Ma olen iga päev tänulik selle üle, et ma elan kesklinnas. Mul on nimelt foobia inimtühjuse vastu ja näiteks olukord, et ma elaksin praegu, mil peaksin kogu aeg kodus olema, teistest eraldatuna kusagil äärelinnas ... ei, ei, ei. Praegu olen ma küll siiski kogu aeg kodus, aga samas kuulen aknast tramme ja autosid ning mingil kummalisel moel on see isegi rahustav. Eile käisin Ernstiga pärastlõunasel jalutuskäigul ja tundsin ka teatavat rõõmu, kui nägin inimesi. Küll vähe, väga palju vähem kui tavaliselt, aga siiski. Kõik olid viisakad, hoidsid üksteisega umbes 5-meetrist distantsi ja läksid teisele poole teed, kui teisi tulemas nägid. Ka meie olime viisakad, hoidsime kindad käes ega lakkunud poste (Ernsti puhul suur eneseületus). Mulle annab see mingi turvatunde, kui ma näen, et vähemalt kuidagiviisi läheb elu edasi.
Esimene nädal kodukontoris on möödunud küllaltki rahulikult. Töökogus on jäänud samaks, aga nüüd saan ma seda jagada pikema aja peale ja näiteks teha tööd ka öösel. Arvasin ma – tegelikult olen ma õhtuks surmväsinud ja vajun juba kell kümme voodisse. Päevad on möödunud ülikiiresti. Ma ikka imestan, kui loen, milleks kõigeks inimestel nüüd aega on – mul pole aega neist ühekski asjaks! Isegi raamatute lugemine on soiku jäänud – igal õhtul jõuan lugeda Ernstile lehekülje Roald Dahli raamatust ja ise natuke "Kolme meest paadis" ja see on kõik. Muu aeg kulub tööle, kodu elamiskõlblikuna hoidmisele ja Ernsti küsimustele vastamisele. See viimane on õige energiakulukam, sest üks viieaastane jõuab rohkem küsida kui üks kolmekümneaastane vastata. Õnneks aga on Ernst avastanud ka, et lugemine on üks tore tegevus ja nii kaob ta iga päev oma tuppa mõneks ajaks lugemist õppima. Omaalgatuslikult! Kohe näha, et minu laps. Ja iga päevaga oskab ta juba aina rohkem ja rohkem sõnu lugeda, nii et äkki karantiini lõpuks saan talle juba päris raamatu kätte anda? Mine võta kinni. Täna tegin talle hommikul ka etteütlust ja kuigi sõnade vahele vahede jätmise kontseptsioon on talle veel ebaselge, siis kirjavigu ei tulnud. Ok, ma langesin nüüd lapsekiitmisesse orgu, aga selline mu elu praegu on: töö, laps, kodu ja õuest kostev trammimüra. Aga ma ei kurda!
Ja tegelikult on palju parem olla karantiinis Eestis, introvertide paradiisis, kus põhimõtteliselt kõik asjaajamised saab kodust teha, kus kodukontor oli juba enne üsna tavaline, kus toidu- ja muud kullerid olid juba enne olemas, kus on nii palju e-teenuseid, et kodust välja minemine pole kunagi olnud just eluvajalik. Ja kus inimesed niikuinii ei salli üksteist ja ei näpi teisi niisama. Vanas maailmas on sotsiaalsel suhtlusel ja bürokraatial palju suurem roll ja seega ma ei imesta eriti, et seal viirus kulutulena levis.
Nendele, kellel veel aega on lugemiseks, soovitusi: viimane Andrus Kivirähi arvamuslugu ühtib suuresti ka minu arvamusega. Naljakas, ma kirjutasin enne kogu eelneva blogiteksti valmis, lugesin siis Kivirähki artiklit ja avastasin, et ta kirjutas algusest põhimõtteliselt samast asjast, mis mina. Great minds think alike.
Ja ühe ülinaljaka blogi leidsin ka, soovitan eriti kõigile, kes töötavad või on kunagi töötanud riigiasutustes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar