04 veebruar 2020

Kuidas läheb?

Tööl oli meil täna arutelu, miks mingid inimesed arvavad, et kogu kaup (mitte konkreetselt meie e-poe oma, vaid üldse), mis kusagilt välismaalt tuleb, tuleb raudselt Hiinast, mis siis, et sinna pole üldse Made in China vms peale kirjutatud, vaid hoopis mõni muu riik. Ja et mitte oma rumalusega üksi olla, helistavad, kirjutavad ja paanitsevad nad igale poole. Vaata ja imesta. Ma vaatan ja imestan iga päev meie klienditeenindajaid, et nad ikka veel normaalselt funktsioneerida suudavad, sest ma mäletan oma klienditeenidajakarjäärist, et mina küll ei suutnud. Ma olin pea iga tööpäeva lõpus potentsiaalne massimõrvar, sest no seda rumalust, mida suutsid produtseerida ajudeta kliendid ... Ma arvan, et see on ka põhjus, miks ma praeguseks olen minetanud kõik illusioonid inimeste suhtes ning eeldan neist igaks juhuks kõige hullemat – siis ma vähemalt ei pettu. Kuigi ka sellisel juhul suudavad inimesed mind ikka vahel üllatada.

Ja kuigi ma valetaks, kui ma ütleks, et ma klienditeenindaja tööd nautinud oleksin, leian ma siiski, et see oli äärmiselt kasulik kogemus. Juba sel eelpoolnimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et kus mujal kohtaksin ma nii palju erinevaid inimesi? Mitte, et see nüüd ilmtingimata hea asi oleks, aga kogemusena kindlasti väärtuslik. Kui Ernst piisavas vanuses on, saadan ma ta ka kindlasti sarnasele tööle, las pettub ka natuke inimkonnas.

Natuke minust endast ka. Aasta on alanud üsna stressirohkelt, sest ma õpin tööl uut asja ja kuigi see on lahe ja põnev, on see ka üsna väsitav. Ma olen siiski juba 30-aastane ega jõua enam kõike, eksole. Nii ongi mu päevad möödunud töötades, Ernstiga mängides ja uuesti töötades. Aega iseendale pole ma kuidagi saanud, rääkimata sellest, et oleks jõudnud kellegagi kokku saada ja oma rasket elu kurta. Tegelikult on kõik hästi, lihtsalt jube väsimus on kallal kogu aeg. Sel nädalal saatsin Ernsti Tartusse ja ise proovin siis vähemalt natuke rohkem magada. Ja võib-olla natuke rohkem blogisse kirjutama jõuda, sest nagu juba mu kõige andunumad fännid taibanud on, ei ole mul blogi jaoks just eriti palju aega olnud. Ega ma tegelikult teagi, millest üldse kirjutada, mu elus ei tundu midagi põnevat olevat. Isegi oma kaalust või kehast, millest kõik teised halavad, pole mul midagi kirjutada, sest ma kaalun permanentselt 55 kilo ja kuni inimesed mind nähes just öökima ei hakka, olen ma oma kehaga rahul ka. Siiani pole hakanud, kui ma Ernsti ei arvesta, kes terve nädalavahetuse oksendades veetis.

Ma jäin mingis postituses sinna pidama, et ma pole enam abielus. Samas jäi mul mainimata see, et ma pole siiski ka vallaline, nii et kõik meestehordid, kes tormi jooksma hakkasid – tõmmake tagasi. Mu uus kaaslane pole tegelikult üldse väga uus, sest meie esimene kohtumine toimus aastal 2008 Nimeta baaris, samal õhtul, kui oma eelmise peika pikalt saatsin. Praegu juhtus peaaegu samamoodi, aga viisakamalt, natuke pikema ajavahemikuga ja mitte Nimeta baaris. See on tegelikult pikk lugu ja nõuab omaette postitust, aga lühidalt kokkuvõttes: vahel kohtuvad inimesed valel ajal. 2008. aasta oli meie jaoks ilmselgelt vale aeg, sest mina olin siis täiesti suhtekõlbmatu inimene (mis ei takistanud mul siiski suhteid proovimast ja siis kõrvale heitmast), me elasime erinevates linnades, meil oli kardinaalseid erinevad plaanid ja – kas ma mainisin, et ma olin täiesti kohutav inimene? Igatahes, pärast lühikest ja väga intensiivset (nii intensiivset, kui kahes erinevas linnas elaval inimesel olla saab) suhtlust põrkusime me teineteisest eemale ja veetsime järgnevad 10 aastat absoluutselt mitte suheldes. Nüüd aga kohtusime uuesti ja avastasime, et tegelikult klapime me päris hästi, meil on sarnane huumorimeel, sarnased vaated elule ning jutt jookseb. Toona me nii kaugele üldse ei jõudnudki, et seda kõike avastada, sest me vist olime kogu aeg tülis. Praeguseks olin mina aga maha rahunenud, tema aru saanud, et ega ta kedagi paremat niikuinii ei leia ja – siin me oleme! Proovime uuesti. Kusjuures ma igaks juhuks mainin, et otsus uuesti suhtesse astuda tuli mul pärast pikka ja väga põhjalikku kaalumist ning üle- ja järelemõtlemist, sest mul on siiski Ernst ja kuigi ma jätan vahel mulje, et ma olen tuulepea ja üldse mitte eriti hea lapsevanem, siis tegelikult on Ernsti heaolu minu jaoks A ja O ning viimane asi, mida ma tahaksin, on tema psüühika kahjustamine. Ma astusin kõiki samme väga aeglaselt, kõike testides ja põdedes ja kontrollides, aga nüüdseks olen ma 100% kindel, et tegin kõik õigesti. Ja see on hea tunne!

Uue eluga harjumine on samuti üks põhjustest, miks ma blogisse sattunud pole. Ma olen üsna kehv muutustega harjuja ja nii olengi ma viimased kuud enda ümbeshäälestamisega tegelenud. See pole olnud lihtne. Mul olid enne hoopis teised plaanid ja nägemused elule ning nüüd, kus neid enam ei ole ja ma pean oma tuleviku pea täielikult ümber hindama ... Ma valetaks, kui ma ütleks, et see kergelt läinud on. Alles nüüd tunnen, et asjad on paigas, kuigi vahel lööb siiski mingisugune eelmise elu killuke südamesse. Ega vist saagi oodata, et ma kõik eelneva unustaksin ja prügikasti viskaksin? Eksole?

Nüüd sai küll üks pikk ja segane postitus, aga ehk kannatate ära. Niikuinii ma järgmised nädalad blogisse ei jõua.


Kommentaare ei ole: