28 aprill 2020

Karantiinipäevik vol 193890120487

Vaikselt hakkab tüdimus tekkima. Mitte selline pean-saama-kohvikusse-muidu-suren-tüdimus, vaid pigem et noh, oli naljakas ilkuda nende inimeste üle, kes vajasid koduse aja sisustamisel abi, aga nüüd võiks läbi saada. Finito, eks? Ma isegi ei taha kohvikuid, pidusid ja poode, vaid lihtsalt teadmist, et ma saan seda kõike teha. Nii et olgu: korraks oli äge ja eriline, aga aitab ka. Ükski nali pole naljakas, kui seda lõputult kedrata.

Ma loen iga päev ka uudiseid ja see pilt, mis sealt vastu vaatab, on pehmelt öeldes hirmutav. Mulle on sadu kordi öeldud, et oo, sul ju veab, sa töötab e-kaubanduses, seal on kindlasti head ajad praegu. See esimene e-kaubanduse buum, mil kõik olid kodus ja avastasid, mida kõike neil vaja on, kestis umbes nädala. Pärast seda muutusid inimesed ettevaatlikuks. Ei ole nii, et tarbimishulk jäi samaks ja liikus lihtsalt internetti. Kõik on ju omavahel seotud. Rääkimata siis sellest, et päris kriis pole üldse veel käes. Oeh. Ma tegelikult ei taha üldse majandusest ja muust säärasest rääkida, sest mul puudub vajalik pädevus selleks, aga siiski. Muretsema paneb see siiski.

Tegelikult peaksin ma oma praegust kerget raskemeelsust millegi loomiseks kasutama. Kui ma vaid oskaksin! Vaatasin Marju Lepajõe dokki ning seal ütles Marju Lepajõe, et kerge masendus on kõige parem loomeseisund. Rõõmsad ja õnnelikud inimesed on üsna mõttetud ja sisutühjad, vähemalt loomingulises mõttes, täiesti võimetud midagi head looma. Kui on aga kerge masendus, kerge pinge, siis tuleb ka looming paremini välja. Mis on ka loogiline, kui järele mõtlema hakata. Kui ma oma lemmikkirjanike loomingut vaatan, siis on ilmselge, et need pole loodud rõõmsalt kusagil lilleaasal tantsides. Võimalik, et sellepärast eelistan ma ka suhelda kergelt kurvameelsete inimestega (aga mitte kibestunutega), sest rõõmsalt trillerdavatega pole mul millestki rääkida. Või no neil pole millestki rääkida. Ja see ei tähenda, et ma praegu masenduses oleksin, oh ei! Lihtsalt selline tavapärane Weltschmerz kipub närima.

Igapäevaelus muudatusi pole. Laupäeval tegime suvilas esimese grilli ja kutsusime ka Epu kaasa. Naljakas mõelda, et selline lihtne asi tundub praegusel ajal patustamisena. Mõelda vaid, keegi tuli külla! Epu küllakutsumine on muidugi kõige turvalisem tegevus üldse, sest enne, kui Epp üldse kedagi enda lähedale laseb, pihustab ta ennast ja teisi mitme erineva desinfitseerijaga üle. Nii me siis istusimegi aias, maskid ees, ja haisesime nagu viimased parmud odeka järele. Vähemalt olime desinfitseeritud! Ja noh, tore on rääkida täiskasvanud inimestega ka. 

Ja ma olen viimastel päevadel aina enam ja enam mõelnud ilusalongikülastusele. MA TEAN, et see on viimane surmapatt, aga samas jube raske on peeglist mööda minna ja seda kohutavat olendit sealt silmata. Praegu olen suutnud ennast küll tagasi hoida, aga kaua veel? Mu juuksed hakkavad varsti peas karjuma, kui ma neid kohe inimväärseks ei muuda. Ja noh, iseennast ka. Mul puudub endiselt igasugune motivatsioon hommikul normaalseid riideid selga panna või üleüldse riideid selga panna. Või motivatsioon normaalselt süüa. Ja – ma ei usu, et ma seda praegu ütlen – ma igatsen oma pikki jalutuskäike lennujaamast Mõigusse tööle. Ma tean, et ma kiunusin iga päev, kui nõme on mudas sumbata, aga tegelikult oli hästi tore lihtsalt kõndida, muusikat kuulata ja tööpäeva sisse elada. Praegu jääb mul see sisseelamisfaas vahelt ära, sest no kuidagi ei saa ma pool tundi igal hommikul rahus oma mõtteid mõelda ja niisama olla. Või noh, saaks, kui ma teeks pooletunnise jalutuskäigu siin maja ümber, aga  taas, motivatsioon puudub. Selline sihitu jõlkumine mulle ei istu.

Sellega tänane mõttevool lõppeb. Hea on oma karantiinimõtteid blogisse välja elama tulla. Kuhu siis veel?

Kommentaare ei ole: