17 aprill 2020

Karantiinipäevik 4 ehk ei midagi uut

Kui Tallinna tänavatel ringi käia, siis ei märka küll, et võrreldes karantiinieelse ajaga midagi muutunud oleks. Olgu, jalutajaid on tõesti vähem, aga näiteks autosid sõidab ikka päris palju ja eile õnnestus isegi ummikus istuda. Maailm pole seisma jäänud. Ja näiteks mu ema käib tööl, sest raadiosaateid ju kodukontoris ei tee. Mu ülikoolis töötav õde käib samuti tööl, sest ka teadust on suhteliselt võimatu kodudiivanilt teha. Et jah, ma ikka mõtlen, kui ma neid #stayathome ja #püsikodus väljakutseid loen, et ikka päris välja lülitada maailma ka ei saa.


Mina olen muidugi kodus, sest mu töö võimaldab seda. Ausalt öeldes olen mõelnud, et tegelikult oleks päris mõnus ka pärast karantiiniaega vahel kodukontorit harrastada. Eriti siis, kui ilm on selline nagu täna ehk ühek hetkel sirab päike ja järgmisel tuiskab lund. Või kui on pime ja ärgata üldse ei taha. Samas jah, kes teab, mis meist üldse pärast eriolukorda saab. Vahepeal oli meil ka koosolek, kus meid kõiki rahustati ja öeldi, et meil ei lähegi kõige hullemini, aga samas oleme me ikka kõik eriolukorra lõpu ootuses. Ma ei ole üldse seda meelt, et majanduse nimel peaks tervise ohvriks tooma, aga samas see ei tähenda, et ma ei ootaks, millal kõik läbi saab. Sellega olen ma juba leppinud, et maailm ei ole enam kindlasti endine ja et kunagi saan ma oma lastelastele pilte näidata oma kunagistest reisidest ja heietada lugusid ajast, kui sai veel välismaal käia. Või kui kontsertidel võis käia üle 50 inimese. Kui baarid olid nii puupüsti rahvast täis, et hingata ei saanud. Kui maskikandjatele vaadati kui idiootidele. Oh, olid alles ajad.


Mingeid suuri muutusi minu tavapärases karantiinirutiinis – ülla, ülla – pole vahepeal olnud. Ma proovin ikka mõistust selgena hoida (mis on väga raske) ja selle juures aktsepteerida, et kõigil see ei õnnestu. Näiteks mu alumisel naabril. Ühel öösel, kell võis olla nii poole kolme paiku, kuulsin ukse tagant kõva prõmmimist. Selgus, et alumine naaber oli kuulnud, kuidas meie juures käib hirmus müra ja lõhkumine ning ta oli veendunud, et meil on uks maha murtud. Selle asemel aga, et näiteks ise vaatama tulla, saatis ta turvafirma. Turvamehed, kes olid ilmselgelt lootnud, et saavad pidutsevaid alakaid ohjeldada, pidid piinlikkusega vaatama hoopis väga unist ja segaduses mind. Dafuck? Õnneks jäid nad uskuma, et ma pole mitte ülihea näitleja, kes hetk enne nende tulekut oli laamendanud, vaid et ma tõesti magasin. See kõik ei takistanud aga alumist naabrit ka järgmisel öösel helistamast ja küsimast, kas meie lärmame. Ei pea vist mainima, et ka siis magasin ma nagu nott ega olnud sellise tülitamise üle üldse rõõmus. Oeh. Õnneks on ta nüüdseks maha rahunenud (või vaimuhaiglasse viidud), nii et enam ta oma luulusid meie peal välja ei ela. Ma saan aru, et karantiiniaeg on tõeline väljakutse, aga siiski.

Trennist nii palju, et kuna niisama hüppamine on igav ja tüütu, olen ma lisaks oma batuudiprogrammile hakanud ka kõhutantsu tegema. St meelde tuletama. Nii koosnebki mu igapäevane trennirutiin (hah, see kõlab, nagu ma teeks ohjeldamatult trenni .... ei) väikesest batuudiringist, natukesest hantlitega möllamisest, plankimisest, joogaharjutustest ja kõhutantsust. Vahepeale siis võimaluse korral ka jalutuskäigud õues (jah, ma loen neid trenniks). Mõnus! Ma küll ei loodagi, et ma suveks ideaalses vormis oleksin, aga noh, kuna bikiinides promeneerimine jääb niikuinii ilmselt ära, siis vahet pole ka. Peaasi, et natuke liigutada saab.

Nii palju siis praeguseks. Pildimaterjali mul pole, sest mida ma siin ikka pildistan. Telefon on mul täis pilte õppivast Ernstist, õigemini neist hetkedest, mil ma olen ta suutnud kinni püüda ja laua taha suruda. Või siis on mul pilte oma väljakasvanud juustest, mis tahaksid hädasti juuksurit.


2 kommentaari:

Amaalie ütles ...

Ega pärast Hispaania grippi polnud ka maailm endine. Oli palju lõbusam, laus mõirgavad kahekümnendad tulid. Saavad inimesed karantiinist välja ja voilà - hedonism elunormiks! Ma olen muidugi pessimistlik, aga vähemasti tuginen ajaloolisele paralleelile. (Mis mõnede mõtlejate arvates on ekslik lähenemine. Aga mingite mööndustega ma kipun sellega ikka opereerima.) Või ma siis olen hoopis optimist... kuidas võtta.

Anonüümne ütles ...

Oh, nii hea lugeda Amaalie kommentaari! Just motlesin, kui oudne on see "maailm ei ole enam endine..." - no ja mis siis! Aga elada tuleb ja taiega! Just suurte kataklusmide ajal ja jarel on tekkinud inimestel oskus elu hinnata, elada, pidutseda ja sellest roomu tunda. Olge terved ja elage nagu tana oleks viimane paev.