Üks vana postitus

Kuna karantiiniajal midagi lõbusat ei toimu ja kaua ma ikka oma kodusistumisest kirjutan, otsustasin jagada hoopis postitust, mille kirjutasin 7 aastat tagasi aprillis. Noorematele olgu mainitud, et toona polnud nutitelefonid nii levinud kui praegu ja mina kui vanamoodne ja muutustega aeglaselt harjuv inimene ei omanud säärast tehnoloogilist imeriista. Küll aga oli mul suur pidutsemistahe ja jõud olla ärkvel varajaste hommikutundideni. Praeguseks on asjad täpselt vastupidi. Aga postitus ise on siin:

Olukord elust enesest nagu ikka.
Asukoht: Kuku klubi. Aeg: laupäeva varahommik, u kell 3.
Seisame Kaisaga keset Kukut ning arutame, kas minna kõikuma täistuubitud tantsuplatsile või seada sammud hoopis baarileti poole. Istekohti ei kuma kusagilt, nii et kõige meeldivam plaan - istumine ja jutustamine - on juba eos elimineeritud. Meie juurde astub taas üks meeldivalt vintis kutt, kes oli enne üritanud meie retrostiilis (tema enda sõnad) külgelöömiskatset teha ehk siis pakkuda, et teeb joogid välja. Seekord lähenes ta meile sama ettepanekuga, aga baarileti ees kulgev järjekord muutis ta veidi kõhklevamaks kui enne. Tema õnneks me keeldusime pakutavast joogipoolisest. Kergendatult jäi ta meie juurde seisma ning peas keerles juba uus plaan: saada telefoninumber. Enne oli ta rääkinud meile, kuidas ta oma naisega juba kaheksa aastat koos on olnud ja et ta on ikka väga korralik ega sebi võõraid naisi. Lihtsalt meie oleme nii ilusad ja toredad jne. Numbriküsimise hetkeks oli naise eksistents unustatud ning kui ma selle kohta küsisin, teatas ta mulle, et talle ei meeldi litutavad naised. Arusaamatuks jäi aga tõsiasi, miks ta baaridest minikleitides tšikke sel juhul sebimas käib. Kuigi numbri andmine mul plaanis polnud, leidsin, et miks mitte veidi kiusata ning küsisin hoopis, kas ta mu nime mäletab. Enne olin selle nimelt öelnud ja saanud tavapärase vastuse, kui harukordne (!!!) see on. Otse loomulikult ei suutnud ta seda meenutada ja pakkus kõiksuguseid muid huvitavaid variante. Kui olin talle selgeks teinud, et mu nimi pole Merle ja ütlesin ka uuesti oma tegeliku nime, siis leidis tolleks hetkeks juba väga rõõmus kutt, et nüüd on loomulik jätk see, et ta saab mu numbri. Ootusärevalt võttis ta välja oma nutitelefoni ja .... Aaaaga kas ma mainisin, et ta oli meeldivalt vintis? Ja teadupoolest vintis inimestel ei püsi asjad väga kindlalt käes, eriti Kuku klubis. Nii ka seekord, sõrmed vedasid alt ning telefon maandus põrandal. Oleks olnud tegemist tavalise telefoniga, poleks midagi hullu olnud, aga et see oli nutitelefon, siis läks selle ekraan katki ning samamoodi jäi katki ka numbriküsimine. Kui ikka telefon ei tööta, siis numbrit ei saa. Nii et sellest moraal: nutitelefon võib sebimisel karuteene teha.

Karantiinipäevik vol 193890120487

Vaikselt hakkab tüdimus tekkima. Mitte selline pean-saama-kohvikusse-muidu-suren-tüdimus, vaid pigem et noh, oli naljakas ilkuda nende inimeste üle, kes vajasid koduse aja sisustamisel abi, aga nüüd võiks läbi saada. Finito, eks? Ma isegi ei taha kohvikuid, pidusid ja poode, vaid lihtsalt teadmist, et ma saan seda kõike teha. Nii et olgu: korraks oli äge ja eriline, aga aitab ka. Ükski nali pole naljakas, kui seda lõputult kedrata.

Ma loen iga päev ka uudiseid ja see pilt, mis sealt vastu vaatab, on pehmelt öeldes hirmutav. Mulle on sadu kordi öeldud, et oo, sul ju veab, sa töötab e-kaubanduses, seal on kindlasti head ajad praegu. See esimene e-kaubanduse buum, mil kõik olid kodus ja avastasid, mida kõike neil vaja on, kestis umbes nädala. Pärast seda muutusid inimesed ettevaatlikuks. Ei ole nii, et tarbimishulk jäi samaks ja liikus lihtsalt internetti. Kõik on ju omavahel seotud. Rääkimata siis sellest, et päris kriis pole üldse veel käes. Oeh. Ma tegelikult ei taha üldse majandusest ja muust säärasest rääkida, sest mul puudub vajalik pädevus selleks, aga siiski. Muretsema paneb see siiski.

Tegelikult peaksin ma oma praegust kerget raskemeelsust millegi loomiseks kasutama. Kui ma vaid oskaksin! Vaatasin Marju Lepajõe dokki ning seal ütles Marju Lepajõe, et kerge masendus on kõige parem loomeseisund. Rõõmsad ja õnnelikud inimesed on üsna mõttetud ja sisutühjad, vähemalt loomingulises mõttes, täiesti võimetud midagi head looma. Kui on aga kerge masendus, kerge pinge, siis tuleb ka looming paremini välja. Mis on ka loogiline, kui järele mõtlema hakata. Kui ma oma lemmikkirjanike loomingut vaatan, siis on ilmselge, et need pole loodud rõõmsalt kusagil lilleaasal tantsides. Võimalik, et sellepärast eelistan ma ka suhelda kergelt kurvameelsete inimestega (aga mitte kibestunutega), sest rõõmsalt trillerdavatega pole mul millestki rääkida. Või no neil pole millestki rääkida. Ja see ei tähenda, et ma praegu masenduses oleksin, oh ei! Lihtsalt selline tavapärane Weltschmerz kipub närima.

Igapäevaelus muudatusi pole. Laupäeval tegime suvilas esimese grilli ja kutsusime ka Epu kaasa. Naljakas mõelda, et selline lihtne asi tundub praegusel ajal patustamisena. Mõelda vaid, keegi tuli külla! Epu küllakutsumine on muidugi kõige turvalisem tegevus üldse, sest enne, kui Epp üldse kedagi enda lähedale laseb, pihustab ta ennast ja teisi mitme erineva desinfitseerijaga üle. Nii me siis istusimegi aias, maskid ees, ja haisesime nagu viimased parmud odeka järele. Vähemalt olime desinfitseeritud! Ja noh, tore on rääkida täiskasvanud inimestega ka. 

Ja ma olen viimastel päevadel aina enam ja enam mõelnud ilusalongikülastusele. MA TEAN, et see on viimane surmapatt, aga samas jube raske on peeglist mööda minna ja seda kohutavat olendit sealt silmata. Praegu olen suutnud ennast küll tagasi hoida, aga kaua veel? Mu juuksed hakkavad varsti peas karjuma, kui ma neid kohe inimväärseks ei muuda. Ja noh, iseennast ka. Mul puudub endiselt igasugune motivatsioon hommikul normaalseid riideid selga panna või üleüldse riideid selga panna. Või motivatsioon normaalselt süüa. Ja – ma ei usu, et ma seda praegu ütlen – ma igatsen oma pikki jalutuskäike lennujaamast Mõigusse tööle. Ma tean, et ma kiunusin iga päev, kui nõme on mudas sumbata, aga tegelikult oli hästi tore lihtsalt kõndida, muusikat kuulata ja tööpäeva sisse elada. Praegu jääb mul see sisseelamisfaas vahelt ära, sest no kuidagi ei saa ma pool tundi igal hommikul rahus oma mõtteid mõelda ja niisama olla. Või noh, saaks, kui ma teeks pooletunnise jalutuskäigu siin maja ümber, aga  taas, motivatsioon puudub. Selline sihitu jõlkumine mulle ei istu.

Sellega tänane mõttevool lõppeb. Hea on oma karantiinimõtteid blogisse välja elama tulla. Kuhu siis veel?

Karantiinipäevik 4 ehk ei midagi uut

Kui Tallinna tänavatel ringi käia, siis ei märka küll, et võrreldes karantiinieelse ajaga midagi muutunud oleks. Olgu, jalutajaid on tõesti vähem, aga näiteks autosid sõidab ikka päris palju ja eile õnnestus isegi ummikus istuda. Maailm pole seisma jäänud. Ja näiteks mu ema käib tööl, sest raadiosaateid ju kodukontoris ei tee. Mu ülikoolis töötav õde käib samuti tööl, sest ka teadust on suhteliselt võimatu kodudiivanilt teha. Et jah, ma ikka mõtlen, kui ma neid #stayathome ja #püsikodus väljakutseid loen, et ikka päris välja lülitada maailma ka ei saa.

Mina olen muidugi kodus, sest mu töö võimaldab seda. Ausalt öeldes olen mõelnud, et tegelikult oleks päris mõnus ka pärast karantiiniaega vahel kodukontorit harrastada. Eriti siis, kui ilm on selline nagu täna ehk ühek hetkel sirab päike ja järgmisel tuiskab lund. Või kui on pime ja ärgata üldse ei taha. Samas jah, kes teab, mis meist üldse pärast eriolukorda saab. Vahepeal oli meil ka koosolek, kus meid kõiki rahustati ja öeldi, et meil ei lähegi kõige hullemini, aga samas oleme me ikka kõik eriolukorra lõpu ootuses. Ma ei ole üldse seda meelt, et majanduse nimel peaks tervise ohvriks tooma, aga samas see ei tähenda, et ma ei ootaks, millal kõik läbi saab. Sellega olen ma juba leppinud, et maailm ei ole enam kindlasti endine ja et kunagi saan ma oma lastelastele pilte näidata oma kunagistest reisidest ja heietada lugusid ajast, kui sai veel välismaal käia. Või kui kontsertidel võis käia üle 50 inimese. Kui baarid olid nii puupüsti rahvast täis, et hingata ei saanud. Kui maskikandjatele vaadati kui idiootidele. Oh, olid alles ajad.

Mingeid suuri muutusi minu tavapärases karantiinirutiinis – ülla, ülla – pole vahepeal olnud. Ma proovin ikka mõistust selgena hoida (mis on väga raske) ja selle juures aktsepteerida, et kõigil see ei õnnestu. Näiteks mu alumisel naabril. Ühel öösel, kell võis olla nii poole kolme paiku, kuulsin ukse tagant kõva prõmmimist. Selgus, et alumine naaber oli kuulnud, kuidas meie juures käib hirmus müra ja lõhkumine ning ta oli veendunud, et meil on uks maha murtud. Selle asemel aga, et näiteks ise vaatama tulla, saatis ta turvafirma. Turvamehed, kes olid ilmselgelt lootnud, et saavad pidutsevaid alakaid ohjeldada, pidid piinlikkusega vaatama hoopis väga unist ja segaduses mind. Dafuck? Õnneks jäid nad uskuma, et ma pole mitte ülihea näitleja, kes hetk enne nende tulekut oli laamendanud, vaid et ma tõesti magasin. See kõik ei takistanud aga alumist naabrit ka järgmisel öösel helistamast ja küsimast, kas meie lärmame. Ei pea vist mainima, et ka siis magasin ma nagu nott ega olnud sellise tülitamise üle üldse rõõmus. Oeh. Õnneks on ta nüüdseks maha rahunenud (või vaimuhaiglasse viidud), nii et enam ta oma luulusid meie peal välja ei ela. Ma saan aru, et karantiiniaeg on tõeline väljakutse, aga siiski.

Trennist nii palju, et kuna niisama hüppamine on igav ja tüütu, olen ma lisaks oma batuudiprogrammile hakanud ka kõhutantsu tegema. St meelde tuletama. Nii koosnebki mu igapäevane trennirutiin (hah, see kõlab, nagu ma teeks ohjeldamatult trenni .... ei) väikesest batuudiringist, natukesest hantlitega möllamisest, plankimisest, joogaharjutustest ja kõhutantsust. Vahepeale siis võimaluse korral ka jalutuskäigud õues (jah, ma loen neid trenniks). Mõnus! Ma küll ei loodagi, et ma suveks ideaalses vormis oleksin, aga noh, kuna bikiinides promeneerimine jääb niikuinii ilmselt ära, siis vahet pole ka. Peaasi, et natuke liigutada saab.

Nii palju siis praeguseks. Pildimaterjali mul pole, sest mida ma siin ikka pildistan. Telefon on mul täis pilte õppivast Ernstist, õigemini neist hetkedest, mil ma olen ta suutnud kinni püüda ja laua taha suruda. Või siis on mul pilte oma väljakasvanud juustest, mis tahaksid hädasti juuksurit.

Karantiinipäevik 3

Mitmes nädal praegu lõppes? 

Karantiinis elamine toob kaasa ajataju muutumise. Kuna mul on ikkagi kellast kellani kontoritöö, siis mingi rütm on mul veel säilinud, aga kõik tegevused on kuidagi ühte sulanud. Paar päeva tagasi avastasin õhtul kell seitse, et ups, ma polegi veel töölaua tagant tõusnud. Hommikul ärkan ma veerand tundi enne tööpäeva ja astun hommikumantlis töölaua taha. Jah, ikka veel. Mõnel päeval ma veel suudan oma karantiinidressi selga tõmmata, teistel tundub see liigne pingutus, sest miks? Ma olen ju kodus kogu aeg niikuinii! Sellisest mukkimisest, nagu juuste kammimine ei hakka ma parem rääkimagi – ammu unustatud. Aeg justkui seisaks paigal, kuid samas jookseks ülikiiresti: mu meelest kuulutati eriolukord välja alles eile. See on see, kui pole mingeid pidepunkte.

Täna küsisin Ernstilt, kas talle meeldib kodus olla. Meeldib. Seda on tema käitumisest näha ka: ta tõesti naudib, et saab kodus olla, ei pea kuhugi kiirustama, ei pea aja peale riideid vahetama, valel ajal üles ärkama jne jne. Ma ei saa nüüd öelda, et ma temaga päevad läbi tegeleksin ja koduõpet harrastaksin, aga näha on ka, et see vähene, mida ma teen (prindin värvipilte ja töölehti, harjutan tähtede kokkuveerimist, kirjutamist, natuke arvutamist) sujub tal palju kiiremini kui lasteaias. Kui ma alguses põdesin, et oh Gott, ma ei oska ju teda õpetada ega taha üldse meisterdada, siis praeguseks olen ma natuke maha rahunenud ja mõelnud, et las inimene puhkab. Puhanud inimene on tervem ja targem. Pealegi: mina näiteks ei käinud üldse lasteaias ning keegi ei õpetanud mind ka kodus, aga ometi olen täitsa tipp-topp. Nii et jah, kui midagi head selle karantiini juures on, siis see, et Ernst on tõeliselt õnnelik, et saab kodus olla.

Aga minule ei meeldi. Ma pole kunagi suutnud paigal istuda ja kodus kügeleda, nii et tegelikult on mul praegu päris raske. Isegi, kui ma korrutan endale, et ole õnnelik, et sul on töö, ole õnnelik, et sul on kodu, kus olla, ole õnnelik, et sul on kõigest üks laps, kellega sa ei pea kodus kooliprogrammi läbima (vot selle üle olen ma üliõnnelik, sest ma lihtsalt ei suudaks õpetada – ma ei valinud teadlikult ülikoolis õpetajakoolitust) – ikkagi on raske. Ja siis ma tunnen süümekaid, sest kammoon, inimesed haigestuvad, surevad, kaotavad töid, aga mina vingun. Tegelikult ma ei vingu ka, lihtsalt vajun tardumusse ja ootan deus ex machina't. Kui alguses on kodus olemine päris mõnus, sest ei pidanud nii vara ärkama ega kella peale kuhugi minema, siis nüüd annab mu vaimule ikka päris kõvasti tunda see, et ei saa välja.

Praeguseks, mil kolmas karantiininädal on lõppemas, oleme me lõpuks mõelnud kodus välja süsteemi, mis meid mõistuse juures hoiab. Esimene nädal oli päris raske, sest me olime kõik kodus, aga pidime ju ikkagi tööd tegema. Ernst käis mind segamas,  mängima kutsumas, siis olid mul süümekad, et ma ei saanud temaga mängida, närvid tõusid püsti, sest ma ei saanud korralikult tööle keskenduda jne jne – ühesõnaga, ma olin korralik närvipundar. Siis aga võtsime ennast kokku ja otsustasime, et mina töötan kodus, mu elukaaslane suvilas ning Ernst on ülepäeviti samuti suvilas. Nii saan ma Ernstivabadel päevadel paremini tööle keskenduda. Ernstil on ka lahedam, sest suvilas saab ta õues möllata ja multikaid vaadata – mina ju teadupoolest seda viimast ei luba. Vaheldus seegi. Lisaks sättisin ma ka oma kodukontori mugavamaks, tõin siia mugava tooli ja keerasin arvuti teistpidi. Palju parem on olla. 

Lõppu aga mõned karantiinipildid. Peamiselt Ernstist, sest mida mul siin veel pildistada.

Sünnipäevahommik karantiinis

Hoogne õppetöö. Ernst teatas pahaselt, et tal pole mingeid punktiire vaja, ta oskab isegi kirjutada.

Minu treeningsaal. Kusjuures, nii üllatav, kui see ka pole, ma tõesti kasutan seda!

Ernst otsustas, et kõige õigem karantiiniaja lugemisvara on "Aeg antud elada, aeg antud surra".

Uuendatud kodukontorinurk. Avastasin, et Ernst käib mulle palju vähem närvidele, kui ta saab minu kõrval õppida ehk enda keeles "töötada". 

Midagi muud ei olnud ta nõus sel päeval värvima.