01 juuli 2020

Kodulinnad

Sõidan Ernstiga bussis ja küsin: "Tahad, ma näitan sulle, kus ma kunagi elasin?"
Ernst: "Ei, sa oled mulle juba liiga palju oma kodusid näidanud!"



Sel suvel olen jõudnud juba külastada kaht oma kodulinna (kui Tallinnat mitte arvestada): Tartut ja Pärnut. Rohkem mul tegelikult kodulinnu polegi, nii et ... jah. Kui Tartu külastamine on mul juba igakuine praktika ja erilisi üllatusi sealt ei tule, siis Pärnus olin ma päris šokeeritud. Mitte, et ma teadnud poleks, et suvel voolab kogu Eesti ja muud lähikondsed riigid sinna kokku, aga üks asi on teada ja teine asi on seda näha. Ja ega inimesed mind nii väga häirinudki, pigem just autode üleküllus. Kõik rannaäärsed teed olid palistatud autodega ja pea kõik haljasalad olid muudetud parklateks ... pool aega veetsin ma autode vahelt teed otsides. Ma ei tea muidugi, kui teostatav oleks rannaala muutmine autokeelualaks, aga praegu oli lugu ikka päris hull. Aga olgu – kui ma olin esimesest šokist üle saanud ning suutnud end kuidagi randa pressida, oli lugu juba palju parem. Pärnu rand on ju ikkagi mu kodurand ja ma olen alati vaevelnud teisi randu külastades, sest no mitte miski pole suutnud konkurentsi pakkuda. Kui ma aga jalad vette sain, tulid mulle meelde kohe kõik need suved, mis ma ainult meres veetsingi. Ka Ernst tundis vist mere kutset, sest kuigi ta muidu eriline veeloom pole, siis Pärnus pidin ma ikka suurt vaeva rakendama, et ta veest kätte saada. Ma mäletan enda lapsepõlvest, et ma ei saanud kunagi aru, miks täiskasvanud tahavad ainule liival vedeleda ja üldse mitte vees hullata. Noh, Ernst on samasugune. Samas oli see konkreetselt sel päeval isegi hea, et ta liival peesitada ei tahtnud, sest ilm oli meeletult kuum ja päikesepisteoht oli suur. Mul endal on näiteks siiani selg veits kõrbenud, kuigi me olime rannas vaid õhtupoolikul.



Õhtuks oli Ernst läbi nagu Läti raha, sest lisaks rannarõõmudele jalutasime me läbi ka terve linna, et söögikohta leida. Ei leidnud ja pidime leppima toidupoe ja pargipingiga – mis kokkuvõttes oli isegi meeldivam. Ühed tuttavad, kes siiski ühe lauakese mingis restoranis leidsid, kurtsid, et menüü oli olematu ja toit, mida pakuti, suhteliselt söödamatu. Arvestades muidugi neid järjekordi, mida ma söögikohtade uste taga nägin, imestan ma, et üldse mingit sööki pakkuda jõuti. Mõnes mõttes on mul Pärnust kahju, et nad sellise hooajalise rahvamassiga tegelema peavad (ja minu pilgu läbi tegeleda ei jõudnud), aga samas – nende kolme või tavaliselt veel vähema kuuga peavad nad ju kogu aasta raha kokku ajama. Lihtsalt minu nunnust lapsepõlvelinnast on vähe järele jäänud.



Tartus käisime ka ja jõudsime esimest korda ka Ahhaasse. Mind huvitas eriti foobiate näitus, aga kui ma juba kohal olin, ei julgenud ma põhimõtteliselt ühtegi foobiat katsetada. Ernst suhtus üsna külmalt kõhugs igasugustesse zombidesse ja luukeredesse, pigem olin mina see, kes väriseva häälega soovitas: "Ärme ikka sinna pimedasse ruumi lähe, kus need võikad koletised on." Peab ütlema, et näitus oli äärmiselt elutruu ja ma poleks uskunud, et ma nii palju asju kardan. Kusagil pidid olema ka ämblikud, aga neid ei hakanud ma isegi mitte otsima, et mitte infarkti saada. Ernsti huvitas see näitus küll, aga veelgi rohkem paelus teda veetuba ja võimalus ennast kõrgele lae alla tõsta. Pean tunnistama, et taas olin mina see, kes lõpuks teatas, et ikka nii kõrgele pole vast vaja. Tegevust jagus tundideks, aga kuna aeg hakkas tagant pressima ning Ernstil suure ringijooksmise peale sandaalid jalast lagunesid, pidime oma ringkäigu pooleli jätma. Varsti uuesti!




Nüüd aga algas mul puhkus ja ilm keeras sobivalt vihmaseks, nii et ma saangi puhkuse veeta mitte midagi tehes. Oligi juba liiga palju mööda Eestimaad ringi kolistatud. Alustasin puhkust sellega, et vaatasin Netflixis eurovisioonifilmi (veits trash, aga samas ka naljakas, kuigi mulle üldse ei meeldi Will Ferrell) ja nüüd mõtlen, kas peaks midagi kasulikku ka tegema. Vist mitte, sest see on ikkagi puhkus.

Ja kui puhkus läbi saab, ootab mind Lõuna-Eesti. Alguses oli mul plaan bronnida mõni maaliline majake kusagil metsas (soovitatavalt Rõuge kandis), aga nende maaliliste majakeste häda on see, et nad on a) räigelt kallid ja b) olematu infrastruktuuriga kohtades. See viimane ongi nende mõte, ma tean, aga ma olen läbi ja lõhki linnalaps ning vajan enda ümber kära ja müra või no vähemalt mõnda poodi ja kohvikut. Seega bronnisin meile majutuse hoopis Tartusse (Kesklinna loomulikult) ja tegin plaani hoopis sealt erinevatesse ägedatesse kohtadesse sõita. Hakkangi nüüd uurima, kuhu täpsemalt.


26 juuni 2020

Neli kuud kodukontorit

Või noh, peaaegu neli kuud. Mu ajataju on lootusetult puntrasse läinud, päevad veerevad ühtlase rullina ning nädalavahetustest saan ma aru alles siis, kui need läbi on. Kõige enam ongi mul kahju sellest, et see mõnus õhin ja vabadusetunne, mis kaasnes reedeste pärastlõunatega kontoris, on nüüd ära kadunud. No mis õhinat tekitab tunne, kui tõusen lihtsalt oma laua tagant, teen kaks sammu ja olen juba töölt kodus? Ei mingisugust. Ja oma lemmikkolleege igatsen ka.

Samas ei kaalu see kõik üles seda, et ma saan hommikuti kauem magada! Või noh, idee järgi saaksin, aga praegused suvekuumad hoolitsevad selle eest, et unetud ööd ikka jätkuksid. Ma olen vist kõige pirtsakam magaja üldse, sest ma saan korralikult magada vaid siis, kui on pime, jahe, tekk pole liiga paks/õhuke, õues on hiirvaikne ... Ja nüüd pakkuge, mitu tingimust neist praegusel ajal Tallinna kesklinnas täietud on? Kui muidu olen ma täielikus vaimustuses kesklinnaelust (juba mitmendat korda kirjutan ma "kekslinna", huvitav, kas Freudian slip?), siis öösel kiirendavad autod häirivad veidi mu idülli. Aga elan üle! Küll veidi unetuna, aga siiski. Igatahes, ma hakkasin kirjutama oma kodukontori eelistest ju, miks ma oma unest jahun? Kodukontori suur eelis suveajal on see, et ma saan teha lõunapausi ajal mõnusa jalutuskäigu või siis kohe pärast tööpäeva lõppu uksest välja joosta ja päikest nautima asuda. Ja et ma ei pea sõitma umbses ja huvitavate aroomidega täidetud ühistranspordiga. Epp kirjutab mulle pea iga päev oma bussiseiklustest ja ausalt öeldes ei kõla need just väga külgetõmbavalt.

Vahepeal on olnud aga nii imelised ilmad, et olen püüdnud kogu vaba aja õues või erinevates randades veeta. Proovisin teha teoks oma ammuse unistuse ja veeta terve pööriöö õues, et näha nii päikeseloojangut kui ka päikesetõusu, aga ka see plaan (nagu paljud teised) oli ettekujutustes palju ilusam kui tegelikkuses. Ma nimelt ei arvestanud sääskedega ja kuigi nad mind ei söö, siis veidi häiriv on siiski, kui terve parv ümber pea piniseb. Lisaks oli külm ning mu lähedal otsustasid pidu pidada kohalikud ossid. Muidu pole mul rannapidude vastu midagi, aga nad kuulasid sülti ja kui siin ilmas on midagi, mis mulle ei meeldi, siis on see süldimuusika. Sellepärast ei ole ma ka eriline suurte jaanipäevade fänn, sest millegipärast leidub inimesi, kes arvavad, et jaanipäeval on süldimuusika kohustuslik. Igatahes, kuna häirivaid tegureid oli pööriööl rohkem kui neid, mis oleksid lasknud mul seda nautida, otsustasin raske südame ja väga unise peaga koju magama minna. Järgmine päev oli siiski jaanipäev ja seda ikka maha magada poleks tahtnud.

Jaanipäeva veetsime me esmalt rahulikult perekeskis ja hiljem, pärast südaööd üsna purjakil sõpradega. Mõlemad peod olid mõnusad. Nagu ikka, sai söögivarumisega üle pingutatud, nii et ilmselt saame nüüd terve järgneva suve jaanipäevakraami süüa. Kõige enam meeldis mulle aga juba traditsiooniks saanud jaaniöine matk, mis seekord viis meid Kloogaranna randa. Ja et seekord ma tõesti nägin päikesetõusu, mis oli nii ilus, et isegi minusugune kalestunud hing oli sõnatu. 

Lõppu aga pilt minust, kui ma ühel järjekordsel unetul ööl õue jalutama läksin.




18 juuni 2020

12 aastat tagasi

Kuna praegu on lõpetamiste aeg, siis muutusin ma uudishimulikuks, mida ma enda gümnaasiumi lõpuaktuse ja -peo kohta kirja olen pannud. Pidasin ju siis usinalt blogi ja ... igatahes, hakkasin siis otsima ja leidsin postituse, mille pealkiri oli sobivalt "Kehalises kasvatuses ikka kiituskirja ei saaks". Avaldan selle siinkohal täismahus, aga hoiatan, et lõpetamisest endast on seal vähe juttu.

Meie jaoks on nüüd keskkool läbi.
Aktuseks valmistumine algas mul juba eelmisel päeval ja tipnes hommikuse juuksuriskäiguga. Kõik pidi ikka perfektne olema. Kooli jõudes hakkas pihta närvitsemine, mis on küllaltki tavaline sel puhul. Noh, sellised tüüphirmud, et konts läheb katki, kleit kukub seljast ära ja tegelikult ma ei saagi üldse diplomit, mis kunagi täide ei lähe. Aktus iseenesest oli tavaline ja ilus, palju kõnesid, pildistamist, lõputunnistusi, kiituskirju, ilusaid riideid ja lilli. Eks te teate ju, milline koolilõpuaktus on. Säravaim moment oli meesteansambli esinemine oma tuntud headuses.
Lõpupidu toimus kusagil Tuhala kandis ja õnneks ei rikkunud seda praegusele ajale tavalised vihmasajud. Sõitsime me sinna maasturlimuga, kus ka palju nalja sai. Pidu oli ka selline tüüpiline ja oleks kindlasti palju igavam olnud, kui poleks olnud telekat ja sealt tulevat Hispaania-Itaalia mängu. Mõnus oli. Et ma aga alkoholi juua ei saa, tulin ma millalgi keset ööd koos veel paari inimesega ära, et kodus kenasti jaanipäevaks välja puhata.
Nüüd aga tähtsamate asjade juurde. Jah, teil on õigus, kui te arvate, et jutt käib EMist.
Hispaania-Itaalia kohtumine lõpes, nagu praegu üsna tavaline on, penaltiseeriaga, kus Iker väga head tööd tegi, Buffoni üle mängis ja Hispaania võidule viis. Poolfinaalis kohtus ta Venemaaga ning mängu eel kartsin küll, et Venemaa võita võib. On nad ju väga tugevalt mänginud ning ainuke, kellele kaotanud, oli alagrupimängudes Hispaania(irw). Ajalugu kordus ja Hispaania võitis jälle. Vene täht Arshavin, kellele Barca juba pakkumise on teinud, oli täiesti kustunud. Mina Barca asemel mõtleks järele, kas ikka võtta nii ebastabiilne mängija.... Või rõhuda kvaliteedile, nt. Torres ja Villa, Hispaania ründajad, ei sähvata võibolla nii kõvasti, aga on raudselt stabiilsemad mängijad.
Finaalis kohtuvad Saksamaa ja Hispaania. Ideaalfinaal, sest kokku lähevad kaks Euroopa jalgpalliriiki. Elame näeme, aga mina usun, et kord tuleb ka Hispaania aeg, viimati võitsid nad suurturniiri ju 60-ndatel.

Naljakas mõelda, et eksisteeris aeg, mil ma ei fännanud Saksamaa jalgpallikoondist. See selleks. Ma ei saa ka aru, miks ma kirjutasin, et ma ei saa alkoholi juua, sest enda mäletamist mööda oli mul seal mingi lahja koks ikka kaasas – mitte päris haljas viin, aga mitte ka limonaad.  Ilmselt mõtlesin siis veel oma maine peale – oleks ma toona vaid teadnud, et tuleb aeg, mil mul oma mainest sügavalt savi on. Ja kehalise kasvatuse kiituskirjast nii palju, et ma ei käinud keskkoolis kehalise tundides, nii et ilmselt sain ma kiituskirja lihtsalt selle eest, et ma õpetajat ei seganud. 

Ja siis kirjutati veel iseloomustusi ka! Meil tehti mingisugune klassibuklet, mille ma praeguseks loomulikult ära olen kaotanud, aga millest ma siiski enda kohta käiva iseloomustuse olen maha kirjutanud. Siin see on:

Madli teab, mida ta tahab ja kuidas seda kiirelt saavutada. Neiu paneb paljud endale alt üles vaatama ja ka põhjusega. Ta jääb alati endale kindlaks, ütleb välja kõik mida mõtleb ja püüdleb edukalt oma eesmärkide poole. Vaatamata oma suurepärastele saavutustele ja teadmistele ei aja Madli eales nina püsti ning jääb kahe jalaga maa peale. Madli on alati valmis kuulama ja nõu andma.

Esiteks: ma vihkan sõna "neiu". Mul tuleb okse, kui keegi seda sõna minu kohta kasutab. See selleks. Teiseks: enda arvates olen ma hoopis teistsugune. Ma mäletan ka, kuidas neid iseloomustusi koguti: lasti paberilehed mööda klassi ringlema ja siis igaüks kirjutas igaühe kohta midagi. Mul õnnestus enda lehekest näha ka ja seal oli mu mäletamist mööda palju huvitavam jutt kirjas – seda kahe jalaga maa peale jäämise juttu polnud üldse, aga keegi oli kirjutanud, et tema arust on lahe, et kuigi ma olen klassis targim, käin ma ikkagi vahetundide ajal suitsetamas ja et ma ütlen ikkagi kontrolltööde ajal vastuseid ette või aitan kodutöid teha. Klassi poisid kirjutasid aga, et ma ei käi kehalises (millegipärast see häiris neid). Keegi oli veel kirjutanud, et mul on äge tagi. Ma ei tea, kes kokkuvõtted tegi, aga kuidagi igavaks ja kliiniliseks on need tehtud. Nagu mingid "Tähekese" või "Pere ja Kodu" iseloomustused.

15 juuni 2020

Suvised telefonipildid

Ma üldiselt ei armasta igal hetkel telefoni väljakraamimist ja pildistamist, eriti, kui olen koos sõpradega või üldse suuremas seltskonnas. Mulle tegelikult ei meeldi ka, kui keegi teine mingil üritusel telefoni haarab ning kõike filmima kipub, nii et ma pean südamest tänama õnne mitte omada oma tutvusringkonnas elukutselisi suunamudijaid. Seega peate mind lihtsalt uskuma, et olen veetnud juuni esimesed nädalad hästi mõnusalt suve nautides, randades tuuritades, sõpradega grillides ja üleüldse mõnusat elu elades. Sel ajal, kui ma tööd pole teinud. Aga kuna vahel mõtlen ka mina, et no natuke võiks ikka pildistada või ennast pildistada lasta, et järeltulevatel põlvedel oleks võimalik minu nooruspõlvepilte näha, siis siit tuleb paar telefoniklõpsu juunikuust.


Kui nüüd keegi vaatab, et oi, milline armas poseeritud pilt, siis tegelikult vihkab Ernst pildistamist isegi rohkem kui mina ja seega on vaja tema pildile püüdmiseks rakendada äärmiselt suurt kavalust. Hetkel püüan näiteks ta tähelepanu kõrvale juhtida ja rääkida talle mingeid naljalugusid. Ilmselt mitte väga naljakaid küll, kui Ernsti näoilmet vaadata.



Lottemaal käisime ka. Ma olin minnes üsna skeptiline, sest minus tekitavad teatavat skeptitsismi asjad ja kohad, mida meeletult kiidetakse. Tegelikult oli aga koht väga armas ja Ernstile meeldis ka, mis kõige tähtsam. Alguses oli muidugi tema ka skeptiline, nii et pärast paari maja külastust ja kohvikusse maabumist teatas ta üsna valjul häälel: "Milline igav Lottemaa!" Aga pärast tutvus ta tegelastega ja sai aega veeta nii, nagu tema soovis: rahulikult mõne üksiku tegelasega rääkides ja mängides. Suurtest rahvaspordiüritustest hoidis ta eemale ja teatas, et selline tsirkus talle ei istu, aga õnneks oli Lottemaal võimalik ka omal käel ringi käia, mitte rahvasummas trügida. Seega kokkuvõttes jäi ka talle hea mulje ja kodus küsis juba, kunas tagasi läheme. Eks Ernst olegi selline pigem ettevaatlik vaimustuja, et ei torma kohe pea ees möllama ja karglema, vaid enne ikka jälgib ja uurib, kas on ikka tegelikult ka tore ja lõbus. Näiteks Lottemaa kontserti jälgis ta kulm kortsus ega lubanud minulgi liiga hoogsalt tantsida (kuigi kogu rahvas tantsis ja kargas), aga hiljem teatas, et talle väga meeldis. Ilmselt oleks talle sobinud, kui me oleksime olnud seal kaks päeva: esimesel päeval ta jälgiks, vaataks ja tutvuks olukorraga ning teisel päeval hakkaks mängima ja hullama.



Tervishoiumuuseum oli juba rohkem Ernsti masti koht: vaikne, rahulik ja teadust täis. Kuna ta on veidi vaadanud lasteekraani kodukalt arstimultikaid, siis oli tal põnev igasuguseid makette vaadata. Lemmikuks oli lihastik, nagu pildilt näha. 



No ja milline suvi siis ilma Stroomi ranna ja pitsata mööduda saaks?



Bikiini- või siis täpsemalt trikoopilte oli ju samuti vaja teha. Ma valetaks, kui ma oma kehaga siin pildil (ja üleüldse) rahul oleksin, aga samas – ma pole sellega niikuinii mitte kunagi rahul. Rääkides aga muust, siis mul on nii tohutult hea meel et juuni on alanud nii mõnusate rannailmadega! Kui vähegi võimalik, siis ma vist elaksingi rannas – küll mitte päevitades, aga niisama hängides. Ilmselt võin süüdistada oma Pärnus veedetud lapsepõlve, mis möödus suuresti rannas. Nii mõnus! Nii et kui mul nüüd paari nädala pärast puhkus tuleb, siis teate, kust mind leida.

Hetkel piltidega kõik.

27 mai 2020

Karantiiniaja jätk ja mõned raamatud

Nii, eriolukord sai nüüd läbi, aga kodukontor kestab veel. Tegelikult hoidsime me kõik (ehk meie tuba) pärast eriolukorra lõppu hinge kinni, et noh, millal meid tagasi kontorisse kamandatakse, aga kui see kardetud-oodatud e-mail tuli, oli seal kirjas hoopis, et otsustage ise, kas tahate edaspidi kodus töötada või kontorisse tulla. Kuna me oleme ennast naljatamisi  – või siis mitte nii väga naljatamisi – tituleerinud introvertide toaks, siis võib kolm korda arvata, mille me valisime. Kodukontor it is! Ma olen siiani vaimustunud, sest mõelda vaid, ma ei peagi nüüd varahommikul jalgsi Mõigusse jalutama, käima söömas sealses jubedas sööklas, tassima kaasa valmistehtud sööki, kui ma selles jubedas sööklas ei taha käia ning veeta üleüldse jubedalt palju aega tulemisele-minemisele ja mõttetule suhtlemisele. Seevastu saan aga ärgata umbes pool tundi enne tööpäeva ja mitte raisata aega riietumisele. Mis saaks veel parem olla? Miinuspool on see, et kodukontor muudab laisaks, sest kui mul ikka pole põhjust hommikul välja minna ja tund aega jalutada, siis ma seda ka ei tee. Eks ole näha, kas ma ka varsti ära tüdinen ja kontorisse nõudma hakkan, aga teades ennast, siis vaevalt. 

Nii et jah, täiesti kogemata sai minust koduperenaine. Küll töötav, aga siiski. Ma ei teagi, mida oma süllekukkunud vabadusega pihta hakata (mul jääb ju kogu see aeg üle, mille ma varem tööle minemisele-tulemisele kulutasin) ... minna trenni? Võtta endale mõni koduloom? Veel mõni tööots? Kusjuures ühe neist tegin ma juba ära ka, aga sellest hiljem. Hea on veel see, et ma saan Ernsti vahel nädala sees koju jätta, sest ta on nüüdseks aru saanud, et kui ma tööd teen, siis segada ei tohi. Ta küll ei taha koju jääda ja on nõus ähvarduse peale "Kui kohe magama ei lähe, siis homme lasteaeda ei saa," ise! õhtul kell 20! magama minema! Ja ise! hommikul kell 7! üles ärkama! That's the spirit! 


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis raamatutest, mida ma vahepeal lugenud olen.

Alustan halvemast. Dan Browni üllitistega on tuttav vast igaüks, isegi need, kes üldse raamatuid ei loe. Talt on ilmunud rohkelt vandenõuteooriatest nõretavaid põnevikke ja viimane neist, "Origin" sattus ka minu kätte. Loen ja loen ja ... mõtlen, et see stiil on kuidagi jube tuttav. Ma olen kindlalt midagi sarnast juba lugenud! Järsku mul sähvatas, läksin oma raamaturiiuli juurde, võtsin sealt oma lemmikraamatu ja ...
Ta kannatas seletamise ja selgitamise maania all. Ta seletas ja selgitas pöörase vaimustusega nagu mõni leidur, kes armastab pajatada oma tööst.
"Raamat, mu härrad, on suur hulk mitmesugusest paberist mitmesuguses suuruses lõigatud neljakandilisi lehti, mis on täis trükitud, kokku pandud ja kliisterdatud. Jajah. Kas teate, mu härrad, mis on kliister? Kliister on liim."
Ta oli nii halastamatult loll, et ohvitserid läksid temast kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi.
J. Hašek "Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil"


Dan Brown seletab umbes samamoodi, salapäraselt ja justkui Ameerikat avastades, lugejale asju, mida kõik on juba ammu ajalootundides õppinud. Lisaks on ta süžeekirjutamise oskus "Da Vinci koodiga" ammendunud ja nüüd rakendab ta iga raamatu puhul sama, sest äkki keegi ei pane tähele selliste vapustavate silmiavavate paljastuste keskel. Alati on mingi põgenemine, kiriklik salaselts, ilus ja väga tark, kuid sellest hoolimata mingeid ilmselgeid asju mitte teadev naine, reeturid, tagaajajad ning lõpus enneolematu ja ajalugu muutev avastus, mida mingid salaseltsid meeleheitlikult varjata püüavad. Selle raamatu lõpupüant oli muidugi nii hale (tegemist on ju siiski juba päris mitmenda raamatuga, kaua ikka jõuab Dan neid vandenõuteooriaid välja mõelda), et isegi viieaastased ei oleks vapustatud. Ühesõnaga: ärge lugege, targemaks te niikuinii ei saa ja põnevat meelelahutust ka mitte.

Küll aga avastasin ma enda jaoks ka Fredrik Backmani ja olen nüüd järjest kõik ta eesti keeles ilmunud romaanid läbi lugenud. Ma arvan ausalt, et kui eksisteeriks kohustusliku kirjanduse nimekiri täiskasvanutele, siis võiksid kõik need seal kindlasti sees olla. Või vähemalt "Mees nimega Ove". Tegelikult on kõik head ja ma hirmsasti tahaksin osata neid praegu siin nii kirjeldada, et suudaksin kogu nende raamatute hinge edasi anda, aga see pole lihtsalt võimalik. Lugema hakates tundub, et loeks justkui lasteraamatut, sest kirjutamisstiil on selline lihtne ja kordav, tegevustik sündmustevaene, aga siis ühel hetkel torkab mõni lause või lõik noaga südamesse või sunnib raamatu käest panema ja mõtlema. "Ove" on, muide, mul esimene raamat, mille ma panin poole peal käest ja mõtlesin, et ma ei saa seda edasi lugeda, sest see oli mulle nii sügavale hinge läinud ning ma kartsin lõppu. Päev hiljem võtsin ma ennast muidugi kokku ja lugesin lõpuni. Ja kui nüüd keegi avastab, et ohhoo, jupiterist saab ju "Ove" filmi vaadata, siis kindlasti võiks enne raamatu läbi lugeda. Filmil pole süüd, aga raamat on parem. Nagu alati.

Järgmiste lugemiselamusteni!

17 mai 2020

Traditsiooniline eurovisioonipostitus

See, et sel aastal Eurovisiooni ei toimunud, ei takistanud meil (minul ja mu õdedel) seda hindamast. Eile oli nimelt eurovisiooniteemaline saade, kus pidi laule tutvustatama. Tegelikult muidugi mitte, lauludele pöörati kõige vähem tähelepanu. 

Aga meie kommentaarid tulevad siit. Igaks juhuks mainin, et ma kopeerisin need meie FB vestlusest ega toimetanud üldse.



- Euro teemal - maisaa aru, miks nad ikkagi laule pikemalt ei või lasta, see vahepealne muu jura võiks pigem ära jääda.

- Kas juba lastakse laule???

- 30 seki iga laul. Ja iga maa solist saab mingi minut aega oma tervitused ja soovid maailmale öelda.

- Kindlasti väga originaalsed.

- Ja noh, sealt tuleb järjest väga originaalseid sõnavõtte jh.

- Vb järgmistel aastatel jäävad laulud ka ära ja on ainult tervitused.

- Krt, juba siiani nähtu põhjal oleks nii mõndagi esitust küll huviga pikemalt vaadanud.

- Oleks võind ju võistluse ikka teha, nad oleks pidanud lihtsalt neti teel kõike tegema.

- Ja ainus laul, mida tervelt näidatakse on see Logani oma aastast 80?

- Mans ka ja Halleluja ka.

- Ui bljääd, mingid suvalised affid hakkasid kaasa laulma netist.

- Huvitav, mis haiguse all selle saate kokkupanija kannatas? Ok, Holland, kivi üledoos vist.

- Täies pikkuses kuuleb aint neid lugusid, mida me juba ammu teame ja kuulnud oleme; muidu jagavad inimesed oma häid soove maailmale. Ja saame vbla koroona kohta veel infot.

- Tra küll, ma lootsin ikka laule kuulda.

- Maidea küll, kui kivis selle möla jaoks olema peaks... Leedust on juba kahju, neil tundus tõesti paljulubav lugu olema. Vene oli väga ebavenelik.

- Kui ma kuulsin sellest erisaatest, siis ma rõõmustasin, et jeeee, ilma mölata saab laule kuulata. Kui krdi valesti ma arvasin...

- Sellel Jon Ola Sandil tuleks midagi maha võtta. Pihlamägi ei saand ka aru, miks oli vaja ära jätta võistlus. Keegi tõttöelda ei saanud.

- Näidake mulle kedagi, kes saaks aru. V kedagi, kes saaks aru, miks krdi pärast see hetkel sellisel formaadis olema peab.

- Ma hakkan ropsima, kui keegi veel ütleb, et we are all together in this.

- Juurel ja Kivirähul olid ju märksõnad, mille puhul tuli pits võtta. Sel aastal nt mask, hero, together, love, care.

- kle, kellelgi ple nii palju alkot kodus ega nii tugev maks.

- Kahjuks küll, jah. A mõned vist valmistusid, sest läti piiri alkopoed olid tühjaks ostetud eestlaste poolt paari päevaga.

- Concita Wurstilt tuli kõige parem sõnavõtt - ta ei kanna aluspükse. Midagi ka love and peace´ile vahelduseks.

- ei saa salata, et see mõjutab kvaliteeti, kui lugu on pikem kui 30 sek. Pärast seda erisaadet oskad täispikki lugusid hinnata.

- A krt super lauljaid sel aastal palju. Uku üks nõrgemaid.


Järgmise aastani!

15 mai 2020

Ernstist

Kuidagi oli mul õnnestunud kogu karantiiniaeg üle elada ilma ühegi videokoosolekuta. Ma ei teagi, kuidas mul nii vedas, sest mulle tundus, et igal pool kuhu ma pilgu pöörasin, toimusid videokõned ja anti nõuandeid, kuidas targem ja ilusam paista. Ma hingasin juba kergendatult ... kuni kirjutati lasteaiast, et Ernsti arenguvestlus toimub seekord zoomis. Otsekohe oli mul kaks probleemi:

1. Ma pole kunagi zoomi kasutanud! Mida ma tegema pean? Kuidas see töötab? Äkki veedan ma need 40 minutit mittetöötava programmi peale karjudes?

2. Ma pole kunagi arenguvestlusel käinud (aasta ema, ma tean). Mida ma seal tegema pean? Kas ma pean ise midagi rääkima? Tõestama, et Ernst ikka oskab kirjutada ja joonistada? Aga ... ma olen kõik ta joonistused ja kirjutised ära visanud (aasta ema vol 2). Äkki nad hakkavad minuga kurjustama, et ma Ernsti üldse ei kasvata. Appi!

Esimene probleem lahenes lihtsalt, sest õnneks on zoom suhteliselt blondiinikindel keskkond ja mina tehnikalähedane inimene. Ja teine probleem ka, sest kuigi ma kartsin, et mulle hakatakse rääkima, kuidas Ernst ei taha tegevustes kaasa lüüa jne, siis tegelikult keskenduti pigem positiivsele. Et ta on väga abivalmis, vahel isegi liiga abivalmis, sest ta läheb kaitsma oma sõpru ka õpetajate eest. Et ta mõtleb välja väga loovaid ja huvitavaid mänge, loob ise mängureegleid ja kaasab neisse oma sõpru. Et ta on ise väga hinnatud sõber ja eeskuju noorematele, seda just oma väljamõeldud mängude pärast. Vahel ka liiga suur eeskuju, sest ta palub väiksematel teha asju, mida õpetajad just väga kõrgelt ei hinda. Ja et talle meeldib väga abistada õpetajaid. Mulle meeldis arenguvestluse juures just see kõige rohkem, et ei keskendutud akadeemilistele oskustele, nagu lugemine, arvutamine ja meisterdamine, vaid räägiti just rohkem rühma omavahelisest dünaamikast, sõprusest, tunnetest ja suhtlemisest. Ja eks Ernstil see emotsionaalne pool vajabki veidi toetust. Samas – kellel ei vajaks? Lisaks ta on selles suhtes ehtne sakslane, et Ordnung muss sein! Õpetaja rääkis ka, et kui talle seletada ära, et reeglid on sellised ja neid tuleb järgida, siis ta järgib neid ise väga hoolega ning vaatab, et ka teised lapsed järgiksid. See tekitabki vahel emotsionaalset ülekeemist, näiteks kui teised lapsed ei täida reegleid, nii tema loodud mängureegleid kui ka rühmareegleid. Ja kõigile peavad olema samad reeglid, ei ole nii, et üks võib rohkem kui teised. 

Samas on temas ka väike Tom Sawyeri alge – õpetaja naeris, et kui Ernst ise ei viitsinud mingit kunstivärki kleepida (ma ei heida seda talle ette, sest kes viitsiks), oli ta selle töö sujuvalt oma rühma tüdrukutele suunanud. Need olid jube õnnelikud olnud. Üldse olevat tal väike probleem eneseusuga, sest kui ta kardab, et ta midagi ei oska, sest ta pole seda enne teinud, eelistab ta parem abi küsida või veel parema meelega lasta kellelgi teisel ära teha. Seda tendentsi olen ma kodus ka märganud: ta eelistab olla töödejuhataja, selle asemel, et ise midagi teha. Iseenesest väga vajalik oskus elus, teised enda heaks tööle panna. Ta teeb seda nii elegantselt ka, nii et teistele jääb mulje, et nad ise tahtsid.

Akadeemilisest poolest ei osanud õpetajad väga palju rääkida, sest nende mälestused Ernstist on sellest ajast, kui ta viimati lasteaias käis ehk märtsi algusest. Praeguseks on oskused veidi progresseerunud ja ta oskab juba peaaegu kõiki kuni seitsmetähelisi sõnu kokku lugeda (ka uusi), isegi lauseid lugeda ning ka kirjutada nii, et ma ei ütle talle tähthaaval sõna ette, vaid terve sõna. Etteütlustes proovin teha juba nii, et ütlen terve lause korraga – loomulikult mitte põim- või rindlause, vaid piirdun alus-öeldis-sihitis kontruktsioonidega. Topeltvokaalide ja -konsonantidega on tal veel probleeme, samuti sulghäälikutega, aga muidu kirjutab päris tublisti. Isegi diftonge ja kaashäälikuühendeid. Kui ta vaid viitsib – vahel ikka ei viitsi ka. Loendada oskab ta sajani (taas: kui viitsib) ja arvutada nii kuue piires. Kunsti ja muud säärast pole ma kodus temaga harjutanud, nii et ma loodan, et kui ta nüüd lasteaeda tagasi läheb, saab ta seal oma vajaliku meisterdamisdoosi kätte.

Sest jaa, ta läheb esmaspäevast uuesti lasteaeda! Kuigi ta lasteaias oli valverühm kogu aeg avatud, otsustasin ma oodata seni, kuni ta enda rühm avatakse. Esmaspäeval ongi siis see maagiline hetk. Eks ma vaatan, kas saadan ta sinna esialgu paariks päevaks nädalas või kuidas – elu näitab. Hea, et ta saab sõpradega koos olla natuke ega taha kogu aeg mind oma mängudesse kaasata. Ma pole just õige lõbusam mängukaaslane. 

10 mai 2020

On see juba läbi? Aga nüüd?

Selline talveunest ärkamise tunne on. Kerge teadmatus, mida nüüd tegema peaks: kas sööstma kohvikutesse, poodidesse ja igale poole mujale, sest äkki muidu kukub majandus kokku või siis olema ettevaatlik ja ikkagi veel kodus istuma. Kahanevad koroonanumbrid mõjuvad küll rõõmustavalt, aga samas terve mõistus ja salajane siseinfo ütlevad, et tegelikult olukord nii positiivne pole. Või noh – just positiivne see on, oleneb, kuidas vaadata. Küll aga pidin sel nädalavahetusel võtma ette reisi, mida juba ammu teha saanud polnud: reisi Tartusse. Koroona lõi nimelt uppi ka kõik mu läbimõeldud lapsejagamisplaanid, nii et Ernst oli alates karantiini alguses kõik need sada nädalat minuga. Ma ei hakka praegu rääkima, mida see mu vaimse tervisega tegi, sest see pole siinkohal teema, aga nüüd leidsin ma, et on õige aeg ta nädalaks Tartusse saata. Esiteks hakkas ta ise juba kodusistumisest ja samade nägude vahtimisest väsima, teiseks ... noh, ma ei saa öelda ka, et ma just ise töö kõrvalt temale meeletult pühenduda oleksin saanud. Nii siis viisingi ta eile Tartusse ja otsustasin, et kui juba sai selline pikk retk ette võetud, jään ise ka vähemalt üheks ööks sinna. Eeldasin, et näen inimtühje tänavaid, aga tegelikult kees välikohvikutes ja parkides elu. Oluliselt vähem kui tavaliselt, aga siiski elu.

Lisaks tegin ma veel ühe karantiinirikkumise ja käisin juuksuris. Mul oli viimastel nädalatel lihtsalt tunne, et hakkan vaikselt (või siis mitte nii vaikselt) hulluks minema, nii et kodust väljasaamine oli hädavajalik. Nüüd olen siis värskendatud juuksevärviga ja rõõmus. Vaat, kui vähe on õnneks vaja! Lisaks nüüd keegi ellusse uusi ja ägedaid Põhjamaade krimkasid ka juurde, oleks elu päris ilus. Aga kõike head korraga vist ei saa ka. 

See lapse nädalaks ärasaatmine muudab mind muidugi kergelt skisofreeniliseks ka. Kui ma paar päeva enne ei suutnud ära oodata, et natuke üksi olla saaksin ega peaks kogu aeg kõikvõimalikele küsimustele vastama, siis näiteks eile õhtul olin ma veendunud, et vot nüüd kohe lähengi Ernstile järele – nii suur igatsus oli. Ja täna ka – kui olin Tallinna tagasi jõudnud, mõtlesin, et oh krt, tahaks teda kohe tagasi! Kuigi eks kodus, mida ei pöörata iga viie minuti tagant segamini, on ka oma veetlus. Oeh. Ma olen üks õudne inimene, ma tean. 

Eelmiste karantiinipäevade kirjeldus jääb olemata, sest ma tõesti pole kodus mitte midagi asjalikku (peale töö) teinud. Ma olen hakanud kadestama neid müstilisi koroonainimesi (keda minu tutvusringkonnas pole), kes on hakanud kodus uusi põnevaid asju õppima, kokkama või jumal teab, millega aega viitma. Miks mul sellist aega pole? Hea, kui ma lõunat jõuan süüa. Olgu, kindlasti leidub inimesi, kellel on veel tihedam päevakava, aga siiski. Mul pole ka kerge, eksole. 

Selle ülipositiivse noodiga ma tänaseks lõpetan.

29 aprill 2020

Üks vana postitus

Kuna karantiiniajal midagi lõbusat ei toimu ja kaua ma ikka oma kodusistumisest kirjutan, otsustasin jagada hoopis postitust, mille kirjutasin 7 aastat tagasi aprillis. Noorematele olgu mainitud, et toona polnud nutitelefonid nii levinud kui praegu ja mina kui vanamoodne ja muutustega aeglaselt harjuv inimene ei omanud säärast tehnoloogilist imeriista. Küll aga oli mul suur pidutsemistahe ja jõud olla ärkvel varajaste hommikutundideni. Praeguseks on asjad täpselt vastupidi. Aga postitus ise on siin:


Olukord elust enesest nagu ikka.
Asukoht: Kuku klubi. Aeg: laupäeva varahommik, u kell 3.
Seisame Kaisaga keset Kukut ning arutame, kas minna kõikuma täistuubitud tantsuplatsile või seada sammud hoopis baarileti poole. Istekohti ei kuma kusagilt, nii et kõige meeldivam plaan - istumine ja jutustamine - on juba eos elimineeritud. Meie juurde astub taas üks meeldivalt vintis kutt, kes oli enne üritanud meie retrostiilis (tema enda sõnad) külgelöömiskatset teha ehk siis pakkuda, et teeb joogid välja. Seekord lähenes ta meile sama ettepanekuga, aga baarileti ees kulgev järjekord muutis ta veidi kõhklevamaks kui enne. Tema õnneks me keeldusime pakutavast joogipoolisest. Kergendatult jäi ta meie juurde seisma ning peas keerles juba uus plaan: saada telefoninumber. Enne oli ta rääkinud meile, kuidas ta oma naisega juba kaheksa aastat koos on olnud ja et ta on ikka väga korralik ega sebi võõraid naisi. Lihtsalt meie oleme nii ilusad ja toredad jne. Numbriküsimise hetkeks oli naise eksistents unustatud ning kui ma selle kohta küsisin, teatas ta mulle, et talle ei meeldi litutavad naised. Arusaamatuks jäi aga tõsiasi, miks ta baaridest minikleitides tšikke sel juhul sebimas käib. Kuigi numbri andmine mul plaanis polnud, leidsin, et miks mitte veidi kiusata ning küsisin hoopis, kas ta mu nime mäletab. Enne olin selle nimelt öelnud ja saanud tavapärase vastuse, kui harukordne (!!!) see on. Otse loomulikult ei suutnud ta seda meenutada ja pakkus kõiksuguseid muid huvitavaid variante. Kui olin talle selgeks teinud, et mu nimi pole Merle ja ütlesin ka uuesti oma tegeliku nime, siis leidis tolleks hetkeks juba väga rõõmus kutt, et nüüd on loomulik jätk see, et ta saab mu numbri. Ootusärevalt võttis ta välja oma nutitelefoni ja .... Aaaaga kas ma mainisin, et ta oli meeldivalt vintis? Ja teadupoolest vintis inimestel ei püsi asjad väga kindlalt käes, eriti Kuku klubis. Nii ka seekord, sõrmed vedasid alt ning telefon maandus põrandal. Oleks olnud tegemist tavalise telefoniga, poleks midagi hullu olnud, aga et see oli nutitelefon, siis läks selle ekraan katki ning samamoodi jäi katki ka numbriküsimine. Kui ikka telefon ei tööta, siis numbrit ei saa. Nii et sellest moraal: nutitelefon võib sebimisel karuteene teha.

28 aprill 2020

Karantiinipäevik vol 193890120487

Vaikselt hakkab tüdimus tekkima. Mitte selline pean-saama-kohvikusse-muidu-suren-tüdimus, vaid pigem et noh, oli naljakas ilkuda nende inimeste üle, kes vajasid koduse aja sisustamisel abi, aga nüüd võiks läbi saada. Finito, eks? Ma isegi ei taha kohvikuid, pidusid ja poode, vaid lihtsalt teadmist, et ma saan seda kõike teha. Nii et olgu: korraks oli äge ja eriline, aga aitab ka. Ükski nali pole naljakas, kui seda lõputult kedrata.

Ma loen iga päev ka uudiseid ja see pilt, mis sealt vastu vaatab, on pehmelt öeldes hirmutav. Mulle on sadu kordi öeldud, et oo, sul ju veab, sa töötab e-kaubanduses, seal on kindlasti head ajad praegu. See esimene e-kaubanduse buum, mil kõik olid kodus ja avastasid, mida kõike neil vaja on, kestis umbes nädala. Pärast seda muutusid inimesed ettevaatlikuks. Ei ole nii, et tarbimishulk jäi samaks ja liikus lihtsalt internetti. Kõik on ju omavahel seotud. Rääkimata siis sellest, et päris kriis pole üldse veel käes. Oeh. Ma tegelikult ei taha üldse majandusest ja muust säärasest rääkida, sest mul puudub vajalik pädevus selleks, aga siiski. Muretsema paneb see siiski.

Tegelikult peaksin ma oma praegust kerget raskemeelsust millegi loomiseks kasutama. Kui ma vaid oskaksin! Vaatasin Marju Lepajõe dokki ning seal ütles Marju Lepajõe, et kerge masendus on kõige parem loomeseisund. Rõõmsad ja õnnelikud inimesed on üsna mõttetud ja sisutühjad, vähemalt loomingulises mõttes, täiesti võimetud midagi head looma. Kui on aga kerge masendus, kerge pinge, siis tuleb ka looming paremini välja. Mis on ka loogiline, kui järele mõtlema hakata. Kui ma oma lemmikkirjanike loomingut vaatan, siis on ilmselge, et need pole loodud rõõmsalt kusagil lilleaasal tantsides. Võimalik, et sellepärast eelistan ma ka suhelda kergelt kurvameelsete inimestega (aga mitte kibestunutega), sest rõõmsalt trillerdavatega pole mul millestki rääkida. Või no neil pole millestki rääkida. Ja see ei tähenda, et ma praegu masenduses oleksin, oh ei! Lihtsalt selline tavapärane Weltschmerz kipub närima.

Igapäevaelus muudatusi pole. Laupäeval tegime suvilas esimese grilli ja kutsusime ka Epu kaasa. Naljakas mõelda, et selline lihtne asi tundub praegusel ajal patustamisena. Mõelda vaid, keegi tuli külla! Epu küllakutsumine on muidugi kõige turvalisem tegevus üldse, sest enne, kui Epp üldse kedagi enda lähedale laseb, pihustab ta ennast ja teisi mitme erineva desinfitseerijaga üle. Nii me siis istusimegi aias, maskid ees, ja haisesime nagu viimased parmud odeka järele. Vähemalt olime desinfitseeritud! Ja noh, tore on rääkida täiskasvanud inimestega ka. 

Ja ma olen viimastel päevadel aina enam ja enam mõelnud ilusalongikülastusele. MA TEAN, et see on viimane surmapatt, aga samas jube raske on peeglist mööda minna ja seda kohutavat olendit sealt silmata. Praegu olen suutnud ennast küll tagasi hoida, aga kaua veel? Mu juuksed hakkavad varsti peas karjuma, kui ma neid kohe inimväärseks ei muuda. Ja noh, iseennast ka. Mul puudub endiselt igasugune motivatsioon hommikul normaalseid riideid selga panna või üleüldse riideid selga panna. Või motivatsioon normaalselt süüa. Ja – ma ei usu, et ma seda praegu ütlen – ma igatsen oma pikki jalutuskäike lennujaamast Mõigusse tööle. Ma tean, et ma kiunusin iga päev, kui nõme on mudas sumbata, aga tegelikult oli hästi tore lihtsalt kõndida, muusikat kuulata ja tööpäeva sisse elada. Praegu jääb mul see sisseelamisfaas vahelt ära, sest no kuidagi ei saa ma pool tundi igal hommikul rahus oma mõtteid mõelda ja niisama olla. Või noh, saaks, kui ma teeks pooletunnise jalutuskäigu siin maja ümber, aga  taas, motivatsioon puudub. Selline sihitu jõlkumine mulle ei istu.

Sellega tänane mõttevool lõppeb. Hea on oma karantiinimõtteid blogisse välja elama tulla. Kuhu siis veel?

17 aprill 2020

Karantiinipäevik 4 ehk ei midagi uut

Kui Tallinna tänavatel ringi käia, siis ei märka küll, et võrreldes karantiinieelse ajaga midagi muutunud oleks. Olgu, jalutajaid on tõesti vähem, aga näiteks autosid sõidab ikka päris palju ja eile õnnestus isegi ummikus istuda. Maailm pole seisma jäänud. Ja näiteks mu ema käib tööl, sest raadiosaateid ju kodukontoris ei tee. Mu ülikoolis töötav õde käib samuti tööl, sest ka teadust on suhteliselt võimatu kodudiivanilt teha. Et jah, ma ikka mõtlen, kui ma neid #stayathome ja #püsikodus väljakutseid loen, et ikka päris välja lülitada maailma ka ei saa.


Mina olen muidugi kodus, sest mu töö võimaldab seda. Ausalt öeldes olen mõelnud, et tegelikult oleks päris mõnus ka pärast karantiiniaega vahel kodukontorit harrastada. Eriti siis, kui ilm on selline nagu täna ehk ühek hetkel sirab päike ja järgmisel tuiskab lund. Või kui on pime ja ärgata üldse ei taha. Samas jah, kes teab, mis meist üldse pärast eriolukorda saab. Vahepeal oli meil ka koosolek, kus meid kõiki rahustati ja öeldi, et meil ei lähegi kõige hullemini, aga samas oleme me ikka kõik eriolukorra lõpu ootuses. Ma ei ole üldse seda meelt, et majanduse nimel peaks tervise ohvriks tooma, aga samas see ei tähenda, et ma ei ootaks, millal kõik läbi saab. Sellega olen ma juba leppinud, et maailm ei ole enam kindlasti endine ja et kunagi saan ma oma lastelastele pilte näidata oma kunagistest reisidest ja heietada lugusid ajast, kui sai veel välismaal käia. Või kui kontsertidel võis käia üle 50 inimese. Kui baarid olid nii puupüsti rahvast täis, et hingata ei saanud. Kui maskikandjatele vaadati kui idiootidele. Oh, olid alles ajad.


Mingeid suuri muutusi minu tavapärases karantiinirutiinis – ülla, ülla – pole vahepeal olnud. Ma proovin ikka mõistust selgena hoida (mis on väga raske) ja selle juures aktsepteerida, et kõigil see ei õnnestu. Näiteks mu alumisel naabril. Ühel öösel, kell võis olla nii poole kolme paiku, kuulsin ukse tagant kõva prõmmimist. Selgus, et alumine naaber oli kuulnud, kuidas meie juures käib hirmus müra ja lõhkumine ning ta oli veendunud, et meil on uks maha murtud. Selle asemel aga, et näiteks ise vaatama tulla, saatis ta turvafirma. Turvamehed, kes olid ilmselgelt lootnud, et saavad pidutsevaid alakaid ohjeldada, pidid piinlikkusega vaatama hoopis väga unist ja segaduses mind. Dafuck? Õnneks jäid nad uskuma, et ma pole mitte ülihea näitleja, kes hetk enne nende tulekut oli laamendanud, vaid et ma tõesti magasin. See kõik ei takistanud aga alumist naabrit ka järgmisel öösel helistamast ja küsimast, kas meie lärmame. Ei pea vist mainima, et ka siis magasin ma nagu nott ega olnud sellise tülitamise üle üldse rõõmus. Oeh. Õnneks on ta nüüdseks maha rahunenud (või vaimuhaiglasse viidud), nii et enam ta oma luulusid meie peal välja ei ela. Ma saan aru, et karantiiniaeg on tõeline väljakutse, aga siiski.

Trennist nii palju, et kuna niisama hüppamine on igav ja tüütu, olen ma lisaks oma batuudiprogrammile hakanud ka kõhutantsu tegema. St meelde tuletama. Nii koosnebki mu igapäevane trennirutiin (hah, see kõlab, nagu ma teeks ohjeldamatult trenni .... ei) väikesest batuudiringist, natukesest hantlitega möllamisest, plankimisest, joogaharjutustest ja kõhutantsust. Vahepeale siis võimaluse korral ka jalutuskäigud õues (jah, ma loen neid trenniks). Mõnus! Ma küll ei loodagi, et ma suveks ideaalses vormis oleksin, aga noh, kuna bikiinides promeneerimine jääb niikuinii ilmselt ära, siis vahet pole ka. Peaasi, et natuke liigutada saab.

Nii palju siis praeguseks. Pildimaterjali mul pole, sest mida ma siin ikka pildistan. Telefon on mul täis pilte õppivast Ernstist, õigemini neist hetkedest, mil ma olen ta suutnud kinni püüda ja laua taha suruda. Või siis on mul pilte oma väljakasvanud juustest, mis tahaksid hädasti juuksurit.


03 aprill 2020

Karantiinipäevik 3

Mitmes nädal praegu lõppes? 

Karantiinis elamine toob kaasa ajataju muutumise. Kuna mul on ikkagi kellast kellani kontoritöö, siis mingi rütm on mul veel säilinud, aga kõik tegevused on kuidagi ühte sulanud. Paar päeva tagasi avastasin õhtul kell seitse, et ups, ma polegi veel töölaua tagant tõusnud. Hommikul ärkan ma veerand tundi enne tööpäeva ja astun hommikumantlis töölaua taha. Jah, ikka veel. Mõnel päeval ma veel suudan oma karantiinidressi selga tõmmata, teistel tundub see liigne pingutus, sest miks? Ma olen ju kodus kogu aeg niikuinii! Sellisest mukkimisest, nagu juuste kammimine ei hakka ma parem rääkimagi – ammu unustatud. Aeg justkui seisaks paigal, kuid samas jookseks ülikiiresti: mu meelest kuulutati eriolukord välja alles eile. See on see, kui pole mingeid pidepunkte.

Täna küsisin Ernstilt, kas talle meeldib kodus olla. Meeldib. Seda on tema käitumisest näha ka: ta tõesti naudib, et saab kodus olla, ei pea kuhugi kiirustama, ei pea aja peale riideid vahetama, valel ajal üles ärkama jne jne. Ma ei saa nüüd öelda, et ma temaga päevad läbi tegeleksin ja koduõpet harrastaksin, aga näha on ka, et see vähene, mida ma teen (prindin värvipilte ja töölehti, harjutan tähtede kokkuveerimist, kirjutamist, natuke arvutamist) sujub tal palju kiiremini kui lasteaias. Kui ma alguses põdesin, et oh Gott, ma ei oska ju teda õpetada ega taha üldse meisterdada, siis praeguseks olen ma natuke maha rahunenud ja mõelnud, et las inimene puhkab. Puhanud inimene on tervem ja targem. Pealegi: mina näiteks ei käinud üldse lasteaias ning keegi ei õpetanud mind ka kodus, aga ometi olen täitsa tipp-topp. Nii et jah, kui midagi head selle karantiini juures on, siis see, et Ernst on tõeliselt õnnelik, et saab kodus olla.

Aga minule ei meeldi. Ma pole kunagi suutnud paigal istuda ja kodus kügeleda, nii et tegelikult on mul praegu päris raske. Isegi, kui ma korrutan endale, et ole õnnelik, et sul on töö, ole õnnelik, et sul on kodu, kus olla, ole õnnelik, et sul on kõigest üks laps, kellega sa ei pea kodus kooliprogrammi läbima (vot selle üle olen ma üliõnnelik, sest ma lihtsalt ei suudaks õpetada – ma ei valinud teadlikult ülikoolis õpetajakoolitust) – ikkagi on raske. Ja siis ma tunnen süümekaid, sest kammoon, inimesed haigestuvad, surevad, kaotavad töid, aga mina vingun. Tegelikult ma ei vingu ka, lihtsalt vajun tardumusse ja ootan deus ex machina't. Kui alguses on kodus olemine päris mõnus, sest ei pidanud nii vara ärkama ega kella peale kuhugi minema, siis nüüd annab mu vaimule ikka päris kõvasti tunda see, et ei saa välja.

Praeguseks, mil kolmas karantiininädal on lõppemas, oleme me lõpuks mõelnud kodus välja süsteemi, mis meid mõistuse juures hoiab. Esimene nädal oli päris raske, sest me olime kõik kodus, aga pidime ju ikkagi tööd tegema. Ernst käis mind segamas,  mängima kutsumas, siis olid mul süümekad, et ma ei saanud temaga mängida, närvid tõusid püsti, sest ma ei saanud korralikult tööle keskenduda jne jne – ühesõnaga, ma olin korralik närvipundar. Siis aga võtsime ennast kokku ja otsustasime, et mina töötan kodus, mu elukaaslane suvilas ning Ernst on ülepäeviti samuti suvilas. Nii saan ma Ernstivabadel päevadel paremini tööle keskenduda. Ernstil on ka lahedam, sest suvilas saab ta õues möllata ja multikaid vaadata – mina ju teadupoolest seda viimast ei luba. Vaheldus seegi. Lisaks sättisin ma ka oma kodukontori mugavamaks, tõin siia mugava tooli ja keerasin arvuti teistpidi. Palju parem on olla. 


Lõppu aga mõned karantiinipildid. Peamiselt Ernstist, sest mida mul siin veel pildistada.

Sünnipäevahommik karantiinis

Hoogne õppetöö. Ernst teatas pahaselt, et tal pole mingeid punktiire vaja, ta oskab isegi kirjutada.

Minu treeningsaal. Kusjuures, nii üllatav, kui see ka pole, ma tõesti kasutan seda!

Ernst otsustas, et kõige õigem karantiiniaja lugemisvara on "Aeg antud elada, aeg antud surra".

Uuendatud kodukontorinurk. Avastasin, et Ernst käib mulle palju vähem närvidele, kui ta saab minu kõrval õppida ehk enda keeles "töötada". 

Midagi muud ei olnud ta nõus sel päeval värvima.

31 märts 2020

Küsimused Ernstile

Ma ei ole nüüd üldse originaalne, aga ma lugesin Briti blogist lastele mõeldud küsimustikust ning otsustasin sellega veidi Ernsti piinata. Või noh, pigem tagasi teha, sest muidu küsib tema minu käest ... kõike. 

1. Kui sa võidaks miljon eurot, siis mis sa ostaksid?
Auto!

2. Kui kaua võtaks sul aega, et Ameerikasse minna?
Väga kaua. Liiga kaua.

3. Mida issi alati sulle ütleb?
Et ei jonni. Kuula sõna. Et me mängime nüüd peitust. (See viimane on soovmõtlemine)

4. Mis tööd sa suurena teha tahad?
Jalgpalli mängida. (Mulle VÄGA SUUR üllatus, sest enne pole ta seda kunagi maininud. Eks need ole need minu geenid, mis teha)

5. Mis on Inglismaa pealinn?
London.

6. Kust lapsed tulevad?
Kõhust, kui nad on titad.

7. Mis vanuses saad sa suureks poisiks?
Viieselt. Tegelikult neljaselt ka. 

8. Kui sa saaks muuta ära ühe reegli oma kodus, siis mis see oleks?
Ma ei tea. Kriisata tahaks. 

9. Kui sa oleksid superkangelane, siis mis supervõime sul oleks?
Niidi laskmine.

10. Mida sa teeksid planeedi päästmiseks?
Ma paneksin kõikide asjade peale desinfitseerijat!

11. Kui sa saaksid süüa ühte asja koguaeg, siis mis see oleks?
Banaani.

12. Kui palju maksab maja?
Liiga palju. Sada eurot.

13. Miks inimesed peaksid üksteise vastu head olema?
Sest muidu nad ei saa targaks. (Väga huvitav tuletis valgutusajastu teooriatest, ma ütleks).

14. Mida armastus tähendab?
Et keegi kallistab kogu aeg. Armastus ongi kallistamine.

15. Mida sa kardad?
Mitte midagi! Isegi mitte kolle ja vampiire! Kummitusi ka mitte!

16. Mis on väga tähtis?
Õppimine.

17. Kas sul on mulle mõni küsimus?
Ei, ma tean ise kõike!

***

Ja kõige lõppu lisan kirja, mille Ernst mulle paar päeva tagasi andis, teatades, et see on mu päevaülesanne.


30 märts 2020

Düstoopiat oodates

mina: "Eks see ole omamoodi huvitav, mis edasi saab."

V: "Ma pakun, et järgmine aasta juba keegi ei mäleta midagi ja lastakse nagu oleks 2019 kuni järgmine oplaa."

mina: "Sa oled liiga pessimistlik. Ma ikka loodan, et inimesed valgustuvad ja avastavad, et neil pole midagi vaja enam eluks, kolivad metsa ja loobuvad lihast ja elektrist."

V: "Liiga ingorantne see rass, et nii hästi mõelda."


Praegune aeg annab rohkelt inspiratsiooni eksistentsiaalseteks mõteteks ja vestlusteks. Keegi ei tea ju, kaua me oma kodudesse aheldatud oleme ja mis pärast saab. Ma arvan, et nüüdseks pole enam kedagi, kes arvaks, et mai alguses hüppame me kõik õue ning tantsime ja laulame, käest kinni hoides, läheme kohvikutesse ja naaseme töökohtadesse. Minu tagasihoidlik pakkumine on, et isegi kui karantiin lõpetatakse (millesse ma ei usu), siis väga ranged piirangud liikumistele, rääkimata siis reisikeeldudest, kestavad veel vähemalt aasta. Mida kauem aga maailm lukus on, seda rahutumaks muutuvad inimesed, seda rohkem muutub maailmakorraldus ja seda düstoopilisem on see maailm, kuhu me lõpuks oma kodudest astume. Põnev, aga samas ka väga hirmutav on see kõik. Praegu tundub, et absoluutselt kõik on võimalik, nii et väga huvitav on peas erinevaid düstoopilisi stsenaariume kedrata. Seda ma ei usu, et inimesed samamoodi edasi lasevad. Vähemalt mitte kõik. Võimalik, et ma olen mingil määral liiga idealistlik, aga ei saa ju olla nii, et inimesed istuvad kodudes, avastavad, et neil polegi nii palju asju eluks vaja, õpivad võib-olla midagi enda kohta ... ja siis astuvad uksest välja ning jätkavad samasugust pillavat elustiili. No see pole lihtsalt võimalik! Ja kui mitte muud, siis aukartust looduse ees peaks praegune kriis küll tekitama.

Lisaks avastasin ma, et olen vist terve elu alateadlikult maailmalõpuks valmistunud. Ma olen lihtsalt selline äärmiselt alalhoidlik inimene ja ei ole kunagi julgenud isegi midagi järelmaksuga osta, rääkimata siis veel mingeid suuri laene võtta. Jumal teab, mis elu toob! Rääkimata siis veel mingitest muudest riskidest. Isver, ma pole isegi ilusalongides käinud sellepärast, et ma tean, et kui ühe korra käia, siis peab veel minema ja veel ja veel ... aga kui vahepeal midagi juhtub ja ma ei saa minna? Ei, lihtsam on kodus kõike teha. Ma ei taha nüüd väita, et see äärmiselt õige mõtteviis oleks, sest kindlasti on mul päris paljud toredad asjad ka seetõttu tegemata jäänud, aga ... praegu olen ma sellevõrra rahulikum. Ühesõnaga, ma olen elanud või vähemalt proovinud elada nii, et ma ei seaks oma tulevikku liiga suuri kohustusi. Isegi lapsi olen ma selletõttu vaid ühe saanud, sest ühega on ikka maailmalõpus lihtsam. Ma ei tea, mis, aga miski mu sees on mind kogu aeg sundinud ettevaatusele. Võimalik, et ma olen lihtsalt loomuldasa liiga ärev, nii et ma üritan riske võimalikult madalana hoida. Mine võta kinni. Huvitav on lihtsalt ennast niimoodi analüüsida.

***

Kuna avatud on ka romaanivõistlus, siis oleks praegu ülihea aeg kõik oma hirmud ja fantaasiad kirjasõnasse valada ning kirjutada üks utoopiline/düstoopiline romaan. Mida muud ikka kodus teha, eks ole.

26 märts 2020

Ülevaade

Kodukontoris töötamise positiivne külg: ei pea juukseid kammima ega kokkusobivaid riideid selga otsima. Paar päeva olen hommikumantlis töötanud, aga siis leidsin, et see pole kombekas – panin hoopis dressid selga. Dresside selgaajamisel on teine eesmärk ka: kuna ma enda arvates hakkan kodus tohutult trenni tegema, ostsin ma endale batuudi ja panin selle oma töölaua ja külmkapi vahele. Kui mul on dressid seljas ja batuut põhimõtteliselt käeulatuses, pole mul ühtegi vabandust viilimiseks. Ja kui ma hakkan inertsist külmkapi juurde minema, jääb batuut mulle etteheitvalt teele ning ma pean söömise asemel hoopis hüppama. Nii see suvevorm tuleb! Iseasi, kas seda suvel ka kusagil demonstreerida on.

Kodukontoris töötamise negatiivne külg: ma ei ole harjunud kodus istuma. Mul on küll üsna tubased huvialad, nagu raamatute lugemine ja magamine, aga ikkagi kisub mind välja ning ma pean ennast kümne küünega toolil kinni hoidma, et mitte jalutama minna. Ma olen harjunud ikkagi kohvikutes ja kinos käima, sõpradega kokku saama ja üleüldse kõiki neid asju tegema, mida praegu teha ei saa. Ma mäletan, kui Ernstiga pärast ta sündi kodus olin ja hullusin – praegu on sarnane tunne. Sellepärast ma saan aru neist inimestest, kes nüüd tervisesporti harrastavad ja mere ääres jalutavad – võib-olla tunnevad nad end samamoodi, aga pole sama tugeva enesekontrolliga nagu mina? Eks mind distsiplineerib ka see, et mul on liiga eredad mälestused mu viimasest külmetushaigusest? viirusest? – igatahes see oli nii hull, et ma ei saanud eriti hästi hingata. See oli küll aastaid tagasi, aga ikka on meeles ja uuesti läbi elada ei tahaks, kui valida saab. 

Mõistuse juures aitab mul püsida – nagu ikka – Ernst. Temast oli abi pärast Bella surma ja on ka nüüd. Esiteks on temaga nii palju tegemist, et lihtsalt ei jõua Eesti majandustulevikule mõelda, teiseks ma vahel vihastan ennast herneks tema peale või naeran ribadeks mõne tema vaimukuse peale. Või siis vastan ta küsimustele, mis muutuvad aina eksistentsiaalsemaks. Eile küsis ta mult näiteks, miks nahkhiired olemas on. Üleeile aga, kas kaladel ja lindudel on ka jämesool. Jumal tänatud, et mul doktorikraadiga bioloogist õde on, kellele ma need küsimused edasi suunata saan, muidu oleksin ma päris jännis. Nii et näete, varuge endale karantiiniajaks koju üks viieaastane ning kohe pole enam mingit probleemi, kuidas aega sisustada. Ka ei hakka igapäevased uudised masendust tekitama, sest nende lugemiseks pole lihtsalt aega.

Vahepeal pidasime ka Ernsti sünnipäeva. Plaanid olid suurejoonelised, aga nagu igal aastal, kukkusid need suure kolinaga läbi. Ilmselt pole meile mängutoasünnipäevad lihtsalt ette nähtud. Ernst reageeris sünnipäevapeo ärajäämisele üsna rahulikult ja oli rõõmus ka selle üle, et sai terve päeva kodus olla ja minuga mängida. Kingitusi sai ta ka, aga hetkel on tal neist suht suva – ta on nimelt seda tüüpi, et kui ta mõne uue asja saab, siis ta laseb sellel paar kuud või aasta niisama seista ning hakkab siis alles sellega mängima. Varem olen ma päris ahastuses olnud, et mis mõttes, ma ostan siin asju ja tema ei mängigi? Aga nüüd ma tean, et tuleb anda aega atra seada – las inimene esmalt harjub. 

Kodus olemise positiivne külg: raha ei kulu nii palju. Ma olen lugenud, et paljudel on alanud tüüpiline kriisiaegne varudekogumine – mitte ainult söögi, vaid ka muu – aga mina olen pigem proovinud madalat profiili hoida. Batuut ongi olnud siiani suurim väljaminek ja see on ennast siiani ka õigustanud. Suur summa raha jäi ka seetõttu järele, et ma Ernsti sünnipäeva pidada ei saanud. Väljas söömised, kinod, teatrid ... ei. Samuti olen ma üks neist hoolitsemata naistest, kes ennast kodus ei meigi, nii et ka see kulu jääb olemata. 

Kodus olemise negatiivne külg: mingid toiduvarud võiks ju olemas olla, aga ma lihtsalt ei oska midagi osta. Vaatasin just pool tundi nõutult Barbora lehte ega suutnud välja mõelda, mida tellida, et sellest jaguks. Kogu karantiiniaja tatart närida ei taha, samas kui ma hunniku värskeid asju tellin, lähevad need ju halvaks. Rääkimata sellest siis, et ma üldse, üldse ei viitsi süüa teha iga päev mitu tundi. Mul pole selleks aegagi! Teine probleem on seotud sellega, et ma tahaks, et Ernstil oleks ka sel ajal, kui mina töötan, midagi teha, aga ma ei oska talle eriti tegevusi välja mõelda. Ta küll on üsna fantaasiarikas, kui asi puudutab mängude väljamõtlemist, aga isegi tema ei suuda kaheksa tundi omaette mängida. Nii olengi siin töö kõrvalt teinud talle etteütluseid, sõnamänge ja muud, aga ma nüüd mõtlesin, et võiks mingid õppematerjalid osta. Mitte palju, aga natukene. Aga kust? Peaksin natuke uurima, aga noh, aega mul just liiga palju selleks pole.

Lõpetan tavapäraste lugemissoovitustega: Erich Maria Remarque'i "Must obelisk" sobib praegusesse aega, nagu rusikas silmaauku. Teine soovitus on vähe düstoopilisem, aga samuti ääretult sobiv ja annab ideid, kuidas igavust peletada: Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat." Ma olen toda juba soovitanud ka, aga ega küll küllale liiga tee. 

20 märts 2020

Karantiinipäevik 2 ehk nädal kodukontoris

Ma olen iga päev tänulik selle üle, et ma elan kesklinnas. Mul on nimelt foobia inimtühjuse vastu ja näiteks olukord, et ma elaksin praegu, mil peaksin kogu aeg kodus olema, teistest eraldatuna kusagil äärelinnas ... ei, ei, ei. Praegu olen ma küll siiski kogu aeg kodus, aga samas kuulen aknast tramme ja autosid ning mingil kummalisel moel on see isegi rahustav. Eile käisin Ernstiga pärastlõunasel jalutuskäigul ja tundsin ka teatavat rõõmu, kui nägin inimesi. Küll vähe, väga palju vähem kui tavaliselt, aga siiski. Kõik olid viisakad, hoidsid üksteisega umbes 5-meetrist distantsi ja läksid teisele poole teed, kui teisi tulemas nägid. Ka meie olime viisakad, hoidsime kindad käes ega lakkunud poste (Ernsti puhul suur eneseületus). Mulle annab see mingi turvatunde, kui ma näen, et vähemalt kuidagiviisi läheb elu edasi. 

Esimene nädal kodukontoris on möödunud küllaltki rahulikult. Töökogus on jäänud samaks, aga nüüd saan ma seda jagada pikema aja peale ja näiteks teha tööd ka öösel. Arvasin ma – tegelikult olen ma õhtuks surmväsinud ja vajun juba kell kümme voodisse. Päevad on möödunud ülikiiresti. Ma ikka imestan, kui loen, milleks kõigeks inimestel nüüd aega on – mul pole aega neist ühekski asjaks! Isegi raamatute lugemine on soiku jäänud – igal õhtul jõuan lugeda Ernstile lehekülje Roald Dahli raamatust ja ise natuke "Kolme meest paadis" ja see on kõik. Muu aeg kulub tööle, kodu elamiskõlblikuna hoidmisele ja Ernsti küsimustele vastamisele. See viimane on õige energiakulukam, sest üks viieaastane jõuab rohkem küsida kui üks kolmekümneaastane vastata. Õnneks aga on Ernst avastanud ka, et lugemine on üks tore tegevus ja nii kaob ta iga päev oma tuppa mõneks ajaks lugemist õppima. Omaalgatuslikult! Kohe näha, et minu laps. Ja iga päevaga oskab ta juba aina rohkem ja rohkem sõnu lugeda, nii et äkki karantiini lõpuks saan talle juba päris raamatu kätte anda? Mine võta kinni. Täna tegin talle hommikul ka etteütlust ja kuigi sõnade vahele vahede jätmise kontseptsioon on talle veel ebaselge, siis kirjavigu ei tulnud. Ok, ma langesin nüüd lapsekiitmisesse orgu, aga selline mu elu praegu on: töö, laps, kodu ja õuest kostev trammimüra. Aga ma ei kurda! 

Ja tegelikult on palju parem olla karantiinis Eestis, introvertide paradiisis, kus põhimõtteliselt kõik asjaajamised saab kodust teha, kus kodukontor oli juba enne üsna tavaline, kus toidu- ja muud kullerid olid juba enne olemas, kus on nii palju e-teenuseid, et kodust välja minemine pole kunagi olnud just eluvajalik. Ja kus inimesed niikuinii ei salli üksteist ja ei näpi teisi niisama. Vanas maailmas on sotsiaalsel suhtlusel ja bürokraatial palju suurem roll ja seega ma ei imesta eriti, et seal viirus kulutulena levis. 

Nendele, kellel veel aega on lugemiseks, soovitusi: viimane Andrus Kivirähi arvamuslugu ühtib suuresti ka minu arvamusega. Naljakas, ma kirjutasin enne kogu eelneva blogiteksti valmis, lugesin siis Kivirähki artiklit ja avastasin, et ta kirjutas algusest põhimõtteliselt samast asjast, mis mina. Great minds think alike.

Ja ühe ülinaljaka blogi leidsin ka, soovitan eriti kõigile, kes töötavad või on kunagi töötanud riigiasutustes. 

19 märts 2020

Karantiinipäevik

Positiivseid asju.

Mu ema ütles, et õnnesoovisaatesse saadetakse nüüd massiliselt õnnesoove, kunagi pole nii suur tulv olnud. Tema oma tuntud positiivsuses pakkus, et eks seda tehakse seni, kuni on, keda õnnitleda. Mina arvasin, et äkki sellepärast, et praegu mõeldakse tavapärasest rohkem oma vanavanematele ja tahetakse neid rõõmustada. Külla ju minna ei saa.

Ma avastasin, et mul on äärmiselt iseseisev laps. Kui ma enne kodukontori alustamist olin veidi ärevil, kuidas oma aega ühe aktiivse 5-aastase ja üsna suurt tähelepanu nõudva töö vahel jagada, siis tegelikult on kõik üllatavalt positiivselt laabunud. Ernst mängib põhilise osa ajast üksi, vahel küll teatab, et tahab koos mängida, aga siis annan ma talle mingi tegevuse kätte ja saan oma tööd jätkata. Isegi oma sünnipäevapeo ärajäämisesse suhtus ta üsna külmalt, sai kenasti aru, et praegu ei saa pidada. Ka pole ta õue või kuhugi mujale tahtnud minna. Ilmselgelt ta naudib, et saab kodus olla.

Mina olen praegu veidi kahestunud, sest ühest küljest loen ma rõõmuga uudiseid sellest, kuidas loodus õilmitseb ja Veneetsia kanalid on puhtad, teisest küljest hakkab ikka päris õudne, kui ma mõtlen, quo vadis? Mis saab majandusest ja kõigest muust? Päeval suudan ma veel kuidagi rahulikult olla, aga näiteks täna öösel ärkasin südame kloppimise peale üles ja ei saanud pikalt muremõtete pärast und. Täna aga otsustasin, et võtan seda kui äratuskella: inimene ei saa ikkagi kogu aeg jumalat mängida ja piire nihutada, ühel hetkel hakkab loodus tagasi nõudma. 

Kogu mu senine düstoopiliste romaanide lugemine tuleb nüüd kasuks, sest ma tean, kuidas (vähemalt teoreetiliselt) ekstreemsetes olukordades tegutseda. Ja mind ajavad naerma ka need inimesed, kes jagavad netis nippe, mida kodus teha: korista, loe raamatuid jne jne. No kui lolliks saab teisi pidada? Ja need maailmaparandajad, kes kogu aeg targutavad, et olge ikka kodus ja ostke kohalikku kaupa: need, kellel on mõistus peas või võimalus, on seda niikuinii, kellel on poogen, neil on ... poogen. Aga kuigi ma usun, et siia blogisse satuvad üldiselt mõtlemisvõimega inimesed, siis üks raamatusoovitus ikka: Armin Kõomägi "Lui Vutoon". Ma tean, et olen seda soovitanud juba enne ka, aga just praegu on see aktuaalsem kui kunagi varem. Lisaks saab sealt nippe, mida üksinda teha. Kas need kõik just väga legaalsed on, aga veidi kohandatuna saab neid kasutada küll. 

Ja veel: ma loodan, et äkki nüüd, kui inimesed avastavad, kui vähe on eluks vaja, otsustavad nad ka pärast karantiini vähem tarbida. Ja rohkem mõelda.


13 märts 2020

Elu on huvitav

Just naersime elukaaslasega, et iga kord, kui me koos oleme, on majanduskriis. Eelmine kord (2008. aastal) oli ju ka. Ilmselt ongi see meie omavaheline jõud, mis asjad maailmas seisma paneb.

Täna olen ma veel tööl, aga juba järgmisest esmaspäevast saadik kodukontoris. Kuigi lasteaiad on veel lahti, siis proovin ma ennetavalt käituda ja pigem Ernsti kodus hoida. Niikuinii lähevad ka lasteaiad mingil hetkel kinni. Jumal tänatud, et mul on selline töö, mida saan kodust teha! Jumal tänatud, et ma ei tööta turisminduses! Jumal tänatud, et mul pole kodulaenu! Kuid samas on mul lähedasi, kellel on südame või vererõhuga probleeme. Mu enda süda armastab vahel valutada ja kõige suurem mure on mul Ernsti pärast, sest kuigi ta on üldiselt terve ja tugev, ei ole mul ikkagi meelest läinud see, et tal olid pärast sündi (küll hormoontablettidest tingituna) südame vahelöögid. Koroona aga olevat ohtlik just südamehaigetele. Kõige hullem ongi see, et ei tea täpselt, kas peaks kartma või mitte, kuigi elu on näidanud, et kui mingi haigus saab meie perekonda rünnata, siis ta seda ka teeb.

Üks mu lasteaiakasvatajast tuttav pidas just maha võitluse ühe lapsevanemaga, kes teatas, et ta läheb Rootsi kruiisile ja kavatseb pärast seda lapse lasteaeda tuua. Kus on inimeste mõistus? Varsti peavad turavmehed baaride juurest lasteaedade ette kolima, et troppidest lapsevanemaid mitte sisse lasta. Haige ongi see, et ise võid ju pesta korralikult käsi, hoiduda inimestest kaugele, olla igati normaalne ... ja siis tuleb mingi idikas kusagilt kriisiriigist ja tal on jumala savi, kas ta nakatab kedagi või mitte.

Kahju on mul ka Ernsti sünnipäevast. Just eile jagasin lasteaias kutsed laiali, aga nüüd pean vist ärajätmismeili saatma. Absoluutselt igal aastal on kõik sel ajal haiged, kui Ernstil sünnipäev on. Nagu neetud oleks see aeg. Ilmselt on tal küll väga kurb meel, sest ta on nii väga oodanud oma sünnipäeva ja eriti pidu, aga ma loodan väga, et saan selle kuidagi kompenseerida. 

Nüüd on siis näha, kuidas hakkab välja nägema kodukontoris töötamine sel ajal, kui Ernst on kodus. Saab põnev olema. Peangi mingi päevakava välja mõtlema, kuidas ühildada töö ja Ernsti õpetamine. Nimelt tahab ta praegu lugemist õppida ja veerib juba usinalt igalt poolt sõnu kokku, nii et oleks hea seda igati arendada ja soodustada. Seda, kuidas ma ise kodus passides mõistuse juurde jään, pole ma veel välja mõelnud. 

04 märts 2020

Pilte Londonist

Trafalgaril promeneerimas.

Teatri ees

Oxford Streetil busse pildistamas.

Kirik/baar Notting Hillis.

Öine Soho.

Öine Soho vol 2 ehk kõike sai, mida vaid soovi oli.

Oma Londoni tuttavaga Sky Gardenis.

Oma kõige lemmikumad krõbekartulite-kala pubis.

Vaade Sky Gardenist.

Vaade Sky Gardenist vol 2.

Sillal.

Jälgin kullipilgul absinti.

Vaade öisele Londonile Sky Gardenist.

Veel vaateid Sky Gardenist.


Eklektiline Victoria Street ehk näiteid pubidest.

Sissepääs Hiinalinna.