Küsin raamatusoovitusi

Mul on alati nii huvitav vaadata oma kunagiste pooltuttavate piffide, kes vähemalt toona olid suht ebameeldiva iseloomuga (kergelt öeldes), moondumist elujaatavateks, positiivseteks ja armastavateks inimesteks. Või no vähemalt sotsiaalmeedia põhjal, päriselt ma nendega ofc ei suhtle. Aga ikkagi on veidi kummastav ja ka tsipake väheusutav lugeda, kuidas nad "on kogu aeg hinnanud armastust ja hoolivust jne jne". Hmm. Igatahes mitte siis, kui mina nendega lävisin. See on ka ilmselt põhjus, miks ma suhtun sellistesse verbaalse suhkruvatiga kaetud sõnavõttudesse ja eriti veel sellistesse, kus rõhutatakse oma siirust ja ausust, teatava distantsiga. Oleme õdedega ikka arutanud, et kui inimesed peavad ikka endale ka teistele kogu aeg midagi kinnitama, olgu selleks siis õnn, tarkus, siirus või ideaalne suhe, siis lihtsalt peab midagi mäda olema. Iseenesestmõistetavaid asju ju ei pasundata kogu aeg, need ei tule meeldegi. 

Samas kui keegi ütleb, et ta on aus ja otsekohene, siis mul tekib samasugune tõrge samal eelpoolmainit põhjusel. Miks seda kuulutada? Ma tean ausaid ja otsekoheseid inimesi, päris mitmeid kohe, aga nad ei pea vajalikuks seda iga paari lause tagant rõhutada. Või on nende rõhutajate jaoks "ausus ja otsekohesus" lihtsalt eufemismid ebaviisakusele? Mine võta kinni.

Tegelikult tahtsin ma hoopis oma lugemispõuda kurta ja alandikult lugemissoovitusi küsida. Mul on tõeline häda käes, sest kuigi praegu on mul Hašeki "Huumori kool" pooleli, siis pärast seda on tükk tühja maad ja ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida lugeda. Soovitatavalt võiks olla mõni eriti õõvastav krimka, veel eriti soovitatavalt Rootsi või Islandi oma. Või siis mõni ülihea kirjandusklassika. Täna just tööl kurtsin ka, et teistele jagan kogu aeg lugemissoovitusi (ja ausalt, neid küsitakse), aga mulle ei soovita keegi.

Ok, tuleb ikka samasuguste hullude käest küsida: mu õde soovitas just mitut krimkat, mida ma imekombel polegi lugenud. Kohe laenutasin. Aga siiski, hiljemalt nädala pärast on mul need läbi. Esimese maailma probleemid, ma tean, aga mul on kohe füüsiline rahutus sees, kui mul midagi lugeda pole. Halb hakkab kohe, ma muutun vihaseks, tujukaks ja kukun inimesi sõimama. Üldise heaolu huvides on niisiis mu raamatusoovituste nõutamine.

Ahjaa, üks mure on mul veel: miks enamik uuematest raamatutest nii kehva tõlkega on? Eriti need, mis inglise keelest on tõlgitud. Lugesin paar nädalat tagasi Elton Johni eluloo läbi ja kuigi üldiselt see raamat mulle väga meeldis, siis mõne koha peal tagusin ma pead vastu lauda ja nõudsin padruneid, sest no kuidas saab keegi mingeid kindlaid väljendeid nii halvasti tõlkida? See on muidugi pidev probleem, mitte ainult kirjanduses, vaid ka ajakirjanduses, et tehakse roppu toortõlget ja arvatakse, et see sobib, aga mina olen taas see, kes kannatab. Jube. 

Sipsik

Käisime laupäeval Ernstiga kinos "Sipsikut" vaatamas.

Eelnevalt olen talle raamatut ette lugenud küll, aga ammu ja suhteliselt jupiti, sest ta pole suuremat huvi tundnud. Mu enda sipsikuajad jäävad aastakümnete taha, nii et sellepärast olime me mõlemad üsna puhtad lehed ega oska öelda, kas film oli nüüd sõna sõnalt raamatu järgi või mitte. Miks ma seda mainin – juba on kuulda olnud nurinat, et vastupidiselt rõõmsale ja helgele raamatule oli film räme, õudne ja üldsegi mitte lastele mõeldud. Ma ei tea, me käisime ilmselt mingit teist filmi vaatamas, sest minu arvates oli film kohe väga ilus ja rõõmus.

Jah, see polnud suhkrune ega muinasjutuline, kus kõik on kogu aeg ebareaalselt rõõmsad ja üldse probleeme pole. Aga nii polnud ka raamatus! Isegi mina oma olematu mäluga mäletan "Sipsikust", et seal oli ikka seiklusi ja juhtumisi ka, mitte ainult trill ja trall. Mulle meeldis filmi juures just see, mida lumehelbeemmekesed ei sallinud: et seal näidati elu. Õed ja vennad tülitsevadki, pimedas ongi veidi jube olla ning kui mänguasja järele piisavalt ei vaata, siis see kaobki ära. Ma arvan, et lastel tasubki vaadata seda filmi, et näha selliseid probleeme nii-öelda kõrvalt ja nii õppida neid lahendama. Kuidas siis muidu elamist õppida kui mitte probleeme lahendades. Ja need "õudsed" kohad ... ma ei tea. Võimalik, et ma olen tuim ja kartmatu inimene, aga minu meelest olid need tavalised. Samamoodi olen ma ilmselt ka rõve ja ropp inimene, sest minu arvates krooksuv Sipsik ei olnud ka midagi erilist, sest esiteks tegi ta seda vaid ühe korra ja teiseks ... lapsed krooksuvadki ja teevad ka igasuguseid muid hääli. Ja mingil arusaamatul põhjusel on see nende jaoks jube naljakas. 

Sellega olen ma nõus, et filmi toon oli raamatust erinev, sest näiteks ei mäleta ka mina raamatust Anu ja Mardi tülisid. Samas ma ka ei ütleks, et need mind filmis häirinud oleksid, sest noh ... õed ja vennad tülitsevad ja lepivad, tean seda omast käest. Võib-olla need, kel puudub kogemus enda õdede-vendadega või siis oma lastega, arvavad tõesti, et selline nääklemine ja tülitsemine tähendab eluaegset vimma ja viha, aga ausalt, ei tähenda. Ma olen oma vennaga kakelnud nii, et veri taga, aga praegu suhtleme ikkagi normaalselt. Ma ise arvan, et see "intriig" oli filmi sisse pandud sellepärast, et lugu tervikuks siduda – raamatus olid ju pigem eraldiseisvad lood, filmina poleks nad välja mänginud. Ainus, millest mul kahju oli, oli see, et filmis puudus teleka meisterdamise episood, see oli raamatust mu lemmikkoht. Muidu jäin aga täiesti rahule. Aga mis siin minust, mina pole ju sihtgrupp. Ka Ernst jäi rahule, istus terve filmi liikumatult, ei läinud nuttes saalist välja ega kurtnud et õudne on. Vastupidi – pärast filmi on ta ainult Sipsikuid joonistanud ja rääkinud, kui väga talle see film meeldis. Ja mina olen siis seletanud kõrvalt, et näed, kui kurvad olid Anu ja Mart, kui nad tülitsesid, sellepärast ei tasu niisama tülitseda jne jne. Noh, et õpetlik point ka juures oleks, kuigi ma ausalt ei eelda, et kõik siin ilmas peab õpetlik olema.

Natuke nuriseda tahaksin ma siiski. Ma ei saa aru, miks tullakse kinno lastega, kes ilmselgelt ei oska ega suuda nii pikka filmi vaikselt vaadata. Olgu, sellest ma saan veel aru, miks tullakse, sest tihti on vanematel oma lastele ebareaalsed ootused. Aga miks siis ära ei minda, kui laps täiest kõrist röökima hakkab? Või miks lastakse lastel mööda saali ringi kobistada? Isegi Ernst mainis vahepeal etteheitvalt, et liiga palju kära on. Ma saan aru, et tegemist on lastefilmiga ja et ei saagi oodata haudvaikust (kuigi võiks), aga kõva häälega seletamist ja nutmist võiks siiski kusagil mujal harrastada. 

Kuidas me Eesti Laulu vaatasime

"Ikka veel ei saa maksuametisse, rsk."

"Jah, arvaks ju, et kõik vaatavad Eesti Laulu, a raha tahavad tagasi."

"Sellepärast tahavadki."

Nagu tavapäraselt, vaatasime me ka seekord õdede, venna ja emaga kõik oma kodudes Eesti laulu ja kommenteerisime oma ühischatis. Nagu eelpoololevast vestlusest aimata, ei olnud me just suurimad fännid, aga tsiteerides üht mu õde: "Laulud kõik suht igavad, a mõned esitused on lihtsalt vähempiinlikud." Seda ütles ta pärast üht eriti jubedat laulu, mille ajal otsustas ta ka, et miks mitte järgmisel aastal ka ise osaleda, kui sellised jubedused edasi said. Mu ema kommenteeris kogu jama nii: "See Egert oli tõesti kõige normaalsem. Muidu oli üsna õudne, sest peaaegu kõik laulsid mööda. Või ei saanud üldse aru, kas laulul on viis või mitte." 

Üldiselt arutasime me veel kolme asja üle: a) miks keegi otse laulda ei oska, b) miks tänapäeva noored nii paksud on, c) kuidas on võimalik, et Sünne Valtri on sama vana kui mu õde. Mul pole Sünne Valtri vastu mitte midagi, ta on väga professionaalne esineja, kuigi see stiil, mida ta viljeleb, pole üldse minu maitse, aga ma olin täiesti veendunud, et ta on vähemalt 40-aastane, pigem isegi rohkem. A ta ongi vist sellise eatu välimusega, et hetkel näeb oma vanusest vanem välja, ilmselt varsti siis jällegi noorem. Samas polnud vähemalt tema esinemist piinlik vaadata, tal olid normaalsed riided seljas, hääl ei värisenud ja need meremehed, kes samuti laval olid, olid hästi nunnud.

Ma kõiki laule ei viitsi kommenteerida, sest ma kerisin enamuse nkn edasi. Panen hoopis kirja meie arvamused nende kohta, kes edasi said.

Egert Milder – "See võiks minna, Egertil on kihvt hääl ja ta on sarmikas. Üldse mitte ilus, aga kihvt." "See otse on parem kui video pealt. Hümnilik. Kihvt hääl ja lavaline sarm on. Kusjuures ma just kartsin, et see lugu on äkki ilma laheda videota jama. Klaveri peal tantsimiseks peab heas füüsilises vormis olema."

Rasmus Rändvee – "Eurolaul on masendav. Rändvee oli lihtsalt hale." "Ma hakkasin vaatama. Rasmus on paksuks läinud. Riided on ka halvasti valitud."

Anett x Fredi – selle kohta meil kommentaarid puuduvad, sest mina kerisin lihtsalt edasi ning mu õde hakkas "Muumitrolli" vaatama.

Synne Valtri feat. Väliharf – "Vau, Sünne on ikka endises headuses. Kuigi laul ise on mõttetu." "Mulle need meremehed meeldivad." "Sünne oli laval kõige professionaalsem." 

Stefan – "Stefan ka kuidagi hale." "Stefan on pandav, ta võiks paremaid laule laulda."

Laura – "Mida vähem riideid Laural seljas on, seda vähem seksikas ta on. Viisi ta tõesti peab, ehkki polnd aru saada, kas seal üldse viis on." "Ta huilgas kuidagi imelikult. Ma ootasin ka kihvtimat kostüümi. Tal on olnud ägedamaid."

Laupäeval uuesti!

Tuba

Ma kunagi vist mainisin ka, et kolisin ja tegelesin seetõttu ohtralt igasuguste ebameeldivate asjadega, nagu sisekujundamine ja mööbli kokkupanemine. No pole mul seda pesapunumissoont. Kui üldiselt oli see korter, kuhu kolisin, valmis ja nõudis ainult nipet-näpet muutmist ja asjade ühest kohast teise lükkamist, siis Ernsti tulevane tuba oli tühi karp, mille pidin otsast lõpuni ise sisustama. Aga kuidas? Vaatame siis tulemust:

Voodi valisin ma tegelikult selle järgi, et oleks piisavalt äge, et Ernst seal magada tahaks. Pärast avastasin, et väga hea valik – põrandal on kohe mängimisruumi juures. Riiuliga see küll eriti kokku ei sobi, aga kuna riiul oli siin korteris enne olemas, on täispuidust ja igati kvaliteetne, siis ei pööra ma sellele mittesobimisele suuremat tähelepanu. Õiged sisustusgurud värviksid küll riiuli kindlasti valgeks, aga mu käsi ei tõuse korralikku puitu rikkuma. Laua ja tooli tellisin Ikeast. Ma küll tahtsin mujalt tellida, sest mul on teatav tõrge Ikea vastu – ma ei suuda osta poest, mis kasutab nii kohutavat eesti keelt – aga mujal lihtsalt ei olnud sobivalt väikest lauda. Pidin oma uhkuse alla neelama ja siiski Ikeasse vantsima. Vaiba puhul kuulasin Ernsti, kes tahtis endale autovaipa. Need kõige levinumad autovaibad, mis minu lapsepõlves igas endast lugupidavas lastetoas olid, on mu meelest koledad, nii et ma otsisin ja otsisin, kuni leidsin selle õige omaenda töö veebipoest. Ernst on rahul, mina aga mõtlen, et huvitav, kaua ta mul selline valge püsib. Juba on seal mõned kohviplekid, aga strateegiliselt olen need liumäe alla lükanud.

Mänguasjade hulka olen püüdnud kontrolli all hoida, aga see tundub küll vahel võimatu missioonina. Voodialune on tõeliseks autolinnaks muudetud. Ma vahele mainin, et pilt on tehtud umbes minut pärast koristamist, sest tavaliselt on tuba ikka oluliselt rohkem segamini. Pimedas vaikselt ukseni saamiseks, nii et jala alla ühtegi mänguasja ei jääks, peab ninja olema. Tegelikult on toas veel ruumi, aga see jääb pildistaja ehk minu selja taha.

Ernst on oma toaga rahul, mina vaatan vahel neid lagedaid seinu ja mõtlen, kas äkki neid ka kuidagi täita. Aga millega? Postrid mulle ei meeldi, nii et need jäävad välja. Mõtlesin mõne Navitrolla maali peale, aga need on üsna kallid. Samas näiteks see maal on nii äge. Eks peab mõtlema, kuigi samas, ega kiiret ju pole. 

Kärgperendus on raske

Kuidas teha nii, et hundid söönud ja lambad terved? Ma olen kärgperenduses veel päris roheline, nii et ma elan praegu katsetusfaasis, kus proovin erinevaid tehnikaid. Kui ma eelmises või üleeelmises (kes seda enam mäletab) postituses kirjutasin, et Ernst käib rõõmsalt iga kuu Tartus ja kõik on rahul, siis nii kerge see päris pole. Alguses saatsingi ta nädalavahetuseks Tartusse, ise mõtlesin, et huvitav, kuidas tal seal on, kas ta harjub, kas talle meeldib ... Seda, et kas tal seal halb on, ma ei kartnud, sest ma tean, et tal on oma isaga hea ja turvaline olla. Tagasi sain ma ülirõõmsa ja vaimustuses lapse. Järgmine kord saatsin ta natuke pikemaks ajaks ning ka see mõjus talle hästi, tuli tagasi uute emotsioonide ja kogemustega. Nüüd mõtlesin, et äkki saadaksin ta kohe terveks nädalaks, tal on ju seal tuttavad inimesed ja kassid, ma ju helistan iga päev ja üleüldse, mis saaks halvasti minna?

Halvasti ei läinudki midagi, aga ma sain aru, et nädal oli tema jaoks liiga pikk aeg. Ta ütles kohe tagasi tulnuna viisakalt, et ei taha enam nii pikaks ajaks Tartusse minna, ning oli üleüldse liimist veidi lahti. Kui ma täpsemalt küsisin, sain aru, et tal oli endiselt seal väga tore olnud, lihtsalt koduigatsus vaevas. Kaasa ei aidanud ka see, et ta oli just enne minekut kõhugrippi põdenud. Nii et ma ei teagi nüüd, mida teha. Kindel on, see, et ma tahan, et tal säiliks suhtlus mõlema vanemaga, aga terveks nädalaks oma kodust ära viimine – ja oma Tallinna kodu peab ta ikkagi koduks – on praegu veel liiga vara. Igal nädalavahetusel Tartusse viimine ei tule ka kõne alla, sest tal on siin igasuguseid üritusi ning mina ise ei viitsi igal nädalavahetusel Tartus käia. Igal teisel nädalavahetusel? Kord kuus? Pean veidi järele mõtlema, kuidas oleks kõige parem. Ernst on viimasel ajal hästi kodulembeseks muutunud ja tahab kogu aeg kodus olla, nii et seda enam ei tahaks ma teda kogu aeg kodust ära saata.

Nagu ma ütlesin – ma olen kärgperenduses veel võhik. Ka meie uues elus pean veel iga päev õppima, kuidas mingeid olukordi lahendada. Kui enne sain ma südamerahus ilma ette ütlemata näiteks kinno või niisama välja minna, siis praegu ma tunnen – täiesti põhjendamatult – et mul pole selleks justkui õigust. Kuidas ma panen enda lapse hoidmise kohustuse kellelegi teisele? Olgugi, et see keegi teine saab Ernstiga ülihästi läbi ja on mulle alati öelnud, et ma kohe ütleks, kui mul on vaja kuhugi minna, midagi teha, kui ma tahan, et ta Ernsti lasteaeda viiks/tooks ... Arvake, kas ma ütlen? Ei, loomulikult mitte. Ma teen kõik ise, väsin, torisen ja olen siis kogu maailma peale vihane, miks mina pean kõike üksinda tegema. Ja siis häbenen kusagil nurgas oma lollust. Lihtsalt ... raske on abi küsida. Või no mis abi – koos elavatel inimestel on ühised kohustused, õigused, rõõmud ja mured. Ma ikka tunnen endal mingit kõikvõimast vastutust kõige ees ja proovin kõike kontrollida. Ma loodan, et see on alguse asi ja läheb üle millalgi, sest selline muretsemine pole eriti tervislik.

Muidu, kui Ernsti poolt asju vaadata, läheb kõik hästi. Ta on mult vist paar korda küsinud, miks me nüüd uues kohas elame jne, aga kuna ma olen talle kõike ausalt seletanud, on ta rahule jäänud. Ega seda ma muidugi näe, mis väikese inimese peas toimub, aga ma olen ise püüdnud talle harjumist võimalikult kergeks teha, samas mitte seletustest kõrvale põigeldes või mingit jahu ajades. Ma arvan, et meil läheb hästi. Ja edaspidi veel paremini.

Kuidas läheb?

Tööl oli meil täna arutelu, miks mingid inimesed arvavad, et kogu kaup (mitte konkreetselt meie e-poe oma, vaid üldse), mis kusagilt välismaalt tuleb, tuleb raudselt Hiinast, mis siis, et sinna pole üldse Made in China vms peale kirjutatud, vaid hoopis mõni muu riik. Ja et mitte oma rumalusega üksi olla, helistavad, kirjutavad ja paanitsevad nad igale poole. Vaata ja imesta. Ma vaatan ja imestan iga päev meie klienditeenindajaid, et nad ikka veel normaalselt funktsioneerida suudavad, sest ma mäletan oma klienditeenidajakarjäärist, et mina küll ei suutnud. Ma olin pea iga tööpäeva lõpus potentsiaalne massimõrvar, sest no seda rumalust, mida suutsid produtseerida ajudeta kliendid ... Ma arvan, et see on ka põhjus, miks ma praeguseks olen minetanud kõik illusioonid inimeste suhtes ning eeldan neist igaks juhuks kõige hullemat – siis ma vähemalt ei pettu. Kuigi ka sellisel juhul suudavad inimesed mind ikka vahel üllatada.

Ja kuigi ma valetaks, kui ma ütleks, et ma klienditeenindaja tööd nautinud oleksin, leian ma siiski, et see oli äärmiselt kasulik kogemus. Juba sel eelpoolnimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et kus mujal kohtaksin ma nii palju erinevaid inimesi? Mitte, et see nüüd ilmtingimata hea asi oleks, aga kogemusena kindlasti väärtuslik. Kui Ernst piisavas vanuses on, saadan ma ta ka kindlasti sarnasele tööle, las pettub ka natuke inimkonnas.

Natuke minust endast ka. Aasta on alanud üsna stressirohkelt, sest ma õpin tööl uut asja ja kuigi see on lahe ja põnev, on see ka üsna väsitav. Ma olen siiski juba 30-aastane ega jõua enam kõike, eksole. Nii ongi mu päevad möödunud töötades, Ernstiga mängides ja uuesti töötades. Aega iseendale pole ma kuidagi saanud, rääkimata sellest, et oleks jõudnud kellegagi kokku saada ja oma rasket elu kurta. Tegelikult on kõik hästi, lihtsalt jube väsimus on kallal kogu aeg. Sel nädalal saatsin Ernsti Tartusse ja ise proovin siis vähemalt natuke rohkem magada. Ja võib-olla natuke rohkem blogisse kirjutama jõuda, sest nagu juba mu kõige andunumad fännid taibanud on, ei ole mul blogi jaoks just eriti palju aega olnud. Ega ma tegelikult teagi, millest üldse kirjutada, mu elus ei tundu midagi põnevat olevat. Isegi oma kaalust või kehast, millest kõik teised halavad, pole mul midagi kirjutada, sest ma kaalun permanentselt 55 kilo ja kuni inimesed mind nähes just öökima ei hakka, olen ma oma kehaga rahul ka. Siiani pole hakanud, kui ma Ernsti ei arvesta, kes terve nädalavahetuse oksendades veetis.

Ma jäin mingis postituses sinna pidama, et ma pole enam abielus. Samas jäi mul mainimata see, et ma pole siiski ka vallaline, nii et kõik meestehordid, kes tormi jooksma hakkasid – tõmmake tagasi. Mu uus kaaslane pole tegelikult üldse väga uus, sest meie esimene kohtumine toimus aastal 2008 Nimeta baaris, samal õhtul, kui oma eelmise peika pikalt saatsin. Praegu juhtus peaaegu samamoodi, aga viisakamalt, natuke pikema ajavahemikuga ja mitte Nimeta baaris. See on tegelikult pikk lugu ja nõuab omaette postitust, aga lühidalt kokkuvõttes: vahel kohtuvad inimesed valel ajal. 2008. aasta oli meie jaoks ilmselgelt vale aeg, sest mina olin siis täiesti suhtekõlbmatu inimene (mis ei takistanud mul siiski suhteid proovimast ja siis kõrvale heitmast), me elasime erinevates linnades, meil oli kardinaalseid erinevad plaanid ja – kas ma mainisin, et ma olin täiesti kohutav inimene? Igatahes, pärast lühikest ja väga intensiivset (nii intensiivset, kui kahes erinevas linnas elaval inimesel olla saab) suhtlust põrkusime me teineteisest eemale ja veetsime järgnevad 10 aastat absoluutselt mitte suheldes. Nüüd aga kohtusime uuesti ja avastasime, et tegelikult klapime me päris hästi, meil on sarnane huumorimeel, sarnased vaated elule ning jutt jookseb. Toona me nii kaugele üldse ei jõudnudki, et seda kõike avastada, sest me vist olime kogu aeg tülis. Praeguseks olin mina aga maha rahunenud, tema aru saanud, et ega ta kedagi paremat niikuinii ei leia ja – siin me oleme! Proovime uuesti. Kusjuures ma igaks juhuks mainin, et otsus uuesti suhtesse astuda tuli mul pärast pikka ja väga põhjalikku kaalumist ning üle- ja järelemõtlemist, sest mul on siiski Ernst ja kuigi ma jätan vahel mulje, et ma olen tuulepea ja üldse mitte eriti hea lapsevanem, siis tegelikult on Ernsti heaolu minu jaoks A ja O ning viimane asi, mida ma tahaksin, on tema psüühika kahjustamine. Ma astusin kõiki samme väga aeglaselt, kõike testides ja põdedes ja kontrollides, aga nüüdseks olen ma 100% kindel, et tegin kõik õigesti. Ja see on hea tunne!

Uue eluga harjumine on samuti üks põhjustest, miks ma blogisse sattunud pole. Ma olen üsna kehv muutustega harjuja ja nii olengi ma viimased kuud enda ümbeshäälestamisega tegelenud. See pole olnud lihtne. Mul olid enne hoopis teised plaanid ja nägemused elule ning nüüd, kus neid enam ei ole ja ma pean oma tuleviku pea täielikult ümber hindama ... Ma valetaks, kui ma ütleks, et see kergelt läinud on. Alles nüüd tunnen, et asjad on paigas, kuigi vahel lööb siiski mingisugune eelmise elu killuke südamesse. Ega vist saagi oodata, et ma kõik eelneva unustaksin ja prügikasti viskaksin? Eksole?

Nüüd sai küll üks pikk ja segane postitus, aga ehk kannatate ära. Niikuinii ma järgmised nädalad blogisse ei jõua.