03 aprill 2020

Karantiinipäevik 3

Mitmes nädal praegu lõppes? 

Karantiinis elamine toob kaasa ajataju muutumise. Kuna mul on ikkagi kellast kellani kontoritöö, siis mingi rütm on mul veel säilinud, aga kõik tegevused on kuidagi ühte sulanud. Paar päeva tagasi avastasin õhtul kell seitse, et ups, ma polegi veel töölaua tagant tõusnud. Hommikul ärkan ma veerand tundi enne tööpäeva ja astun hommikumantlis töölaua taha. Jah, ikka veel. Mõnel päeval ma veel suudan oma karantiinidressi selga tõmmata, teistel tundub see liigne pingutus, sest miks? Ma olen ju kodus kogu aeg niikuinii! Sellisest mukkimisest, nagu juuste kammimine ei hakka ma parem rääkimagi – ammu unustatud. Aeg justkui seisaks paigal, kuid samas jookseks ülikiiresti: mu meelest kuulutati eriolukord välja alles eile. See on see, kui pole mingeid pidepunkte.

Täna küsisin Ernstilt, kas talle meeldib kodus olla. Meeldib. Seda on tema käitumisest näha ka: ta tõesti naudib, et saab kodus olla, ei pea kuhugi kiirustama, ei pea aja peale riideid vahetama, valel ajal üles ärkama jne jne. Ma ei saa nüüd öelda, et ma temaga päevad läbi tegeleksin ja koduõpet harrastaksin, aga näha on ka, et see vähene, mida ma teen (prindin värvipilte ja töölehti, harjutan tähtede kokkuveerimist, kirjutamist, natuke arvutamist) sujub tal palju kiiremini kui lasteaias. Kui ma alguses põdesin, et oh Gott, ma ei oska ju teda õpetada ega taha üldse meisterdada, siis praeguseks olen ma natuke maha rahunenud ja mõelnud, et las inimene puhkab. Puhanud inimene on tervem ja targem. Pealegi: mina näiteks ei käinud üldse lasteaias ning keegi ei õpetanud mind ka kodus, aga ometi olen täitsa tipp-topp. Nii et jah, kui midagi head selle karantiini juures on, siis see, et Ernst on tõeliselt õnnelik, et saab kodus olla.

Aga minule ei meeldi. Ma pole kunagi suutnud paigal istuda ja kodus kügeleda, nii et tegelikult on mul praegu päris raske. Isegi, kui ma korrutan endale, et ole õnnelik, et sul on töö, ole õnnelik, et sul on kodu, kus olla, ole õnnelik, et sul on kõigest üks laps, kellega sa ei pea kodus kooliprogrammi läbima (vot selle üle olen ma üliõnnelik, sest ma lihtsalt ei suudaks õpetada – ma ei valinud teadlikult ülikoolis õpetajakoolitust) – ikkagi on raske. Ja siis ma tunnen süümekaid, sest kammoon, inimesed haigestuvad, surevad, kaotavad töid, aga mina vingun. Tegelikult ma ei vingu ka, lihtsalt vajun tardumusse ja ootan deus ex machina't. Kui alguses on kodus olemine päris mõnus, sest ei pidanud nii vara ärkama ega kella peale kuhugi minema, siis nüüd annab mu vaimule ikka päris kõvasti tunda see, et ei saa välja.

Praeguseks, mil kolmas karantiininädal on lõppemas, oleme me lõpuks mõelnud kodus välja süsteemi, mis meid mõistuse juures hoiab. Esimene nädal oli päris raske, sest me olime kõik kodus, aga pidime ju ikkagi tööd tegema. Ernst käis mind segamas,  mängima kutsumas, siis olid mul süümekad, et ma ei saanud temaga mängida, närvid tõusid püsti, sest ma ei saanud korralikult tööle keskenduda jne jne – ühesõnaga, ma olin korralik närvipundar. Siis aga võtsime ennast kokku ja otsustasime, et mina töötan kodus, mu elukaaslane suvilas ning Ernst on ülepäeviti samuti suvilas. Nii saan ma Ernstivabadel päevadel paremini tööle keskenduda. Ernstil on ka lahedam, sest suvilas saab ta õues möllata ja multikaid vaadata – mina ju teadupoolest seda viimast ei luba. Vaheldus seegi. Lisaks sättisin ma ka oma kodukontori mugavamaks, tõin siia mugava tooli ja keerasin arvuti teistpidi. Palju parem on olla. 


Lõppu aga mõned karantiinipildid. Peamiselt Ernstist, sest mida mul siin veel pildistada.

Sünnipäevahommik karantiinis

Hoogne õppetöö. Ernst teatas pahaselt, et tal pole mingeid punktiire vaja, ta oskab isegi kirjutada.

Minu treeningsaal. Kusjuures, nii üllatav, kui see ka pole, ma tõesti kasutan seda!

Ernst otsustas, et kõige õigem karantiiniaja lugemisvara on "Aeg antud elada, aeg antud surra".

Uuendatud kodukontorinurk. Avastasin, et Ernst käib mulle palju vähem närvidele, kui ta saab minu kõrval õppida ehk enda keeles "töötada". 

Midagi muud ei olnud ta nõus sel päeval värvima.

1 kommentaar:

Helina T ütles ...

Hehe, ma ka ei käinud lasteaias, aga algkoolis olid kõik aastad kiituskirjad.