Karantiinipäevik

Positiivseid asju.

Mu ema ütles, et õnnesoovisaatesse saadetakse nüüd massiliselt õnnesoove, kunagi pole nii suur tulv olnud. Tema oma tuntud positiivsuses pakkus, et eks seda tehakse seni, kuni on, keda õnnitleda. Mina arvasin, et äkki sellepärast, et praegu mõeldakse tavapärasest rohkem oma vanavanematele ja tahetakse neid rõõmustada. Külla ju minna ei saa.

Ma avastasin, et mul on äärmiselt iseseisev laps. Kui ma enne kodukontori alustamist olin veidi ärevil, kuidas oma aega ühe aktiivse 5-aastase ja üsna suurt tähelepanu nõudva töö vahel jagada, siis tegelikult on kõik üllatavalt positiivselt laabunud. Ernst mängib põhilise osa ajast üksi, vahel küll teatab, et tahab koos mängida, aga siis annan ma talle mingi tegevuse kätte ja saan oma tööd jätkata. Isegi oma sünnipäevapeo ärajäämisesse suhtus ta üsna külmalt, sai kenasti aru, et praegu ei saa pidada. Ka pole ta õue või kuhugi mujale tahtnud minna. Ilmselgelt ta naudib, et saab kodus olla.

Mina olen praegu veidi kahestunud, sest ühest küljest loen ma rõõmuga uudiseid sellest, kuidas loodus õilmitseb ja Veneetsia kanalid on puhtad, teisest küljest hakkab ikka päris õudne, kui ma mõtlen, quo vadis? Mis saab majandusest ja kõigest muust? Päeval suudan ma veel kuidagi rahulikult olla, aga näiteks täna öösel ärkasin südame kloppimise peale üles ja ei saanud pikalt muremõtete pärast und. Täna aga otsustasin, et võtan seda kui äratuskella: inimene ei saa ikkagi kogu aeg jumalat mängida ja piire nihutada, ühel hetkel hakkab loodus tagasi nõudma. 

Kogu mu senine düstoopiliste romaanide lugemine tuleb nüüd kasuks, sest ma tean, kuidas (vähemalt teoreetiliselt) ekstreemsetes olukordades tegutseda. Ja mind ajavad naerma ka need inimesed, kes jagavad netis nippe, mida kodus teha: korista, loe raamatuid jne jne. No kui lolliks saab teisi pidada? Ja need maailmaparandajad, kes kogu aeg targutavad, et olge ikka kodus ja ostke kohalikku kaupa: need, kellel on mõistus peas või võimalus, on seda niikuinii, kellel on poogen, neil on ... poogen. Aga kuigi ma usun, et siia blogisse satuvad üldiselt mõtlemisvõimega inimesed, siis üks raamatusoovitus ikka: Armin Kõomägi "Lui Vutoon". Ma tean, et olen seda soovitanud juba enne ka, aga just praegu on see aktuaalsem kui kunagi varem. Lisaks saab sealt nippe, mida üksinda teha. Kas need kõik just väga legaalsed on, aga veidi kohandatuna saab neid kasutada küll. 

Ja veel: ma loodan, et äkki nüüd, kui inimesed avastavad, kui vähe on eluks vaja, otsustavad nad ka pärast karantiini vähem tarbida. Ja rohkem mõelda.