29 aprill 2020

Üks vana postitus

Kuna karantiiniajal midagi lõbusat ei toimu ja kaua ma ikka oma kodusistumisest kirjutan, otsustasin jagada hoopis postitust, mille kirjutasin 7 aastat tagasi aprillis. Noorematele olgu mainitud, et toona polnud nutitelefonid nii levinud kui praegu ja mina kui vanamoodne ja muutustega aeglaselt harjuv inimene ei omanud säärast tehnoloogilist imeriista. Küll aga oli mul suur pidutsemistahe ja jõud olla ärkvel varajaste hommikutundideni. Praeguseks on asjad täpselt vastupidi. Aga postitus ise on siin:


Olukord elust enesest nagu ikka.
Asukoht: Kuku klubi. Aeg: laupäeva varahommik, u kell 3.
Seisame Kaisaga keset Kukut ning arutame, kas minna kõikuma täistuubitud tantsuplatsile või seada sammud hoopis baarileti poole. Istekohti ei kuma kusagilt, nii et kõige meeldivam plaan - istumine ja jutustamine - on juba eos elimineeritud. Meie juurde astub taas üks meeldivalt vintis kutt, kes oli enne üritanud meie retrostiilis (tema enda sõnad) külgelöömiskatset teha ehk siis pakkuda, et teeb joogid välja. Seekord lähenes ta meile sama ettepanekuga, aga baarileti ees kulgev järjekord muutis ta veidi kõhklevamaks kui enne. Tema õnneks me keeldusime pakutavast joogipoolisest. Kergendatult jäi ta meie juurde seisma ning peas keerles juba uus plaan: saada telefoninumber. Enne oli ta rääkinud meile, kuidas ta oma naisega juba kaheksa aastat koos on olnud ja et ta on ikka väga korralik ega sebi võõraid naisi. Lihtsalt meie oleme nii ilusad ja toredad jne. Numbriküsimise hetkeks oli naise eksistents unustatud ning kui ma selle kohta küsisin, teatas ta mulle, et talle ei meeldi litutavad naised. Arusaamatuks jäi aga tõsiasi, miks ta baaridest minikleitides tšikke sel juhul sebimas käib. Kuigi numbri andmine mul plaanis polnud, leidsin, et miks mitte veidi kiusata ning küsisin hoopis, kas ta mu nime mäletab. Enne olin selle nimelt öelnud ja saanud tavapärase vastuse, kui harukordne (!!!) see on. Otse loomulikult ei suutnud ta seda meenutada ja pakkus kõiksuguseid muid huvitavaid variante. Kui olin talle selgeks teinud, et mu nimi pole Merle ja ütlesin ka uuesti oma tegeliku nime, siis leidis tolleks hetkeks juba väga rõõmus kutt, et nüüd on loomulik jätk see, et ta saab mu numbri. Ootusärevalt võttis ta välja oma nutitelefoni ja .... Aaaaga kas ma mainisin, et ta oli meeldivalt vintis? Ja teadupoolest vintis inimestel ei püsi asjad väga kindlalt käes, eriti Kuku klubis. Nii ka seekord, sõrmed vedasid alt ning telefon maandus põrandal. Oleks olnud tegemist tavalise telefoniga, poleks midagi hullu olnud, aga et see oli nutitelefon, siis läks selle ekraan katki ning samamoodi jäi katki ka numbriküsimine. Kui ikka telefon ei tööta, siis numbrit ei saa. Nii et sellest moraal: nutitelefon võib sebimisel karuteene teha.

Kommentaare ei ole: