ei suuda midagi teha ilma pikkade sügamispausideta, aga ma lihtsalt tahtsin oma vaimustust välja elada: ma käisin nädalavahetusel Ruhnu saarel ja see on kohe kindlasti kõige ilusam koht Eestis, kus ma käinud olen.

Ainus negatiivne asi on see, et paadisõit sinna kestab kolm tundi ja kui juba väiksemadki lained on, võib see kolm tundi üsna merehaigelt mööduda. Kui aga see üle elada ja kohale jõuda, siis kõik muu on lihtsalt ülim. Imelised lumivalge liiva ja suurte lainetega rannad, pikad inimtühjad metsarajad, sõbralikud inimesed ... ma tegelikult ei teagi, mis see täpselt oli, mis mind sedavõrd vaimustas, ilmselt kõik see kokku ja natuke midagi seletamatut ka. Oma osa andis ka kindlasti see, et meil õnnestus sattuda saarele sel ajal, kui seal esines Smilers ja no kellele Smilers ei meeldiks? 

Aga olgu, ma varsti kirjutan meie reisikesest lähemalt, seni aga mõned pildid.

Eesti vanim puukirik asus meie majutuskoha kõrval

Överkirke rand

Jõuame tuletorni juurde

Limo rannas. Ilmselt kõige ägedam rand, kus ma üldse ujunud olen. Need lained!

Kuunsi rannas

Üks meie mitmest metsamatkast

Suvine Eesti vol 2

Tallinnas elamise suurim pluss on kindlasti see, et iga kell saab mere äärde pageda. Nüüd, mil ma töötan kodukontoris ja saaksin elada põhimõtteliselt ükskõik, kus, olen ikka mõelnud, kas kolida kusagile mujale Eestisse? Mõnesse teise Eesti linna? Väiksemasse kohta? Linna äärde? Ja alati, kui olen plussid ja miinused kokku lugenud, olen aru saanud, et ei, Tallinnast ei kanguta mind ükski vägi – siin on ju meri! Jah, Kesklinnas elamisel on mitmeid miinuseid, aga miski, mitte miski ei kaalu üles seda, et ma astun kodust välja, kõnnin paar minutit ja näen merd. Ma elan nimelt Reidi tee lähedal ja olen põhimõtteliselt armunud sellesse. Jah, ma tean, et iga enesest lugupidav inimene peaks vihkama kõike, mida Tallinna linn ehitab ja teeb, aga Reidi tee on mu meelest ikkagi väga äge. Jah, mõned sealsed ekspositsioonid ja mänguväljakud on pigem küsitava funktsiooniga, aga seevastu on seal purskkaevud, pikk mereäärne kõnnitee, palju istumiskohti ja jäätiseputkad. Nii mõnus on õhtuti haarata Ernst üten ja minna merd nautima. Kui ma kunagi peaksin siit ära kolima, siis kindlasti merest mitte kaugemale kui 10 minutit jalutuskäiku.

Nädalavahetusel otsustasime merele veelgi lähemale minna ehk sõita paadiga Aegnale. Ma polnud seal nimelt kunagi varem käinud ning selle vea pidi parandama. Õnneks soosis ka ilm meresõitu – hommikul jälgisin kullipilguga, ega lained liiga suured ole. 

Ernst sattus eriti suurde vaimustusse just siis, kui veidi suuremad lained olid ja mina reelingu külge klammerdusin. Üldse fännas ta meresõitu rohkem kui saarel tšillimist. Siis tekkis rohkem elevust, kui patareide juurde sattusime ja pimedatesse käikudesse ronida sai. Mitte mina loomulikult – mõelda vaid, kui palju ämblikke seal olla võib! Aga enne seda pidi Ernst kannatama rannatšilli ja jalutuskäiku metsas. Raske on see lapse elu. Õnneks mingi hetk leidis ta ka rannas endale tegevust ja otsustas meie reisikaaslastega külakuhja teha:

Mulle jättis Aegna saar väga hea mulje. Kui paadist maha saime, läksime risti läbi saare kõige põhjapoolsemasse randa, panime oma asjad maha ja mõtlesime, kas minna ujuma või mitte. Mõned meist läksid, mõned mitte. Ranna kõige suurem pluss oli see, et seal polnud põhimõtteliselt üldse inimesi – mõned vist olid kunagi olnud, sest me leidsime rannast viis eurot ja kasutatud rätiku, aga vähemalt sel ajal, kui meie seal vedelesime, polnud seal kedagi. Ka muidu metsas uidates ei kohanud me just liiga palju inimesi. Võimalik, et põhjuseks oli ka see, et mingil hetkel otsustasime me loobuda sissekäidud radadest, vaid sumbata adrus, võsas ja tihnikutes. Tuli ikka maailma ainsa inimese tunne peale küll! Patareide ning muude mahajäetud majade otsas ronisime ka. Pilte sellest pole, sest ... pole. Ühe ilusa rannapildi tegime aga siiski:

Pilt on tehtud enne võsas ukerdamist. Pärast polnud mu jalad üldse nii puhtad ja kriimuvabad. Võimalik, et ma oleks võinud enne minekut mõelda sellele, kas minikleit on matkamiseks just parim kostüüm ... aga no mis seal ikka. Tehtud see matk sai. Pärast läksime sadamasse sööma (mina) ja röövleid mängima (Ernst). Ei saa mainimata jätta, et me kõik olime ikka üsna väsinud.

Järgmisel nädalavahetused juba uus saar, aga sellest juba hiljem.

Suvine Eesti vol 1

Kuna puhkuse ajal tegin ma põhiliselt tööd, siis otsustasin, et suvised ringreisid jäävad nädalavahetustesse. Ma vist paar postitust tagasi mainisin ka, et plaan on Lõuna-Eestit avastama minna? Igatahes eelmisel nädalavahetusel sai see teoks: pakkisime ennast reedel autosse ja põrutasime Tartusse.

Ööbimiskohaks valisime külaliskorteri Riia mäel, ühes uues ja väga kummalise kujuga majas. Ma üldiselt üritan külaliskortereid vältida, vähemalt suurlinnades, aga kuna nendeks kuupäevadeks normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli ei leidunud, siis otsustasin ja lootsin, et ehk pole Tartu nii suur linn, et seal külaliskorterid üüriturgu segaksid. Või? Korter ise oli aga 10/10, üliilus, korralik, moodne ja mis kõige tähtsam – varustatud kohvimasinaga. Minu jaoks oli see kõige tähtsam omadus, sest iga paari tunni tagant tahaks ma ennast ikka kohviga turgutada. Suurest rõõmust ja elevusest tiivustatuna otsustasime esimesel õhtul ennast viisakalt riidesse panna ja suvist Tartut avastada, täpsemalt Autovabaduse puiesteed. Õhtu oli sume, meeleolukas ja aperolirohke. Meie kahega liitus veel üks me sõber, kes oli millegipärast arvamusel, et suvine Tartu on igav ja tühi. Võtsin oma pühaks kohustuseks ta ümber veenda ja pärast seda ta lisaks veel Ümarlaua baari viia, aga paraku oli viimatinimetatu kinni, nii et leppisime jõeäärsete välikohvikutega. 

Järgmine päev algas hiljem, kui tavaliselt, aga selles võib süüdistada ainult eelmise õhtu aperole. Kui me end lõpuks toast välja olime ajanud, sõitsime Pangodi kalarestorani, kus sõime ennast pilgeni täis, ning seejärel Verevi järve äärde ujuma ja päevitama. Ilm oli meeletult palav, nii et väike jahutus oli hädavajalik. Rannas veetsime päris palju aega, sest kellelgi polnud soovi – õnneks – ringi tormata. Nii me seal peesitasime, mängisime kaarte ja tutvusime uute inimestega. Tallinlastega, kusjuures, sest kus tallinlased ikka kohtuvad kui mitte Elvas. Seejärel otsustasime, et kui me üldse tahame midagi sel päeval näha ka, peame edasi sõitma – aeg hakkas tüürima õhtu poole. Järgmine siht: Ööbikuorg. Ma vahepeale mainin, et ma ei teinud eriti pilte, sest põhilise osa ajast me laulsime, lollitasime ja ajasime lihtsalt pläralärajuttu. Kes siis seda pildistada tahaks? Ööbikuorus tegin endast vaid ühe eneka, aga mitte tornis, sest seal olin ma ametis hirmunult postide külge klammerdumisega. Ja ega ka tausta eriti pildil näha ole, nii et te peate lihtsalt uskuma, et see on tehtud Ööbikuorus.

Ööbikuorus käisin ma viimati umbes 20 aastat tagasi ja olin siiani toonasest kogemusest võlutud. Ka praegu oli seal hästi ilus ringi jalutada ja allikaid vaadata. Kui ma oleksin julgenud, oleksin võib-olla ka torni tipust natukene rohkem vaadet nautinud, aga kuna torn kippus kõikuma, otsustasin ma sealt alla tulla. Tee peal otsustas me sõber, et on õige aeg rääkida majadest, mis on konstruktsioonivigade tõttu kokku varisenud – ma ei saa öelda, et ma selle jututeema üle just kõige rõõmsam oleksin olnud.

Ja kuna õhtu oli juba päris käes, otsustasime, et Tartusse me enam sööma ei jõua, vaatame midagi lähemalt. Näiteks Võrust. Minu kogemused Võru söögikohtadega olid põgusad ja pigem kehvad, nii et ma väga suuri gurmeelootusi ei hellitanud. Aga! Rannabaaris, kuhu me lõpuks maandusime, olid üllatavalt head söögid ja veel paremad džinntoonikud. Lisaks veel mõnus muusika, päikeseloojang, hea seltskond ... Mida veel õnneks vaja?

Järgmisel päeval võtsime suuna Peipsi poole, et avastada vanausuliste külasid ja Peipsiveert. Esimene peatuspunkt oli Varnja, kust avastasime sellise imearmsa koha, nagu Voronja galerii. Ma ei oska seda klassifitseerida ei kunstigaleriiks ega kohvikuks ega millekski muuks, sest see oli lihtsalt nii eriline ja huvitav koht, kus võis leida iga nurga taga midagi põnevat ja ahhetamapanevat. Veetsime seal mitu tundi, et kunsti imetleda ja kohvi juua. Pisike maja, aga nii äge! Ma polnud enne sellisest kohast kuulnudki, aga nüüd on plaanis sinna kindlasti kunagi tagasi minna.

Kohvipaus Voronja galerii lehtlas

Avastasin aiast vahva lugemisnurga. Kui ma kunagi peaksin endale aia ostma, siis tahaksin omale ka sellist nurgakest!

Varnast sõitsime edasi mööda Peipsiveert ja nautisime ilusaid vaateid Peipsile ja väikestele armsatele majadele. Ja kuna tee peale jäi ka Alatskivi loss, põikasime sinna.

Ja siis tagasi Peipsi äärde, kus sai nautida ilma silmapiirita vaadet.

Pärast seda läksime Kallastele ujuma, kalu sööma ja kuna kell oli juba üsna palju, hakkasime kodu poole sõitma. Viimase otsa teest ma magasin, nii et sellest mul mälestusi pole. Küll aga tegin juba uneski plaane, kuhu võiks veel Eestimaad avastama minna. Ilmselt järgmine sihtkoht on Ida-Virumaa.

Ilu sinus eneses

Ma sain eelmisel sügisel 30-aastaseks ning olen sellest ajast saati proovinud harjuda sellega, et mu keha vananeb. Kunagi öeldi mulle, et kui 30 kukub, siis ainevahetus aeglustub kohe, pohmellid muutuvad kohutavaks ning iga ebatervislik toit ja vähem joodud veeklaas on kohe nahal kortsudena näha. Õnneks nii hullusti mul ei läinud, aga ajaga olen hakanud ikka väiksemaid kortsukesi, tselluliidikesi ja muid ealisi iseärasusi tähele panema hakanud. Ja see on nii huvitav! Ma juba 23-aastaselt ei saanud aru ega saa ka nüüd, miks paljud 30-eluaasta kukkumist pelgavad või miks mingid mehed leiavad, et siis on naistel "parim enne" läbi. Kuigi ega ma saa salata – iga ebatasasuse üle ma just rõõmus ei olnud. Raske oli harjuda sellega sellega, et päris 24/7 ma enam rämpstoitu süüa ei saa või et silmaalused muutuvad juba pärast üht magamata ööd mustemaks kui mu südametunnistus. Samas on mul aga tunne, et kortsukesed, mis otsaesisele ja silmade ümber tekkinud on, muudavad mind kuidagi oma sisemisele eale vastavamaks. Ma olen ennast alati tundnud vanemana kui passis kirjas ning näinud välja palju noorem ja see on mu enesepildis tugevat ebakõla tekitanud. Mis mõttes ma tunnen ennast umbes 50-aastasena, aga näen välja 20? Ja kui ma näiteks praegu oma u 7-10 aasta taguseid pilte vaatan, siis on vähemalt mu enda jaoks selgelt näha, kui ebakindel ma just oma näo osas olin: põhimõtteliselt igal pildil olen ma päikeseprillidega või mingis imelikus asendis, et mu nägu näha poleks. Oot, ma vaatan, kas leian mingi pildi ...

Siin olen ma 23-aastane ja oma elu esimeste lühikeste pükstega, sest ma olin meeletult ebakindel jaenne poleks tulnud kõne allagi, et ma vähem kui põlvedeni ulatuvat seelikut oleksin kandnud. Nagu ka pildilt näha, üritan ma võimalikult palju asju enda ette sättida: käekoti, päikeseprillid ja fotika. Et kaitsekilp ikka võimalikult suur oleks. Ja nii polnud mitte ainult piltidel (sest pildistamine pole mulle kunagi meeldinud) – igal pool kandsin ma oma "kaitsekilpi". Igatahes – praegu on olukord palju parem, sest kuigi ma pole ikka veel kehalt just supermodell ning näost olen oluliselt vanem, siis ebakindlust on kõvasti vähem. Naljakas – ma olen aru saanud, et kortsud võtavad paljudelt enesekindlust ära, aga ma tunnen ennast hoopis paremini.

Ilmselt ka sellepärast, et ma pole tegelikult kunagi tahtnud olla "igavene 20-aastane". Mu meelest on näiteks 40-aastased naised palju ilusamad ja targemad ning miks ma peaks tahtma siis välja näha noor ja ... noh, ma ei tahaks küll ebaviisakas olla, aga ... elukogenematu? Elatud aastad annavad ju kogemust ja ilu, miks neid varjata? 

Kuna oma kehast rääkimine on viimasel ajal popp ja noortepärane, siis ma räägin ka: ma olen nimelt oma keha peale vahetevahel tõeliselt vihane. Miks ta ei mõista magada? Miks ta ei suuda toota melatoniini, nii et ma saaksin magada nagu normaalsed inimesed? Miks ei suuda ta toota piisavalt hemoglobiini, et ma saaksin ka joosta, kõndida ja kasvõi seista nagu normaalsed inimesed? Miks mina, ah? Mul on suhteliselt savi, kas ma olen paar kilo siia-sinna, kui ma aga vaid saaksin magada nii, et a) uni tuleks varem kui kell 4 öösel või b) uni läheks hilejm kui kell 4 öösel. Praegu pendeldan ma nende kahe variandi vahel. Õudne. Nii et ei mingit #bodypositivity't minu poolt, kuigi mul on kahtlane tunne, et see pole see, mida influencer'id silmas pidasid. Mida siis? Ahjaa, kaalu ja välimust. No ma olen juba ammu aru saanud, et mul pole õigust vinguda oma keha üle, aga las ma siis vähemalt mainin, et kuigi ma olen üle saanud sellest, et ma enda arvates räige pekk olen olin, siis 100% rahul pole ma ikkagi, sest lisandunud aastad on lisandunud ka mu kehale – küll mitte kilodena, aga näiteks tselluliidi ja venitusarmidena. Samas – mis vahet seal ikka on. Rannas ma telkidesse ei peitu ja lühikesi kleite kannan palju rõõmsamalt kui 23-aastasena. Ma ei pea vajalikuks inimestele oma pekke näkku visata, aga ma ei lase neid ka ära opereerida. Sellega seoses meenus mulle, et lugesin eile uudist, milles oli kirjas, et koroonaajal kasvas ilulõikuste (broneerijate) arv, sest inimesed pidid videokoosolekutel liiga palju oma nägu vahtima. Minu saladus ongi see, et ma eelistan ennast mitte väga vaadata. Peegli ette lähen ma üldiselt ilma prillideta ja siis tundub mu peegelpilt seksikalt udune ja ilus. Ja videokoosolekuid meil tööl õnneks ei korraldata. 

Ma vaatan, kas leian siia lõppu nüüd pildi oma 30-aastasest välimusest ka või mitte. Oot ... 

Nii, ühe leidsin. See võttis aega, sest enamik pilte minust on tehtud selja tagant. Ega seegi erilist ülevaadet must anna, aga noh, olgu vähemalt siis dokumenteeritud.