31 jaanuar 2020

Tubli olemise taak

... mitte minul loomulikult, sest ma pole tubli.

Sattusin eile ühe sotsioloogiga üksikemadest rääkima ja ma kuulsin oma suureks või siis mitte nii suureks üllatuseks, et tema uurimustest tuleb välja, kuidas hästi palju üritavad need üksikemad ise näidata negatiivseid asju – naine peab ise kõike tegema, pidi juba kooselu ajal, meest ka veel kasvatama, lapse kõrvalt kõike jõudma, töötama jne jne – positiivsena. Et see ongi norm! Seda siis just Eestis. Kas see on kaitserefleks või märtri mängimine, ma ei taibanud küsida, aga mu meelest hästi huvitav. Ja mu meelest ei rakendu see vaid üksikemadele, vaid üleüldse naistele: mida rohkem mul lapsi on, seda tublim ma olen! Kui ma veel selle lastekarja kõrvalt tööl käin, ettevõtet oman, trenni teen, reisin või jumal teab, mida kõike teen, siis olen veel tublim! Mida rohkem ma "kannatan", endale mugavusi ja puhkust keelan, seda tublim ma olen! Kiitkem mind nüüd kõik! 

Näiteks mina annaksin selles uuringus kohe veateate, sest ma pole kunagi arvanud, et ma peaksin a) oma last üksinda kasvatama, b) tubli olema. Ma ei tee isegi trenni, sest ma lihtsalt ei viitsi! Ma ei taha iga hetke oma päevast võimalikult kasulikult kasutada ja endale võimalikult palju kohustusi rabada, sest ma olen laisk ja mugav inimene ja tahan võimalikult palju vedeleda. Ah et ma polegi siis õige Eesti naine? No väga kahju ... Juba Ernsti sünnist saati olen ma lasknud oma perekonnal võimalikult palju tema kasvatamises/hoidmises osaleda ja praegu, mil ma tehniliselt olen samuti üksikvanem, saadan ma Ernsti iga kuu natukeseks Tartusse, sest ega ta ju ainult minu laps ole, ikka oma isa oma ka! Ja mulle on see väga mugav, kui ma saan vahel ainult endale ja oma tööle keskenduda. Kõik on rõõmsad. Mina, sest ma saan kodus rahulikult vedeleda, Ernst, kes saab vaheldust ja minust puhata ning Ernsti isa, kes saab temaga koos olla ja teda kasvatada. Win-win!

Märtri mängimine pole auasi. Nagu ei võida see, kellel on surres rohkem asju, ei võida ka see, kes on rohkem ringi sebinud. Ma olen juba kirjutanud ka, kuidas ma "tubli tüdruku sündroomi" vihkan ja kuidas ma sellest üle sain. Iga kord, kui keegi mulle ütleb, et ma olen tubli (õnneks seda ei tehta, sest ma kohe kindlasti ei vasta tingimustele), tahaks ma karjuda, et eeeeei, ma pole tubli (mida kuradit see üldse tähendab), ma võin olla tark, kena, vaimukas või mida iganes muud, aga mitte tubli. Sest see eeldaks, et ma saan ja tahan kõike ise teha ja mul poleks justkui õigust oma asju teiste kaela lükata. Aga vot seda viimast tahan ma küll teha. Mulle ei meeldi inimesed, kes kogu aeg ringi sebivad ning kõike teevad, korraldavad ja asjatavad ning siis ohivad ise või naudivad, kui neile ohitakse "Oh kuidas sina küll kõike jõuad". Mulle meeldivad inimesed nagu mina või mu kolleegid, kes küsimusele "Mis nädalavahetusel kavas" vastavad: "Suurt midagi, ilmselt loen terve aja raamatut või vaatan filme või magan". Nii mõnus!

Loen praegu ka Urmas Vadi raamatut "Elu mõttetusest" (kas pole kutsuv pealkiri?) ning ka seal pilatakse päris tabavalt sellist olmeelu sebimise pealiskaudsust. Soovitan soojalt!

2 kommentaari:

filx ütles ...

Tead, tee nagu mina. Ela oma elu nii kuidas sulle on meeldivam ja ära lase igakord teistel dikteerida mis ja kuidas..Et koerad hauguvad aga karavan läheb edasi 😄

Madli ütles ...

Ma teengi :) Aga vingun ka selle juures veits.