26 märts 2020

Ülevaade

Kodukontoris töötamise positiivne külg: ei pea juukseid kammima ega kokkusobivaid riideid selga otsima. Paar päeva olen hommikumantlis töötanud, aga siis leidsin, et see pole kombekas – panin hoopis dressid selga. Dresside selgaajamisel on teine eesmärk ka: kuna ma enda arvates hakkan kodus tohutult trenni tegema, ostsin ma endale batuudi ja panin selle oma töölaua ja külmkapi vahele. Kui mul on dressid seljas ja batuut põhimõtteliselt käeulatuses, pole mul ühtegi vabandust viilimiseks. Ja kui ma hakkan inertsist külmkapi juurde minema, jääb batuut mulle etteheitvalt teele ning ma pean söömise asemel hoopis hüppama. Nii see suvevorm tuleb! Iseasi, kas seda suvel ka kusagil demonstreerida on.

Kodukontoris töötamise negatiivne külg: ma ei ole harjunud kodus istuma. Mul on küll üsna tubased huvialad, nagu raamatute lugemine ja magamine, aga ikkagi kisub mind välja ning ma pean ennast kümne küünega toolil kinni hoidma, et mitte jalutama minna. Ma olen harjunud ikkagi kohvikutes ja kinos käima, sõpradega kokku saama ja üleüldse kõiki neid asju tegema, mida praegu teha ei saa. Ma mäletan, kui Ernstiga pärast ta sündi kodus olin ja hullusin – praegu on sarnane tunne. Sellepärast ma saan aru neist inimestest, kes nüüd tervisesporti harrastavad ja mere ääres jalutavad – võib-olla tunnevad nad end samamoodi, aga pole sama tugeva enesekontrolliga nagu mina? Eks mind distsiplineerib ka see, et mul on liiga eredad mälestused mu viimasest külmetushaigusest? viirusest? – igatahes see oli nii hull, et ma ei saanud eriti hästi hingata. See oli küll aastaid tagasi, aga ikka on meeles ja uuesti läbi elada ei tahaks, kui valida saab. 

Mõistuse juures aitab mul püsida – nagu ikka – Ernst. Temast oli abi pärast Bella surma ja on ka nüüd. Esiteks on temaga nii palju tegemist, et lihtsalt ei jõua Eesti majandustulevikule mõelda, teiseks ma vahel vihastan ennast herneks tema peale või naeran ribadeks mõne tema vaimukuse peale. Või siis vastan ta küsimustele, mis muutuvad aina eksistentsiaalsemaks. Eile küsis ta mult näiteks, miks nahkhiired olemas on. Üleeile aga, kas kaladel ja lindudel on ka jämesool. Jumal tänatud, et mul doktorikraadiga bioloogist õde on, kellele ma need küsimused edasi suunata saan, muidu oleksin ma päris jännis. Nii et näete, varuge endale karantiiniajaks koju üks viieaastane ning kohe pole enam mingit probleemi, kuidas aega sisustada. Ka ei hakka igapäevased uudised masendust tekitama, sest nende lugemiseks pole lihtsalt aega.

Vahepeal pidasime ka Ernsti sünnipäeva. Plaanid olid suurejoonelised, aga nagu igal aastal, kukkusid need suure kolinaga läbi. Ilmselt pole meile mängutoasünnipäevad lihtsalt ette nähtud. Ernst reageeris sünnipäevapeo ärajäämisele üsna rahulikult ja oli rõõmus ka selle üle, et sai terve päeva kodus olla ja minuga mängida. Kingitusi sai ta ka, aga hetkel on tal neist suht suva – ta on nimelt seda tüüpi, et kui ta mõne uue asja saab, siis ta laseb sellel paar kuud või aasta niisama seista ning hakkab siis alles sellega mängima. Varem olen ma päris ahastuses olnud, et mis mõttes, ma ostan siin asju ja tema ei mängigi? Aga nüüd ma tean, et tuleb anda aega atra seada – las inimene esmalt harjub. 

Kodus olemise positiivne külg: raha ei kulu nii palju. Ma olen lugenud, et paljudel on alanud tüüpiline kriisiaegne varudekogumine – mitte ainult söögi, vaid ka muu – aga mina olen pigem proovinud madalat profiili hoida. Batuut ongi olnud siiani suurim väljaminek ja see on ennast siiani ka õigustanud. Suur summa raha jäi ka seetõttu järele, et ma Ernsti sünnipäeva pidada ei saanud. Väljas söömised, kinod, teatrid ... ei. Samuti olen ma üks neist hoolitsemata naistest, kes ennast kodus ei meigi, nii et ka see kulu jääb olemata. 

Kodus olemise negatiivne külg: mingid toiduvarud võiks ju olemas olla, aga ma lihtsalt ei oska midagi osta. Vaatasin just pool tundi nõutult Barbora lehte ega suutnud välja mõelda, mida tellida, et sellest jaguks. Kogu karantiiniaja tatart närida ei taha, samas kui ma hunniku värskeid asju tellin, lähevad need ju halvaks. Rääkimata sellest siis, et ma üldse, üldse ei viitsi süüa teha iga päev mitu tundi. Mul pole selleks aegagi! Teine probleem on seotud sellega, et ma tahaks, et Ernstil oleks ka sel ajal, kui mina töötan, midagi teha, aga ma ei oska talle eriti tegevusi välja mõelda. Ta küll on üsna fantaasiarikas, kui asi puudutab mängude väljamõtlemist, aga isegi tema ei suuda kaheksa tundi omaette mängida. Nii olengi siin töö kõrvalt teinud talle etteütluseid, sõnamänge ja muud, aga ma nüüd mõtlesin, et võiks mingid õppematerjalid osta. Mitte palju, aga natukene. Aga kust? Peaksin natuke uurima, aga noh, aega mul just liiga palju selleks pole.

Lõpetan tavapäraste lugemissoovitustega: Erich Maria Remarque'i "Must obelisk" sobib praegusesse aega, nagu rusikas silmaauku. Teine soovitus on vähe düstoopilisem, aga samuti ääretult sobiv ja annab ideid, kuidas igavust peletada: Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat." Ma olen toda juba soovitanud ka, aga ega küll küllale liiga tee. 

5 kommentaari:

notsu ütles ...

oot, aga jalutamas te ikka ju käite?

Madli ütles ...

Veidi jah, aga tööpäeva keskel ei saa ja õhtuti on kõik Kesklinna jalutamiskohad rahvast täis. Ka täna. Nüüd sõidame pigem autoga linnast eemale mõnesse ebahuvitavasse kohta ja hingame seal värsket õhku.

notsu ütles ...

See paneb mind mõtlema, et küll mul on elukohaga vedanud. Siin saab igal pool jalutada ja inimesi näeb selle käigus väga vähe.

tari ütles ...

Väike ääremärkus - dressid pole samuti kombekas. Kombekas viitab kas kombinesoonile või kombineele. Sõltuvalt rikutuse astmest.

Madli ütles ...

Kombinee kõlab paremini.