03 märts 2020

London, mu arm (vol 1)

Loomulikult valisin ma välisreisiks kõige parema aja. Enne reisi olin ma suhteliselt veendunud, et London pannakse just sel ajal karantiini, kui mina seal olen, aga paraku nii ei juhtunud. Ise ka imestan. Üleüldse oli Londonis liikudes selline tunne, et olen lõpuks jõudnud terve mõistusega inimeste sekka – ei mingit paanikat koroonaviiruse pärast, ei mingit isoleerimist. Uudistes korraks mainiti, et keegi kusagil suri, aga ei midagi muud.

Kui keegi praegu mõtleb, kas Brexit ikka UK-sse reisida laseb, siis ärge muretsege, laseb küll. Mina läksin oma ID kaardiga ning keegi ei kobisenud ega nõudnud passi. Ilmselt oleksin passiga kiiremini kontrollist läbi saanud, aga ka praegu ei pidanud ma kaua ootama. Kõik oli kiire ja korralik. 

Lendasin Ryanairiga ja teatavasti tähendab see ainult üht: ma pidin kogu oma mitmepäevase garderoobi ja muud vajalikud asjad mahutama ära ühte minikotti. Muidu poleks sellest lugu, aga mul oli laupäevaks planeeritud teater ja õhtusöök restoranis, mille kodulehel oli kirjas hirmutav teade, et koledad inimesed saadetakse ukselt tagasi (või midagi sarnast). See tähendab ju, et ma pean mõne viisaka kleidi kaasa võtma! Ja meigitarbed. Ja ... Kuidagiviisi pressisin ma oma asjad õlakotti ja lootsin, et ehk päris õhtukleiti seal restoranis ei nõuta. Üleüldse on Ryanairiga lendamine üks huumorinurk, sest pea iga liigutuse eest peab maksma ja põhiline maksmise "eelis" on see, et sa saad võtta natuke suurema koti ja minna natuke varem lennujaama ooteruumi kügelema. Mina valisin loomulikult kõige odavama pileti ega maksnud mitte ühtegi lisatasu ning jäin samuti rahule. Veidi kitsas oli, aga samas kestis lend alla kolme tunni, nii et elasin üle. Lisaks vedas mul veel sellega, et nii sinna- kui ka tagasireisil oli mu kõrval vaba koht, nii et sain mõnusalt laiutada ega pidanud kellegi õla peal magama. Aga see selleks: nüüd Londonist. 

Inglismaa tervitas mind traditsioonilise ilmaga: sadas mingit sõnuseletamatut sodi ja polnud aru saada, mis suunast, sest tuul oli meeletult tugev. Õnneks olin ettenägelikult ostnud pileti bussile, mis mind Stanstedist otse Kings Crossi viis. Sõit võttis umbes poolteist tundi aega ja sel ajal üritasin välja mõelda, mida õhtul teha viitsin: kas vedeleda terve õhtupooliku hostelis (tundus äärmiselt ahvatlev) või minna linna avastama. Bussiaknast avanev vaade oli suhteliselt tröösitu ja ma olin juba ahastuses, et mida ma selle tormiga teen, väljas ju küll ei kannata olla. Õnneks oli linna jõudes olukord veidi paranenud, nii et mõtlesin hoopis, et läheks alustuseks jalgsi oma ööbimiskohta, mis pidi asuma Camdeni ääremail. Mul oli küll Oyster Card kaasas, aga mulle meeldib üldiselt linnades jalgsi ringi liikuda, sest see annab parema geograafilise tunnetuse linnast ja võimaldab igasuguseid huvitavaid kohti avastada. Ainult metrooga liigeldes jääb kogemus veidi fragmentaalseks. Vaatasin kaardilt järele: kõigest 20 minutit jalutamist! Muidugi lähen ma jalgsi! Vihm polnud küll lakanud, aga oli muutunud talutavamaks. Enne ööbimiskohta jõudmist käisin veel poest ka läbi, et hommikuks söögikraami osta, ning üritasin mitte välja teha sellest, et seal poes kuidagi jube palju rotimürki ja -lõkse müüdi. Ehk ei tähenda see seda, et seal rotid ringi jooksevad? Ööbimiskohaks valitud hostel oli  aga hästi armas, selline tüüpiline kitsas londonipärane maja. Tuba oli küll väike, aga kõik eluks vajalik oli olemas. Kui olin ennast lahti pakkinud, otsustasin, et ei jää siiski telekast Elton Johni saadet vaatama (see tuli just sel hetkel), vaid lähen siiski linna peale. Suund: Oxford Street ja John Lewise pood. Olin nimelt Ernstile lubanud, et toon talle suveniiriks punase bussi ja väike eeltöö netiavarustest näitas, et kõige soodsamalt saab selle John Lewisest. Lisaks tahtsin külastada üht kohalikku pubi, kus ma juba eelmisel korral käinud ja ülihead krõbekartulitega kala söönud olin. Mmm ... see oli endiselt ülihea. Too pubi asub ühes väikeses kõrvaltänavas ja mul on tunne, et turistid pole seda veel avastanud, sest vähemalt siis, kui mina seal olin, nägin ma vaid kohalikke. Turistid käivadki vist nendes tuntumates Londoni pubides, Ye Olde Cock Tavernis ja mis need teised ongi. Üleüldse on Londonis mu rõõmuks hästi palju pubisid ja söögikohti – mitte et ma neis kõigis käinud oleksin, aga nende fassaad on enamasti ülilahe, nii et ma põhiliselt lihtsalt käisin mööda tänavaid ja imetlesin. Hinnad on neis muidugi krõbedad, aga ühe korra tasuks mõnes pubis juba elamuse pärast käia. 

Mu reisikaaslane naeris, et ma olen nagu see tegelane "Kolmest mehest paadis", kes igas maailma nurgas parimaid joomakohti teab. Ma nii päris ei ütleks, aga ... samas, võib-olla ütleks ka. Kus ikka parimat osa kohalikest näeb, kui mitte pubides?

Uus päev, uued kohad. Järgmisel päeval oli kavas minna jõe äärde, Citysse ning õhtul siis Sky Gardenisse õhtusöögile ja pärast seda teatrisse. Jõeäärne jalutuskäik oli lühike, sest kuigi päike oli väljas, oli endiselt üsna tuuline ja mu juuksed ähvardasid peast lennata. Seega läksin hoopis Trafalgarile ja Buckinghami, et ikka korralik turist olla. Sama olid mõelnud ka kõik teised turistid terves Londonis – rahvamass, mis lossi juures oli, oli päris muljetavaldav. Loss ise mitte eriti, aga ma pole ka eriline lossiturist. Nad on enamasti kõik nii ühesugused. Seejärel oli kell juba sealmaal, et tuli seada sammud Sky Gardeni poole. Justnimelt sammud, sest taas olin otsustanud jalgsi seda vahemaad läbida. See oli päeva parim mõte, sest tee viis mööda Victoria Streeti ja jõe äärt, Cityst mööda ning ma muudkui käisin ja ahhetasin. Nii ilus! Poolel teel avastasin, et olen oma imetlemise kestel juba hiljaks jäämas ja pidin viimased sajad meetrid Sky Gardenisse läbima joostes. Sky Garden oli üks sellistest kohtades Londonis, kuhu ma juba eelmisel korral minna tahtsin, aga ei saanud löögile. Ka seekord jäin ma tavapiletitest ilma (sinna on sissepääs küll tasuta, aga külastuse peab väga vara ette bronnima), aga sain hoopis laua ühte Sky Gardenis asuvasse restorani, Darwin Brasseriesse. Sealsed hinnad olid küll üsna krõbedad, aga samas – ma otsustasin, et vaade ja elamus maksavad ka midagi, ei saa ikka kõiki lõunaid ka McDonaldsis veeta. Sain laua akna alla ja ... veetsin ülejäänud õhtu vaadet nautides. Pildipostituse teen eraldi, nii et praegu peate mind lihtsalt uskuma, et seal oli ilus. Söögid olid samuti head, aga samas ma ei ole ka eriline söögikriitik. Tegelikult ei oska ma kunagi sööke arvustada, sest ma söön kõike ja kui just midagi kardinaalset viga pole toiduga, olen ma rahul. Nii ka seekord. Pärast söömist tegin veel väikese ringi Sky Gardenis ja nautisin nüüdseks juba õhtust Londonit. Taas väga ilus. Siis oli juba aeg seada sammud teatrisse. Seekord küll Uberiga, sest aega nappis – pidime siiski jõudma Piccadillyle. Meie teatriks oli Criterion Theatre ning etenduseks "A Comedy about Bank Robbery". Mu ema hoiatas juba varakult ette, et inimesed on saalis jopedega. Ma naersin ja leidsin, et no kuule, kes siis jopega saalis on! Aga vot – oldigi. Ja baarist sai saali jooke kaasa võtta. Ma olin päris üllatunud, sest saal oli ikka väga uhke ja kaunistatud ning inimesed – välisriietes ja õllepurkidega. Samas oli garderoobi leidmine ka üsna keerukaks tehtud. Etendus ise oli aga ülinaljakas ja ma tõesti naersin terve aja. Tegevus oli hoogne ja kusagilt ei pidanud mingeid sümboleid otsima (nagu mõne teise maa teatrist ja filmidest tihti peab, khm). Teatripiletite hinnad on Londonis muidugi hoopis teised kui Eestis, aga ma olen rahul, et käisin, sest see oli tõesti väga lahe kogemus. Pärast teatrit leidsin, et on õige aeg üheks väikeseks absindiks. Mu Londonis elav tuttav teadis kohta, kus saab absinti koos rituaaliga, nii et seadsime sammud sinna. Tee viis läbi väga elava Hiinalinna – oli siiski laupäeva õhtu ja inimesed tähistasid. Absinti jõin ma, muide, esimest korda elus ja väga hea, et mul õnnestus seda teha Londonis. Mingeid erilisi muljeid mulle sellest ei jäänud, vähemalt hallukaid küll ei hakanud nägema. Kahjuks või õnneks – kes seda teab. 

Edasi viis tee juba Sohosse, aga sellest juba järgmises postituses.

3 kommentaari:

Amaalie ütles ...

Kunagi keegi, kes ise tegi absinti, väitis mulle, et tänapäeval toodetav erineb ajaloolisest joogist, kuidas täpselt - ei mäleta. (Jutt pole kanguse vahest.) Esimese absindi võiks stiili mõttes muidugi Pariisis juua, aga mis sest' enam, võib ju ka Londonis :) Ma jõin esimese Barcelonas 4Gats'is, ilma rituaalsete toiminguteta.

notsu ütles ...

minu teada ei ole enamikus Euroopa riikides tänapäeval lubatud absindi sisse enam koirohtu panna, sest see on mürgine. Paraku oli just koirohi ka see hallutsinogeenne komponent.

Madli ütles ...

Vist tõesti pole enam koirohtu, kuigi mu meelest kaotab siis absint oma mõtte.