11 september 2020

Riidetrall

Kui ma u kuus aastat tagasi sain teada, et ootan poega, siis üks esimestest mõtetest oli, et jumal tänatud, igasugune riidetrall jääb vähemalt ära, sest poisid ju pole väga valivad riiete osas. Või? No vähemalt pole nad edevad. Noh, praeguseks võin väita, et ma eksisin rängalt.

Täna koristasin just Ernsti riidekappi ja pidin sealt välja tõstma kõik lühikesed püksid ja T-särgid. "Ma ei meeldi endale sellisena," teatab ta, kui olen üritanud talle tulutult T-särke selga nihverdada. Praegu on suht savi, aga suvel, kui kuumakraadid olid sellised, et ma ise oleks hea meelega püksata ringi lasknud, oli mul ikka tükk tegu, et teda lühikestesse riietesse veenda. Tihti ma ka valetasin, et kõik, absoluutselt kõik teised riided peale lühikeste on pesus. Isegi see oli vahel tulutu, sest siis vedas ta endale selga plekilise pikkade varrukatega särgi ja oli ise rahul. Ka oma uusi sõbrannasid hindas ta selle järgi, kui kaetud keegi oli. "Tal oli pikkade varrukatega särk seljas," kirjeldas ta mu emale tunnustavalt üht uut tuttavat. No mis sa ikka teed, kui inimesele ei meeldi alastus.

Igal lasteaiapäeva hommikul, kui ma kapi juurest uue särgiga tulen, küsib Ernst, ise poolunes, umbusklikult: "On see ikka pikkade varrukatega?" Ilmselt on tal meeles mu suvised trikid. Ka püksid peavad pikad olema, aga mitte liiga pikad. "Need on ju liiga pikad, ulatuvad kandadeni!" teatas ta täna hommikul etteheitvalt, kui talle uusi pükse presenteerisin. Siis tuletasin talle aga meelde, et ta ise on ka vahepeal suht hobuseks kasvanud ja ärgu kujutagi ette, et talle mingid eelmise kuu riided enam selga lähevad. Selle tõsiasjaga pidi ta leppima. 

Kui riiete pikkus on millimeetri pealt inspekteeritud, on järg värvide käes. Ma ei tea kust Ernst need rõlged kombed õppis, aga mingil hetkel oli ta täiesti veendunud, et on olemas poiste värvid ja tüdrukute värvid ning sellist asja, et keegi vastassugupoole värve kannaks, ei ole olemas. Värvide definitsioon on selge: sinine, roheline, must ja pruun on poistele ja kõik muu siis tüdrukutele. Kahjuks presenteeris ta mulle oma teooriat päeval, mil mul oli seljas roheline kleit, mille peale ma küsisin, kas mu kleit on siis samuti poistele. Ma nägin, kuidas ta maailmapilt mõranes: kleit on ju tüdrukutele, kuidas see roheline saab olla? Ta jäi väga mõtlikuks ja pärast seda me värviteooriat lahanud pole. Isegi punased särgid, mida tal ikka leidub, on viimasel ajal pädenud. Samas oleks ma suht kindel, et kui ma roosade riietega läheneks, saadetaks mind kuu peale. 

Dressid on samuti täiesti out. Ainult teksad või viisakamad püksid. Ja kui me kusagile sünnipäevale või kontserdile läheme, siis nõuab ta triiksärki, sest nii on viisakas. Ilmselt nõuaks lasteaeda ka, aga ma ei usu, et õpetajad just rõõmust hõiskaksid, kui kogu aeg nööpe kinni-lahti peaksid tegema. Ja selle kõige juures – nii uskumatu kui see ka pole – puudub tal igasugune edevus. Kui ta lõpuks kõik need sobiva pikkuse ja värviga riided selga saab, ei vaata ta ennast peeglist, et jälgi, et riided puhtad püsiks, ei vaata üldse oma riideid. Ja ta ei taha, et ta oleks ilus. Suurim kompliment tema poolt temale endale ja teistele on see, kui ta ütleb, et see keegi või tema ise on kole. Kunagi ta seletas ka: kõik siin ilmas on nii ilusad ja tema tahab olla eriline ehk kole. Veidi duaalne maailmapilt, aga samas ka veidi loogiline. 

Ernsti suvine lemmikriietus. Mina olin tol päeval minikleidiga.



31 august 2020

Oh kooliaeg

Mulle tuli vahepeal täielik kooliärevus sisse, mis siis, et sel aastal keegi meist koolipinki nühkima ei asu – esimese septembri eelõhtu toob ikka kaasa väikese elevuse. Sellest tingituna tuhlasin läbi oma kunagise koolikapi, et vaadata koolipäevikuid ja muid põnevaid säilmeid, aga ma avastasin, et näiteks gümnaasiumi viimases klassis olen ma lõpetanud päeviku täitmise 22. oktoobril. Tähendab: mingeid tööasju ja laulusõnu olen ma sinna ikka kirjutanud, aga tunniplaani või koduseid töid mitte. Huvitav, kuidas ma siis kõike meeles pidasin? Võimalik, et sellepärast ma näengi praeguseni vahel unes, kuidas ma olen koolis ega tea, mis tunnid on ja kuhu ma minema pean – ilmselt juhtus seda ka päriselt. See-eest leidsin ma aga hunniku igasuguseid kontrolltöid ja tundide ajal vahetatud kirjakesi, mille põhipoint oli "krt üldse ei viitsi tundides olla" või "kas vahetunnis ikka välja läheme". Tore oli see gümnaasiumiaeg! Siiani meenutan heldimusega, kui targa ja iseseisvana ma ennast siis tundsin, praeguseks on vähemalt esimene osa sellest tundmusest läinud.

Lisaks leidsin hunniku algklassidest pärinevaid salapäevikuid, mille sisu tekitas mus tahtmise pead vastu lauda taguda ja jumalat tänada, et ma praegu kuulus pole, nii et keegi neid kompra pähe kusagil avaldada ei saaks. Lisaks muule äärmiselt olulisele informatsioonile (kes kellele meeldib, miks keegi mulle ei meeldi ja kes on kelle sõber) sisaldasid need päevikud ka näiteks armastuskirju Hendrik Sal-Sallerile. Mein Gott. Enda arvates olin ma lapsena väga tasakaalukas ja intelligentne ega tegelenud igasuguse jamaga, aga nüüd pean selle arvamuse ümber kujundama.

Minevikust tänapäeva: Ernst läheb ju juba kahe aasta pärast kooli! Kaks aastat on ju põhimõtteliselt nagu kaks päeva – ma olen juba praegu (tema eest) kooliärevuses! Ma ei tea üldse, mida peaks praegu laps kooli minnes oskama, sest minu ajal (sada aastat tagasi) ei pidanud eriti midagi. Ma mäletan oma esimese klassi esimest tundi, kui õpetaja lasi meil ükshaaval aabitsast mingit nelja sõna pikkust rida lugeda, mis tundus mulle siis täiega lihtne, aga kuna teised seda lugeda ei osanud, siis ma teesklesin samuti, et ei oska. Normaalne, ma tean. Praegu peab vist kindlasti kooli minnes lugeda oskama? Ja arvutada? Ja veel sadat asja? Ma eriti ei oota Ernsti kooliaega, sest kõik tundub palju raskem ja keerulisem kui minu ajal – mina näiteks ei käinud eelkoolis, ei õppinud kodus ühtegi asja koos vanematega või ei omanud eraõpetajat mõnes aines – praegu tundub aga, et enam nii ei saa (nii palju, kui ma kuulnud olen). 

Aga õnneks on sinna veel aega. Seniks aga naudin, et veel ma koolieluga tegelema ei pea. 

26 august 2020

On olnud põnev nädal

Mitte minul loomulikult. Mina olen vihtunud siin tööd teha ja kõige huvitavam asi, mis juhtunud on, on see, et mu prillidel tuli sang küljest. Suht kehv ajastus, kui arvestada seda, et tahtsin täna kinno minna. Nüüd pean aga poolteist nädalat ootama, sest alles siis saan uued prillid kätte. Seni aga pean oma kõhutantsutrenne poolpimesi tegema ja kodus käsikaudu ringi liikuma. Aga ma ei tulnud siia ju ometigi endast rääkima, vaid hoopis oma õdedest, kes on seda nädalat hoopis põnevamalt alustanud: nimelt käis üks neist puusaoperatsioonil ja teine sõitis – ilmselt ainsa sisserändajana – Tšiili elama. Ja mitte ainult: ka töö võttis ta Eestist kaasa. Kui see pole koroonatrotsimine, siis mis on?

Kes veidi puusaoppidest teab, mõtleb kindlasti nüüd, kui vana mu õde on, et opile läks. See on ju pigem penskaritega kaasaskäiv nähe, mitte noorte naiste elustiiliopp. Noh, lisaks kõikidele nendele positiivsetele külgedele, mis mu suguvõsaga kaasas käivad, on meil veel ka üks tore haigus, mis viibki paljud meist varem või hiljem opilauale. Minust on – mulle praegu tundub – see karikas mööda läinud, aga mu õest mitte. Nii ta siis kirjutaski eile ja üleeile oma põnevatest haiglaseiklustest, mis olid küll üsna staatilised, kuna ta liikuda ei saanud, aga siiski piisavalt meeleolukad. Esiteks ei saa ma üle sellest, et ta opp tehti vaid seljasüstiga – tema arvates oli põnev, et ta kuulis ja tundis saagimist ja haamriga tagumist, aga mul läks puhtalt kirjelduse kuulmisest süda pahaks. Muidugi ma tahaks vist päris kindlasti ja hambaopile üldnarkoosi, aga see selleks. Enne oppi oli mu õde ülirõõmus, sest talle anti hunnik tablette, mille mõjul talle kõik nalja valmistas, aga pärast kurtis ta, et seitsme inimesega ühes intensiivpalatis olemine on ikka rõlge piin, eriti kui mõni neist ilma kõrvaklappideta selgeltnägijate tuleproovi otsustab kuulata. Jah, kuulata, mitte vaadata. Ma soovitasin tal vastavat isikut karguga visata, aga kahjuks tal polnud karke ja rulaatori viskamiseks polnud tal piisavalt jõudu. Õnneks sai ta pärast selliseid traumeerivaid kogemusi üksikpalati, pärast mida pole ma temast eriti midagi kuulnud. Ilmselt magab. Ahjaa, kohe opile järgneval päeval kamandati ta juba püsti ja kõndimist harjutama ning homme-ülehomme peaks ta haiglast välja saama. Jube kiiresti käivad tänapäeval need asjad – kui mu emal u 20 aastat tagasi opp oli, oli ta vähemalt kaks nädalat haiglas.

No ja teine õde leidis, et on juba Eestis oldud kah, aeg tagasi Tšiili tagasi minna. Nüüd sai ta eriloa Tšiili sisenemiseks ning tegigi vehkat. Ütles, et koroonareeglid on lennukites ja lennujaamades ikka päris karmid – ilma kirurgilise maskita näiteks lennukisse ei lasta – aga mingeid takistusi riikipääsemiseks ei olnud. Eks ta muidugi elas siin viimastel päevadel justkui püssirohitünni otsas ja luges hirmuvärinaga kõiki uudiseid – ega ometi taas mingeid riike kinni panda? Aga õnneks sai ta viimasel tunnil siiski minema. Ei teagi, kas nädal hiljem kõik nii lihtsalt oleks läinud?

Minu enda põnevad seiklused on loodetavasti alles ees, neist siis mõni teine kord.

19 august 2020

Vestlused Ernstiga

"Ma tahan suurena isaks saada."

"Ahah. Kelle isaks siis?"

"Las ma mõtlen ..." (lõputu mõttepaus)

"Äkki tahad siis endale päris oma uut last?"

"Jah, just!"

"Aga siis pead enne kellegi lapsele emaks ka valima."

"Aga kuidas, kõikidel emmedel on juba lapsed!"

"No sa võid näiteks oodata, kuni su lasteaiakaaslastest tüdrukud suureks kasvavad ja siis nende seast valida."

"Siis ma valin XXX. Tegelikult tahan ma üldse poisi valida."

"Sa võid poisi ka valida, aga ainult naised saavad sünnitada, nii et last sa ei saaks."

"Miks? Aga kui ma endale lapseks poissi tahan?"

"Ükskõik, kas tahad poissi või tüdrukut, ikka ei saa sa ise sünnitada, sest ainult naised saavad."

"Kui keegi teine sünnitab, siis mina ei sünnita!"


18 august 2020

Suvepohmell

Mul hakkab vaikselt suvepohmell tekkima, sest eelmisel nädalavahetusel sai JÄLLE mööda Eestit ringi kolistatud. Kuhu jäid need suved, kus ma mitte midagi ei teinud ja kodus istusin? Oot, mul pole ju selliseid olnudki ... Igatahes. Praeguse ringitormamise üks põhjustest on kindlasti see, et me oleme teatavas koroonaootuse palavikus: ei tea ju, kunas enam kusagil käia saab, asub ruttu-ruttu kõik toredad kohad läbi kolada, muidu istun siin oma eebenipuust tornis Kesklinna korteris ja ahastan, et mu elu on tühi ja mõttetu. Jah, ma tean, kuidas see kõlas. 

Seekord võtsime taas suuna Lõuna-Eestisse. Plaanis oli külastada Peipsi lõunaserva, aga paraku jäi see plaan poolikuks, sest jäime Värska lähistel liiva sisse kinni ja kohe nii põhjalikult, et pidime seda mitu tundi erinevate abivahenditega välja kaevama. Mitte mina loomulikult – appi tulid hoopis ühed lähikonnas grilltšillinud vene mehed, kes vaatamata kergelt pidusele olekule olid väga abivalmid. Kui lõpuks auto välja kaevatud oli, ei olnud meil enam soovi Peipsi lähedalgi olla, nii et põrutasime hoopis Sangastesse, minu suguvõsa radadele.




Edasi kulges meie reis ilma vahejuhtumiteta, kui välja arvata see, et meie ööbimiskohas oli mittetöötav WC. Ma valetaks, kui ma ütleks, et see mulle meelehärmi ei valmistanud, aga õnneks olime seal vaid ühe öö ja kuidagiviisi saime hakkama. Positiivse poole peale: Rukki maja restorani söögid olid ülihead ja mulle tohutult meeldis, et igal pool rõhutati just rukist: kõik söögid olid rukkiga, lauakatted olid rukkiteemalised ja igalt poolt võis lugeda rukkikrahvi kohta. Lisaks olid Rukki maja toad nimetatud kuulsate Sangastest pärit inimeste järgi ja minu rõõmuks oli meie tuba August Gailiti nimeline. Sellest inspireerituna kuulasin terve õhtu "Rändaja õhtulaulu" ja rääkisin, kuidas mulle ikka nii väga "Toomas Nipernaadi" meeldis. Raamat siis, filmi ma näinud ei ole. No ja loss ... Kas ma mainisin, et mu juured on Sangastes? Ja kui Sangastes, siis ikka lossis. Naersingi siis õhtul ümber lossi jalutades, et tulin oma valdusi üle vaatama.

Järgmisel päeval olin ma läbi nagu Läti raha, sest ilm oli räigelt kuum ja õhutu, nii et pikemad matkad otsustasime ära jätta. Läksime hoopis Karula rahvusparki avastama ja kui ma ütlen "avastama", siis ma mõtlen "järvi otsima ja nendesse ujuma". Otsingud olid edukad: leidsime ühe imearmsa pisikese järvekese metsa seest, kus oli täiesti inimtühi rand. Nagu paradiis! Loomulikult ei hakka ma selle nime siia kirjutama. Edasi läksime Ähijärve äärde ja lõpujärveks sai Pühajärv. Selleks ajaks olin ma muidugi nii väsinud, et ei võtnud enam jalgugi alla, aga õnneks pakkus Karula rahvuspark ka puhkamisvõimalusi:



Selleks suveks on vast reisikesed läbi ja seda mitte sellepärast, et suvi oleks läbi (mul on siiski veel suvel sünnipäev), vaid et tuleks vaikselt hakata vajalikke asju ka tegema. No kaua võib lihtsalt puhata ja oleskleda? Ernst läks nüüd uude "suurte" rühma ja ma peaks üle vaatama, on tal ikka kõik asjad uueks õppeaastaks valmis – näiteks kõigist riietest on ta küll juba välja kasvanud, väga hull. Varsti võin talle lihtsalt enda riideid kandmiseks anda. Ja ta raamaturiiuli tahaksin ka korda teha. Tegelikult tahtsin millalgi kirjutada Ernsti raamatuvalikust ka, aga selleks olekski mul vaja seal väike inventuur teha. Ja igasugused muud olmeasjad ootavad ka tegemist. Lisaks tahaksin ma minna Sõpruse Puiestee kontserdile, aga miks, oh miks esinevad nad vaid Hiiu pubis? Ma ei taha sinna minna! 

Ma nüüd lähen ja ravin oma suvepohmelli edasi.

12 august 2020

August

Ma pole üldse rahul sellega, et kohe, kui augustikuu algab, hakatakse rääkima sügisest, koolist, koguni talvest ja jõuludest ... Mis mõttes, ei! Suvi kestab ju veel! Isegi on seda suve nii natukene, pole vaja ju seda vähestki siis sügisest jahumisele raisata, eksole.


Paadisõit Ruhnule


Kuigi mul on plaanis veel sel suvel Eestimaad avastada, siis sellegipoolest julgen ma kahelda, et miski suudab ületada Ruhnut. Juba see kolmetunnine meresõit (millest poole veetsin ma jõuga oksendamist tagasi hoides) annab tunde, et sõidad hoopis teise maailma. Saar ise on samuti nii omamoodi ja nii ilus, et kogu aeg tahaks hüüda üle saare, kui ilus on ikka see meie Eestimaa. Miks ma sinna üldse läksin? Nimelt on mu elukaaslasel komme pidada oma sünnipäevi erinevatel Eesti saartel ning sel aastal sai valituks Ruhnu. Seltskond, kes sünnipäeva tähistama tuli, oli kümneliikmeline, mis on vähemalt minu arvates küllaltki optimaalne külaliste arv – kõik said omavahel suhelda, ei tekkinud eraldi seltskondi, tülisid, kuid samas oli piisavalt naeru ja nalja. Olime Ruhnul kaks ööd ning selle aja jooksul matkasime läbi kõik Ruhnu metsad, ronisime vaatetorni otsa, uudistasime kirikut ja käisime ujumas kahes erinevas rannas, millest üks on kohe kindlasti mu praegune lemmikrand. Õhtud veetsime kas ise kitarri mängides või Smilersi kontserti nautides – no mis saaks veel parem olla? Kui pühapäeva õhtul tagasi sõitsime, olime kõik nii väsinud, aga nii õnnelikud, sest reis oli ikka nii vahva.


Kaberneeme


Ernsti ma Ruhnule kaasa ei võtnud, sest ta poleks osanud seda kolmetunnist meresõitu piisavalt hinnata. Õigemini: kõikumine ja muu säärane oleks talle ilmselt meeldinud, küll aga mitte pikka aega kitsas paadis olemine. Seevastu olen teda kaasa vedanud lühematele retkedele Tallinna ümbrusesse – näiteks eelmisel nädalavahetusel käisime Kaberneemes ja avastasime sealseid ujumisvõimalusi. Oli väga mõnus, väga soe ja väga lahe mitmetasandiline rand. Eestis on suvel ikka ideaalne elada, kõik kohad on randu täis, vali, millist tahad. Mõned on veel suisa inimtühjad ka (mida kahjuks ei saanud öelda Kaberneeme ranna kohta). Ma juba natuke aega tagasi siin vihastasin nende inimeste peale, kes ei suuda ühte suve ka ilma välismaale reisimata olla ja põrutavad ainsasse puhkusekohta, mis praegu lahti on, Kreekasse, samal ajal kui terve Eesti on täis nii ilusaid ja ägedaid kohti, mida avastada, kui tõesti kodus olla ei saa. Sest tõesti – kogu mu sotsiaalmeedia on täis inimeste Kreekapilte – näe, vaata, ma olen nii julge ja äge, käin koroonaajal reisimas. Mu meelest näitab see vaid rumalust. No kui raske on olla natuke ettevaatlikum ja suvel kodumaal püsida? Aru ma ei taipa. 

Aga nüüd lähen ma edasi augustikuud nautima.

07 august 2020

Raamatuankeet

Leidsin siit ühe ägeda küsimustiku raamatute kohta ja no kui on võimalik raamatutest rääkida, siis ma seda ka teen. 


Praegu loen: Anna Janssoni "Tütar kadunud". Üks Skandinaavia krimka. Sellega seoses tahtsin mainida, et mulle nii meeldib, kui inimesed küsivad mult, mida ma hetkel loen (seda juhtus nt ühel nädalavahetusel toimunud peol), sest see justkui näitab, et mind peetakse piisavalt intelligentseks. 

Krimka või armastusromaan: Praegu ilmselgelt krimka, aga üldiselt oleneb see tujust või konkreetsest raamatust. Kui ma olen üksi kusagil metsamajakeses, siis oma närvide huvides ma mingit õõvastavat krimkat ei vali; kui ma olen armuvaludes, siis hoian armastusromaanidest kaugele. 

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mulle meenus kohe "Jumalaema kirik Pariisis", mille pikki kirjeldusi lugedes ma piinlesin. Pigem ikka pikk dialoog, aga sel juhul peab see huvitav olema.

Parim lastekirjanik: Roald Dahl või Andrus Kivirähk.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Ma olen praegu tõsises kimbatuses, sest neid on nii palju, kes mulle ei ole meeldinud. Aga kõige ebameeldivam ... Näiteks Dorian Gray ei meeldinud mulle tegelasena üldse. Samas kindlasti on palju negatiivseid kõrvaltegelasi, kes mulle samuti ebasümpaatsed on olnud. Ma ei tea, liiga raske küsimus.

Eesti või välismaa autor: Ma loen rohkem välismaa kirjandust, sest seda lihtsalt on rohkem, aga võimaluse korral eelistan ikka Eesti kirjandust.

300 või 700 lehekülge: Mida rohkem, seda parem, nii et tegelikult eelistan ma sellised 1000-leheküljelisi telliseid.

Lemmik sel aastal loetud raamat: Fredrik Backman "Mees nimega Ove".

Novellikogu või luulekogu: Novellid, eriti nt Maughami omad. Luulet suudan ma väga väheses koguses lugeda ja sedagi vaid Mait Vaigu oma.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Taas raske küsimus, sest midagi, mille ma juba läbi lugenud olen, ei saa ma võtta, sest see oleks ju igav. Samas millegi uuega võin ma puusse panna – äkki mulle üldse ei meeldi see raamat ja siis olen ma seal saarel vihasena koos raamatuga, mida ma lugeda ei suuda. Seega peaks see olema midagi mõnelt kirjanikult, kelle kvaliteedis ma võin kindel olla. Näiteks Dostojevski "Vennad Karamazovid" on mul veel lugemata, nii et miks mitte siis see. Pealegi saan ma sellesse üksikul saarel piisavalt süveneda,  sest puuduvad igasugused segajad, mis tsivilisatsioonis paraku on.

Raamatupood või raamatukogu: Ma kasutan praegu e-raamatukogu, nii et raamatute valimise mõttes kindlasti raamatukogu. Samas aga meeldib mulle raamatupoodides niisama aega parajaks tegemas käia.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Ma tõesti ei mäleta. Ma mäletan aega, mil mul olid paljud lasteraamatud juba loetud, aga millal ma neid lugesin ... Küll aga on mul meeles raamat, mis mulle lapsena suurt muljet avaldas ja selleks oli Annie M. G. Schmidti "Miisu".

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kui ma vaid enda raamaturiiulit silmas pean, siis mitte ühtegi. Teistel pereliikmetel on veel raamatuid, mida ma lugenud pole.

Lemmik naistekate autor: Ma võiks nüüd tähtsalt teatada, et ma ei loe naistekaid, aga sel juhul ma valetaksin. Viimati lugesin läbi Jojo Moyesi kõik romaanid, nii et äkki siis tema? Oli täitsa lobe lugemine.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Paulo Coelho.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Tumepruun.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldib väga selline eksistentsiaalne/düstoopiline/utoopiline ulme, nagu näiteks Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat" või Aldous Huxley "Hea uus ilm", aga mingid planeetidevahelised võitlused, sõjad, tulnukad jne jne mind ei köida. Ikka natuke usutavust võiks olla. Küll aga häirib mind enamuse ulme puhul see, et kõik tunded peale sõjakuse, viha, raevu jne on kaotatud, kriminaliseeritud või masinlikuks muudetud, ja ma ei suuda oma loogikaga mõista, miks ja kuidas see juhtuda saaks.

See autor ajas mu nutma: Neid ikka on, aga viimati nt. Fredrik Backman.

Ma soovitan sulle: Ma arvan, et praegu oleks just õige aeg lugeda kadunud põlvkonna kohta ehk midagi Hemingwaylt või Remarque'ilt. Olen nii palju viimastel päevadel-nädalatel kuulnud, kuidas inimesed on ärevuses, sest ei tea, mida tulevik toob – võib-olla aitab, kui natuke lugeda aegadest, mil tulevik tundus veel tumedam, segasem ja hirmutavam. 

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Andrus Kivirähiga.

Peale lugemise armastan veel: Mitte midagi. Okei, okei. Mulle meeldib veel laulda ja inimestele raamatutest rääkida.

03 august 2020

Käisin paradiisisaarel

Ma pikalt praegu ei kirjuta, sest a) ma olen täiesti magamata ja b) lisaks sellele olen ma sääskede poolt ära söödud ja ma ei suuda midagi teha ilma pikkade sügamispausideta, aga ma lihtsalt tahtsin oma vaimustust välja elada: ma käisin nädalavahetusel Ruhnu saarel ja see on kohe kindlasti kõige ilusam koht Eestis, kus ma käinud olen.

Ainus negatiivne asi on see, et paadisõit sinna kestab kolm tundi ja kui juba väiksemadki lained on, võib see kolm tundi üsna merehaigelt mööduda. Kui aga see üle elada ja kohale jõuda, siis kõik muu on lihtsalt ülim. Imelised lumivalge liiva ja suurte lainetega rannad, pikad inimtühjad metsarajad, sõbralikud inimesed ... ma tegelikult ei teagi, mis see täpselt oli, mis mind sedavõrd vaimustas, ilmselt kõik see kokku ja natuke midagi seletamatut ka. Oma osa andis ka kindlasti see, et meil õnnestus sattuda saarele sel ajal, kui seal esines Smilers ja no kellele Smilers ei meeldiks? 

Aga olgu, ma varsti kirjutan meie reisikesest lähemalt, seni aga mõned pildid.

Eesti vanim puukirik asus meie majutuskoha kõrval


Överkirke rand


Jõuame tuletorni juurde

Limo rannas. Ilmselt kõige ägedam rand, kus ma üldse ujunud olen. Need lained!


Kuunsi rannas

Üks meie mitmest metsamatkast


27 juuli 2020

Suvine Eesti vol 2

Tallinnas elamise suurim pluss on kindlasti see, et iga kell saab mere äärde pageda. Nüüd, mil ma töötan kodukontoris ja saaksin elada põhimõtteliselt ükskõik, kus, olen ikka mõelnud, kas kolida kusagile mujale Eestisse? Mõnesse teise Eesti linna? Väiksemasse kohta? Linna äärde? Ja alati, kui olen plussid ja miinused kokku lugenud, olen aru saanud, et ei, Tallinnast ei kanguta mind ükski vägi – siin on ju meri! Jah, Kesklinnas elamisel on mitmeid miinuseid, aga miski, mitte miski ei kaalu üles seda, et ma astun kodust välja, kõnnin paar minutit ja näen merd. Ma elan nimelt Reidi tee lähedal ja olen põhimõtteliselt armunud sellesse. Jah, ma tean, et iga enesest lugupidav inimene peaks vihkama kõike, mida Tallinna linn ehitab ja teeb, aga Reidi tee on mu meelest ikkagi väga äge. Jah, mõned sealsed ekspositsioonid ja mänguväljakud on pigem küsitava funktsiooniga, aga seevastu on seal purskkaevud, pikk mereäärne kõnnitee, palju istumiskohti ja jäätiseputkad. Nii mõnus on õhtuti haarata Ernst üten ja minna merd nautima. Kui ma kunagi peaksin siit ära kolima, siis kindlasti merest mitte kaugemale kui 10 minutit jalutuskäiku.

Nädalavahetusel otsustasime merele veelgi lähemale minna ehk sõita paadiga Aegnale. Ma polnud seal nimelt kunagi varem käinud ning selle vea pidi parandama. Õnneks soosis ka ilm meresõitu – hommikul jälgisin kullipilguga, ega lained liiga suured ole. 


Ernst sattus eriti suurde vaimustusse just siis, kui veidi suuremad lained olid ja mina reelingu külge klammerdusin. Üldse fännas ta meresõitu rohkem kui saarel tšillimist. Siis tekkis rohkem elevust, kui patareide juurde sattusime ja pimedatesse käikudesse ronida sai. Mitte mina loomulikult – mõelda vaid, kui palju ämblikke seal olla võib! Aga enne seda pidi Ernst kannatama rannatšilli ja jalutuskäiku metsas. Raske on see lapse elu. Õnneks mingi hetk leidis ta ka rannas endale tegevust ja otsustas meie reisikaaslastega külakuhja teha:


Mulle jättis Aegna saar väga hea mulje. Kui paadist maha saime, läksime risti läbi saare kõige põhjapoolsemasse randa, panime oma asjad maha ja mõtlesime, kas minna ujuma või mitte. Mõned meist läksid, mõned mitte. Ranna kõige suurem pluss oli see, et seal polnud põhimõtteliselt üldse inimesi – mõned vist olid kunagi olnud, sest me leidsime rannast viis eurot ja kasutatud rätiku, aga vähemalt sel ajal, kui meie seal vedelesime, polnud seal kedagi. Ka muidu metsas uidates ei kohanud me just liiga palju inimesi. Võimalik, et põhjuseks oli ka see, et mingil hetkel otsustasime me loobuda sissekäidud radadest, vaid sumbata adrus, võsas ja tihnikutes. Tuli ikka maailma ainsa inimese tunne peale küll! Patareide ning muude mahajäetud majade otsas ronisime ka. Pilte sellest pole, sest ... pole. Ühe ilusa rannapildi tegime aga siiski:


Pilt on tehtud enne võsas ukerdamist. Pärast polnud mu jalad üldse nii puhtad ja kriimuvabad. Võimalik, et ma oleks võinud enne minekut mõelda sellele, kas minikleit on matkamiseks just parim kostüüm ... aga no mis seal ikka. Tehtud see matk sai. Pärast läksime sadamasse sööma (mina) ja röövleid mängima (Ernst). Ei saa mainimata jätta, et me kõik olime ikka üsna väsinud.

Järgmisel nädalavahetused juba uus saar, aga sellest juba hiljem.

20 juuli 2020

Suvine Eesti vol 1


Kuna puhkuse ajal tegin ma põhiliselt tööd, siis otsustasin, et suvised ringreisid jäävad nädalavahetustesse. Ma vist paar postitust tagasi mainisin ka, et plaan on Lõuna-Eestit avastama minna? Igatahes eelmisel nädalavahetusel sai see teoks: pakkisime ennast reedel autosse ja põrutasime Tartusse.


Ööbimiskohaks valisime külaliskorteri Riia mäel, ühes uues ja väga kummalise kujuga majas. Ma üldiselt üritan külaliskortereid vältida, vähemalt suurlinnades, aga kuna nendeks kuupäevadeks normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli ei leidunud, siis otsustasin ja lootsin, et ehk pole Tartu nii suur linn, et seal külaliskorterid üüriturgu segaksid. Või? Korter ise oli aga 10/10, üliilus, korralik, moodne ja mis kõige tähtsam – varustatud kohvimasinaga. Minu jaoks oli see kõige tähtsam omadus, sest iga paari tunni tagant tahaks ma ennast ikka kohviga turgutada. Suurest rõõmust ja elevusest tiivustatuna otsustasime esimesel õhtul ennast viisakalt riidesse panna ja suvist Tartut avastada, täpsemalt Autovabaduse puiesteed. Õhtu oli sume, meeleolukas ja aperolirohke. Meie kahega liitus veel üks me sõber, kes oli millegipärast arvamusel, et suvine Tartu on igav ja tühi. Võtsin oma pühaks kohustuseks ta ümber veenda ja pärast seda ta lisaks veel Ümarlaua baari viia, aga paraku oli viimatinimetatu kinni, nii et leppisime jõeäärsete välikohvikutega. 

Järgmine päev algas hiljem, kui tavaliselt, aga selles võib süüdistada ainult eelmise õhtu aperole. Kui me end lõpuks toast välja olime ajanud, sõitsime Pangodi kalarestorani, kus sõime ennast pilgeni täis, ning seejärel Verevi järve äärde ujuma ja päevitama. Ilm oli meeletult palav, nii et väike jahutus oli hädavajalik. Rannas veetsime päris palju aega, sest kellelgi polnud soovi – õnneks – ringi tormata. Nii me seal peesitasime, mängisime kaarte ja tutvusime uute inimestega. Tallinlastega, kusjuures, sest kus tallinlased ikka kohtuvad kui mitte Elvas. Seejärel otsustasime, et kui me üldse tahame midagi sel päeval näha ka, peame edasi sõitma – aeg hakkas tüürima õhtu poole. Järgmine siht: Ööbikuorg. Ma vahepeale mainin, et ma ei teinud eriti pilte, sest põhilise osa ajast me laulsime, lollitasime ja ajasime lihtsalt pläralärajuttu. Kes siis seda pildistada tahaks? Ööbikuorus tegin endast vaid ühe eneka, aga mitte tornis, sest seal olin ma ametis hirmunult postide külge klammerdumisega. Ja ega ka tausta eriti pildil näha ole, nii et te peate lihtsalt uskuma, et see on tehtud Ööbikuorus.


Ööbikuorus käisin ma viimati umbes 20 aastat tagasi ja olin siiani toonasest kogemusest võlutud. Ka praegu oli seal hästi ilus ringi jalutada ja allikaid vaadata. Kui ma oleksin julgenud, oleksin võib-olla ka torni tipust natukene rohkem vaadet nautinud, aga kuna torn kippus kõikuma, otsustasin ma sealt alla tulla. Tee peal otsustas me sõber, et on õige aeg rääkida majadest, mis on konstruktsioonivigade tõttu kokku varisenud – ma ei saa öelda, et ma selle jututeema üle just kõige rõõmsam oleksin olnud.

Ja kuna õhtu oli juba päris käes, otsustasime, et Tartusse me enam sööma ei jõua, vaatame midagi lähemalt. Näiteks Võrust. Minu kogemused Võru söögikohtadega olid põgusad ja pigem kehvad, nii et ma väga suuri gurmeelootusi ei hellitanud. Aga! Rannabaaris, kuhu me lõpuks maandusime, olid üllatavalt head söögid ja veel paremad džinntoonikud. Lisaks veel mõnus muusika, päikeseloojang, hea seltskond ... Mida veel õnneks vaja?



Järgmisel päeval võtsime suuna Peipsi poole, et avastada vanausuliste külasid ja Peipsiveert. Esimene peatuspunkt oli Varnja, kust avastasime sellise imearmsa koha, nagu Voronja galerii. Ma ei oska seda klassifitseerida ei kunstigaleriiks ega kohvikuks ega millekski muuks, sest see oli lihtsalt nii eriline ja huvitav koht, kus võis leida iga nurga taga midagi põnevat ja ahhetamapanevat. Veetsime seal mitu tundi, et kunsti imetleda ja kohvi juua. Pisike maja, aga nii äge! Ma polnud enne sellisest kohast kuulnudki, aga nüüd on plaanis sinna kindlasti kunagi tagasi minna.

Kohvipaus Voronja galerii lehtlas

Avastasin aiast vahva lugemisnurga. Kui ma kunagi peaksin endale aia ostma, siis tahaksin omale ka sellist nurgakest!

Varnast sõitsime edasi mööda Peipsiveert ja nautisime ilusaid vaateid Peipsile ja väikestele armsatele majadele. Ja kuna tee peale jäi ka Alatskivi loss, põikasime sinna.



Ja siis tagasi Peipsi äärde, kus sai nautida ilma silmapiirita vaadet.


Pärast seda läksime Kallastele ujuma, kalu sööma ja kuna kell oli juba üsna palju, hakkasime kodu poole sõitma. Viimase otsa teest ma magasin, nii et sellest mul mälestusi pole. Küll aga tegin juba uneski plaane, kuhu võiks veel Eestimaad avastama minna. Ilmselt järgmine sihtkoht on Ida-Virumaa.


17 juuli 2020

Ilu sinus eneses

Ma sain eelmisel sügisel 30-aastaseks ning olen sellest ajast saati proovinud harjuda sellega, et mu keha vananeb. Kunagi öeldi mulle, et kui 30 kukub, siis ainevahetus aeglustub kohe, pohmellid muutuvad kohutavaks ning iga ebatervislik toit ja vähem joodud veeklaas on kohe nahal kortsudena näha. Õnneks nii hullusti mul ei läinud, aga ajaga olen hakanud ikka väiksemaid kortsukesi, tselluliidikesi ja muid ealisi iseärasusi tähele panema hakanud. Ja see on nii huvitav! Ma juba 23-aastaselt ei saanud aru ega saa ka nüüd, miks paljud 30-eluaasta kukkumist pelgavad või miks mingid mehed leiavad, et siis on naistel "parim enne" läbi. Kuigi ega ma saa salata – iga ebatasasuse üle ma just rõõmus ei olnud. Raske oli harjuda sellega sellega, et päris 24/7 ma enam rämpstoitu süüa ei saa või et silmaalused muutuvad juba pärast üht magamata ööd mustemaks kui mu südametunnistus. Samas on mul aga tunne, et kortsukesed, mis otsaesisele ja silmade ümber tekkinud on, muudavad mind kuidagi oma sisemisele eale vastavamaks. Ma olen ennast alati tundnud vanemana kui passis kirjas ning näinud välja palju noorem ja see on mu enesepildis tugevat ebakõla tekitanud. Mis mõttes ma tunnen ennast umbes 50-aastasena, aga näen välja 20? Ja kui ma näiteks praegu oma u 7-10 aasta taguseid pilte vaatan, siis on vähemalt mu enda jaoks selgelt näha, kui ebakindel ma just oma näo osas olin: põhimõtteliselt igal pildil olen ma päikeseprillidega või mingis imelikus asendis, et mu nägu näha poleks. Oot, ma vaatan, kas leian mingi pildi ...


Siin olen ma 23-aastane ja oma elu esimeste lühikeste pükstega, sest ma olin meeletult ebakindel jaenne poleks tulnud kõne allagi, et ma vähem kui põlvedeni ulatuvat seelikut oleksin kandnud. Nagu ka pildilt näha, üritan ma võimalikult palju asju enda ette sättida: käekoti, päikeseprillid ja fotika. Et kaitsekilp ikka võimalikult suur oleks. Ja nii polnud mitte ainult piltidel (sest pildistamine pole mulle kunagi meeldinud) – igal pool kandsin ma oma "kaitsekilpi". Igatahes – praegu on olukord palju parem, sest kuigi ma pole ikka veel kehalt just supermodell ning näost olen oluliselt vanem, siis ebakindlust on kõvasti vähem. Naljakas – ma olen aru saanud, et kortsud võtavad paljudelt enesekindlust ära, aga ma tunnen ennast hoopis paremini.

Ilmselt ka sellepärast, et ma pole tegelikult kunagi tahtnud olla "igavene 20-aastane". Mu meelest on näiteks 40-aastased naised palju ilusamad ja targemad ning miks ma peaks tahtma siis välja näha noor ja ... noh, ma ei tahaks küll ebaviisakas olla, aga ... elukogenematu? Elatud aastad annavad ju kogemust ja ilu, miks neid varjata? 

Kuna oma kehast rääkimine on viimasel ajal popp ja noortepärane, siis ma räägin ka: ma olen nimelt oma keha peale vahetevahel tõeliselt vihane. Miks ta ei mõista magada? Miks ta ei suuda toota melatoniini, nii et ma saaksin magada nagu normaalsed inimesed? Miks ei suuda ta toota piisavalt hemoglobiini, et ma saaksin ka joosta, kõndida ja kasvõi seista nagu normaalsed inimesed? Miks mina, ah? Mul on suhteliselt savi, kas ma olen paar kilo siia-sinna, kui ma aga vaid saaksin magada nii, et a) uni tuleks varem kui kell 4 öösel või b) uni läheks hilejm kui kell 4 öösel. Praegu pendeldan ma nende kahe variandi vahel. Õudne. Nii et ei mingit #bodypositivity't minu poolt, kuigi mul on kahtlane tunne, et see pole see, mida influencer'id silmas pidasid. Mida siis? Ahjaa, kaalu ja välimust. No ma olen juba ammu aru saanud, et mul pole õigust vinguda oma keha üle, aga las ma siis vähemalt mainin, et kuigi ma olen üle saanud sellest, et ma enda arvates räige pekk olen olin, siis 100% rahul pole ma ikkagi, sest lisandunud aastad on lisandunud ka mu kehale – küll mitte kilodena, aga näiteks tselluliidi ja venitusarmidena. Samas – mis vahet seal ikka on. Rannas ma telkidesse ei peitu ja lühikesi kleite kannan palju rõõmsamalt kui 23-aastasena. Ma ei pea vajalikuks inimestele oma pekke näkku visata, aga ma ei lase neid ka ära opereerida. Sellega seoses meenus mulle, et lugesin eile uudist, milles oli kirjas, et koroonaajal kasvas ilulõikuste (broneerijate) arv, sest inimesed pidid videokoosolekutel liiga palju oma nägu vahtima. Minu saladus ongi see, et ma eelistan ennast mitte väga vaadata. Peegli ette lähen ma üldiselt ilma prillideta ja siis tundub mu peegelpilt seksikalt udune ja ilus. Ja videokoosolekuid meil tööl õnneks ei korraldata. 

Ma vaatan, kas leian siia lõppu nüüd pildi oma 30-aastasest välimusest ka või mitte. Oot ... 

Nii, ühe leidsin. See võttis aega, sest enamik pilte minust on tehtud selja tagant. Ega seegi erilist ülevaadet must anna, aga noh, olgu vähemalt siis dokumenteeritud.


09 juuli 2020

Kärgperendus vol2

Ma kirjutasin kärgperendusest vist eelmisel aastal? Igatahes, vahepeal on palju vett merre voolanud, nii et õige aeg on väikeseks tagasi- ja edasivaateks. Etteruttavalt olgu öeldud, et erilisi muutusi pole olnud ja need vähesedki on pigem positiivsed. 

Terve koroonaaja ehk üheksa nädalat oli Ernst rõõmsalt kodus. Ei tundunud väga mõistlik hakata teda mööda Eestit edasi-tagasi sõidutama, nii et kohe alguses sai meil võetud äraootav seisukoht: vaatame, millal maailm rahulikumaks muutub. Mõned tuttavad küsisid ka sel ajal, et kuidas meie koroonakärgpere elab ja kas kõik on juba omavahel pöördumatult tülis – ei. Õnneks sobis kõigile antud elukorraldus. Ma muidugi valetaksin, kui ma ütleksin, et mul pärast üheksa nädala möödumist räigelt kopp ees poleks olnud (24/7 töö + laps + mitte mingeid võimalusi ennast tuulutada), aga üle me selle aja elasime. Sel ajal sain ma ka kogu korralduse peale pikemalt mõelda ja eriti sellele, kui tihti ja kui kauaks ma Ernsti Tartusse viima peaksin. Kuna ta lasteaed ja põhiline elu on ikkagi Tallinnas, ei oleks nädal-siin-nädal-seal-süsteem eriti töötav. Ja kuna minu peale on langenud siiski kasvatamise põhiraskus, siis pean olema ka mina just see, kes neid otsuseid vastu võtab. Igatahes, viimatine Tartuskäik enne koroonaaega, mil Ernst oli seal nädala, mõjus talle veidi heidutavalt, sest tagasi tulles teatas ta, et tahab järgmine kord lühemaks ajaks minna. Mitte, et tal seal halb oleks, vastupidi – lihtsalt nii pikk aeg tema jaoks siiski võõramas kohas tekitas koduigatsust. Seega pärast koroonat mõtlesin, mida teha. Ainult nädalavahetuseks viimine on tohutult tüütu edasi-tagasi sõitmine, aga kas ta nüüd on nädalase Tartusolekuga nõus? Egas midagi, tuleb proovida! Selgus, et asjad on paremaks läinud ja kuigi ta pärast ütles, et igatses ikka mind vahepeal, siis sellest tunnete virrvarri tal tagasi tulles polnud. Nüüd olengi seadnud nii (vähemalt suvel), et kuus ühe nädala on Ernst Tartus ja mina sel ajal töötan nagu loom ning teen kõiki neid valgustkartvaid asju, mida ma muidu teha ei saa.

Ja ma üritan ka võimalikult vähe tema Tartusoldud aega sekkuda. Eks ma ikka uurin, kuidas läheb jne, aga ma hoian ennast kõvasti tagasi, et mitte oma reegleid peale suruda. See on vahel päris raske, sest näiteks minu multika- ja õppimisreeglid on oluliselt rangemad, aga samas ... Ma ei taha muutuda ka tänitavaks eideks, kes ainult keelab ja üldse lõbutseda ei lase. Tallinnas olen ma see kuri eit niikuinii. Küll aga on minu meelest lapsele ainult hea, kui ta näeb erinevaid elusid – mitte, et ta elu Tartus oluliselt teistsugune oleks, aga ikkagi. 

Ja see valmistab mulle ka suurt heameelt, et Ernsti sõnutsi on tema perekond nüüd viieliikmeline: tema Tallinna pere ja Tartu pere. Tema jaoks on see kõik kuidagi hästi loogiline: siin on inimesed, kes teda armastavad, ja Tartus ka. Palju inimesi, kes temaga mängivad ja kes teda ümbritsevad. Rääkimata siis muudest sugulastest ja täiskasvanud sõpradest. Igavuse või armastuse puudumise üle ta küll kurta ei saa.

Minu enda jaoks on kõige raskem muidugi logistika ja valikute tegemine. Logistika selles võtmes, et millal ja kuidas viia, millal mingeid üritusi organiseerida jne jne. Valikud ...  mu terve mõistus ütleb küll, et maailm ei kuku ümber, kui ma nüüd kohe kõiki otsuseid kõige paremini ei tee, aga ometi on mul vahel tunne, et appi, kuidas ma saan kindlustada, et ma nt millegi tegemise / tegemata jätmisega Ernsti tulevikku ära ei riku? Näiteks nüüd suvel, kui lasteaeda pole, olen ma proovinud Ernsti ise õpetada, aga tal on praegu kaks staadiumi: a) "Ma oskan juba niikuinii seda kõike", b) "Ma ei oska mitte midagi, ma ei taha enam kunagi kirjutada, ma ei oska isegi mängida, ma ei saa mitte millegagi hakkama!" Ja siis ma mõtlengi, et äkki ma sunnin teda liiga palju tegema? Või teen midagi valesti? Ja siis ma mõtlen kõigele sellele, mida ma talle õpetama peaks ning lained löövad mul üle pea kokku: kuidas ma seda jõuan? Lisaks veel säärased valikud, millisesse trenni panna, kas üldse enne kooli on mõtet? Aga kui ma seda ei tee, äkki tal ei tule spordiharjumust ja ta muutub selliseks lödipüksiks, nagu mina? Äkki ma peaksin hakkama talle juba võõrkeeli õpetama? Äkki ma peaksin olema rangem? Leebem? Oeh. Sellest ma üldse ei räägi, et ma juba praegu muutun peast halliks, kui ma hakkan mõtlema sellele, et ta kahe aasta pärast kooli läheb. Kahe aasta! See on ju põhimõtteliselt homme! Äkki peaksin ma nüüd kohe hakkama harjutama midagi? Et ta ikka normaalsesse kooli saaks? ... Ühesõnaga, ma tunnen enda peal nii suurt valikusurvet, et keeran vahel täiesti ära. Tegelikult ma ju tean, et aeg annab kõik vastused ja et ma ei pea kõike kohe ja praegu otsustama, aga  ... üksinda tundub surve nii suur, eriti kui kellegi teise peale ka otsustamist lükata ei saa. 

Eks ma pean harjutama seda värki.

01 juuli 2020

Kodulinnad

Sõidan Ernstiga bussis ja küsin: "Tahad, ma näitan sulle, kus ma kunagi elasin?"
Ernst: "Ei, sa oled mulle juba liiga palju oma kodusid näidanud!"



Sel suvel olen jõudnud juba külastada kaht oma kodulinna (kui Tallinnat mitte arvestada): Tartut ja Pärnut. Rohkem mul tegelikult kodulinnu polegi, nii et ... jah. Kui Tartu külastamine on mul juba igakuine praktika ja erilisi üllatusi sealt ei tule, siis Pärnus olin ma päris šokeeritud. Mitte, et ma teadnud poleks, et suvel voolab kogu Eesti ja muud lähikondsed riigid sinna kokku, aga üks asi on teada ja teine asi on seda näha. Ja ega inimesed mind nii väga häirinudki, pigem just autode üleküllus. Kõik rannaäärsed teed olid palistatud autodega ja pea kõik haljasalad olid muudetud parklateks ... pool aega veetsin ma autode vahelt teed otsides. Ma ei tea muidugi, kui teostatav oleks rannaala muutmine autokeelualaks, aga praegu oli lugu ikka päris hull. Aga olgu – kui ma olin esimesest šokist üle saanud ning suutnud end kuidagi randa pressida, oli lugu juba palju parem. Pärnu rand on ju ikkagi mu kodurand ja ma olen alati vaevelnud teisi randu külastades, sest no mitte miski pole suutnud konkurentsi pakkuda. Kui ma aga jalad vette sain, tulid mulle meelde kohe kõik need suved, mis ma ainult meres veetsingi. Ka Ernst tundis vist mere kutset, sest kuigi ta muidu eriline veeloom pole, siis Pärnus pidin ma ikka suurt vaeva rakendama, et ta veest kätte saada. Ma mäletan enda lapsepõlvest, et ma ei saanud kunagi aru, miks täiskasvanud tahavad ainule liival vedeleda ja üldse mitte vees hullata. Noh, Ernst on samasugune. Samas oli see konkreetselt sel päeval isegi hea, et ta liival peesitada ei tahtnud, sest ilm oli meeletult kuum ja päikesepisteoht oli suur. Mul endal on näiteks siiani selg veits kõrbenud, kuigi me olime rannas vaid õhtupoolikul.



Õhtuks oli Ernst läbi nagu Läti raha, sest lisaks rannarõõmudele jalutasime me läbi ka terve linna, et söögikohta leida. Ei leidnud ja pidime leppima toidupoe ja pargipingiga – mis kokkuvõttes oli isegi meeldivam. Ühed tuttavad, kes siiski ühe lauakese mingis restoranis leidsid, kurtsid, et menüü oli olematu ja toit, mida pakuti, suhteliselt söödamatu. Arvestades muidugi neid järjekordi, mida ma söögikohtade uste taga nägin, imestan ma, et üldse mingit sööki pakkuda jõuti. Mõnes mõttes on mul Pärnust kahju, et nad sellise hooajalise rahvamassiga tegelema peavad (ja minu pilgu läbi tegeleda ei jõudnud), aga samas – nende kolme või tavaliselt veel vähema kuuga peavad nad ju kogu aasta raha kokku ajama. Lihtsalt minu nunnust lapsepõlvelinnast on vähe järele jäänud.



Tartus käisime ka ja jõudsime esimest korda ka Ahhaasse. Mind huvitas eriti foobiate näitus, aga kui ma juba kohal olin, ei julgenud ma põhimõtteliselt ühtegi foobiat katsetada. Ernst suhtus üsna külmalt kõhugs igasugustesse zombidesse ja luukeredesse, pigem olin mina see, kes väriseva häälega soovitas: "Ärme ikka sinna pimedasse ruumi lähe, kus need võikad koletised on." Peab ütlema, et näitus oli äärmiselt elutruu ja ma poleks uskunud, et ma nii palju asju kardan. Kusagil pidid olema ka ämblikud, aga neid ei hakanud ma isegi mitte otsima, et mitte infarkti saada. Ernsti huvitas see näitus küll, aga veelgi rohkem paelus teda veetuba ja võimalus ennast kõrgele lae alla tõsta. Pean tunnistama, et taas olin mina see, kes lõpuks teatas, et ikka nii kõrgele pole vast vaja. Tegevust jagus tundideks, aga kuna aeg hakkas tagant pressima ning Ernstil suure ringijooksmise peale sandaalid jalast lagunesid, pidime oma ringkäigu pooleli jätma. Varsti uuesti!




Nüüd aga algas mul puhkus ja ilm keeras sobivalt vihmaseks, nii et ma saangi puhkuse veeta mitte midagi tehes. Oligi juba liiga palju mööda Eestimaad ringi kolistatud. Alustasin puhkust sellega, et vaatasin Netflixis eurovisioonifilmi (veits trash, aga samas ka naljakas, kuigi mulle üldse ei meeldi Will Ferrell) ja nüüd mõtlen, kas peaks midagi kasulikku ka tegema. Vist mitte, sest see on ikkagi puhkus.

Ja kui puhkus läbi saab, ootab mind Lõuna-Eesti. Alguses oli mul plaan bronnida mõni maaliline majake kusagil metsas (soovitatavalt Rõuge kandis), aga nende maaliliste majakeste häda on see, et nad on a) räigelt kallid ja b) olematu infrastruktuuriga kohtades. See viimane ongi nende mõte, ma tean, aga ma olen läbi ja lõhki linnalaps ning vajan enda ümber kära ja müra või no vähemalt mõnda poodi ja kohvikut. Seega bronnisin meile majutuse hoopis Tartusse (Kesklinna loomulikult) ja tegin plaani hoopis sealt erinevatesse ägedatesse kohtadesse sõita. Hakkangi nüüd uurima, kuhu täpsemalt.


26 juuni 2020

Neli kuud kodukontorit

Või noh, peaaegu neli kuud. Mu ajataju on lootusetult puntrasse läinud, päevad veerevad ühtlase rullina ning nädalavahetustest saan ma aru alles siis, kui need läbi on. Kõige enam ongi mul kahju sellest, et see mõnus õhin ja vabadusetunne, mis kaasnes reedeste pärastlõunatega kontoris, on nüüd ära kadunud. No mis õhinat tekitab tunne, kui tõusen lihtsalt oma laua tagant, teen kaks sammu ja olen juba töölt kodus? Ei mingisugust. Ja oma lemmikkolleege igatsen ka.

Samas ei kaalu see kõik üles seda, et ma saan hommikuti kauem magada! Või noh, idee järgi saaksin, aga praegused suvekuumad hoolitsevad selle eest, et unetud ööd ikka jätkuksid. Ma olen vist kõige pirtsakam magaja üldse, sest ma saan korralikult magada vaid siis, kui on pime, jahe, tekk pole liiga paks/õhuke, õues on hiirvaikne ... Ja nüüd pakkuge, mitu tingimust neist praegusel ajal Tallinna kesklinnas täietud on? Kui muidu olen ma täielikus vaimustuses kesklinnaelust (juba mitmendat korda kirjutan ma "kekslinna", huvitav, kas Freudian slip?), siis öösel kiirendavad autod häirivad veidi mu idülli. Aga elan üle! Küll veidi unetuna, aga siiski. Igatahes, ma hakkasin kirjutama oma kodukontori eelistest ju, miks ma oma unest jahun? Kodukontori suur eelis suveajal on see, et ma saan teha lõunapausi ajal mõnusa jalutuskäigu või siis kohe pärast tööpäeva lõppu uksest välja joosta ja päikest nautima asuda. Ja et ma ei pea sõitma umbses ja huvitavate aroomidega täidetud ühistranspordiga. Epp kirjutab mulle pea iga päev oma bussiseiklustest ja ausalt öeldes ei kõla need just väga külgetõmbavalt.

Vahepeal on olnud aga nii imelised ilmad, et olen püüdnud kogu vaba aja õues või erinevates randades veeta. Proovisin teha teoks oma ammuse unistuse ja veeta terve pööriöö õues, et näha nii päikeseloojangut kui ka päikesetõusu, aga ka see plaan (nagu paljud teised) oli ettekujutustes palju ilusam kui tegelikkuses. Ma nimelt ei arvestanud sääskedega ja kuigi nad mind ei söö, siis veidi häiriv on siiski, kui terve parv ümber pea piniseb. Lisaks oli külm ning mu lähedal otsustasid pidu pidada kohalikud ossid. Muidu pole mul rannapidude vastu midagi, aga nad kuulasid sülti ja kui siin ilmas on midagi, mis mulle ei meeldi, siis on see süldimuusika. Sellepärast ei ole ma ka eriline suurte jaanipäevade fänn, sest millegipärast leidub inimesi, kes arvavad, et jaanipäeval on süldimuusika kohustuslik. Igatahes, kuna häirivaid tegureid oli pööriööl rohkem kui neid, mis oleksid lasknud mul seda nautida, otsustasin raske südame ja väga unise peaga koju magama minna. Järgmine päev oli siiski jaanipäev ja seda ikka maha magada poleks tahtnud.

Jaanipäeva veetsime me esmalt rahulikult perekeskis ja hiljem, pärast südaööd üsna purjakil sõpradega. Mõlemad peod olid mõnusad. Nagu ikka, sai söögivarumisega üle pingutatud, nii et ilmselt saame nüüd terve järgneva suve jaanipäevakraami süüa. Kõige enam meeldis mulle aga juba traditsiooniks saanud jaaniöine matk, mis seekord viis meid Kloogaranna randa. Ja et seekord ma tõesti nägin päikesetõusu, mis oli nii ilus, et isegi minusugune kalestunud hing oli sõnatu. 

Lõppu aga pilt minust, kui ma ühel järjekordsel unetul ööl õue jalutama läksin.




18 juuni 2020

12 aastat tagasi

Kuna praegu on lõpetamiste aeg, siis muutusin ma uudishimulikuks, mida ma enda gümnaasiumi lõpuaktuse ja -peo kohta kirja olen pannud. Pidasin ju siis usinalt blogi ja ... igatahes, hakkasin siis otsima ja leidsin postituse, mille pealkiri oli sobivalt "Kehalises kasvatuses ikka kiituskirja ei saaks". Avaldan selle siinkohal täismahus, aga hoiatan, et lõpetamisest endast on seal vähe juttu.

Meie jaoks on nüüd keskkool läbi.
Aktuseks valmistumine algas mul juba eelmisel päeval ja tipnes hommikuse juuksuriskäiguga. Kõik pidi ikka perfektne olema. Kooli jõudes hakkas pihta närvitsemine, mis on küllaltki tavaline sel puhul. Noh, sellised tüüphirmud, et konts läheb katki, kleit kukub seljast ära ja tegelikult ma ei saagi üldse diplomit, mis kunagi täide ei lähe. Aktus iseenesest oli tavaline ja ilus, palju kõnesid, pildistamist, lõputunnistusi, kiituskirju, ilusaid riideid ja lilli. Eks te teate ju, milline koolilõpuaktus on. Säravaim moment oli meesteansambli esinemine oma tuntud headuses.
Lõpupidu toimus kusagil Tuhala kandis ja õnneks ei rikkunud seda praegusele ajale tavalised vihmasajud. Sõitsime me sinna maasturlimuga, kus ka palju nalja sai. Pidu oli ka selline tüüpiline ja oleks kindlasti palju igavam olnud, kui poleks olnud telekat ja sealt tulevat Hispaania-Itaalia mängu. Mõnus oli. Et ma aga alkoholi juua ei saa, tulin ma millalgi keset ööd koos veel paari inimesega ära, et kodus kenasti jaanipäevaks välja puhata.
Nüüd aga tähtsamate asjade juurde. Jah, teil on õigus, kui te arvate, et jutt käib EMist.
Hispaania-Itaalia kohtumine lõpes, nagu praegu üsna tavaline on, penaltiseeriaga, kus Iker väga head tööd tegi, Buffoni üle mängis ja Hispaania võidule viis. Poolfinaalis kohtus ta Venemaaga ning mängu eel kartsin küll, et Venemaa võita võib. On nad ju väga tugevalt mänginud ning ainuke, kellele kaotanud, oli alagrupimängudes Hispaania(irw). Ajalugu kordus ja Hispaania võitis jälle. Vene täht Arshavin, kellele Barca juba pakkumise on teinud, oli täiesti kustunud. Mina Barca asemel mõtleks järele, kas ikka võtta nii ebastabiilne mängija.... Või rõhuda kvaliteedile, nt. Torres ja Villa, Hispaania ründajad, ei sähvata võibolla nii kõvasti, aga on raudselt stabiilsemad mängijad.
Finaalis kohtuvad Saksamaa ja Hispaania. Ideaalfinaal, sest kokku lähevad kaks Euroopa jalgpalliriiki. Elame näeme, aga mina usun, et kord tuleb ka Hispaania aeg, viimati võitsid nad suurturniiri ju 60-ndatel.

Naljakas mõelda, et eksisteeris aeg, mil ma ei fännanud Saksamaa jalgpallikoondist. See selleks. Ma ei saa ka aru, miks ma kirjutasin, et ma ei saa alkoholi juua, sest enda mäletamist mööda oli mul seal mingi lahja koks ikka kaasas – mitte päris haljas viin, aga mitte ka limonaad.  Ilmselt mõtlesin siis veel oma maine peale – oleks ma toona vaid teadnud, et tuleb aeg, mil mul oma mainest sügavalt savi on. Ja kehalise kasvatuse kiituskirjast nii palju, et ma ei käinud keskkoolis kehalise tundides, nii et ilmselt sain ma kiituskirja lihtsalt selle eest, et ma õpetajat ei seganud. 

Ja siis kirjutati veel iseloomustusi ka! Meil tehti mingisugune klassibuklet, mille ma praeguseks loomulikult ära olen kaotanud, aga millest ma siiski enda kohta käiva iseloomustuse olen maha kirjutanud. Siin see on:

Madli teab, mida ta tahab ja kuidas seda kiirelt saavutada. Neiu paneb paljud endale alt üles vaatama ja ka põhjusega. Ta jääb alati endale kindlaks, ütleb välja kõik mida mõtleb ja püüdleb edukalt oma eesmärkide poole. Vaatamata oma suurepärastele saavutustele ja teadmistele ei aja Madli eales nina püsti ning jääb kahe jalaga maa peale. Madli on alati valmis kuulama ja nõu andma.

Esiteks: ma vihkan sõna "neiu". Mul tuleb okse, kui keegi seda sõna minu kohta kasutab. See selleks. Teiseks: enda arvates olen ma hoopis teistsugune. Ma mäletan ka, kuidas neid iseloomustusi koguti: lasti paberilehed mööda klassi ringlema ja siis igaüks kirjutas igaühe kohta midagi. Mul õnnestus enda lehekest näha ka ja seal oli mu mäletamist mööda palju huvitavam jutt kirjas – seda kahe jalaga maa peale jäämise juttu polnud üldse, aga keegi oli kirjutanud, et tema arust on lahe, et kuigi ma olen klassis targim, käin ma ikkagi vahetundide ajal suitsetamas ja et ma ütlen ikkagi kontrolltööde ajal vastuseid ette või aitan kodutöid teha. Klassi poisid kirjutasid aga, et ma ei käi kehalises (millegipärast see häiris neid). Keegi oli veel kirjutanud, et mul on äge tagi. Ma ei tea, kes kokkuvõtted tegi, aga kuidagi igavaks ja kliiniliseks on need tehtud. Nagu mingid "Tähekese" või "Pere ja Kodu" iseloomustused.

15 juuni 2020

Suvised telefonipildid

Ma üldiselt ei armasta igal hetkel telefoni väljakraamimist ja pildistamist, eriti, kui olen koos sõpradega või üldse suuremas seltskonnas. Mulle tegelikult ei meeldi ka, kui keegi teine mingil üritusel telefoni haarab ning kõike filmima kipub, nii et ma pean südamest tänama õnne mitte omada oma tutvusringkonnas elukutselisi suunamudijaid. Seega peate mind lihtsalt uskuma, et olen veetnud juuni esimesed nädalad hästi mõnusalt suve nautides, randades tuuritades, sõpradega grillides ja üleüldse mõnusat elu elades. Sel ajal, kui ma tööd pole teinud. Aga kuna vahel mõtlen ka mina, et no natuke võiks ikka pildistada või ennast pildistada lasta, et järeltulevatel põlvedel oleks võimalik minu nooruspõlvepilte näha, siis siit tuleb paar telefoniklõpsu juunikuust.


Kui nüüd keegi vaatab, et oi, milline armas poseeritud pilt, siis tegelikult vihkab Ernst pildistamist isegi rohkem kui mina ja seega on vaja tema pildile püüdmiseks rakendada äärmiselt suurt kavalust. Hetkel püüan näiteks ta tähelepanu kõrvale juhtida ja rääkida talle mingeid naljalugusid. Ilmselt mitte väga naljakaid küll, kui Ernsti näoilmet vaadata.



Lottemaal käisime ka. Ma olin minnes üsna skeptiline, sest minus tekitavad teatavat skeptitsismi asjad ja kohad, mida meeletult kiidetakse. Tegelikult oli aga koht väga armas ja Ernstile meeldis ka, mis kõige tähtsam. Alguses oli muidugi tema ka skeptiline, nii et pärast paari maja külastust ja kohvikusse maabumist teatas ta üsna valjul häälel: "Milline igav Lottemaa!" Aga pärast tutvus ta tegelastega ja sai aega veeta nii, nagu tema soovis: rahulikult mõne üksiku tegelasega rääkides ja mängides. Suurtest rahvaspordiüritustest hoidis ta eemale ja teatas, et selline tsirkus talle ei istu, aga õnneks oli Lottemaal võimalik ka omal käel ringi käia, mitte rahvasummas trügida. Seega kokkuvõttes jäi ka talle hea mulje ja kodus küsis juba, kunas tagasi läheme. Eks Ernst olegi selline pigem ettevaatlik vaimustuja, et ei torma kohe pea ees möllama ja karglema, vaid enne ikka jälgib ja uurib, kas on ikka tegelikult ka tore ja lõbus. Näiteks Lottemaa kontserti jälgis ta kulm kortsus ega lubanud minulgi liiga hoogsalt tantsida (kuigi kogu rahvas tantsis ja kargas), aga hiljem teatas, et talle väga meeldis. Ilmselt oleks talle sobinud, kui me oleksime olnud seal kaks päeva: esimesel päeval ta jälgiks, vaataks ja tutvuks olukorraga ning teisel päeval hakkaks mängima ja hullama.



Tervishoiumuuseum oli juba rohkem Ernsti masti koht: vaikne, rahulik ja teadust täis. Kuna ta on veidi vaadanud lasteekraani kodukalt arstimultikaid, siis oli tal põnev igasuguseid makette vaadata. Lemmikuks oli lihastik, nagu pildilt näha. 



No ja milline suvi siis ilma Stroomi ranna ja pitsata mööduda saaks?



Bikiini- või siis täpsemalt trikoopilte oli ju samuti vaja teha. Ma valetaks, kui ma oma kehaga siin pildil (ja üleüldse) rahul oleksin, aga samas – ma pole sellega niikuinii mitte kunagi rahul. Rääkides aga muust, siis mul on nii tohutult hea meel et juuni on alanud nii mõnusate rannailmadega! Kui vähegi võimalik, siis ma vist elaksingi rannas – küll mitte päevitades, aga niisama hängides. Ilmselt võin süüdistada oma Pärnus veedetud lapsepõlve, mis möödus suuresti rannas. Nii mõnus! Nii et kui mul nüüd paari nädala pärast puhkus tuleb, siis teate, kust mind leida.

Hetkel piltidega kõik.

27 mai 2020

Karantiiniaja jätk ja mõned raamatud

Nii, eriolukord sai nüüd läbi, aga kodukontor kestab veel. Tegelikult hoidsime me kõik (ehk meie tuba) pärast eriolukorra lõppu hinge kinni, et noh, millal meid tagasi kontorisse kamandatakse, aga kui see kardetud-oodatud e-mail tuli, oli seal kirjas hoopis, et otsustage ise, kas tahate edaspidi kodus töötada või kontorisse tulla. Kuna me oleme ennast naljatamisi  – või siis mitte nii väga naljatamisi – tituleerinud introvertide toaks, siis võib kolm korda arvata, mille me valisime. Kodukontor it is! Ma olen siiani vaimustunud, sest mõelda vaid, ma ei peagi nüüd varahommikul jalgsi Mõigusse jalutama, käima söömas sealses jubedas sööklas, tassima kaasa valmistehtud sööki, kui ma selles jubedas sööklas ei taha käia ning veeta üleüldse jubedalt palju aega tulemisele-minemisele ja mõttetule suhtlemisele. Seevastu saan aga ärgata umbes pool tundi enne tööpäeva ja mitte raisata aega riietumisele. Mis saaks veel parem olla? Miinuspool on see, et kodukontor muudab laisaks, sest kui mul ikka pole põhjust hommikul välja minna ja tund aega jalutada, siis ma seda ka ei tee. Eks ole näha, kas ma ka varsti ära tüdinen ja kontorisse nõudma hakkan, aga teades ennast, siis vaevalt. 

Nii et jah, täiesti kogemata sai minust koduperenaine. Küll töötav, aga siiski. Ma ei teagi, mida oma süllekukkunud vabadusega pihta hakata (mul jääb ju kogu see aeg üle, mille ma varem tööle minemisele-tulemisele kulutasin) ... minna trenni? Võtta endale mõni koduloom? Veel mõni tööots? Kusjuures ühe neist tegin ma juba ära ka, aga sellest hiljem. Hea on veel see, et ma saan Ernsti vahel nädala sees koju jätta, sest ta on nüüdseks aru saanud, et kui ma tööd teen, siis segada ei tohi. Ta küll ei taha koju jääda ja on nõus ähvarduse peale "Kui kohe magama ei lähe, siis homme lasteaeda ei saa," ise! õhtul kell 20! magama minema! Ja ise! hommikul kell 7! üles ärkama! That's the spirit! 


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis raamatutest, mida ma vahepeal lugenud olen.

Alustan halvemast. Dan Browni üllitistega on tuttav vast igaüks, isegi need, kes üldse raamatuid ei loe. Talt on ilmunud rohkelt vandenõuteooriatest nõretavaid põnevikke ja viimane neist, "Origin" sattus ka minu kätte. Loen ja loen ja ... mõtlen, et see stiil on kuidagi jube tuttav. Ma olen kindlalt midagi sarnast juba lugenud! Järsku mul sähvatas, läksin oma raamaturiiuli juurde, võtsin sealt oma lemmikraamatu ja ...
Ta kannatas seletamise ja selgitamise maania all. Ta seletas ja selgitas pöörase vaimustusega nagu mõni leidur, kes armastab pajatada oma tööst.
"Raamat, mu härrad, on suur hulk mitmesugusest paberist mitmesuguses suuruses lõigatud neljakandilisi lehti, mis on täis trükitud, kokku pandud ja kliisterdatud. Jajah. Kas teate, mu härrad, mis on kliister? Kliister on liim."
Ta oli nii halastamatult loll, et ohvitserid läksid temast kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi.
J. Hašek "Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil"


Dan Brown seletab umbes samamoodi, salapäraselt ja justkui Ameerikat avastades, lugejale asju, mida kõik on juba ammu ajalootundides õppinud. Lisaks on ta süžeekirjutamise oskus "Da Vinci koodiga" ammendunud ja nüüd rakendab ta iga raamatu puhul sama, sest äkki keegi ei pane tähele selliste vapustavate silmiavavate paljastuste keskel. Alati on mingi põgenemine, kiriklik salaselts, ilus ja väga tark, kuid sellest hoolimata mingeid ilmselgeid asju mitte teadev naine, reeturid, tagaajajad ning lõpus enneolematu ja ajalugu muutev avastus, mida mingid salaseltsid meeleheitlikult varjata püüavad. Selle raamatu lõpupüant oli muidugi nii hale (tegemist on ju siiski juba päris mitmenda raamatuga, kaua ikka jõuab Dan neid vandenõuteooriaid välja mõelda), et isegi viieaastased ei oleks vapustatud. Ühesõnaga: ärge lugege, targemaks te niikuinii ei saa ja põnevat meelelahutust ka mitte.

Küll aga avastasin ma enda jaoks ka Fredrik Backmani ja olen nüüd järjest kõik ta eesti keeles ilmunud romaanid läbi lugenud. Ma arvan ausalt, et kui eksisteeriks kohustusliku kirjanduse nimekiri täiskasvanutele, siis võiksid kõik need seal kindlasti sees olla. Või vähemalt "Mees nimega Ove". Tegelikult on kõik head ja ma hirmsasti tahaksin osata neid praegu siin nii kirjeldada, et suudaksin kogu nende raamatute hinge edasi anda, aga see pole lihtsalt võimalik. Lugema hakates tundub, et loeks justkui lasteraamatut, sest kirjutamisstiil on selline lihtne ja kordav, tegevustik sündmustevaene, aga siis ühel hetkel torkab mõni lause või lõik noaga südamesse või sunnib raamatu käest panema ja mõtlema. "Ove" on, muide, mul esimene raamat, mille ma panin poole peal käest ja mõtlesin, et ma ei saa seda edasi lugeda, sest see oli mulle nii sügavale hinge läinud ning ma kartsin lõppu. Päev hiljem võtsin ma ennast muidugi kokku ja lugesin lõpuni. Ja kui nüüd keegi avastab, et ohhoo, jupiterist saab ju "Ove" filmi vaadata, siis kindlasti võiks enne raamatu läbi lugeda. Filmil pole süüd, aga raamat on parem. Nagu alati.

Järgmiste lugemiselamusteni!

17 mai 2020

Traditsiooniline eurovisioonipostitus

See, et sel aastal Eurovisiooni ei toimunud, ei takistanud meil (minul ja mu õdedel) seda hindamast. Eile oli nimelt eurovisiooniteemaline saade, kus pidi laule tutvustatama. Tegelikult muidugi mitte, lauludele pöörati kõige vähem tähelepanu. 

Aga meie kommentaarid tulevad siit. Igaks juhuks mainin, et ma kopeerisin need meie FB vestlusest ega toimetanud üldse.



- Euro teemal - maisaa aru, miks nad ikkagi laule pikemalt ei või lasta, see vahepealne muu jura võiks pigem ära jääda.

- Kas juba lastakse laule???

- 30 seki iga laul. Ja iga maa solist saab mingi minut aega oma tervitused ja soovid maailmale öelda.

- Kindlasti väga originaalsed.

- Ja noh, sealt tuleb järjest väga originaalseid sõnavõtte jh.

- Vb järgmistel aastatel jäävad laulud ka ära ja on ainult tervitused.

- Krt, juba siiani nähtu põhjal oleks nii mõndagi esitust küll huviga pikemalt vaadanud.

- Oleks võind ju võistluse ikka teha, nad oleks pidanud lihtsalt neti teel kõike tegema.

- Ja ainus laul, mida tervelt näidatakse on see Logani oma aastast 80?

- Mans ka ja Halleluja ka.

- Ui bljääd, mingid suvalised affid hakkasid kaasa laulma netist.

- Huvitav, mis haiguse all selle saate kokkupanija kannatas? Ok, Holland, kivi üledoos vist.

- Täies pikkuses kuuleb aint neid lugusid, mida me juba ammu teame ja kuulnud oleme; muidu jagavad inimesed oma häid soove maailmale. Ja saame vbla koroona kohta veel infot.

- Tra küll, ma lootsin ikka laule kuulda.

- Maidea küll, kui kivis selle möla jaoks olema peaks... Leedust on juba kahju, neil tundus tõesti paljulubav lugu olema. Vene oli väga ebavenelik.

- Kui ma kuulsin sellest erisaatest, siis ma rõõmustasin, et jeeee, ilma mölata saab laule kuulata. Kui krdi valesti ma arvasin...

- Sellel Jon Ola Sandil tuleks midagi maha võtta. Pihlamägi ei saand ka aru, miks oli vaja ära jätta võistlus. Keegi tõttöelda ei saanud.

- Näidake mulle kedagi, kes saaks aru. V kedagi, kes saaks aru, miks krdi pärast see hetkel sellisel formaadis olema peab.

- Ma hakkan ropsima, kui keegi veel ütleb, et we are all together in this.

- Juurel ja Kivirähul olid ju märksõnad, mille puhul tuli pits võtta. Sel aastal nt mask, hero, together, love, care.

- kle, kellelgi ple nii palju alkot kodus ega nii tugev maks.

- Kahjuks küll, jah. A mõned vist valmistusid, sest läti piiri alkopoed olid tühjaks ostetud eestlaste poolt paari päevaga.

- Concita Wurstilt tuli kõige parem sõnavõtt - ta ei kanna aluspükse. Midagi ka love and peace´ile vahelduseks.

- ei saa salata, et see mõjutab kvaliteeti, kui lugu on pikem kui 30 sek. Pärast seda erisaadet oskad täispikki lugusid hinnata.

- A krt super lauljaid sel aastal palju. Uku üks nõrgemaid.


Järgmise aastani!

15 mai 2020

Ernstist

Kuidagi oli mul õnnestunud kogu karantiiniaeg üle elada ilma ühegi videokoosolekuta. Ma ei teagi, kuidas mul nii vedas, sest mulle tundus, et igal pool kuhu ma pilgu pöörasin, toimusid videokõned ja anti nõuandeid, kuidas targem ja ilusam paista. Ma hingasin juba kergendatult ... kuni kirjutati lasteaiast, et Ernsti arenguvestlus toimub seekord zoomis. Otsekohe oli mul kaks probleemi:

1. Ma pole kunagi zoomi kasutanud! Mida ma tegema pean? Kuidas see töötab? Äkki veedan ma need 40 minutit mittetöötava programmi peale karjudes?

2. Ma pole kunagi arenguvestlusel käinud (aasta ema, ma tean). Mida ma seal tegema pean? Kas ma pean ise midagi rääkima? Tõestama, et Ernst ikka oskab kirjutada ja joonistada? Aga ... ma olen kõik ta joonistused ja kirjutised ära visanud (aasta ema vol 2). Äkki nad hakkavad minuga kurjustama, et ma Ernsti üldse ei kasvata. Appi!

Esimene probleem lahenes lihtsalt, sest õnneks on zoom suhteliselt blondiinikindel keskkond ja mina tehnikalähedane inimene. Ja teine probleem ka, sest kuigi ma kartsin, et mulle hakatakse rääkima, kuidas Ernst ei taha tegevustes kaasa lüüa jne, siis tegelikult keskenduti pigem positiivsele. Et ta on väga abivalmis, vahel isegi liiga abivalmis, sest ta läheb kaitsma oma sõpru ka õpetajate eest. Et ta mõtleb välja väga loovaid ja huvitavaid mänge, loob ise mängureegleid ja kaasab neisse oma sõpru. Et ta on ise väga hinnatud sõber ja eeskuju noorematele, seda just oma väljamõeldud mängude pärast. Vahel ka liiga suur eeskuju, sest ta palub väiksematel teha asju, mida õpetajad just väga kõrgelt ei hinda. Ja et talle meeldib väga abistada õpetajaid. Mulle meeldis arenguvestluse juures just see kõige rohkem, et ei keskendutud akadeemilistele oskustele, nagu lugemine, arvutamine ja meisterdamine, vaid räägiti just rohkem rühma omavahelisest dünaamikast, sõprusest, tunnetest ja suhtlemisest. Ja eks Ernstil see emotsionaalne pool vajabki veidi toetust. Samas – kellel ei vajaks? Lisaks ta on selles suhtes ehtne sakslane, et Ordnung muss sein! Õpetaja rääkis ka, et kui talle seletada ära, et reeglid on sellised ja neid tuleb järgida, siis ta järgib neid ise väga hoolega ning vaatab, et ka teised lapsed järgiksid. See tekitabki vahel emotsionaalset ülekeemist, näiteks kui teised lapsed ei täida reegleid, nii tema loodud mängureegleid kui ka rühmareegleid. Ja kõigile peavad olema samad reeglid, ei ole nii, et üks võib rohkem kui teised. 

Samas on temas ka väike Tom Sawyeri alge – õpetaja naeris, et kui Ernst ise ei viitsinud mingit kunstivärki kleepida (ma ei heida seda talle ette, sest kes viitsiks), oli ta selle töö sujuvalt oma rühma tüdrukutele suunanud. Need olid jube õnnelikud olnud. Üldse olevat tal väike probleem eneseusuga, sest kui ta kardab, et ta midagi ei oska, sest ta pole seda enne teinud, eelistab ta parem abi küsida või veel parema meelega lasta kellelgi teisel ära teha. Seda tendentsi olen ma kodus ka märganud: ta eelistab olla töödejuhataja, selle asemel, et ise midagi teha. Iseenesest väga vajalik oskus elus, teised enda heaks tööle panna. Ta teeb seda nii elegantselt ka, nii et teistele jääb mulje, et nad ise tahtsid.

Akadeemilisest poolest ei osanud õpetajad väga palju rääkida, sest nende mälestused Ernstist on sellest ajast, kui ta viimati lasteaias käis ehk märtsi algusest. Praeguseks on oskused veidi progresseerunud ja ta oskab juba peaaegu kõiki kuni seitsmetähelisi sõnu kokku lugeda (ka uusi), isegi lauseid lugeda ning ka kirjutada nii, et ma ei ütle talle tähthaaval sõna ette, vaid terve sõna. Etteütlustes proovin teha juba nii, et ütlen terve lause korraga – loomulikult mitte põim- või rindlause, vaid piirdun alus-öeldis-sihitis kontruktsioonidega. Topeltvokaalide ja -konsonantidega on tal veel probleeme, samuti sulghäälikutega, aga muidu kirjutab päris tublisti. Isegi diftonge ja kaashäälikuühendeid. Kui ta vaid viitsib – vahel ikka ei viitsi ka. Loendada oskab ta sajani (taas: kui viitsib) ja arvutada nii kuue piires. Kunsti ja muud säärast pole ma kodus temaga harjutanud, nii et ma loodan, et kui ta nüüd lasteaeda tagasi läheb, saab ta seal oma vajaliku meisterdamisdoosi kätte.

Sest jaa, ta läheb esmaspäevast uuesti lasteaeda! Kuigi ta lasteaias oli valverühm kogu aeg avatud, otsustasin ma oodata seni, kuni ta enda rühm avatakse. Esmaspäeval ongi siis see maagiline hetk. Eks ma vaatan, kas saadan ta sinna esialgu paariks päevaks nädalas või kuidas – elu näitab. Hea, et ta saab sõpradega koos olla natuke ega taha kogu aeg mind oma mängudesse kaasata. Ma pole just õige lõbusam mängukaaslane.