Eelmine postitus lõppes seal, kus hakkasin just Sohosse minema. Soho on teadupoolest üks Londoni patuurgas, nii et loomulikult tahtsin ma selle üle kaeda. Rahvast oli tänavatel rohkem kui inimesi, nii et liikumine oli üsna raskendatud, samuti ka mõne baari leidmine, mis poleks puupüsti täis olnud või kuhu poleks viinud kilomeetripikkune järts. Baare ja klubisid oli aga seal igal sammul, igale maitsele, igale orientatsioonile. Vaatasin siis ringi, millist rahvast tänavatel liigub, sest enne oli mu Londonis elav tuttav kurtnud, et naised pole seal just kõige ilusamad, vähemalt need, kes klubides käivad – ka selle pidin ma ju ometi ise järele vaatama. Seda, kas ja kui ilusad nad olid, ma hinnata ei jõudnud, aga ilmselt käib neil soojusregulatsioon veidi teisiti kui minul, sest kõik, absoluutselt kõik naised olid lahtiste kontsakingade ja ülilühikeste seelikutega, päris paljud ka ilma ülerõivasteta. Mina, kes ma olin aastaajale vastavalt saabastes ja paksudes sukkpükstes, tundsin ennast suht kaltsakana. Seal oli ikka väga väljakutsuvaid riideid, mille puhul katvus oli viimane asi, millele mõeldud oli. Ei saa muidugi mainimata jätta, et ka alkoholikogus, mis neil ära oli tarbitud, ületas minu igakuise normi mitmekordselt. Kuna ma baaridesse ei mahtunud, siis tegelesingi põhiliselt inimeste vaatamisega. Lõpuks tunduski, et põhiline pidu käib tänavatel. Vastupidiselt kuumaverelistele londonlastele hakkas minul aga suhteliselt ruttu külm, nii et kõigepealt üritasin ma taksot tellida, et ööbimiskohta sõita, ning kui see ei õnnestunud, läksin jalgsi. Tee peal üritas mingi suvaline mees mulle jointi pakkuda, aga ma loobusin sellest, sest kui juba absint hallukaid ei tekitanud, siis vaevalt ka kanep.
Pühapäev. Olin mõelnud, et kui on kehv ilm, lähen muuseumi, kui ilus, siis paadiga sõitma. Ärkasin selle peale, et päike paistis silma, nii et otsustatud: uurisin River Busi aegu ning asusin Westminsteri kai poole teele. Seekord metrooga, sest miks ma üldse Oyster cardi kaasa võtnud olin, eksole. Kusjuures, kellel on viipemaksevõimalusega pangakaart, ei pea üldse Oysterit ostma, vaid saab rahus ka sellega väravates maksta. Minul pole, nii et mina käisin Oysteriga. Lisaks saab Oysteri/viipekaardiga ka River Busi peale, ei pea enne mingit piletit kusagilt ostma. Ma otsustasin ette võtta sama reisi, mis oma eelmisel Londoniskäigul: sõita Greenwichi. Sõidul sinna näeb lihtsalt kõige rohkem ja saab ka Tower Bridge'ist kõige paremaid pilte. Lisaks on võimalus minna Greenwichis maha, külastada üht ägedat turgu, ronida meridiaani juurde ja nautida vaadet – ning siis tagasi sõita. Edasi-tagasi pilet maksis mu mäletamist mööda 17 naela. Greenwich on üks mu lemmikkohtadest Londonis, sest seal on nii mõnusalt avar ja roheline ning meridiaani juurest avaneb imeilus vaade Canary Wharfile. Lisaks on seal ka üks lahe pruulikoda ja üleüldse mõnusalt hipsterlik atmosfäär. Seekord ma aga Greenwichis eriti kaua ei olnud, sest ilm oli ikkagi veidi liiga külm selleks, et vabas õhus pikalt viibida. Sõitsin hoopis linna tagasi, käisin ühes Poola söögikohas lõunal ning leidsin, et nüüd on lõppude lõpuks aeg minna Notting Hilli. Eelmisel korral sain seda üsna põgusalt külastada, nii et nüüd tahtsin selle vea parandada. Mis mind sinna peibutas – ikka need kuulsad värvilised majad. Mu Londonis elav tuttav rääkis aga, et osad elanikud on oma majadele pannud silte, et ärge ronige treppidele ja ärge pildistage. Arusaadav, ega minagi tahaks, et mu maja trepil kogu aeg fotosessioonid käiks. Need sildid aga tõsiseid instagrammereid ei heidutanud, sest ikka möödusin ma vähemalt kolmest pildistamisest – ja ma olin seal õhtul, mil kõik oli juba pime. Ma ei taha teada, mis seal veel valges toimub. Lisaks rääkis mu tuttav, et selle raamatupoe juures, kus "Notting Hilli" filmis Hugh Grant töötas, oli suuremat sorti kogunemine ja pildistamine olnud. Ma jätsin targu mainimata, et kui ma oleksin sinna sattunud, oleksin ka kindlasti pildistanud ja õhanud, aga kahjuks ei sattunud. Lisaks jäi minu poolt külastamata ka Black Books, aga eks kunagi jõuab. Igatahes: Notting Hill oli õhtupimeduses hästi kaunis. Pärast pikka jalutuskäiku istusin ühte baari/kogukonnakeskusesse, mis oli kunagi olnud kirik – väga lahe koht. Suht inimtühi ka. Samas sai seal ülihästi (ja odavalt) süüa ning ka mõnusat muusikat kuulata. Üsna ebaharilik ja Notting Hilli mittesobiv koht, aga mulle meeldis. Küll aga ei saanud ma seal väga kaua olla, sest kell oli juba palju ja järgmisel hommikul pidin juba kell kaks üles ärkama, et lennujaama minna. Täiesti ebainimlik kellaaeg, ma tean. Nii jalutasingi Notting Hillist oma ööbimiskohta, võtsin veel viimast Londoni tänavavaadetest ja koostasin nimekirja kohtadest, kuhu ma järgmisel Londonireisil minna tahaksin. Vähemalt pooled jäid veel külastamata.
Lennureis tagasi oli sündmustevaene ja ma veetsin selle põhiliselt magada üritades. Seega pole mul mõtet sellest ka pikemalt kirjutada.
Varsti peaksin arvutisse laadima ka reisipildid, nii et järgmisena siis pildipostitus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar