31 märts 2020

Küsimused Ernstile

Ma ei ole nüüd üldse originaalne, aga ma lugesin Briti blogist lastele mõeldud küsimustikust ning otsustasin sellega veidi Ernsti piinata. Või noh, pigem tagasi teha, sest muidu küsib tema minu käest ... kõike. 

1. Kui sa võidaks miljon eurot, siis mis sa ostaksid?
Auto!

2. Kui kaua võtaks sul aega, et Ameerikasse minna?
Väga kaua. Liiga kaua.

3. Mida issi alati sulle ütleb?
Et ei jonni. Kuula sõna. Et me mängime nüüd peitust. (See viimane on soovmõtlemine)

4. Mis tööd sa suurena teha tahad?
Jalgpalli mängida. (Mulle VÄGA SUUR üllatus, sest enne pole ta seda kunagi maininud. Eks need ole need minu geenid, mis teha)

5. Mis on Inglismaa pealinn?
London.

6. Kust lapsed tulevad?
Kõhust, kui nad on titad.

7. Mis vanuses saad sa suureks poisiks?
Viieselt. Tegelikult neljaselt ka. 

8. Kui sa saaks muuta ära ühe reegli oma kodus, siis mis see oleks?
Ma ei tea. Kriisata tahaks. 

9. Kui sa oleksid superkangelane, siis mis supervõime sul oleks?
Niidi laskmine.

10. Mida sa teeksid planeedi päästmiseks?
Ma paneksin kõikide asjade peale desinfitseerijat!

11. Kui sa saaksid süüa ühte asja koguaeg, siis mis see oleks?
Banaani.

12. Kui palju maksab maja?
Liiga palju. Sada eurot.

13. Miks inimesed peaksid üksteise vastu head olema?
Sest muidu nad ei saa targaks. (Väga huvitav tuletis valgutusajastu teooriatest, ma ütleks).

14. Mida armastus tähendab?
Et keegi kallistab kogu aeg. Armastus ongi kallistamine.

15. Mida sa kardad?
Mitte midagi! Isegi mitte kolle ja vampiire! Kummitusi ka mitte!

16. Mis on väga tähtis?
Õppimine.

17. Kas sul on mulle mõni küsimus?
Ei, ma tean ise kõike!

***

Ja kõige lõppu lisan kirja, mille Ernst mulle paar päeva tagasi andis, teatades, et see on mu päevaülesanne.


30 märts 2020

Düstoopiat oodates

mina: "Eks see ole omamoodi huvitav, mis edasi saab."

V: "Ma pakun, et järgmine aasta juba keegi ei mäleta midagi ja lastakse nagu oleks 2019 kuni järgmine oplaa."

mina: "Sa oled liiga pessimistlik. Ma ikka loodan, et inimesed valgustuvad ja avastavad, et neil pole midagi vaja enam eluks, kolivad metsa ja loobuvad lihast ja elektrist."

V: "Liiga ingorantne see rass, et nii hästi mõelda."


Praegune aeg annab rohkelt inspiratsiooni eksistentsiaalseteks mõteteks ja vestlusteks. Keegi ei tea ju, kaua me oma kodudesse aheldatud oleme ja mis pärast saab. Ma arvan, et nüüdseks pole enam kedagi, kes arvaks, et mai alguses hüppame me kõik õue ning tantsime ja laulame, käest kinni hoides, läheme kohvikutesse ja naaseme töökohtadesse. Minu tagasihoidlik pakkumine on, et isegi kui karantiin lõpetatakse (millesse ma ei usu), siis väga ranged piirangud liikumistele, rääkimata siis reisikeeldudest, kestavad veel vähemalt aasta. Mida kauem aga maailm lukus on, seda rahutumaks muutuvad inimesed, seda rohkem muutub maailmakorraldus ja seda düstoopilisem on see maailm, kuhu me lõpuks oma kodudest astume. Põnev, aga samas ka väga hirmutav on see kõik. Praegu tundub, et absoluutselt kõik on võimalik, nii et väga huvitav on peas erinevaid düstoopilisi stsenaariume kedrata. Seda ma ei usu, et inimesed samamoodi edasi lasevad. Vähemalt mitte kõik. Võimalik, et ma olen mingil määral liiga idealistlik, aga ei saa ju olla nii, et inimesed istuvad kodudes, avastavad, et neil polegi nii palju asju eluks vaja, õpivad võib-olla midagi enda kohta ... ja siis astuvad uksest välja ning jätkavad samasugust pillavat elustiili. No see pole lihtsalt võimalik! Ja kui mitte muud, siis aukartust looduse ees peaks praegune kriis küll tekitama.

Lisaks avastasin ma, et olen vist terve elu alateadlikult maailmalõpuks valmistunud. Ma olen lihtsalt selline äärmiselt alalhoidlik inimene ja ei ole kunagi julgenud isegi midagi järelmaksuga osta, rääkimata siis veel mingeid suuri laene võtta. Jumal teab, mis elu toob! Rääkimata siis veel mingitest muudest riskidest. Isver, ma pole isegi ilusalongides käinud sellepärast, et ma tean, et kui ühe korra käia, siis peab veel minema ja veel ja veel ... aga kui vahepeal midagi juhtub ja ma ei saa minna? Ei, lihtsam on kodus kõike teha. Ma ei taha nüüd väita, et see äärmiselt õige mõtteviis oleks, sest kindlasti on mul päris paljud toredad asjad ka seetõttu tegemata jäänud, aga ... praegu olen ma sellevõrra rahulikum. Ühesõnaga, ma olen elanud või vähemalt proovinud elada nii, et ma ei seaks oma tulevikku liiga suuri kohustusi. Isegi lapsi olen ma selletõttu vaid ühe saanud, sest ühega on ikka maailmalõpus lihtsam. Ma ei tea, mis, aga miski mu sees on mind kogu aeg sundinud ettevaatusele. Võimalik, et ma olen lihtsalt loomuldasa liiga ärev, nii et ma üritan riske võimalikult madalana hoida. Mine võta kinni. Huvitav on lihtsalt ennast niimoodi analüüsida.

***

Kuna avatud on ka romaanivõistlus, siis oleks praegu ülihea aeg kõik oma hirmud ja fantaasiad kirjasõnasse valada ning kirjutada üks utoopiline/düstoopiline romaan. Mida muud ikka kodus teha, eks ole.

26 märts 2020

Ülevaade

Kodukontoris töötamise positiivne külg: ei pea juukseid kammima ega kokkusobivaid riideid selga otsima. Paar päeva olen hommikumantlis töötanud, aga siis leidsin, et see pole kombekas – panin hoopis dressid selga. Dresside selgaajamisel on teine eesmärk ka: kuna ma enda arvates hakkan kodus tohutult trenni tegema, ostsin ma endale batuudi ja panin selle oma töölaua ja külmkapi vahele. Kui mul on dressid seljas ja batuut põhimõtteliselt käeulatuses, pole mul ühtegi vabandust viilimiseks. Ja kui ma hakkan inertsist külmkapi juurde minema, jääb batuut mulle etteheitvalt teele ning ma pean söömise asemel hoopis hüppama. Nii see suvevorm tuleb! Iseasi, kas seda suvel ka kusagil demonstreerida on.

Kodukontoris töötamise negatiivne külg: ma ei ole harjunud kodus istuma. Mul on küll üsna tubased huvialad, nagu raamatute lugemine ja magamine, aga ikkagi kisub mind välja ning ma pean ennast kümne küünega toolil kinni hoidma, et mitte jalutama minna. Ma olen harjunud ikkagi kohvikutes ja kinos käima, sõpradega kokku saama ja üleüldse kõiki neid asju tegema, mida praegu teha ei saa. Ma mäletan, kui Ernstiga pärast ta sündi kodus olin ja hullusin – praegu on sarnane tunne. Sellepärast ma saan aru neist inimestest, kes nüüd tervisesporti harrastavad ja mere ääres jalutavad – võib-olla tunnevad nad end samamoodi, aga pole sama tugeva enesekontrolliga nagu mina? Eks mind distsiplineerib ka see, et mul on liiga eredad mälestused mu viimasest külmetushaigusest? viirusest? – igatahes see oli nii hull, et ma ei saanud eriti hästi hingata. See oli küll aastaid tagasi, aga ikka on meeles ja uuesti läbi elada ei tahaks, kui valida saab. 

Mõistuse juures aitab mul püsida – nagu ikka – Ernst. Temast oli abi pärast Bella surma ja on ka nüüd. Esiteks on temaga nii palju tegemist, et lihtsalt ei jõua Eesti majandustulevikule mõelda, teiseks ma vahel vihastan ennast herneks tema peale või naeran ribadeks mõne tema vaimukuse peale. Või siis vastan ta küsimustele, mis muutuvad aina eksistentsiaalsemaks. Eile küsis ta mult näiteks, miks nahkhiired olemas on. Üleeile aga, kas kaladel ja lindudel on ka jämesool. Jumal tänatud, et mul doktorikraadiga bioloogist õde on, kellele ma need küsimused edasi suunata saan, muidu oleksin ma päris jännis. Nii et näete, varuge endale karantiiniajaks koju üks viieaastane ning kohe pole enam mingit probleemi, kuidas aega sisustada. Ka ei hakka igapäevased uudised masendust tekitama, sest nende lugemiseks pole lihtsalt aega.

Vahepeal pidasime ka Ernsti sünnipäeva. Plaanid olid suurejoonelised, aga nagu igal aastal, kukkusid need suure kolinaga läbi. Ilmselt pole meile mängutoasünnipäevad lihtsalt ette nähtud. Ernst reageeris sünnipäevapeo ärajäämisele üsna rahulikult ja oli rõõmus ka selle üle, et sai terve päeva kodus olla ja minuga mängida. Kingitusi sai ta ka, aga hetkel on tal neist suht suva – ta on nimelt seda tüüpi, et kui ta mõne uue asja saab, siis ta laseb sellel paar kuud või aasta niisama seista ning hakkab siis alles sellega mängima. Varem olen ma päris ahastuses olnud, et mis mõttes, ma ostan siin asju ja tema ei mängigi? Aga nüüd ma tean, et tuleb anda aega atra seada – las inimene esmalt harjub. 

Kodus olemise positiivne külg: raha ei kulu nii palju. Ma olen lugenud, et paljudel on alanud tüüpiline kriisiaegne varudekogumine – mitte ainult söögi, vaid ka muu – aga mina olen pigem proovinud madalat profiili hoida. Batuut ongi olnud siiani suurim väljaminek ja see on ennast siiani ka õigustanud. Suur summa raha jäi ka seetõttu järele, et ma Ernsti sünnipäeva pidada ei saanud. Väljas söömised, kinod, teatrid ... ei. Samuti olen ma üks neist hoolitsemata naistest, kes ennast kodus ei meigi, nii et ka see kulu jääb olemata. 

Kodus olemise negatiivne külg: mingid toiduvarud võiks ju olemas olla, aga ma lihtsalt ei oska midagi osta. Vaatasin just pool tundi nõutult Barbora lehte ega suutnud välja mõelda, mida tellida, et sellest jaguks. Kogu karantiiniaja tatart närida ei taha, samas kui ma hunniku värskeid asju tellin, lähevad need ju halvaks. Rääkimata sellest siis, et ma üldse, üldse ei viitsi süüa teha iga päev mitu tundi. Mul pole selleks aegagi! Teine probleem on seotud sellega, et ma tahaks, et Ernstil oleks ka sel ajal, kui mina töötan, midagi teha, aga ma ei oska talle eriti tegevusi välja mõelda. Ta küll on üsna fantaasiarikas, kui asi puudutab mängude väljamõtlemist, aga isegi tema ei suuda kaheksa tundi omaette mängida. Nii olengi siin töö kõrvalt teinud talle etteütluseid, sõnamänge ja muud, aga ma nüüd mõtlesin, et võiks mingid õppematerjalid osta. Mitte palju, aga natukene. Aga kust? Peaksin natuke uurima, aga noh, aega mul just liiga palju selleks pole.

Lõpetan tavapäraste lugemissoovitustega: Erich Maria Remarque'i "Must obelisk" sobib praegusesse aega, nagu rusikas silmaauku. Teine soovitus on vähe düstoopilisem, aga samuti ääretult sobiv ja annab ideid, kuidas igavust peletada: Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat." Ma olen toda juba soovitanud ka, aga ega küll küllale liiga tee. 

20 märts 2020

Karantiinipäevik 2 ehk nädal kodukontoris

Ma olen iga päev tänulik selle üle, et ma elan kesklinnas. Mul on nimelt foobia inimtühjuse vastu ja näiteks olukord, et ma elaksin praegu, mil peaksin kogu aeg kodus olema, teistest eraldatuna kusagil äärelinnas ... ei, ei, ei. Praegu olen ma küll siiski kogu aeg kodus, aga samas kuulen aknast tramme ja autosid ning mingil kummalisel moel on see isegi rahustav. Eile käisin Ernstiga pärastlõunasel jalutuskäigul ja tundsin ka teatavat rõõmu, kui nägin inimesi. Küll vähe, väga palju vähem kui tavaliselt, aga siiski. Kõik olid viisakad, hoidsid üksteisega umbes 5-meetrist distantsi ja läksid teisele poole teed, kui teisi tulemas nägid. Ka meie olime viisakad, hoidsime kindad käes ega lakkunud poste (Ernsti puhul suur eneseületus). Mulle annab see mingi turvatunde, kui ma näen, et vähemalt kuidagiviisi läheb elu edasi. 

Esimene nädal kodukontoris on möödunud küllaltki rahulikult. Töökogus on jäänud samaks, aga nüüd saan ma seda jagada pikema aja peale ja näiteks teha tööd ka öösel. Arvasin ma – tegelikult olen ma õhtuks surmväsinud ja vajun juba kell kümme voodisse. Päevad on möödunud ülikiiresti. Ma ikka imestan, kui loen, milleks kõigeks inimestel nüüd aega on – mul pole aega neist ühekski asjaks! Isegi raamatute lugemine on soiku jäänud – igal õhtul jõuan lugeda Ernstile lehekülje Roald Dahli raamatust ja ise natuke "Kolme meest paadis" ja see on kõik. Muu aeg kulub tööle, kodu elamiskõlblikuna hoidmisele ja Ernsti küsimustele vastamisele. See viimane on õige energiakulukam, sest üks viieaastane jõuab rohkem küsida kui üks kolmekümneaastane vastata. Õnneks aga on Ernst avastanud ka, et lugemine on üks tore tegevus ja nii kaob ta iga päev oma tuppa mõneks ajaks lugemist õppima. Omaalgatuslikult! Kohe näha, et minu laps. Ja iga päevaga oskab ta juba aina rohkem ja rohkem sõnu lugeda, nii et äkki karantiini lõpuks saan talle juba päris raamatu kätte anda? Mine võta kinni. Täna tegin talle hommikul ka etteütlust ja kuigi sõnade vahele vahede jätmise kontseptsioon on talle veel ebaselge, siis kirjavigu ei tulnud. Ok, ma langesin nüüd lapsekiitmisesse orgu, aga selline mu elu praegu on: töö, laps, kodu ja õuest kostev trammimüra. Aga ma ei kurda! 

Ja tegelikult on palju parem olla karantiinis Eestis, introvertide paradiisis, kus põhimõtteliselt kõik asjaajamised saab kodust teha, kus kodukontor oli juba enne üsna tavaline, kus toidu- ja muud kullerid olid juba enne olemas, kus on nii palju e-teenuseid, et kodust välja minemine pole kunagi olnud just eluvajalik. Ja kus inimesed niikuinii ei salli üksteist ja ei näpi teisi niisama. Vanas maailmas on sotsiaalsel suhtlusel ja bürokraatial palju suurem roll ja seega ma ei imesta eriti, et seal viirus kulutulena levis. 

Nendele, kellel veel aega on lugemiseks, soovitusi: viimane Andrus Kivirähi arvamuslugu ühtib suuresti ka minu arvamusega. Naljakas, ma kirjutasin enne kogu eelneva blogiteksti valmis, lugesin siis Kivirähki artiklit ja avastasin, et ta kirjutas algusest põhimõtteliselt samast asjast, mis mina. Great minds think alike.

Ja ühe ülinaljaka blogi leidsin ka, soovitan eriti kõigile, kes töötavad või on kunagi töötanud riigiasutustes. 

19 märts 2020

Karantiinipäevik

Positiivseid asju.

Mu ema ütles, et õnnesoovisaatesse saadetakse nüüd massiliselt õnnesoove, kunagi pole nii suur tulv olnud. Tema oma tuntud positiivsuses pakkus, et eks seda tehakse seni, kuni on, keda õnnitleda. Mina arvasin, et äkki sellepärast, et praegu mõeldakse tavapärasest rohkem oma vanavanematele ja tahetakse neid rõõmustada. Külla ju minna ei saa.

Ma avastasin, et mul on äärmiselt iseseisev laps. Kui ma enne kodukontori alustamist olin veidi ärevil, kuidas oma aega ühe aktiivse 5-aastase ja üsna suurt tähelepanu nõudva töö vahel jagada, siis tegelikult on kõik üllatavalt positiivselt laabunud. Ernst mängib põhilise osa ajast üksi, vahel küll teatab, et tahab koos mängida, aga siis annan ma talle mingi tegevuse kätte ja saan oma tööd jätkata. Isegi oma sünnipäevapeo ärajäämisesse suhtus ta üsna külmalt, sai kenasti aru, et praegu ei saa pidada. Ka pole ta õue või kuhugi mujale tahtnud minna. Ilmselgelt ta naudib, et saab kodus olla.

Mina olen praegu veidi kahestunud, sest ühest küljest loen ma rõõmuga uudiseid sellest, kuidas loodus õilmitseb ja Veneetsia kanalid on puhtad, teisest küljest hakkab ikka päris õudne, kui ma mõtlen, quo vadis? Mis saab majandusest ja kõigest muust? Päeval suudan ma veel kuidagi rahulikult olla, aga näiteks täna öösel ärkasin südame kloppimise peale üles ja ei saanud pikalt muremõtete pärast und. Täna aga otsustasin, et võtan seda kui äratuskella: inimene ei saa ikkagi kogu aeg jumalat mängida ja piire nihutada, ühel hetkel hakkab loodus tagasi nõudma. 

Kogu mu senine düstoopiliste romaanide lugemine tuleb nüüd kasuks, sest ma tean, kuidas (vähemalt teoreetiliselt) ekstreemsetes olukordades tegutseda. Ja mind ajavad naerma ka need inimesed, kes jagavad netis nippe, mida kodus teha: korista, loe raamatuid jne jne. No kui lolliks saab teisi pidada? Ja need maailmaparandajad, kes kogu aeg targutavad, et olge ikka kodus ja ostke kohalikku kaupa: need, kellel on mõistus peas või võimalus, on seda niikuinii, kellel on poogen, neil on ... poogen. Aga kuigi ma usun, et siia blogisse satuvad üldiselt mõtlemisvõimega inimesed, siis üks raamatusoovitus ikka: Armin Kõomägi "Lui Vutoon". Ma tean, et olen seda soovitanud juba enne ka, aga just praegu on see aktuaalsem kui kunagi varem. Lisaks saab sealt nippe, mida üksinda teha. Kas need kõik just väga legaalsed on, aga veidi kohandatuna saab neid kasutada küll. 

Ja veel: ma loodan, et äkki nüüd, kui inimesed avastavad, kui vähe on eluks vaja, otsustavad nad ka pärast karantiini vähem tarbida. Ja rohkem mõelda.


13 märts 2020

Elu on huvitav

Just naersime elukaaslasega, et iga kord, kui me koos oleme, on majanduskriis. Eelmine kord (2008. aastal) oli ju ka. Ilmselt ongi see meie omavaheline jõud, mis asjad maailmas seisma paneb.

Täna olen ma veel tööl, aga juba järgmisest esmaspäevast saadik kodukontoris. Kuigi lasteaiad on veel lahti, siis proovin ma ennetavalt käituda ja pigem Ernsti kodus hoida. Niikuinii lähevad ka lasteaiad mingil hetkel kinni. Jumal tänatud, et mul on selline töö, mida saan kodust teha! Jumal tänatud, et ma ei tööta turisminduses! Jumal tänatud, et mul pole kodulaenu! Kuid samas on mul lähedasi, kellel on südame või vererõhuga probleeme. Mu enda süda armastab vahel valutada ja kõige suurem mure on mul Ernsti pärast, sest kuigi ta on üldiselt terve ja tugev, ei ole mul ikkagi meelest läinud see, et tal olid pärast sündi (küll hormoontablettidest tingituna) südame vahelöögid. Koroona aga olevat ohtlik just südamehaigetele. Kõige hullem ongi see, et ei tea täpselt, kas peaks kartma või mitte, kuigi elu on näidanud, et kui mingi haigus saab meie perekonda rünnata, siis ta seda ka teeb.

Üks mu lasteaiakasvatajast tuttav pidas just maha võitluse ühe lapsevanemaga, kes teatas, et ta läheb Rootsi kruiisile ja kavatseb pärast seda lapse lasteaeda tuua. Kus on inimeste mõistus? Varsti peavad turavmehed baaride juurest lasteaedade ette kolima, et troppidest lapsevanemaid mitte sisse lasta. Haige ongi see, et ise võid ju pesta korralikult käsi, hoiduda inimestest kaugele, olla igati normaalne ... ja siis tuleb mingi idikas kusagilt kriisiriigist ja tal on jumala savi, kas ta nakatab kedagi või mitte.

Kahju on mul ka Ernsti sünnipäevast. Just eile jagasin lasteaias kutsed laiali, aga nüüd pean vist ärajätmismeili saatma. Absoluutselt igal aastal on kõik sel ajal haiged, kui Ernstil sünnipäev on. Nagu neetud oleks see aeg. Ilmselt on tal küll väga kurb meel, sest ta on nii väga oodanud oma sünnipäeva ja eriti pidu, aga ma loodan väga, et saan selle kuidagi kompenseerida. 

Nüüd on siis näha, kuidas hakkab välja nägema kodukontoris töötamine sel ajal, kui Ernst on kodus. Saab põnev olema. Peangi mingi päevakava välja mõtlema, kuidas ühildada töö ja Ernsti õpetamine. Nimelt tahab ta praegu lugemist õppida ja veerib juba usinalt igalt poolt sõnu kokku, nii et oleks hea seda igati arendada ja soodustada. Seda, kuidas ma ise kodus passides mõistuse juurde jään, pole ma veel välja mõelnud. 

04 märts 2020

Pilte Londonist

Trafalgaril promeneerimas.

Teatri ees

Oxford Streetil busse pildistamas.

Kirik/baar Notting Hillis.

Öine Soho.

Öine Soho vol 2 ehk kõike sai, mida vaid soovi oli.

Oma Londoni tuttavaga Sky Gardenis.

Oma kõige lemmikumad krõbekartulite-kala pubis.

Vaade Sky Gardenist.

Vaade Sky Gardenist vol 2.

Sillal.

Jälgin kullipilgul absinti.

Vaade öisele Londonile Sky Gardenist.

Veel vaateid Sky Gardenist.


Eklektiline Victoria Street ehk näiteid pubidest.

Sissepääs Hiinalinna.


London, mu arm (vol 2)

Eelmine postitus lõppes seal, kus hakkasin just Sohosse minema. Soho on teadupoolest üks Londoni patuurgas, nii et loomulikult tahtsin ma selle üle kaeda. Rahvast oli tänavatel rohkem kui inimesi, nii et liikumine oli üsna raskendatud, samuti ka mõne baari leidmine, mis poleks puupüsti täis olnud või kuhu poleks viinud kilomeetripikkune järts. Baare ja klubisid oli aga seal igal sammul, igale maitsele, igale orientatsioonile. Vaatasin siis ringi, millist rahvast tänavatel liigub, sest enne oli mu Londonis elav tuttav kurtnud, et naised pole seal just kõige ilusamad, vähemalt need, kes klubides käivad – ka selle pidin ma ju ometi ise järele vaatama. Seda, kas ja kui ilusad nad olid, ma hinnata ei jõudnud, aga ilmselt käib neil soojusregulatsioon veidi teisiti kui minul, sest kõik, absoluutselt kõik naised olid lahtiste kontsakingade ja ülilühikeste seelikutega, päris paljud ka ilma ülerõivasteta. Mina, kes ma olin aastaajale vastavalt saabastes ja paksudes sukkpükstes, tundsin ennast suht kaltsakana. Seal oli ikka väga väljakutsuvaid riideid, mille puhul katvus oli viimane asi, millele mõeldud oli. Ei saa muidugi mainimata jätta, et ka alkoholikogus, mis neil ära oli tarbitud, ületas minu igakuise normi mitmekordselt. Kuna ma baaridesse ei mahtunud, siis tegelesingi põhiliselt inimeste vaatamisega. Lõpuks tunduski, et põhiline pidu käib tänavatel. Vastupidiselt kuumaverelistele londonlastele hakkas minul aga suhteliselt ruttu külm, nii et kõigepealt üritasin ma taksot tellida, et ööbimiskohta sõita, ning kui see ei õnnestunud, läksin jalgsi. Tee peal üritas mingi suvaline mees mulle jointi pakkuda, aga ma loobusin sellest, sest kui juba absint hallukaid ei tekitanud, siis vaevalt ka kanep.

Pühapäev. Olin mõelnud, et kui on kehv ilm, lähen muuseumi, kui ilus, siis paadiga sõitma. Ärkasin selle peale, et päike paistis silma, nii et otsustatud: uurisin River Busi aegu ning asusin Westminsteri  kai poole teele. Seekord metrooga, sest miks ma üldse Oyster cardi kaasa võtnud olin, eksole. Kusjuures, kellel on viipemaksevõimalusega pangakaart, ei pea üldse Oysterit ostma, vaid saab rahus ka sellega väravates maksta. Minul pole, nii et mina käisin Oysteriga. Lisaks saab Oysteri/viipekaardiga ka River Busi peale, ei pea enne mingit piletit kusagilt ostma. Ma otsustasin ette võtta sama reisi, mis oma eelmisel Londoniskäigul: sõita Greenwichi. Sõidul sinna näeb lihtsalt kõige rohkem ja saab ka Tower Bridge'ist kõige paremaid pilte. Lisaks on võimalus minna Greenwichis maha, külastada üht ägedat turgu, ronida meridiaani juurde ja nautida vaadet – ning siis tagasi sõita. Edasi-tagasi pilet maksis mu mäletamist mööda 17 naela. Greenwich on üks mu lemmikkohtadest Londonis, sest seal on nii mõnusalt avar ja roheline ning meridiaani juurest avaneb imeilus vaade Canary Wharfile. Lisaks on seal ka üks lahe pruulikoda ja üleüldse mõnusalt hipsterlik atmosfäär. Seekord ma aga Greenwichis eriti kaua ei olnud, sest ilm oli ikkagi veidi liiga külm selleks, et vabas õhus pikalt viibida. Sõitsin hoopis linna tagasi, käisin ühes Poola söögikohas lõunal ning leidsin, et nüüd on lõppude lõpuks aeg minna Notting Hilli. Eelmisel korral sain seda üsna põgusalt külastada, nii et nüüd tahtsin selle vea parandada. Mis mind sinna peibutas – ikka need kuulsad värvilised majad. Mu Londonis elav tuttav rääkis aga, et osad elanikud on oma majadele pannud silte, et ärge ronige treppidele ja ärge pildistage. Arusaadav, ega minagi tahaks, et mu maja trepil kogu aeg fotosessioonid käiks. Need sildid aga tõsiseid instagrammereid ei heidutanud, sest ikka möödusin ma vähemalt kolmest pildistamisest – ja ma olin seal õhtul, mil kõik oli juba pime. Ma ei taha teada, mis seal veel valges toimub. Lisaks rääkis mu tuttav, et selle raamatupoe juures, kus "Notting Hilli" filmis Hugh Grant töötas, oli suuremat sorti kogunemine ja pildistamine olnud. Ma jätsin targu mainimata, et kui ma oleksin sinna sattunud, oleksin ka kindlasti pildistanud ja õhanud, aga kahjuks ei sattunud. Lisaks jäi minu poolt külastamata ka Black Books, aga eks kunagi jõuab. Igatahes: Notting Hill oli õhtupimeduses hästi kaunis. Pärast pikka jalutuskäiku istusin ühte baari/kogukonnakeskusesse, mis oli kunagi olnud kirik – väga lahe koht. Suht inimtühi ka. Samas sai seal ülihästi (ja odavalt) süüa ning ka mõnusat muusikat kuulata. Üsna ebaharilik ja Notting Hilli mittesobiv koht, aga mulle meeldis. Küll aga ei saanud ma seal väga kaua olla, sest kell oli juba palju ja järgmisel hommikul pidin juba kell kaks üles ärkama, et lennujaama minna. Täiesti ebainimlik kellaaeg, ma tean. Nii jalutasingi Notting Hillist oma ööbimiskohta, võtsin veel viimast Londoni tänavavaadetest ja koostasin nimekirja kohtadest, kuhu ma järgmisel Londonireisil minna tahaksin. Vähemalt pooled jäid veel külastamata.

Lennureis tagasi oli sündmustevaene ja ma veetsin selle põhiliselt magada üritades. Seega pole mul mõtet sellest ka pikemalt kirjutada.

Varsti peaksin arvutisse laadima ka reisipildid, nii et järgmisena siis pildipostitus. 

03 märts 2020

London, mu arm (vol 1)

Loomulikult valisin ma välisreisiks kõige parema aja. Enne reisi olin ma suhteliselt veendunud, et London pannakse just sel ajal karantiini, kui mina seal olen, aga paraku nii ei juhtunud. Ise ka imestan. Üleüldse oli Londonis liikudes selline tunne, et olen lõpuks jõudnud terve mõistusega inimeste sekka – ei mingit paanikat koroonaviiruse pärast, ei mingit isoleerimist. Uudistes korraks mainiti, et keegi kusagil suri, aga ei midagi muud.

Kui keegi praegu mõtleb, kas Brexit ikka UK-sse reisida laseb, siis ärge muretsege, laseb küll. Mina läksin oma ID kaardiga ning keegi ei kobisenud ega nõudnud passi. Ilmselt oleksin passiga kiiremini kontrollist läbi saanud, aga ka praegu ei pidanud ma kaua ootama. Kõik oli kiire ja korralik. 

Lendasin Ryanairiga ja teatavasti tähendab see ainult üht: ma pidin kogu oma mitmepäevase garderoobi ja muud vajalikud asjad mahutama ära ühte minikotti. Muidu poleks sellest lugu, aga mul oli laupäevaks planeeritud teater ja õhtusöök restoranis, mille kodulehel oli kirjas hirmutav teade, et koledad inimesed saadetakse ukselt tagasi (või midagi sarnast). See tähendab ju, et ma pean mõne viisaka kleidi kaasa võtma! Ja meigitarbed. Ja ... Kuidagiviisi pressisin ma oma asjad õlakotti ja lootsin, et ehk päris õhtukleiti seal restoranis ei nõuta. Üleüldse on Ryanairiga lendamine üks huumorinurk, sest pea iga liigutuse eest peab maksma ja põhiline maksmise "eelis" on see, et sa saad võtta natuke suurema koti ja minna natuke varem lennujaama ooteruumi kügelema. Mina valisin loomulikult kõige odavama pileti ega maksnud mitte ühtegi lisatasu ning jäin samuti rahule. Veidi kitsas oli, aga samas kestis lend alla kolme tunni, nii et elasin üle. Lisaks vedas mul veel sellega, et nii sinna- kui ka tagasireisil oli mu kõrval vaba koht, nii et sain mõnusalt laiutada ega pidanud kellegi õla peal magama. Aga see selleks: nüüd Londonist. 

Inglismaa tervitas mind traditsioonilise ilmaga: sadas mingit sõnuseletamatut sodi ja polnud aru saada, mis suunast, sest tuul oli meeletult tugev. Õnneks olin ettenägelikult ostnud pileti bussile, mis mind Stanstedist otse Kings Crossi viis. Sõit võttis umbes poolteist tundi aega ja sel ajal üritasin välja mõelda, mida õhtul teha viitsin: kas vedeleda terve õhtupooliku hostelis (tundus äärmiselt ahvatlev) või minna linna avastama. Bussiaknast avanev vaade oli suhteliselt tröösitu ja ma olin juba ahastuses, et mida ma selle tormiga teen, väljas ju küll ei kannata olla. Õnneks oli linna jõudes olukord veidi paranenud, nii et mõtlesin hoopis, et läheks alustuseks jalgsi oma ööbimiskohta, mis pidi asuma Camdeni ääremail. Mul oli küll Oyster Card kaasas, aga mulle meeldib üldiselt linnades jalgsi ringi liikuda, sest see annab parema geograafilise tunnetuse linnast ja võimaldab igasuguseid huvitavaid kohti avastada. Ainult metrooga liigeldes jääb kogemus veidi fragmentaalseks. Vaatasin kaardilt järele: kõigest 20 minutit jalutamist! Muidugi lähen ma jalgsi! Vihm polnud küll lakanud, aga oli muutunud talutavamaks. Enne ööbimiskohta jõudmist käisin veel poest ka läbi, et hommikuks söögikraami osta, ning üritasin mitte välja teha sellest, et seal poes kuidagi jube palju rotimürki ja -lõkse müüdi. Ehk ei tähenda see seda, et seal rotid ringi jooksevad? Ööbimiskohaks valitud hostel oli  aga hästi armas, selline tüüpiline kitsas londonipärane maja. Tuba oli küll väike, aga kõik eluks vajalik oli olemas. Kui olin ennast lahti pakkinud, otsustasin, et ei jää siiski telekast Elton Johni saadet vaatama (see tuli just sel hetkel), vaid lähen siiski linna peale. Suund: Oxford Street ja John Lewise pood. Olin nimelt Ernstile lubanud, et toon talle suveniiriks punase bussi ja väike eeltöö netiavarustest näitas, et kõige soodsamalt saab selle John Lewisest. Lisaks tahtsin külastada üht kohalikku pubi, kus ma juba eelmisel korral käinud ja ülihead krõbekartulitega kala söönud olin. Mmm ... see oli endiselt ülihea. Too pubi asub ühes väikeses kõrvaltänavas ja mul on tunne, et turistid pole seda veel avastanud, sest vähemalt siis, kui mina seal olin, nägin ma vaid kohalikke. Turistid käivadki vist nendes tuntumates Londoni pubides, Ye Olde Cock Tavernis ja mis need teised ongi. Üleüldse on Londonis mu rõõmuks hästi palju pubisid ja söögikohti – mitte et ma neis kõigis käinud oleksin, aga nende fassaad on enamasti ülilahe, nii et ma põhiliselt lihtsalt käisin mööda tänavaid ja imetlesin. Hinnad on neis muidugi krõbedad, aga ühe korra tasuks mõnes pubis juba elamuse pärast käia. 

Mu reisikaaslane naeris, et ma olen nagu see tegelane "Kolmest mehest paadis", kes igas maailma nurgas parimaid joomakohti teab. Ma nii päris ei ütleks, aga ... samas, võib-olla ütleks ka. Kus ikka parimat osa kohalikest näeb, kui mitte pubides?

Uus päev, uued kohad. Järgmisel päeval oli kavas minna jõe äärde, Citysse ning õhtul siis Sky Gardenisse õhtusöögile ja pärast seda teatrisse. Jõeäärne jalutuskäik oli lühike, sest kuigi päike oli väljas, oli endiselt üsna tuuline ja mu juuksed ähvardasid peast lennata. Seega läksin hoopis Trafalgarile ja Buckinghami, et ikka korralik turist olla. Sama olid mõelnud ka kõik teised turistid terves Londonis – rahvamass, mis lossi juures oli, oli päris muljetavaldav. Loss ise mitte eriti, aga ma pole ka eriline lossiturist. Nad on enamasti kõik nii ühesugused. Seejärel oli kell juba sealmaal, et tuli seada sammud Sky Gardeni poole. Justnimelt sammud, sest taas olin otsustanud jalgsi seda vahemaad läbida. See oli päeva parim mõte, sest tee viis mööda Victoria Streeti ja jõe äärt, Cityst mööda ning ma muudkui käisin ja ahhetasin. Nii ilus! Poolel teel avastasin, et olen oma imetlemise kestel juba hiljaks jäämas ja pidin viimased sajad meetrid Sky Gardenisse läbima joostes. Sky Garden oli üks sellistest kohtades Londonis, kuhu ma juba eelmisel korral minna tahtsin, aga ei saanud löögile. Ka seekord jäin ma tavapiletitest ilma (sinna on sissepääs küll tasuta, aga külastuse peab väga vara ette bronnima), aga sain hoopis laua ühte Sky Gardenis asuvasse restorani, Darwin Brasseriesse. Sealsed hinnad olid küll üsna krõbedad, aga samas – ma otsustasin, et vaade ja elamus maksavad ka midagi, ei saa ikka kõiki lõunaid ka McDonaldsis veeta. Sain laua akna alla ja ... veetsin ülejäänud õhtu vaadet nautides. Pildipostituse teen eraldi, nii et praegu peate mind lihtsalt uskuma, et seal oli ilus. Söögid olid samuti head, aga samas ma ei ole ka eriline söögikriitik. Tegelikult ei oska ma kunagi sööke arvustada, sest ma söön kõike ja kui just midagi kardinaalset viga pole toiduga, olen ma rahul. Nii ka seekord. Pärast söömist tegin veel väikese ringi Sky Gardenis ja nautisin nüüdseks juba õhtust Londonit. Taas väga ilus. Siis oli juba aeg seada sammud teatrisse. Seekord küll Uberiga, sest aega nappis – pidime siiski jõudma Piccadillyle. Meie teatriks oli Criterion Theatre ning etenduseks "A Comedy about Bank Robbery". Mu ema hoiatas juba varakult ette, et inimesed on saalis jopedega. Ma naersin ja leidsin, et no kuule, kes siis jopega saalis on! Aga vot – oldigi. Ja baarist sai saali jooke kaasa võtta. Ma olin päris üllatunud, sest saal oli ikka väga uhke ja kaunistatud ning inimesed – välisriietes ja õllepurkidega. Samas oli garderoobi leidmine ka üsna keerukaks tehtud. Etendus ise oli aga ülinaljakas ja ma tõesti naersin terve aja. Tegevus oli hoogne ja kusagilt ei pidanud mingeid sümboleid otsima (nagu mõne teise maa teatrist ja filmidest tihti peab, khm). Teatripiletite hinnad on Londonis muidugi hoopis teised kui Eestis, aga ma olen rahul, et käisin, sest see oli tõesti väga lahe kogemus. Pärast teatrit leidsin, et on õige aeg üheks väikeseks absindiks. Mu Londonis elav tuttav teadis kohta, kus saab absinti koos rituaaliga, nii et seadsime sammud sinna. Tee viis läbi väga elava Hiinalinna – oli siiski laupäeva õhtu ja inimesed tähistasid. Absinti jõin ma, muide, esimest korda elus ja väga hea, et mul õnnestus seda teha Londonis. Mingeid erilisi muljeid mulle sellest ei jäänud, vähemalt hallukaid küll ei hakanud nägema. Kahjuks või õnneks – kes seda teab. 

Edasi viis tee juba Sohosse, aga sellest juba järgmises postituses.

21 veebruar 2020

Küsin raamatusoovitusi

Mul on alati nii huvitav vaadata oma kunagiste pooltuttavate piffide, kes vähemalt toona olid suht ebameeldiva iseloomuga (kergelt öeldes), moondumist elujaatavateks, positiivseteks ja armastavateks inimesteks. Või no vähemalt sotsiaalmeedia põhjal, päriselt ma nendega ofc ei suhtle. Aga ikkagi on veidi kummastav ja ka tsipake väheusutav lugeda, kuidas nad "on kogu aeg hinnanud armastust ja hoolivust jne jne". Hmm. Igatahes mitte siis, kui mina nendega lävisin. See on ka ilmselt põhjus, miks ma suhtun sellistesse verbaalse suhkruvatiga kaetud sõnavõttudesse ja eriti veel sellistesse, kus rõhutatakse oma siirust ja ausust, teatava distantsiga. Oleme õdedega ikka arutanud, et kui inimesed peavad ikka endale ka teistele kogu aeg midagi kinnitama, olgu selleks siis õnn, tarkus, siirus või ideaalne suhe, siis lihtsalt peab midagi mäda olema. Iseenesestmõistetavaid asju ju ei pasundata kogu aeg, need ei tule meeldegi. 

Samas kui keegi ütleb, et ta on aus ja otsekohene, siis mul tekib samasugune tõrge samal eelpoolmainit põhjusel. Miks seda kuulutada? Ma tean ausaid ja otsekoheseid inimesi, päris mitmeid kohe, aga nad ei pea vajalikuks seda iga paari lause tagant rõhutada. Või on nende rõhutajate jaoks "ausus ja otsekohesus" lihtsalt eufemismid ebaviisakusele? Mine võta kinni.

Tegelikult tahtsin ma hoopis oma lugemispõuda kurta ja alandikult lugemissoovitusi küsida. Mul on tõeline häda käes, sest kuigi praegu on mul Hašeki "Huumori kool" pooleli, siis pärast seda on tükk tühja maad ja ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida lugeda. Soovitatavalt võiks olla mõni eriti õõvastav krimka, veel eriti soovitatavalt Rootsi või Islandi oma. Või siis mõni ülihea kirjandusklassika. Täna just tööl kurtsin ka, et teistele jagan kogu aeg lugemissoovitusi (ja ausalt, neid küsitakse), aga mulle ei soovita keegi.

Ok, tuleb ikka samasuguste hullude käest küsida: mu õde soovitas just mitut krimkat, mida ma imekombel polegi lugenud. Kohe laenutasin. Aga siiski, hiljemalt nädala pärast on mul need läbi. Esimese maailma probleemid, ma tean, aga mul on kohe füüsiline rahutus sees, kui mul midagi lugeda pole. Halb hakkab kohe, ma muutun vihaseks, tujukaks ja kukun inimesi sõimama. Üldise heaolu huvides on niisiis mu raamatusoovituste nõutamine.

Ahjaa, üks mure on mul veel: miks enamik uuematest raamatutest nii kehva tõlkega on? Eriti need, mis inglise keelest on tõlgitud. Lugesin paar nädalat tagasi Elton Johni eluloo läbi ja kuigi üldiselt see raamat mulle väga meeldis, siis mõne koha peal tagusin ma pead vastu lauda ja nõudsin padruneid, sest no kuidas saab keegi mingeid kindlaid väljendeid nii halvasti tõlkida? See on muidugi pidev probleem, mitte ainult kirjanduses, vaid ka ajakirjanduses, et tehakse roppu toortõlget ja arvatakse, et see sobib, aga mina olen taas see, kes kannatab. Jube. 

18 veebruar 2020

Sipsik

Käisime laupäeval Ernstiga kinos "Sipsikut" vaatamas.

Eelnevalt olen talle raamatut ette lugenud küll, aga ammu ja suhteliselt jupiti, sest ta pole suuremat huvi tundnud. Mu enda sipsikuajad jäävad aastakümnete taha, nii et sellepärast olime me mõlemad üsna puhtad lehed ega oska öelda, kas film oli nüüd sõna sõnalt raamatu järgi või mitte. Miks ma seda mainin – juba on kuulda olnud nurinat, et vastupidiselt rõõmsale ja helgele raamatule oli film räme, õudne ja üldsegi mitte lastele mõeldud. Ma ei tea, me käisime ilmselt mingit teist filmi vaatamas, sest minu arvates oli film kohe väga ilus ja rõõmus.

Jah, see polnud suhkrune ega muinasjutuline, kus kõik on kogu aeg ebareaalselt rõõmsad ja üldse probleeme pole. Aga nii polnud ka raamatus! Isegi mina oma olematu mäluga mäletan "Sipsikust", et seal oli ikka seiklusi ja juhtumisi ka, mitte ainult trill ja trall. Mulle meeldis filmi juures just see, mida lumehelbeemmekesed ei sallinud: et seal näidati elu. Õed ja vennad tülitsevadki, pimedas ongi veidi jube olla ning kui mänguasja järele piisavalt ei vaata, siis see kaobki ära. Ma arvan, et lastel tasubki vaadata seda filmi, et näha selliseid probleeme nii-öelda kõrvalt ja nii õppida neid lahendama. Kuidas siis muidu elamist õppida kui mitte probleeme lahendades. Ja need "õudsed" kohad ... ma ei tea. Võimalik, et ma olen tuim ja kartmatu inimene, aga minu meelest olid need tavalised. Samamoodi olen ma ilmselt ka rõve ja ropp inimene, sest minu arvates krooksuv Sipsik ei olnud ka midagi erilist, sest esiteks tegi ta seda vaid ühe korra ja teiseks ... lapsed krooksuvadki ja teevad ka igasuguseid muid hääli. Ja mingil arusaamatul põhjusel on see nende jaoks jube naljakas. 

Sellega olen ma nõus, et filmi toon oli raamatust erinev, sest näiteks ei mäleta ka mina raamatust Anu ja Mardi tülisid. Samas ma ka ei ütleks, et need mind filmis häirinud oleksid, sest noh ... õed ja vennad tülitsevad ja lepivad, tean seda omast käest. Võib-olla need, kel puudub kogemus enda õdede-vendadega või siis oma lastega, arvavad tõesti, et selline nääklemine ja tülitsemine tähendab eluaegset vimma ja viha, aga ausalt, ei tähenda. Ma olen oma vennaga kakelnud nii, et veri taga, aga praegu suhtleme ikkagi normaalselt. Ma ise arvan, et see "intriig" oli filmi sisse pandud sellepärast, et lugu tervikuks siduda – raamatus olid ju pigem eraldiseisvad lood, filmina poleks nad välja mänginud. Ainus, millest mul kahju oli, oli see, et filmis puudus teleka meisterdamise episood, see oli raamatust mu lemmikkoht. Muidu jäin aga täiesti rahule. Aga mis siin minust, mina pole ju sihtgrupp. Ka Ernst jäi rahule, istus terve filmi liikumatult, ei läinud nuttes saalist välja ega kurtnud et õudne on. Vastupidi – pärast filmi on ta ainult Sipsikuid joonistanud ja rääkinud, kui väga talle see film meeldis. Ja mina olen siis seletanud kõrvalt, et näed, kui kurvad olid Anu ja Mart, kui nad tülitsesid, sellepärast ei tasu niisama tülitseda jne jne. Noh, et õpetlik point ka juures oleks, kuigi ma ausalt ei eelda, et kõik siin ilmas peab õpetlik olema.

Natuke nuriseda tahaksin ma siiski. Ma ei saa aru, miks tullakse kinno lastega, kes ilmselgelt ei oska ega suuda nii pikka filmi vaikselt vaadata. Olgu, sellest ma saan veel aru, miks tullakse, sest tihti on vanematel oma lastele ebareaalsed ootused. Aga miks siis ära ei minda, kui laps täiest kõrist röökima hakkab? Või miks lastakse lastel mööda saali ringi kobistada? Isegi Ernst mainis vahepeal etteheitvalt, et liiga palju kära on. Ma saan aru, et tegemist on lastefilmiga ja et ei saagi oodata haudvaikust (kuigi võiks), aga kõva häälega seletamist ja nutmist võiks siiski kusagil mujal harrastada. 

14 veebruar 2020

Kuidas me Eesti Laulu vaatasime

"Ikka veel ei saa maksuametisse, rsk."

"Jah, arvaks ju, et kõik vaatavad Eesti Laulu, a raha tahavad tagasi."

"Sellepärast tahavadki."


Nagu tavapäraselt, vaatasime me ka seekord õdede, venna ja emaga kõik oma kodudes Eesti laulu ja kommenteerisime oma ühischatis. Nagu eelpoololevast vestlusest aimata, ei olnud me just suurimad fännid, aga tsiteerides üht mu õde: "Laulud kõik suht igavad, a mõned esitused on lihtsalt vähempiinlikud." Seda ütles ta pärast üht eriti jubedat laulu, mille ajal otsustas ta ka, et miks mitte järgmisel aastal ka ise osaleda, kui sellised jubedused edasi said. Mu ema kommenteeris kogu jama nii: "See Egert oli tõesti kõige normaalsem. Muidu oli üsna õudne, sest peaaegu kõik laulsid mööda. Või ei saanud üldse aru, kas laulul on viis või mitte." 

Üldiselt arutasime me veel kolme asja üle: a) miks keegi otse laulda ei oska, b) miks tänapäeva noored nii paksud on, c) kuidas on võimalik, et Sünne Valtri on sama vana kui mu õde. Mul pole Sünne Valtri vastu mitte midagi, ta on väga professionaalne esineja, kuigi see stiil, mida ta viljeleb, pole üldse minu maitse, aga ma olin täiesti veendunud, et ta on vähemalt 40-aastane, pigem isegi rohkem. A ta ongi vist sellise eatu välimusega, et hetkel näeb oma vanusest vanem välja, ilmselt varsti siis jällegi noorem. Samas polnud vähemalt tema esinemist piinlik vaadata, tal olid normaalsed riided seljas, hääl ei värisenud ja need meremehed, kes samuti laval olid, olid hästi nunnud.

Ma kõiki laule ei viitsi kommenteerida, sest ma kerisin enamuse nkn edasi. Panen hoopis kirja meie arvamused nende kohta, kes edasi said.

Egert Milder – "See võiks minna, Egertil on kihvt hääl ja ta on sarmikas. Üldse mitte ilus, aga kihvt." "See otse on parem kui video pealt. Hümnilik. Kihvt hääl ja lavaline sarm on. Kusjuures ma just kartsin, et see lugu on äkki ilma laheda videota jama. Klaveri peal tantsimiseks peab heas füüsilises vormis olema."

Rasmus Rändvee – "Eurolaul on masendav. Rändvee oli lihtsalt hale." "Ma hakkasin vaatama. Rasmus on paksuks läinud. Riided on ka halvasti valitud."

Anett x Fredi – selle kohta meil kommentaarid puuduvad, sest mina kerisin lihtsalt edasi ning mu õde hakkas "Muumitrolli" vaatama.

Synne Valtri feat. Väliharf – "Vau, Sünne on ikka endises headuses. Kuigi laul ise on mõttetu." "Mulle need meremehed meeldivad." "Sünne oli laval kõige professionaalsem." 

Stefan – "Stefan ka kuidagi hale." "Stefan on pandav, ta võiks paremaid laule laulda."

Laura – "Mida vähem riideid Laural seljas on, seda vähem seksikas ta on. Viisi ta tõesti peab, ehkki polnd aru saada, kas seal üldse viis on." "Ta huilgas kuidagi imelikult. Ma ootasin ka kihvtimat kostüümi. Tal on olnud ägedamaid."


Laupäeval uuesti!

11 veebruar 2020

Tuba

Ma kunagi vist mainisin ka, et kolisin ja tegelesin seetõttu ohtralt igasuguste ebameeldivate asjadega, nagu sisekujundamine ja mööbli kokkupanemine. No pole mul seda pesapunumissoont. Kui üldiselt oli see korter, kuhu kolisin, valmis ja nõudis ainult nipet-näpet muutmist ja asjade ühest kohast teise lükkamist, siis Ernsti tulevane tuba oli tühi karp, mille pidin otsast lõpuni ise sisustama. Aga kuidas? Vaatame siis tulemust:



Voodi valisin ma tegelikult selle järgi, et oleks piisavalt äge, et Ernst seal magada tahaks. Pärast avastasin, et väga hea valik – põrandal on kohe mängimisruumi juures. Riiuliga see küll eriti kokku ei sobi, aga kuna riiul oli siin korteris enne olemas, on täispuidust ja igati kvaliteetne, siis ei pööra ma sellele mittesobimisele suuremat tähelepanu. Õiged sisustusgurud värviksid küll riiuli kindlasti valgeks, aga mu käsi ei tõuse korralikku puitu rikkuma. Laua ja tooli tellisin Ikeast. Ma küll tahtsin mujalt tellida, sest mul on teatav tõrge Ikea vastu – ma ei suuda osta poest, mis kasutab nii kohutavat eesti keelt – aga mujal lihtsalt ei olnud sobivalt väikest lauda. Pidin oma uhkuse alla neelama ja siiski Ikeasse vantsima. Vaiba puhul kuulasin Ernsti, kes tahtis endale autovaipa. Need kõige levinumad autovaibad, mis minu lapsepõlves igas endast lugupidavas lastetoas olid, on mu meelest koledad, nii et ma otsisin ja otsisin, kuni leidsin selle õige omaenda töö veebipoest. Ernst on rahul, mina aga mõtlen, et huvitav, kaua ta mul selline valge püsib. Juba on seal mõned kohviplekid, aga strateegiliselt olen need liumäe alla lükanud.

Mänguasjade hulka olen püüdnud kontrolli all hoida, aga see tundub küll vahel võimatu missioonina. Voodialune on tõeliseks autolinnaks muudetud. Ma vahele mainin, et pilt on tehtud umbes minut pärast koristamist, sest tavaliselt on tuba ikka oluliselt rohkem segamini. Pimedas vaikselt ukseni saamiseks, nii et jala alla ühtegi mänguasja ei jääks, peab ninja olema. Tegelikult on toas veel ruumi, aga see jääb pildistaja ehk minu selja taha.

Ernst on oma toaga rahul, mina vaatan vahel neid lagedaid seinu ja mõtlen, kas äkki neid ka kuidagi täita. Aga millega? Postrid mulle ei meeldi, nii et need jäävad välja. Mõtlesin mõne Navitrolla maali peale, aga need on üsna kallid. Samas näiteks see maal on nii äge. Eks peab mõtlema, kuigi samas, ega kiiret ju pole. 

10 veebruar 2020

Kärgperendus on raske

Kuidas teha nii, et hundid söönud ja lambad terved? Ma olen kärgperenduses veel päris roheline, nii et ma elan praegu katsetusfaasis, kus proovin erinevaid tehnikaid. Kui ma eelmises või üleeelmises (kes seda enam mäletab) postituses kirjutasin, et Ernst käib rõõmsalt iga kuu Tartus ja kõik on rahul, siis nii kerge see päris pole. Alguses saatsingi ta nädalavahetuseks Tartusse, ise mõtlesin, et huvitav, kuidas tal seal on, kas ta harjub, kas talle meeldib ... Seda, et kas tal seal halb on, ma ei kartnud, sest ma tean, et tal on oma isaga hea ja turvaline olla. Tagasi sain ma ülirõõmsa ja vaimustuses lapse. Järgmine kord saatsin ta natuke pikemaks ajaks ning ka see mõjus talle hästi, tuli tagasi uute emotsioonide ja kogemustega. Nüüd mõtlesin, et äkki saadaksin ta kohe terveks nädalaks, tal on ju seal tuttavad inimesed ja kassid, ma ju helistan iga päev ja üleüldse, mis saaks halvasti minna?

Halvasti ei läinudki midagi, aga ma sain aru, et nädal oli tema jaoks liiga pikk aeg. Ta ütles kohe tagasi tulnuna viisakalt, et ei taha enam nii pikaks ajaks Tartusse minna, ning oli üleüldse liimist veidi lahti. Kui ma täpsemalt küsisin, sain aru, et tal oli endiselt seal väga tore olnud, lihtsalt koduigatsus vaevas. Kaasa ei aidanud ka see, et ta oli just enne minekut kõhugrippi põdenud. Nii et ma ei teagi nüüd, mida teha. Kindel on, see, et ma tahan, et tal säiliks suhtlus mõlema vanemaga, aga terveks nädalaks oma kodust ära viimine – ja oma Tallinna kodu peab ta ikkagi koduks – on praegu veel liiga vara. Igal nädalavahetusel Tartusse viimine ei tule ka kõne alla, sest tal on siin igasuguseid üritusi ning mina ise ei viitsi igal nädalavahetusel Tartus käia. Igal teisel nädalavahetusel? Kord kuus? Pean veidi järele mõtlema, kuidas oleks kõige parem. Ernst on viimasel ajal hästi kodulembeseks muutunud ja tahab kogu aeg kodus olla, nii et seda enam ei tahaks ma teda kogu aeg kodust ära saata.

Nagu ma ütlesin – ma olen kärgperenduses veel võhik. Ka meie uues elus pean veel iga päev õppima, kuidas mingeid olukordi lahendada. Kui enne sain ma südamerahus ilma ette ütlemata näiteks kinno või niisama välja minna, siis praegu ma tunnen – täiesti põhjendamatult – et mul pole selleks justkui õigust. Kuidas ma panen enda lapse hoidmise kohustuse kellelegi teisele? Olgugi, et see keegi teine saab Ernstiga ülihästi läbi ja on mulle alati öelnud, et ma kohe ütleks, kui mul on vaja kuhugi minna, midagi teha, kui ma tahan, et ta Ernsti lasteaeda viiks/tooks ... Arvake, kas ma ütlen? Ei, loomulikult mitte. Ma teen kõik ise, väsin, torisen ja olen siis kogu maailma peale vihane, miks mina pean kõike üksinda tegema. Ja siis häbenen kusagil nurgas oma lollust. Lihtsalt ... raske on abi küsida. Või no mis abi – koos elavatel inimestel on ühised kohustused, õigused, rõõmud ja mured. Ma ikka tunnen endal mingit kõikvõimast vastutust kõige ees ja proovin kõike kontrollida. Ma loodan, et see on alguse asi ja läheb üle millalgi, sest selline muretsemine pole eriti tervislik.

Muidu, kui Ernsti poolt asju vaadata, läheb kõik hästi. Ta on mult vist paar korda küsinud, miks me nüüd uues kohas elame jne, aga kuna ma olen talle kõike ausalt seletanud, on ta rahule jäänud. Ega seda ma muidugi näe, mis väikese inimese peas toimub, aga ma olen ise püüdnud talle harjumist võimalikult kergeks teha, samas mitte seletustest kõrvale põigeldes või mingit jahu ajades. Ma arvan, et meil läheb hästi. Ja edaspidi veel paremini.

04 veebruar 2020

Kuidas läheb?

Tööl oli meil täna arutelu, miks mingid inimesed arvavad, et kogu kaup (mitte konkreetselt meie e-poe oma, vaid üldse), mis kusagilt välismaalt tuleb, tuleb raudselt Hiinast, mis siis, et sinna pole üldse Made in China vms peale kirjutatud, vaid hoopis mõni muu riik. Ja et mitte oma rumalusega üksi olla, helistavad, kirjutavad ja paanitsevad nad igale poole. Vaata ja imesta. Ma vaatan ja imestan iga päev meie klienditeenindajaid, et nad ikka veel normaalselt funktsioneerida suudavad, sest ma mäletan oma klienditeenidajakarjäärist, et mina küll ei suutnud. Ma olin pea iga tööpäeva lõpus potentsiaalne massimõrvar, sest no seda rumalust, mida suutsid produtseerida ajudeta kliendid ... Ma arvan, et see on ka põhjus, miks ma praeguseks olen minetanud kõik illusioonid inimeste suhtes ning eeldan neist igaks juhuks kõige hullemat – siis ma vähemalt ei pettu. Kuigi ka sellisel juhul suudavad inimesed mind ikka vahel üllatada.

Ja kuigi ma valetaks, kui ma ütleks, et ma klienditeenindaja tööd nautinud oleksin, leian ma siiski, et see oli äärmiselt kasulik kogemus. Juba sel eelpoolnimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et kus mujal kohtaksin ma nii palju erinevaid inimesi? Mitte, et see nüüd ilmtingimata hea asi oleks, aga kogemusena kindlasti väärtuslik. Kui Ernst piisavas vanuses on, saadan ma ta ka kindlasti sarnasele tööle, las pettub ka natuke inimkonnas.

Natuke minust endast ka. Aasta on alanud üsna stressirohkelt, sest ma õpin tööl uut asja ja kuigi see on lahe ja põnev, on see ka üsna väsitav. Ma olen siiski juba 30-aastane ega jõua enam kõike, eksole. Nii ongi mu päevad möödunud töötades, Ernstiga mängides ja uuesti töötades. Aega iseendale pole ma kuidagi saanud, rääkimata sellest, et oleks jõudnud kellegagi kokku saada ja oma rasket elu kurta. Tegelikult on kõik hästi, lihtsalt jube väsimus on kallal kogu aeg. Sel nädalal saatsin Ernsti Tartusse ja ise proovin siis vähemalt natuke rohkem magada. Ja võib-olla natuke rohkem blogisse kirjutama jõuda, sest nagu juba mu kõige andunumad fännid taibanud on, ei ole mul blogi jaoks just eriti palju aega olnud. Ega ma tegelikult teagi, millest üldse kirjutada, mu elus ei tundu midagi põnevat olevat. Isegi oma kaalust või kehast, millest kõik teised halavad, pole mul midagi kirjutada, sest ma kaalun permanentselt 55 kilo ja kuni inimesed mind nähes just öökima ei hakka, olen ma oma kehaga rahul ka. Siiani pole hakanud, kui ma Ernsti ei arvesta, kes terve nädalavahetuse oksendades veetis.

Ma jäin mingis postituses sinna pidama, et ma pole enam abielus. Samas jäi mul mainimata see, et ma pole siiski ka vallaline, nii et kõik meestehordid, kes tormi jooksma hakkasid – tõmmake tagasi. Mu uus kaaslane pole tegelikult üldse väga uus, sest meie esimene kohtumine toimus aastal 2008 Nimeta baaris, samal õhtul, kui oma eelmise peika pikalt saatsin. Praegu juhtus peaaegu samamoodi, aga viisakamalt, natuke pikema ajavahemikuga ja mitte Nimeta baaris. See on tegelikult pikk lugu ja nõuab omaette postitust, aga lühidalt kokkuvõttes: vahel kohtuvad inimesed valel ajal. 2008. aasta oli meie jaoks ilmselgelt vale aeg, sest mina olin siis täiesti suhtekõlbmatu inimene (mis ei takistanud mul siiski suhteid proovimast ja siis kõrvale heitmast), me elasime erinevates linnades, meil oli kardinaalseid erinevad plaanid ja – kas ma mainisin, et ma olin täiesti kohutav inimene? Igatahes, pärast lühikest ja väga intensiivset (nii intensiivset, kui kahes erinevas linnas elaval inimesel olla saab) suhtlust põrkusime me teineteisest eemale ja veetsime järgnevad 10 aastat absoluutselt mitte suheldes. Nüüd aga kohtusime uuesti ja avastasime, et tegelikult klapime me päris hästi, meil on sarnane huumorimeel, sarnased vaated elule ning jutt jookseb. Toona me nii kaugele üldse ei jõudnudki, et seda kõike avastada, sest me vist olime kogu aeg tülis. Praeguseks olin mina aga maha rahunenud, tema aru saanud, et ega ta kedagi paremat niikuinii ei leia ja – siin me oleme! Proovime uuesti. Kusjuures ma igaks juhuks mainin, et otsus uuesti suhtesse astuda tuli mul pärast pikka ja väga põhjalikku kaalumist ning üle- ja järelemõtlemist, sest mul on siiski Ernst ja kuigi ma jätan vahel mulje, et ma olen tuulepea ja üldse mitte eriti hea lapsevanem, siis tegelikult on Ernsti heaolu minu jaoks A ja O ning viimane asi, mida ma tahaksin, on tema psüühika kahjustamine. Ma astusin kõiki samme väga aeglaselt, kõike testides ja põdedes ja kontrollides, aga nüüdseks olen ma 100% kindel, et tegin kõik õigesti. Ja see on hea tunne!

Uue eluga harjumine on samuti üks põhjustest, miks ma blogisse sattunud pole. Ma olen üsna kehv muutustega harjuja ja nii olengi ma viimased kuud enda ümbeshäälestamisega tegelenud. See pole olnud lihtne. Mul olid enne hoopis teised plaanid ja nägemused elule ning nüüd, kus neid enam ei ole ja ma pean oma tuleviku pea täielikult ümber hindama ... Ma valetaks, kui ma ütleks, et see kergelt läinud on. Alles nüüd tunnen, et asjad on paigas, kuigi vahel lööb siiski mingisugune eelmise elu killuke südamesse. Ega vist saagi oodata, et ma kõik eelneva unustaksin ja prügikasti viskaksin? Eksole?

Nüüd sai küll üks pikk ja segane postitus, aga ehk kannatate ära. Niikuinii ma järgmised nädalad blogisse ei jõua.


31 jaanuar 2020

Tubli olemise taak

... mitte minul loomulikult, sest ma pole tubli.

Sattusin eile ühe sotsioloogiga üksikemadest rääkima ja ma kuulsin oma suureks või siis mitte nii suureks üllatuseks, et tema uurimustest tuleb välja, kuidas hästi palju üritavad need üksikemad ise näidata negatiivseid asju – naine peab ise kõike tegema, pidi juba kooselu ajal, meest ka veel kasvatama, lapse kõrvalt kõike jõudma, töötama jne jne – positiivsena. Et see ongi norm! Seda siis just Eestis. Kas see on kaitserefleks või märtri mängimine, ma ei taibanud küsida, aga mu meelest hästi huvitav. Ja mu meelest ei rakendu see vaid üksikemadele, vaid üleüldse naistele: mida rohkem mul lapsi on, seda tublim ma olen! Kui ma veel selle lastekarja kõrvalt tööl käin, ettevõtet oman, trenni teen, reisin või jumal teab, mida kõike teen, siis olen veel tublim! Mida rohkem ma "kannatan", endale mugavusi ja puhkust keelan, seda tublim ma olen! Kiitkem mind nüüd kõik! 

Näiteks mina annaksin selles uuringus kohe veateate, sest ma pole kunagi arvanud, et ma peaksin a) oma last üksinda kasvatama, b) tubli olema. Ma ei tee isegi trenni, sest ma lihtsalt ei viitsi! Ma ei taha iga hetke oma päevast võimalikult kasulikult kasutada ja endale võimalikult palju kohustusi rabada, sest ma olen laisk ja mugav inimene ja tahan võimalikult palju vedeleda. Ah et ma polegi siis õige Eesti naine? No väga kahju ... Juba Ernsti sünnist saati olen ma lasknud oma perekonnal võimalikult palju tema kasvatamises/hoidmises osaleda ja praegu, mil ma tehniliselt olen samuti üksikvanem, saadan ma Ernsti iga kuu natukeseks Tartusse, sest ega ta ju ainult minu laps ole, ikka oma isa oma ka! Ja mulle on see väga mugav, kui ma saan vahel ainult endale ja oma tööle keskenduda. Kõik on rõõmsad. Mina, sest ma saan kodus rahulikult vedeleda, Ernst, kes saab vaheldust ja minust puhata ning Ernsti isa, kes saab temaga koos olla ja teda kasvatada. Win-win!

Märtri mängimine pole auasi. Nagu ei võida see, kellel on surres rohkem asju, ei võida ka see, kes on rohkem ringi sebinud. Ma olen juba kirjutanud ka, kuidas ma "tubli tüdruku sündroomi" vihkan ja kuidas ma sellest üle sain. Iga kord, kui keegi mulle ütleb, et ma olen tubli (õnneks seda ei tehta, sest ma kohe kindlasti ei vasta tingimustele), tahaks ma karjuda, et eeeeei, ma pole tubli (mida kuradit see üldse tähendab), ma võin olla tark, kena, vaimukas või mida iganes muud, aga mitte tubli. Sest see eeldaks, et ma saan ja tahan kõike ise teha ja mul poleks justkui õigust oma asju teiste kaela lükata. Aga vot seda viimast tahan ma küll teha. Mulle ei meeldi inimesed, kes kogu aeg ringi sebivad ning kõike teevad, korraldavad ja asjatavad ning siis ohivad ise või naudivad, kui neile ohitakse "Oh kuidas sina küll kõike jõuad". Mulle meeldivad inimesed nagu mina või mu kolleegid, kes küsimusele "Mis nädalavahetusel kavas" vastavad: "Suurt midagi, ilmselt loen terve aja raamatut või vaatan filme või magan". Nii mõnus!

Loen praegu ka Urmas Vadi raamatut "Elu mõttetusest" (kas pole kutsuv pealkiri?) ning ka seal pilatakse päris tabavalt sellist olmeelu sebimise pealiskaudsust. Soovitan soojalt!

07 jaanuar 2020

Kümme aastat

Täna on esimene jaanuar. 2010.
Eks nüüd nõuab jälle harjumist aasta kirjutamine igasugustele dokumentidele, töödele. Märtsiks harjun ära. Loodetavasti.
Igatahes. Ilm on imeline, võin jäädagi aknast välja vaatama. Peaksin tegelikult koju minema ja olema kasulik, aga ikka ei viitsi. Vb pärast vaatan koolitööd, aga kes seda teab. Praegu aga olen ainuke, kes üleval on, vähemalt siin korteris. Ülejäänud seltskond saabus kell 12 lauldes, ajas mu üles ja vajus siis ruttu ära. Und mul enam ei tule.
Eile oli tore, sest sain veeta aega oma toredate sõpradega. Mulle jumala meeldib see, et paar päeva enne saame tehtud ideaalsed plaanid, samal päeval kukuvad need kokku ja ikkagi tuleme me olukorrast võidukalt välja. Ja nii pea iga peo puhul. Väikese ehmatusega see õhtu möödus, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Nagu meil ikka, sai nalja nabani. Aastavahetus aastavahetuseks, see on suht tarbetu ja korduv üritus, aga mis oli oluline eilse õhtu puhul, on see, et see oli Hannese ärasaatmispidu. See vaene mees läheb 4. jaanuaril sõjaväkke ja on ise sellega nii rahul. Eks me jää teda siia igatsema, aga lõpuks saab ta teha seda, mida ta ammu teha tahtnud on.
Uusaastalubaduste aeg on käes. Ka sel aastal ei luba ma midagi, vb ainult väga vaikselt endale. No eks ma tee selliseid lubadusi kogu aeg, pea iga päev, aga kuidagi ei suuda neid täita. Uusaastalubadusena, et olla popp ja noortepärane, luban ma, et sel aastal kolin ma jälle. See on viimase paari aasta traditsioon. Midagi terendamas on, aga vara rääkida. Veel.

Kümme aastat hiljem: ka seekord mödus aastavahetus toredate sõpradega ja väikese ehmatusega, sest olime kogemata oma saunaga tööle pannud kogu maja tuletõrjealarmi. Ega me seda enne teadnud, kui ühel hetkel püssidega turvad uksel seisid ja aru pärisid. Kõik lõppes aga kenasti. Mis oli teisiti võrreldes 10-aasta taguse ajaga: seekord veetsin aastavahetuse lisaks sõpradele veel Ernstiga, kes vapralt südaööl Vabakale kaasa tuli ja seal korda üritas luua, sest kuidas saab, et pudelid vedelevad maas ja inimesed kõnnivad autoteel? 

Eelmine kümnend on olnud igas mõttes üsna vaheldusrikas. Nagu ma 10 aastat tagasi ennustasin, sai kolimine mu pea iga-aastaseks traditsiooniks ja ausalt öeldes ei julge ma kokku lugedagi, mitu korda ma siis kolisin. Kohe 2010 alguses kolisin Tartust Tallinnasse ning siis mööda Tallinnat siia-sinna. Naersin just sel suvel, et kui ma peaksin oma 50. sünnipäeval külalistele bussireisi mööda endale tähtsaid kohti tegema (käisin kunagi ühel sünnal, kus selline tuur tehti), siis kuluks ainuüksi mu elukohtade peale terve päev. Igaühel oma hobid, eksole. Seevastu töökohti on mul olnud neli (kaks neist samal ajal), lisatööotsi ma ei arvesta, sest neid kõiki ma ei mäleta. Abielusid üks, kooselusid kaks, lapsi üks ja raamatuid üle tuhande. Need ongi vast tähtsaimad arvud, mis meelde jäävad. Kurbnaljakas mõelda, et mu tutvus Bellaga, mis oli kindlasti üks märgilise tähendusega sündmusi, jääb ka täpselt eelmise kümnendi sisse. Nagu ka mitmeid muidu tutvusi, mis mul paraku meeles ei ole.

Ja elagu uus kümnend! Ma ei oska ettegi kujutada, milline see olema hakkab. Ilmselt huvitav ja kolimisterohke. See on mul juba nagu mingi haigus.