10 veebruar 2020

Kärgperendus on raske

Kuidas teha nii, et hundid söönud ja lambad terved? Ma olen kärgperenduses veel päris roheline, nii et ma elan praegu katsetusfaasis, kus proovin erinevaid tehnikaid. Kui ma eelmises või üleeelmises (kes seda enam mäletab) postituses kirjutasin, et Ernst käib rõõmsalt iga kuu Tartus ja kõik on rahul, siis nii kerge see päris pole. Alguses saatsingi ta nädalavahetuseks Tartusse, ise mõtlesin, et huvitav, kuidas tal seal on, kas ta harjub, kas talle meeldib ... Seda, et kas tal seal halb on, ma ei kartnud, sest ma tean, et tal on oma isaga hea ja turvaline olla. Tagasi sain ma ülirõõmsa ja vaimustuses lapse. Järgmine kord saatsin ta natuke pikemaks ajaks ning ka see mõjus talle hästi, tuli tagasi uute emotsioonide ja kogemustega. Nüüd mõtlesin, et äkki saadaksin ta kohe terveks nädalaks, tal on ju seal tuttavad inimesed ja kassid, ma ju helistan iga päev ja üleüldse, mis saaks halvasti minna?

Halvasti ei läinudki midagi, aga ma sain aru, et nädal oli tema jaoks liiga pikk aeg. Ta ütles kohe tagasi tulnuna viisakalt, et ei taha enam nii pikaks ajaks Tartusse minna, ning oli üleüldse liimist veidi lahti. Kui ma täpsemalt küsisin, sain aru, et tal oli endiselt seal väga tore olnud, lihtsalt koduigatsus vaevas. Kaasa ei aidanud ka see, et ta oli just enne minekut kõhugrippi põdenud. Nii et ma ei teagi nüüd, mida teha. Kindel on, see, et ma tahan, et tal säiliks suhtlus mõlema vanemaga, aga terveks nädalaks oma kodust ära viimine – ja oma Tallinna kodu peab ta ikkagi koduks – on praegu veel liiga vara. Igal nädalavahetusel Tartusse viimine ei tule ka kõne alla, sest tal on siin igasuguseid üritusi ning mina ise ei viitsi igal nädalavahetusel Tartus käia. Igal teisel nädalavahetusel? Kord kuus? Pean veidi järele mõtlema, kuidas oleks kõige parem. Ernst on viimasel ajal hästi kodulembeseks muutunud ja tahab kogu aeg kodus olla, nii et seda enam ei tahaks ma teda kogu aeg kodust ära saata.

Nagu ma ütlesin – ma olen kärgperenduses veel võhik. Ka meie uues elus pean veel iga päev õppima, kuidas mingeid olukordi lahendada. Kui enne sain ma südamerahus ilma ette ütlemata näiteks kinno või niisama välja minna, siis praegu ma tunnen – täiesti põhjendamatult – et mul pole selleks justkui õigust. Kuidas ma panen enda lapse hoidmise kohustuse kellelegi teisele? Olgugi, et see keegi teine saab Ernstiga ülihästi läbi ja on mulle alati öelnud, et ma kohe ütleks, kui mul on vaja kuhugi minna, midagi teha, kui ma tahan, et ta Ernsti lasteaeda viiks/tooks ... Arvake, kas ma ütlen? Ei, loomulikult mitte. Ma teen kõik ise, väsin, torisen ja olen siis kogu maailma peale vihane, miks mina pean kõike üksinda tegema. Ja siis häbenen kusagil nurgas oma lollust. Lihtsalt ... raske on abi küsida. Või no mis abi – koos elavatel inimestel on ühised kohustused, õigused, rõõmud ja mured. Ma ikka tunnen endal mingit kõikvõimast vastutust kõige ees ja proovin kõike kontrollida. Ma loodan, et see on alguse asi ja läheb üle millalgi, sest selline muretsemine pole eriti tervislik.

Muidu, kui Ernsti poolt asju vaadata, läheb kõik hästi. Ta on mult vist paar korda küsinud, miks me nüüd uues kohas elame jne, aga kuna ma olen talle kõike ausalt seletanud, on ta rahule jäänud. Ega seda ma muidugi näe, mis väikese inimese peas toimub, aga ma olen ise püüdnud talle harjumist võimalikult kergeks teha, samas mitte seletustest kõrvale põigeldes või mingit jahu ajades. Ma arvan, et meil läheb hästi. Ja edaspidi veel paremini.

5 kommentaari:

Morgie ütles ...

Iga teine nädalavahetus on üldiselt tõestamist leidnud praktika, kuigi eemal elava vanema jaoks on seda muidugi liiga vähe (kui on hooliv vanem) või liigagi palju (kui on mittehooliv). Aga lapse seisukohast - argipäeviti on enamik lapsi lasteaias või koolis ja oma (töötavaid) vanemaid näevad niikuinii alles õhtuti ja kõik on väsinud. Kodu on välja magamise koht. Nädalavahetustel toimub rohkem lapse ja vanema vahelisi aktsioone, niisiis oleks kena anda eemal elavale vanemale mõni nädalavahetus, eriti kuna koolis käiva lapse puhul ta argipäevas ise osaleda ei saa. Aga kena oleks endale ka mõni jätta, kuna argipäevas osalemine on väga jäigalt raamistatud ja üsnagi kindlalt sisutatud.
Nii et üle ühe nädalavahetused, nii saab laps mõlema vanema seltskonda ja saab vahepeal vabadel päevadel kodus ka olla. Kui sellise rütmiga on harjutud, siis tekib tal ka kindlustunne, et kodu ei kao selle ajaga kusagile, kui tema teisel vanemal külas on ja siis on mõeldavad ka pikemad külaskäigud. Kohe ilmselt nende pikkadega alustada ei maksa.

Madli ütles ...

Jah, ma ise saan ka nüüd aru, et oli liiga vara, aga ma lihtsalt olin liiga innukas ja tahtsin, et neil oleks rohkem aega koos olla. Nädalavahetus tundus nii lühike aeg. Iga teine nädalavahetus tundub praegu tõesti praktilisem, eks ole näha, mis suvel saab.

A ütles ...

ma olen aru saanud, et kui laps vanemaga harva kohtub, siis läheb aega et nad jälle ühele lainele saaks ja seepärast on pigem tihedamini ja mitte liiga lühikesed kohtumised head.

ehk saab nii, et kord kuus tuleb isa lapsele Tallinna järgi ja kord kuus viid sina teda sinna?

Madli ütles ...

Kõik oleks palju mugavam, kui kõik elaksid samas linnas :) Ma arvan, et ma nüüd praktiseerin üle nädalavahetuse Tartusse viimise taktikat. Tallinnas pole ta isal ju korterit.

Morgie ütles ...

See kahe linna vahet sõitmine teeb asja tõesti keeruliseks.