Tubli olemise taak

... mitte minul loomulikult, sest ma pole tubli.

Sattusin eile ühe sotsioloogiga üksikemadest rääkima ja ma kuulsin oma suureks või siis mitte nii suureks üllatuseks, et tema uurimustest tuleb välja, kuidas hästi palju üritavad need üksikemad ise näidata negatiivseid asju – naine peab ise kõike tegema, pidi juba kooselu ajal, meest ka veel kasvatama, lapse kõrvalt kõike jõudma, töötama jne jne – positiivsena. Et see ongi norm! Seda siis just Eestis. Kas see on kaitserefleks või märtri mängimine, ma ei taibanud küsida, aga mu meelest hästi huvitav. Ja mu meelest ei rakendu see vaid üksikemadele, vaid üleüldse naistele: mida rohkem mul lapsi on, seda tublim ma olen! Kui ma veel selle lastekarja kõrvalt tööl käin, ettevõtet oman, trenni teen, reisin või jumal teab, mida kõike teen, siis olen veel tublim! Mida rohkem ma "kannatan", endale mugavusi ja puhkust keelan, seda tublim ma olen! Kiitkem mind nüüd kõik! 

Näiteks mina annaksin selles uuringus kohe veateate, sest ma pole kunagi arvanud, et ma peaksin a) oma last üksinda kasvatama, b) tubli olema. Ma ei tee isegi trenni, sest ma lihtsalt ei viitsi! Ma ei taha iga hetke oma päevast võimalikult kasulikult kasutada ja endale võimalikult palju kohustusi rabada, sest ma olen laisk ja mugav inimene ja tahan võimalikult palju vedeleda. Ah et ma polegi siis õige Eesti naine? No väga kahju ... Juba Ernsti sünnist saati olen ma lasknud oma perekonnal võimalikult palju tema kasvatamises/hoidmises osaleda ja praegu, mil ma tehniliselt olen samuti üksikvanem, saadan ma Ernsti iga kuu natukeseks Tartusse, sest ega ta ju ainult minu laps ole, ikka oma isa oma ka! Ja mulle on see väga mugav, kui ma saan vahel ainult endale ja oma tööle keskenduda. Kõik on rõõmsad. Mina, sest ma saan kodus rahulikult vedeleda, Ernst, kes saab vaheldust ja minust puhata ning Ernsti isa, kes saab temaga koos olla ja teda kasvatada. Win-win!

Märtri mängimine pole auasi. Nagu ei võida see, kellel on surres rohkem asju, ei võida ka see, kes on rohkem ringi sebinud. Ma olen juba kirjutanud ka, kuidas ma "tubli tüdruku sündroomi" vihkan ja kuidas ma sellest üle sain. Iga kord, kui keegi mulle ütleb, et ma olen tubli (õnneks seda ei tehta, sest ma kohe kindlasti ei vasta tingimustele), tahaks ma karjuda, et eeeeei, ma pole tubli (mida kuradit see üldse tähendab), ma võin olla tark, kena, vaimukas või mida iganes muud, aga mitte tubli. Sest see eeldaks, et ma saan ja tahan kõike ise teha ja mul poleks justkui õigust oma asju teiste kaela lükata. Aga vot seda viimast tahan ma küll teha. Mulle ei meeldi inimesed, kes kogu aeg ringi sebivad ning kõike teevad, korraldavad ja asjatavad ning siis ohivad ise või naudivad, kui neile ohitakse "Oh kuidas sina küll kõike jõuad". Mulle meeldivad inimesed nagu mina või mu kolleegid, kes küsimusele "Mis nädalavahetusel kavas" vastavad: "Suurt midagi, ilmselt loen terve aja raamatut või vaatan filme või magan". Nii mõnus!

Loen praegu ka Urmas Vadi raamatut "Elu mõttetusest" (kas pole kutsuv pealkiri?) ning ka seal pilatakse päris tabavalt sellist olmeelu sebimise pealiskaudsust. Soovitan soojalt!

Kümme aastat

Täna on esimene jaanuar. 2010.
Eks nüüd nõuab jälle harjumist aasta kirjutamine igasugustele dokumentidele, töödele. Märtsiks harjun ära. Loodetavasti.

Igatahes. Ilm on imeline, võin jäädagi aknast välja vaatama. Peaksin tegelikult koju minema ja olema kasulik, aga ikka ei viitsi. Vb pärast vaatan koolitööd, aga kes seda teab. Praegu aga olen ainuke, kes üleval on, vähemalt siin korteris. Ülejäänud seltskond saabus kell 12 lauldes, ajas mu üles ja vajus siis ruttu ära. Und mul enam ei tule.

Eile oli tore, sest sain veeta aega oma toredate sõpradega. Mulle jumala meeldib see, et paar päeva enne saame tehtud ideaalsed plaanid, samal päeval kukuvad need kokku ja ikkagi tuleme me olukorrast võidukalt välja. Ja nii pea iga peo puhul. Väikese ehmatusega see õhtu möödus, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Nagu meil ikka, sai nalja nabani. Aastavahetus aastavahetuseks, see on suht tarbetu ja korduv üritus, aga mis oli oluline eilse õhtu puhul, on see, et see oli Hannese ärasaatmispidu. See vaene mees läheb 4. jaanuaril sõjaväkke ja on ise sellega nii rahul. Eks me jää teda siia igatsema, aga lõpuks saab ta teha seda, mida ta ammu teha tahtnud on.

Uusaastalubaduste aeg on käes. Ka sel aastal ei luba ma midagi, vb ainult väga vaikselt endale. No eks ma tee selliseid lubadusi kogu aeg, pea iga päev, aga kuidagi ei suuda neid täita. Uusaastalubadusena, et olla popp ja noortepärane, luban ma, et sel aastal kolin ma jälle. See on viimase paari aasta traditsioon. Midagi terendamas on, aga vara rääkida. Veel.

Kümme aastat hiljem: ka seekord mödus aastavahetus toredate sõpradega ja väikese ehmatusega, sest olime kogemata oma saunaga tööle pannud kogu maja tuletõrjealarmi. Ega me seda enne teadnud, kui ühel hetkel püssidega turvad uksel seisid ja aru pärisid. Kõik lõppes aga kenasti. Mis oli teisiti võrreldes 10-aasta taguse ajaga: seekord veetsin aastavahetuse lisaks sõpradele veel Ernstiga, kes vapralt südaööl Vabakale kaasa tuli ja seal korda üritas luua, sest kuidas saab, et pudelid vedelevad maas ja inimesed kõnnivad autoteel? 

Eelmine kümnend on olnud igas mõttes üsna vaheldusrikas. Nagu ma 10 aastat tagasi ennustasin, sai kolimine mu pea iga-aastaseks traditsiooniks ja ausalt öeldes ei julge ma kokku lugedagi, mitu korda ma siis kolisin. Kohe 2010 alguses kolisin Tartust Tallinnasse ning siis mööda Tallinnat siia-sinna. Naersin just sel suvel, et kui ma peaksin oma 50. sünnipäeval külalistele bussireisi mööda endale tähtsaid kohti tegema (käisin kunagi ühel sünnal, kus selline tuur tehti), siis kuluks ainuüksi mu elukohtade peale terve päev. Igaühel oma hobid, eksole. Seevastu töökohti on mul olnud neli (kaks neist samal ajal), lisatööotsi ma ei arvesta, sest neid kõiki ma ei mäleta. Abielusid üks, kooselusid kaks, lapsi üks ja raamatuid üle tuhande. Need ongi vast tähtsaimad arvud, mis meelde jäävad. Kurbnaljakas mõelda, et mu tutvus Bellaga, mis oli kindlasti üks märgilise tähendusega sündmusi, jääb ka täpselt eelmise kümnendi sisse. Nagu ka mitmeid muidu tutvusi, mis mul paraku meeles ei ole.

Ja elagu uus kümnend! Ma ei oska ettegi kujutada, milline see olema hakkab. Ilmselt huvitav ja kolimisterohke. See on mul juba nagu mingi haigus.