Küsimused Ernstile

Ma ei ole nüüd üldse originaalne, aga ma lugesin Briti blogist lastele mõeldud küsimustikust ning otsustasin sellega veidi Ernsti piinata. Või noh, pigem tagasi teha, sest muidu küsib tema minu käest ... kõike. 

1. Kui sa võidaks miljon eurot, siis mis sa ostaksid?

Auto!

2. Kui kaua võtaks sul aega, et Ameerikasse minna?

Väga kaua. Liiga kaua.

3. Mida issi alati sulle ütleb?

Et ei jonni. Kuula sõna. Et me mängime nüüd peitust. (See viimane on soovmõtlemine)

4. Mis tööd sa suurena teha tahad?

Jalgpalli mängida. (Mulle VÄGA SUUR üllatus, sest enne pole ta seda kunagi maininud. Eks need ole need minu geenid, mis teha)

5. Mis on Inglismaa pealinn?

London.

6. Kust lapsed tulevad?

Kõhust, kui nad on titad.

7. Mis vanuses saad sa suureks poisiks?

Viieselt. Tegelikult neljaselt ka. 

8. Kui sa saaks muuta ära ühe reegli oma kodus, siis mis see oleks?

Ma ei tea. Kriisata tahaks. 

9. Kui sa oleksid superkangelane, siis mis supervõime sul oleks?

Niidi laskmine.

10. Mida sa teeksid planeedi päästmiseks?

Ma paneksin kõikide asjade peale desinfitseerijat!

11. Kui sa saaksid süüa ühte asja koguaeg, siis mis see oleks?

Banaani.

12. Kui palju maksab maja?

Liiga palju. Sada eurot.

13. Miks inimesed peaksid üksteise vastu head olema?

Sest muidu nad ei saa targaks. (Väga huvitav tuletis valgutusajastu teooriatest, ma ütleks).

14. Mida armastus tähendab?

Et keegi kallistab kogu aeg. Armastus ongi kallistamine.

15. Mida sa kardad?

Mitte midagi! Isegi mitte kolle ja vampiire! Kummitusi ka mitte!

16. Mis on väga tähtis?

Õppimine.

17. Kas sul on mulle mõni küsimus?

Ei, ma tean ise kõike!

***

Ja kõige lõppu lisan kirja, mille Ernst mulle paar päeva tagasi andis, teatades, et see on mu päevaülesanne.

Düstoopiat oodates

mina: "Eks see ole omamoodi huvitav, mis edasi saab."

V: "Ma pakun, et järgmine aasta juba keegi ei mäleta midagi ja lastakse nagu oleks 2019 kuni järgmine oplaa."

mina: "Sa oled liiga pessimistlik. Ma ikka loodan, et inimesed valgustuvad ja avastavad, et neil pole midagi vaja enam eluks, kolivad metsa ja loobuvad lihast ja elektrist."

V: "Liiga ingorantne see rass, et nii hästi mõelda."

Praegune aeg annab rohkelt inspiratsiooni eksistentsiaalseteks mõteteks ja vestlusteks. Keegi ei tea ju, kaua me oma kodudesse aheldatud oleme ja mis pärast saab. Ma arvan, et nüüdseks pole enam kedagi, kes arvaks, et mai alguses hüppame me kõik õue ning tantsime ja laulame, käest kinni hoides, läheme kohvikutesse ja naaseme töökohtadesse. Minu tagasihoidlik pakkumine on, et isegi kui karantiin lõpetatakse (millesse ma ei usu), siis väga ranged piirangud liikumistele, rääkimata siis reisikeeldudest, kestavad veel vähemalt aasta. Mida kauem aga maailm lukus on, seda rahutumaks muutuvad inimesed, seda rohkem muutub maailmakorraldus ja seda düstoopilisem on see maailm, kuhu me lõpuks oma kodudest astume. Põnev, aga samas ka väga hirmutav on see kõik. Praegu tundub, et absoluutselt kõik on võimalik, nii et väga huvitav on peas erinevaid düstoopilisi stsenaariume kedrata. Seda ma ei usu, et inimesed samamoodi edasi lasevad. Vähemalt mitte kõik. Võimalik, et ma olen mingil määral liiga idealistlik, aga ei saa ju olla nii, et inimesed istuvad kodudes, avastavad, et neil polegi nii palju asju eluks vaja, õpivad võib-olla midagi enda kohta ... ja siis astuvad uksest välja ning jätkavad samasugust pillavat elustiili. No see pole lihtsalt võimalik! Ja kui mitte muud, siis aukartust looduse ees peaks praegune kriis küll tekitama.

Lisaks avastasin ma, et olen vist terve elu alateadlikult maailmalõpuks valmistunud. Ma olen lihtsalt selline äärmiselt alalhoidlik inimene ja ei ole kunagi julgenud isegi midagi järelmaksuga osta, rääkimata siis veel mingeid suuri laene võtta. Jumal teab, mis elu toob! Rääkimata siis veel mingitest muudest riskidest. Isver, ma pole isegi ilusalongides käinud sellepärast, et ma tean, et kui ühe korra käia, siis peab veel minema ja veel ja veel ... aga kui vahepeal midagi juhtub ja ma ei saa minna? Ei, lihtsam on kodus kõike teha. Ma ei taha nüüd väita, et see äärmiselt õige mõtteviis oleks, sest kindlasti on mul päris paljud toredad asjad ka seetõttu tegemata jäänud, aga ... praegu olen ma sellevõrra rahulikum. Ühesõnaga, ma olen elanud või vähemalt proovinud elada nii, et ma ei seaks oma tulevikku liiga suuri kohustusi. Isegi lapsi olen ma selletõttu vaid ühe saanud, sest ühega on ikka maailmalõpus lihtsam. Ma ei tea, mis, aga miski mu sees on mind kogu aeg sundinud ettevaatusele. Võimalik, et ma olen lihtsalt loomuldasa liiga ärev, nii et ma üritan riske võimalikult madalana hoida. Mine võta kinni. Huvitav on lihtsalt ennast niimoodi analüüsida.

***

Kuna avatud on ka romaanivõistlus, siis oleks praegu ülihea aeg kõik oma hirmud ja fantaasiad kirjasõnasse valada ning kirjutada üks utoopiline/düstoopiline romaan. Mida muud ikka kodus teha, eks ole.

Ülevaade

Kodukontoris töötamise positiivne külg: ei pea juukseid kammima ega kokkusobivaid riideid selga otsima. Paar päeva olen hommikumantlis töötanud, aga siis leidsin, et see pole kombekas – panin hoopis dressid selga. Dresside selgaajamisel on teine eesmärk ka: kuna ma enda arvates hakkan kodus tohutult trenni tegema, ostsin ma endale batuudi ja panin selle oma töölaua ja külmkapi vahele. Kui mul on dressid seljas ja batuut põhimõtteliselt käeulatuses, pole mul ühtegi vabandust viilimiseks. Ja kui ma hakkan inertsist külmkapi juurde minema, jääb batuut mulle etteheitvalt teele ning ma pean söömise asemel hoopis hüppama. Nii see suvevorm tuleb! Iseasi, kas seda suvel ka kusagil demonstreerida on.

Kodukontoris töötamise negatiivne külg: ma ei ole harjunud kodus istuma. Mul on küll üsna tubased huvialad, nagu raamatute lugemine ja magamine, aga ikkagi kisub mind välja ning ma pean ennast kümne küünega toolil kinni hoidma, et mitte jalutama minna. Ma olen harjunud ikkagi kohvikutes ja kinos käima, sõpradega kokku saama ja üleüldse kõiki neid asju tegema, mida praegu teha ei saa. Ma mäletan, kui Ernstiga pärast ta sündi kodus olin ja hullusin – praegu on sarnane tunne. Sellepärast ma saan aru neist inimestest, kes nüüd tervisesporti harrastavad ja mere ääres jalutavad – võib-olla tunnevad nad end samamoodi, aga pole sama tugeva enesekontrolliga nagu mina? Eks mind distsiplineerib ka see, et mul on liiga eredad mälestused mu viimasest külmetushaigusest? viirusest? – igatahes see oli nii hull, et ma ei saanud eriti hästi hingata. See oli küll aastaid tagasi, aga ikka on meeles ja uuesti läbi elada ei tahaks, kui valida saab. 

Mõistuse juures aitab mul püsida – nagu ikka – Ernst. Temast oli abi pärast Bella surma ja on ka nüüd. Esiteks on temaga nii palju tegemist, et lihtsalt ei jõua Eesti majandustulevikule mõelda, teiseks ma vahel vihastan ennast herneks tema peale või naeran ribadeks mõne tema vaimukuse peale. Või siis vastan ta küsimustele, mis muutuvad aina eksistentsiaalsemaks. Eile küsis ta mult näiteks, miks nahkhiired olemas on. Üleeile aga, kas kaladel ja lindudel on ka jämesool. Jumal tänatud, et mul doktorikraadiga bioloogist õde on, kellele ma need küsimused edasi suunata saan, muidu oleksin ma päris jännis. Nii et näete, varuge endale karantiiniajaks koju üks viieaastane ning kohe pole enam mingit probleemi, kuidas aega sisustada. Ka ei hakka igapäevased uudised masendust tekitama, sest nende lugemiseks pole lihtsalt aega.

Vahepeal pidasime ka Ernsti sünnipäeva. Plaanid olid suurejoonelised, aga nagu igal aastal, kukkusid need suure kolinaga läbi. Ilmselt pole meile mängutoasünnipäevad lihtsalt ette nähtud. Ernst reageeris sünnipäevapeo ärajäämisele üsna rahulikult ja oli rõõmus ka selle üle, et sai terve päeva kodus olla ja minuga mängida. Kingitusi sai ta ka, aga hetkel on tal neist suht suva – ta on nimelt seda tüüpi, et kui ta mõne uue asja saab, siis ta laseb sellel paar kuud või aasta niisama seista ning hakkab siis alles sellega mängima. Varem olen ma päris ahastuses olnud, et mis mõttes, ma ostan siin asju ja tema ei mängigi? Aga nüüd ma tean, et tuleb anda aega atra seada – las inimene esmalt harjub. 

Kodus olemise positiivne külg: raha ei kulu nii palju. Ma olen lugenud, et paljudel on alanud tüüpiline kriisiaegne varudekogumine – mitte ainult söögi, vaid ka muu – aga mina olen pigem proovinud madalat profiili hoida. Batuut ongi olnud siiani suurim väljaminek ja see on ennast siiani ka õigustanud. Suur summa raha jäi ka seetõttu järele, et ma Ernsti sünnipäeva pidada ei saanud. Väljas söömised, kinod, teatrid ... ei. Samuti olen ma üks neist hoolitsemata naistest, kes ennast kodus ei meigi, nii et ka see kulu jääb olemata. 

Kodus olemise negatiivne külg: mingid toiduvarud võiks ju olemas olla, aga ma lihtsalt ei oska midagi osta. Vaatasin just pool tundi nõutult Barbora lehte ega suutnud välja mõelda, mida tellida, et sellest jaguks. Kogu karantiiniaja tatart närida ei taha, samas kui ma hunniku värskeid asju tellin, lähevad need ju halvaks. Rääkimata sellest siis, et ma üldse, üldse ei viitsi süüa teha iga päev mitu tundi. Mul pole selleks aegagi! Teine probleem on seotud sellega, et ma tahaks, et Ernstil oleks ka sel ajal, kui mina töötan, midagi teha, aga ma ei oska talle eriti tegevusi välja mõelda. Ta küll on üsna fantaasiarikas, kui asi puudutab mängude väljamõtlemist, aga isegi tema ei suuda kaheksa tundi omaette mängida. Nii olengi siin töö kõrvalt teinud talle etteütluseid, sõnamänge ja muud, aga ma nüüd mõtlesin, et võiks mingid õppematerjalid osta. Mitte palju, aga natukene. Aga kust? Peaksin natuke uurima, aga noh, aega mul just liiga palju selleks pole.

Lõpetan tavapäraste lugemissoovitustega: Erich Maria Remarque'i "Must obelisk" sobib praegusesse aega, nagu rusikas silmaauku. Teine soovitus on vähe düstoopilisem, aga samuti ääretult sobiv ja annab ideid, kuidas igavust peletada: Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat." Ma olen toda juba soovitanud ka, aga ega küll küllale liiga tee. 

Karantiinipäevik 2 ehk nädal kodukontoris

Ma olen iga päev tänulik selle üle, et ma elan kesklinnas. Mul on nimelt foobia inimtühjuse vastu ja näiteks olukord, et ma elaksin praegu, mil peaksin kogu aeg kodus olema, teistest eraldatuna kusagil äärelinnas ... ei, ei, ei. Praegu olen ma küll siiski kogu aeg kodus, aga samas kuulen aknast tramme ja autosid ning mingil kummalisel moel on see isegi rahustav. Eile käisin Ernstiga pärastlõunasel jalutuskäigul ja tundsin ka teatavat rõõmu, kui nägin inimesi. Küll vähe, väga palju vähem kui tavaliselt, aga siiski. Kõik olid viisakad, hoidsid üksteisega umbes 5-meetrist distantsi ja läksid teisele poole teed, kui teisi tulemas nägid. Ka meie olime viisakad, hoidsime kindad käes ega lakkunud poste (Ernsti puhul suur eneseületus). Mulle annab see mingi turvatunde, kui ma näen, et vähemalt kuidagiviisi läheb elu edasi. 

Esimene nädal kodukontoris on möödunud küllaltki rahulikult. Töökogus on jäänud samaks, aga nüüd saan ma seda jagada pikema aja peale ja näiteks teha tööd ka öösel. Arvasin ma – tegelikult olen ma õhtuks surmväsinud ja vajun juba kell kümme voodisse. Päevad on möödunud ülikiiresti. Ma ikka imestan, kui loen, milleks kõigeks inimestel nüüd aega on – mul pole aega neist ühekski asjaks! Isegi raamatute lugemine on soiku jäänud – igal õhtul jõuan lugeda Ernstile lehekülje Roald Dahli raamatust ja ise natuke "Kolme meest paadis" ja see on kõik. Muu aeg kulub tööle, kodu elamiskõlblikuna hoidmisele ja Ernsti küsimustele vastamisele. See viimane on õige energiakulukam, sest üks viieaastane jõuab rohkem küsida kui üks kolmekümneaastane vastata. Õnneks aga on Ernst avastanud ka, et lugemine on üks tore tegevus ja nii kaob ta iga päev oma tuppa mõneks ajaks lugemist õppima. Omaalgatuslikult! Kohe näha, et minu laps. Ja iga päevaga oskab ta juba aina rohkem ja rohkem sõnu lugeda, nii et äkki karantiini lõpuks saan talle juba päris raamatu kätte anda? Mine võta kinni. Täna tegin talle hommikul ka etteütlust ja kuigi sõnade vahele vahede jätmise kontseptsioon on talle veel ebaselge, siis kirjavigu ei tulnud. Ok, ma langesin nüüd lapsekiitmisesse orgu, aga selline mu elu praegu on: töö, laps, kodu ja õuest kostev trammimüra. Aga ma ei kurda! 

Ja tegelikult on palju parem olla karantiinis Eestis, introvertide paradiisis, kus põhimõtteliselt kõik asjaajamised saab kodust teha, kus kodukontor oli juba enne üsna tavaline, kus toidu- ja muud kullerid olid juba enne olemas, kus on nii palju e-teenuseid, et kodust välja minemine pole kunagi olnud just eluvajalik. Ja kus inimesed niikuinii ei salli üksteist ja ei näpi teisi niisama. Vanas maailmas on sotsiaalsel suhtlusel ja bürokraatial palju suurem roll ja seega ma ei imesta eriti, et seal viirus kulutulena levis. 

Nendele, kellel veel aega on lugemiseks, soovitusi: viimane Andrus Kivirähi arvamuslugu ühtib suuresti ka minu arvamusega. Naljakas, ma kirjutasin enne kogu eelneva blogiteksti valmis, lugesin siis Kivirähki artiklit ja avastasin, et ta kirjutas algusest põhimõtteliselt samast asjast, mis mina. Great minds think alike.

Ja ühe ülinaljaka blogi leidsin ka, soovitan eriti kõigile, kes töötavad või on kunagi töötanud riigiasutustes. 

Karantiinipäevik

Positiivseid asju.

Mu ema ütles, et õnnesoovisaatesse saadetakse nüüd massiliselt õnnesoove, kunagi pole nii suur tulv olnud. Tema oma tuntud positiivsuses pakkus, et eks seda tehakse seni, kuni on, keda õnnitleda. Mina arvasin, et äkki sellepärast, et praegu mõeldakse tavapärasest rohkem oma vanavanematele ja tahetakse neid rõõmustada. Külla ju minna ei saa.

Ma avastasin, et mul on äärmiselt iseseisev laps. Kui ma enne kodukontori alustamist olin veidi ärevil, kuidas oma aega ühe aktiivse 5-aastase ja üsna suurt tähelepanu nõudva töö vahel jagada, siis tegelikult on kõik üllatavalt positiivselt laabunud. Ernst mängib põhilise osa ajast üksi, vahel küll teatab, et tahab koos mängida, aga siis annan ma talle mingi tegevuse kätte ja saan oma tööd jätkata. Isegi oma sünnipäevapeo ärajäämisesse suhtus ta üsna külmalt, sai kenasti aru, et praegu ei saa pidada. Ka pole ta õue või kuhugi mujale tahtnud minna. Ilmselgelt ta naudib, et saab kodus olla.

Mina olen praegu veidi kahestunud, sest ühest küljest loen ma rõõmuga uudiseid sellest, kuidas loodus õilmitseb ja Veneetsia kanalid on puhtad, teisest küljest hakkab ikka päris õudne, kui ma mõtlen, quo vadis? Mis saab majandusest ja kõigest muust? Päeval suudan ma veel kuidagi rahulikult olla, aga näiteks täna öösel ärkasin südame kloppimise peale üles ja ei saanud pikalt muremõtete pärast und. Täna aga otsustasin, et võtan seda kui äratuskella: inimene ei saa ikkagi kogu aeg jumalat mängida ja piire nihutada, ühel hetkel hakkab loodus tagasi nõudma. 

Kogu mu senine düstoopiliste romaanide lugemine tuleb nüüd kasuks, sest ma tean, kuidas (vähemalt teoreetiliselt) ekstreemsetes olukordades tegutseda. Ja mind ajavad naerma ka need inimesed, kes jagavad netis nippe, mida kodus teha: korista, loe raamatuid jne jne. No kui lolliks saab teisi pidada? Ja need maailmaparandajad, kes kogu aeg targutavad, et olge ikka kodus ja ostke kohalikku kaupa: need, kellel on mõistus peas või võimalus, on seda niikuinii, kellel on poogen, neil on ... poogen. Aga kuigi ma usun, et siia blogisse satuvad üldiselt mõtlemisvõimega inimesed, siis üks raamatusoovitus ikka: Armin Kõomägi "Lui Vutoon". Ma tean, et olen seda soovitanud juba enne ka, aga just praegu on see aktuaalsem kui kunagi varem. Lisaks saab sealt nippe, mida üksinda teha. Kas need kõik just väga legaalsed on, aga veidi kohandatuna saab neid kasutada küll. 

Ja veel: ma loodan, et äkki nüüd, kui inimesed avastavad, kui vähe on eluks vaja, otsustavad nad ka pärast karantiini vähem tarbida. Ja rohkem mõelda.

Elu on huvitav

Just naersime elukaaslasega, et iga kord, kui me koos oleme, on majanduskriis. Eelmine kord (2008. aastal) oli ju ka. Ilmselt ongi see meie omavaheline jõud, mis asjad maailmas seisma paneb.

Täna olen ma veel tööl, aga juba järgmisest esmaspäevast saadik kodukontoris. Kuigi lasteaiad on veel lahti, siis proovin ma ennetavalt käituda ja pigem Ernsti kodus hoida. Niikuinii lähevad ka lasteaiad mingil hetkel kinni. Jumal tänatud, et mul on selline töö, mida saan kodust teha! Jumal tänatud, et ma ei tööta turisminduses! Jumal tänatud, et mul pole kodulaenu! Kuid samas on mul lähedasi, kellel on südame või vererõhuga probleeme. Mu enda süda armastab vahel valutada ja kõige suurem mure on mul Ernsti pärast, sest kuigi ta on üldiselt terve ja tugev, ei ole mul ikkagi meelest läinud see, et tal olid pärast sündi (küll hormoontablettidest tingituna) südame vahelöögid. Koroona aga olevat ohtlik just südamehaigetele. Kõige hullem ongi see, et ei tea täpselt, kas peaks kartma või mitte, kuigi elu on näidanud, et kui mingi haigus saab meie perekonda rünnata, siis ta seda ka teeb.

Üks mu lasteaiakasvatajast tuttav pidas just maha võitluse ühe lapsevanemaga, kes teatas, et ta läheb Rootsi kruiisile ja kavatseb pärast seda lapse lasteaeda tuua. Kus on inimeste mõistus? Varsti peavad turavmehed baaride juurest lasteaedade ette kolima, et troppidest lapsevanemaid mitte sisse lasta. Haige ongi see, et ise võid ju pesta korralikult käsi, hoiduda inimestest kaugele, olla igati normaalne ... ja siis tuleb mingi idikas kusagilt kriisiriigist ja tal on jumala savi, kas ta nakatab kedagi või mitte.

Kahju on mul ka Ernsti sünnipäevast. Just eile jagasin lasteaias kutsed laiali, aga nüüd pean vist ärajätmismeili saatma. Absoluutselt igal aastal on kõik sel ajal haiged, kui Ernstil sünnipäev on. Nagu neetud oleks see aeg. Ilmselt on tal küll väga kurb meel, sest ta on nii väga oodanud oma sünnipäeva ja eriti pidu, aga ma loodan väga, et saan selle kuidagi kompenseerida. 

Nüüd on siis näha, kuidas hakkab välja nägema kodukontoris töötamine sel ajal, kui Ernst on kodus. Saab põnev olema. Peangi mingi päevakava välja mõtlema, kuidas ühildada töö ja Ernsti õpetamine. Nimelt tahab ta praegu lugemist õppida ja veerib juba usinalt igalt poolt sõnu kokku, nii et oleks hea seda igati arendada ja soodustada. Seda, kuidas ma ise kodus passides mõistuse juurde jään, pole ma veel välja mõelnud. 

Pilte Londonist

Trafalgaril promeneerimas.

Teatri ees

Oxford Streetil busse pildistamas.

Kirik/baar Notting Hillis.

Öine Soho.

Öine Soho vol 2 ehk kõike sai, mida vaid soovi oli.

Oma Londoni tuttavaga Sky Gardenis.

Oma kõige lemmikumad krõbekartulite-kala pubis.

Vaade Sky Gardenist.

Vaade Sky Gardenist vol 2.

Sillal.

Jälgin kullipilgul absinti.

Vaade öisele Londonile Sky Gardenist.

Veel vaateid Sky Gardenist.

Eklektiline Victoria Street ehk näiteid pubidest.

Sissepääs Hiinalinna.

London, mu arm (vol 2)

Eelmine postitus lõppes seal, kus hakkasin just Sohosse minema. Soho on teadupoolest üks Londoni patuurgas, nii et loomulikult tahtsin ma selle üle kaeda. Rahvast oli tänavatel rohkem kui inimesi, nii et liikumine oli üsna raskendatud, samuti ka mõne baari leidmine, mis poleks puupüsti täis olnud või kuhu poleks viinud kilomeetripikkune järts. Baare ja klubisid oli aga seal igal sammul, igale maitsele, igale orientatsioonile. Vaatasin siis ringi, millist rahvast tänavatel liigub, sest enne oli mu Londonis elav tuttav kurtnud, et naised pole seal just kõige ilusamad, vähemalt need, kes klubides käivad – ka selle pidin ma ju ometi ise järele vaatama. Seda, kas ja kui ilusad nad olid, ma hinnata ei jõudnud, aga ilmselt käib neil soojusregulatsioon veidi teisiti kui minul, sest kõik, absoluutselt kõik naised olid lahtiste kontsakingade ja ülilühikeste seelikutega, päris paljud ka ilma ülerõivasteta. Mina, kes ma olin aastaajale vastavalt saabastes ja paksudes sukkpükstes, tundsin ennast suht kaltsakana. Seal oli ikka väga väljakutsuvaid riideid, mille puhul katvus oli viimane asi, millele mõeldud oli. Ei saa muidugi mainimata jätta, et ka alkoholikogus, mis neil ära oli tarbitud, ületas minu igakuise normi mitmekordselt. Kuna ma baaridesse ei mahtunud, siis tegelesingi põhiliselt inimeste vaatamisega. Lõpuks tunduski, et põhiline pidu käib tänavatel. Vastupidiselt kuumaverelistele londonlastele hakkas minul aga suhteliselt ruttu külm, nii et kõigepealt üritasin ma taksot tellida, et ööbimiskohta sõita, ning kui see ei õnnestunud, läksin jalgsi. Tee peal üritas mingi suvaline mees mulle jointi pakkuda, aga ma loobusin sellest, sest kui juba absint hallukaid ei tekitanud, siis vaevalt ka kanep.

Pühapäev. Olin mõelnud, et kui on kehv ilm, lähen muuseumi, kui ilus, siis paadiga sõitma. Ärkasin selle peale, et päike paistis silma, nii et otsustatud: uurisin River Busi aegu ning asusin Westminsteri  kai poole teele. Seekord metrooga, sest miks ma üldse Oyster cardi kaasa võtnud olin, eksole. Kusjuures, kellel on viipemaksevõimalusega pangakaart, ei pea üldse Oysterit ostma, vaid saab rahus ka sellega väravates maksta. Minul pole, nii et mina käisin Oysteriga. Lisaks saab Oysteri/viipekaardiga ka River Busi peale, ei pea enne mingit piletit kusagilt ostma. Ma otsustasin ette võtta sama reisi, mis oma eelmisel Londoniskäigul: sõita Greenwichi. Sõidul sinna näeb lihtsalt kõige rohkem ja saab ka Tower Bridge'ist kõige paremaid pilte. Lisaks on võimalus minna Greenwichis maha, külastada üht ägedat turgu, ronida meridiaani juurde ja nautida vaadet – ning siis tagasi sõita. Edasi-tagasi pilet maksis mu mäletamist mööda 17 naela. Greenwich on üks mu lemmikkohtadest Londonis, sest seal on nii mõnusalt avar ja roheline ning meridiaani juurest avaneb imeilus vaade Canary Wharfile. Lisaks on seal ka üks lahe pruulikoda ja üleüldse mõnusalt hipsterlik atmosfäär. Seekord ma aga Greenwichis eriti kaua ei olnud, sest ilm oli ikkagi veidi liiga külm selleks, et vabas õhus pikalt viibida. Sõitsin hoopis linna tagasi, käisin ühes Poola söögikohas lõunal ning leidsin, et nüüd on lõppude lõpuks aeg minna Notting Hilli. Eelmisel korral sain seda üsna põgusalt külastada, nii et nüüd tahtsin selle vea parandada. Mis mind sinna peibutas – ikka need kuulsad värvilised majad. Mu Londonis elav tuttav rääkis aga, et osad elanikud on oma majadele pannud silte, et ärge ronige treppidele ja ärge pildistage. Arusaadav, ega minagi tahaks, et mu maja trepil kogu aeg fotosessioonid käiks. Need sildid aga tõsiseid instagrammereid ei heidutanud, sest ikka möödusin ma vähemalt kolmest pildistamisest – ja ma olin seal õhtul, mil kõik oli juba pime. Ma ei taha teada, mis seal veel valges toimub. Lisaks rääkis mu tuttav, et selle raamatupoe juures, kus "Notting Hilli" filmis Hugh Grant töötas, oli suuremat sorti kogunemine ja pildistamine olnud. Ma jätsin targu mainimata, et kui ma oleksin sinna sattunud, oleksin ka kindlasti pildistanud ja õhanud, aga kahjuks ei sattunud. Lisaks jäi minu poolt külastamata ka Black Books, aga eks kunagi jõuab. Igatahes: Notting Hill oli õhtupimeduses hästi kaunis. Pärast pikka jalutuskäiku istusin ühte baari/kogukonnakeskusesse, mis oli kunagi olnud kirik – väga lahe koht. Suht inimtühi ka. Samas sai seal ülihästi (ja odavalt) süüa ning ka mõnusat muusikat kuulata. Üsna ebaharilik ja Notting Hilli mittesobiv koht, aga mulle meeldis. Küll aga ei saanud ma seal väga kaua olla, sest kell oli juba palju ja järgmisel hommikul pidin juba kell kaks üles ärkama, et lennujaama minna. Täiesti ebainimlik kellaaeg, ma tean. Nii jalutasingi Notting Hillist oma ööbimiskohta, võtsin veel viimast Londoni tänavavaadetest ja koostasin nimekirja kohtadest, kuhu ma järgmisel Londonireisil minna tahaksin. Vähemalt pooled jäid veel külastamata.

Lennureis tagasi oli sündmustevaene ja ma veetsin selle põhiliselt magada üritades. Seega pole mul mõtet sellest ka pikemalt kirjutada.

Varsti peaksin arvutisse laadima ka reisipildid, nii et järgmisena siis pildipostitus. 

London, mu arm (vol 1)

Loomulikult valisin ma välisreisiks kõige parema aja. Enne reisi olin ma suhteliselt veendunud, et London pannakse just sel ajal karantiini, kui mina seal olen, aga paraku nii ei juhtunud. Ise ka imestan. Üleüldse oli Londonis liikudes selline tunne, et olen lõpuks jõudnud terve mõistusega inimeste sekka – ei mingit paanikat koroonaviiruse pärast, ei mingit isoleerimist. Uudistes korraks mainiti, et keegi kusagil suri, aga ei midagi muud.

Kui keegi praegu mõtleb, kas Brexit ikka UK-sse reisida laseb, siis ärge muretsege, laseb küll. Mina läksin oma ID kaardiga ning keegi ei kobisenud ega nõudnud passi. Ilmselt oleksin passiga kiiremini kontrollist läbi saanud, aga ka praegu ei pidanud ma kaua ootama. Kõik oli kiire ja korralik. 

Lendasin Ryanairiga ja teatavasti tähendab see ainult üht: ma pidin kogu oma mitmepäevase garderoobi ja muud vajalikud asjad mahutama ära ühte minikotti. Muidu poleks sellest lugu, aga mul oli laupäevaks planeeritud teater ja õhtusöök restoranis, mille kodulehel oli kirjas hirmutav teade, et koledad inimesed saadetakse ukselt tagasi (või midagi sarnast). See tähendab ju, et ma pean mõne viisaka kleidi kaasa võtma! Ja meigitarbed. Ja ... Kuidagiviisi pressisin ma oma asjad õlakotti ja lootsin, et ehk päris õhtukleiti seal restoranis ei nõuta. Üleüldse on Ryanairiga lendamine üks huumorinurk, sest pea iga liigutuse eest peab maksma ja põhiline maksmise "eelis" on see, et sa saad võtta natuke suurema koti ja minna natuke varem lennujaama ooteruumi kügelema. Mina valisin loomulikult kõige odavama pileti ega maksnud mitte ühtegi lisatasu ning jäin samuti rahule. Veidi kitsas oli, aga samas kestis lend alla kolme tunni, nii et elasin üle. Lisaks vedas mul veel sellega, et nii sinna- kui ka tagasireisil oli mu kõrval vaba koht, nii et sain mõnusalt laiutada ega pidanud kellegi õla peal magama. Aga see selleks: nüüd Londonist. 

Inglismaa tervitas mind traditsioonilise ilmaga: sadas mingit sõnuseletamatut sodi ja polnud aru saada, mis suunast, sest tuul oli meeletult tugev. Õnneks olin ettenägelikult ostnud pileti bussile, mis mind Stanstedist otse Kings Crossi viis. Sõit võttis umbes poolteist tundi aega ja sel ajal üritasin välja mõelda, mida õhtul teha viitsin: kas vedeleda terve õhtupooliku hostelis (tundus äärmiselt ahvatlev) või minna linna avastama. Bussiaknast avanev vaade oli suhteliselt tröösitu ja ma olin juba ahastuses, et mida ma selle tormiga teen, väljas ju küll ei kannata olla. Õnneks oli linna jõudes olukord veidi paranenud, nii et mõtlesin hoopis, et läheks alustuseks jalgsi oma ööbimiskohta, mis pidi asuma Camdeni ääremail. Mul oli küll Oyster Card kaasas, aga mulle meeldib üldiselt linnades jalgsi ringi liikuda, sest see annab parema geograafilise tunnetuse linnast ja võimaldab igasuguseid huvitavaid kohti avastada. Ainult metrooga liigeldes jääb kogemus veidi fragmentaalseks. Vaatasin kaardilt järele: kõigest 20 minutit jalutamist! Muidugi lähen ma jalgsi! Vihm polnud küll lakanud, aga oli muutunud talutavamaks. Enne ööbimiskohta jõudmist käisin veel poest ka läbi, et hommikuks söögikraami osta, ning üritasin mitte välja teha sellest, et seal poes kuidagi jube palju rotimürki ja -lõkse müüdi. Ehk ei tähenda see seda, et seal rotid ringi jooksevad? Ööbimiskohaks valitud hostel oli  aga hästi armas, selline tüüpiline kitsas londonipärane maja. Tuba oli küll väike, aga kõik eluks vajalik oli olemas. Kui olin ennast lahti pakkinud, otsustasin, et ei jää siiski telekast Elton Johni saadet vaatama (see tuli just sel hetkel), vaid lähen siiski linna peale. Suund: Oxford Street ja John Lewise pood. Olin nimelt Ernstile lubanud, et toon talle suveniiriks punase bussi ja väike eeltöö netiavarustest näitas, et kõige soodsamalt saab selle John Lewisest. Lisaks tahtsin külastada üht kohalikku pubi, kus ma juba eelmisel korral käinud ja ülihead krõbekartulitega kala söönud olin. Mmm ... see oli endiselt ülihea. Too pubi asub ühes väikeses kõrvaltänavas ja mul on tunne, et turistid pole seda veel avastanud, sest vähemalt siis, kui mina seal olin, nägin ma vaid kohalikke. Turistid käivadki vist nendes tuntumates Londoni pubides, Ye Olde Cock Tavernis ja mis need teised ongi. Üleüldse on Londonis mu rõõmuks hästi palju pubisid ja söögikohti – mitte et ma neis kõigis käinud oleksin, aga nende fassaad on enamasti ülilahe, nii et ma põhiliselt lihtsalt käisin mööda tänavaid ja imetlesin. Hinnad on neis muidugi krõbedad, aga ühe korra tasuks mõnes pubis juba elamuse pärast käia. 

Mu reisikaaslane naeris, et ma olen nagu see tegelane "Kolmest mehest paadis", kes igas maailma nurgas parimaid joomakohti teab. Ma nii päris ei ütleks, aga ... samas, võib-olla ütleks ka. Kus ikka parimat osa kohalikest näeb, kui mitte pubides?

Uus päev, uued kohad. Järgmisel päeval oli kavas minna jõe äärde, Citysse ning õhtul siis Sky Gardenisse õhtusöögile ja pärast seda teatrisse. Jõeäärne jalutuskäik oli lühike, sest kuigi päike oli väljas, oli endiselt üsna tuuline ja mu juuksed ähvardasid peast lennata. Seega läksin hoopis Trafalgarile ja Buckinghami, et ikka korralik turist olla. Sama olid mõelnud ka kõik teised turistid terves Londonis – rahvamass, mis lossi juures oli, oli päris muljetavaldav. Loss ise mitte eriti, aga ma pole ka eriline lossiturist. Nad on enamasti kõik nii ühesugused. Seejärel oli kell juba sealmaal, et tuli seada sammud Sky Gardeni poole. Justnimelt sammud, sest taas olin otsustanud jalgsi seda vahemaad läbida. See oli päeva parim mõte, sest tee viis mööda Victoria Streeti ja jõe äärt, Cityst mööda ning ma muudkui käisin ja ahhetasin. Nii ilus! Poolel teel avastasin, et olen oma imetlemise kestel juba hiljaks jäämas ja pidin viimased sajad meetrid Sky Gardenisse läbima joostes. Sky Garden oli üks sellistest kohtades Londonis, kuhu ma juba eelmisel korral minna tahtsin, aga ei saanud löögile. Ka seekord jäin ma tavapiletitest ilma (sinna on sissepääs küll tasuta, aga külastuse peab väga vara ette bronnima), aga sain hoopis laua ühte Sky Gardenis asuvasse restorani, Darwin Brasseriesse. Sealsed hinnad olid küll üsna krõbedad, aga samas – ma otsustasin, et vaade ja elamus maksavad ka midagi, ei saa ikka kõiki lõunaid ka McDonaldsis veeta. Sain laua akna alla ja ... veetsin ülejäänud õhtu vaadet nautides. Pildipostituse teen eraldi, nii et praegu peate mind lihtsalt uskuma, et seal oli ilus. Söögid olid samuti head, aga samas ma ei ole ka eriline söögikriitik. Tegelikult ei oska ma kunagi sööke arvustada, sest ma söön kõike ja kui just midagi kardinaalset viga pole toiduga, olen ma rahul. Nii ka seekord. Pärast söömist tegin veel väikese ringi Sky Gardenis ja nautisin nüüdseks juba õhtust Londonit. Taas väga ilus. Siis oli juba aeg seada sammud teatrisse. Seekord küll Uberiga, sest aega nappis – pidime siiski jõudma Piccadillyle. Meie teatriks oli Criterion Theatre ning etenduseks "A Comedy about Bank Robbery". Mu ema hoiatas juba varakult ette, et inimesed on saalis jopedega. Ma naersin ja leidsin, et no kuule, kes siis jopega saalis on! Aga vot – oldigi. Ja baarist sai saali jooke kaasa võtta. Ma olin päris üllatunud, sest saal oli ikka väga uhke ja kaunistatud ning inimesed – välisriietes ja õllepurkidega. Samas oli garderoobi leidmine ka üsna keerukaks tehtud. Etendus ise oli aga ülinaljakas ja ma tõesti naersin terve aja. Tegevus oli hoogne ja kusagilt ei pidanud mingeid sümboleid otsima (nagu mõne teise maa teatrist ja filmidest tihti peab, khm). Teatripiletite hinnad on Londonis muidugi hoopis teised kui Eestis, aga ma olen rahul, et käisin, sest see oli tõesti väga lahe kogemus. Pärast teatrit leidsin, et on õige aeg üheks väikeseks absindiks. Mu Londonis elav tuttav teadis kohta, kus saab absinti koos rituaaliga, nii et seadsime sammud sinna. Tee viis läbi väga elava Hiinalinna – oli siiski laupäeva õhtu ja inimesed tähistasid. Absinti jõin ma, muide, esimest korda elus ja väga hea, et mul õnnestus seda teha Londonis. Mingeid erilisi muljeid mulle sellest ei jäänud, vähemalt hallukaid küll ei hakanud nägema. Kahjuks või õnneks – kes seda teab. 

Edasi viis tee juba Sohosse, aga sellest juba järgmises postituses.