15 mai 2020

Ernstist

Kuidagi oli mul õnnestunud kogu karantiiniaeg üle elada ilma ühegi videokoosolekuta. Ma ei teagi, kuidas mul nii vedas, sest mulle tundus, et igal pool kuhu ma pilgu pöörasin, toimusid videokõned ja anti nõuandeid, kuidas targem ja ilusam paista. Ma hingasin juba kergendatult ... kuni kirjutati lasteaiast, et Ernsti arenguvestlus toimub seekord zoomis. Otsekohe oli mul kaks probleemi:

1. Ma pole kunagi zoomi kasutanud! Mida ma tegema pean? Kuidas see töötab? Äkki veedan ma need 40 minutit mittetöötava programmi peale karjudes?

2. Ma pole kunagi arenguvestlusel käinud (aasta ema, ma tean). Mida ma seal tegema pean? Kas ma pean ise midagi rääkima? Tõestama, et Ernst ikka oskab kirjutada ja joonistada? Aga ... ma olen kõik ta joonistused ja kirjutised ära visanud (aasta ema vol 2). Äkki nad hakkavad minuga kurjustama, et ma Ernsti üldse ei kasvata. Appi!

Esimene probleem lahenes lihtsalt, sest õnneks on zoom suhteliselt blondiinikindel keskkond ja mina tehnikalähedane inimene. Ja teine probleem ka, sest kuigi ma kartsin, et mulle hakatakse rääkima, kuidas Ernst ei taha tegevustes kaasa lüüa jne, siis tegelikult keskenduti pigem positiivsele. Et ta on väga abivalmis, vahel isegi liiga abivalmis, sest ta läheb kaitsma oma sõpru ka õpetajate eest. Et ta mõtleb välja väga loovaid ja huvitavaid mänge, loob ise mängureegleid ja kaasab neisse oma sõpru. Et ta on ise väga hinnatud sõber ja eeskuju noorematele, seda just oma väljamõeldud mängude pärast. Vahel ka liiga suur eeskuju, sest ta palub väiksematel teha asju, mida õpetajad just väga kõrgelt ei hinda. Ja et talle meeldib väga abistada õpetajaid. Mulle meeldis arenguvestluse juures just see kõige rohkem, et ei keskendutud akadeemilistele oskustele, nagu lugemine, arvutamine ja meisterdamine, vaid räägiti just rohkem rühma omavahelisest dünaamikast, sõprusest, tunnetest ja suhtlemisest. Ja eks Ernstil see emotsionaalne pool vajabki veidi toetust. Samas – kellel ei vajaks? Lisaks ta on selles suhtes ehtne sakslane, et Ordnung muss sein! Õpetaja rääkis ka, et kui talle seletada ära, et reeglid on sellised ja neid tuleb järgida, siis ta järgib neid ise väga hoolega ning vaatab, et ka teised lapsed järgiksid. See tekitabki vahel emotsionaalset ülekeemist, näiteks kui teised lapsed ei täida reegleid, nii tema loodud mängureegleid kui ka rühmareegleid. Ja kõigile peavad olema samad reeglid, ei ole nii, et üks võib rohkem kui teised. 

Samas on temas ka väike Tom Sawyeri alge – õpetaja naeris, et kui Ernst ise ei viitsinud mingit kunstivärki kleepida (ma ei heida seda talle ette, sest kes viitsiks), oli ta selle töö sujuvalt oma rühma tüdrukutele suunanud. Need olid jube õnnelikud olnud. Üldse olevat tal väike probleem eneseusuga, sest kui ta kardab, et ta midagi ei oska, sest ta pole seda enne teinud, eelistab ta parem abi küsida või veel parema meelega lasta kellelgi teisel ära teha. Seda tendentsi olen ma kodus ka märganud: ta eelistab olla töödejuhataja, selle asemel, et ise midagi teha. Iseenesest väga vajalik oskus elus, teised enda heaks tööle panna. Ta teeb seda nii elegantselt ka, nii et teistele jääb mulje, et nad ise tahtsid.

Akadeemilisest poolest ei osanud õpetajad väga palju rääkida, sest nende mälestused Ernstist on sellest ajast, kui ta viimati lasteaias käis ehk märtsi algusest. Praeguseks on oskused veidi progresseerunud ja ta oskab juba peaaegu kõiki kuni seitsmetähelisi sõnu kokku lugeda (ka uusi), isegi lauseid lugeda ning ka kirjutada nii, et ma ei ütle talle tähthaaval sõna ette, vaid terve sõna. Etteütlustes proovin teha juba nii, et ütlen terve lause korraga – loomulikult mitte põim- või rindlause, vaid piirdun alus-öeldis-sihitis kontruktsioonidega. Topeltvokaalide ja -konsonantidega on tal veel probleeme, samuti sulghäälikutega, aga muidu kirjutab päris tublisti. Isegi diftonge ja kaashäälikuühendeid. Kui ta vaid viitsib – vahel ikka ei viitsi ka. Loendada oskab ta sajani (taas: kui viitsib) ja arvutada nii kuue piires. Kunsti ja muud säärast pole ma kodus temaga harjutanud, nii et ma loodan, et kui ta nüüd lasteaeda tagasi läheb, saab ta seal oma vajaliku meisterdamisdoosi kätte.

Sest jaa, ta läheb esmaspäevast uuesti lasteaeda! Kuigi ta lasteaias oli valverühm kogu aeg avatud, otsustasin ma oodata seni, kuni ta enda rühm avatakse. Esmaspäeval ongi siis see maagiline hetk. Eks ma vaatan, kas saadan ta sinna esialgu paariks päevaks nädalas või kuidas – elu näitab. Hea, et ta saab sõpradega koos olla natuke ega taha kogu aeg mind oma mängudesse kaasata. Ma pole just õige lõbusam mängukaaslane. 

Kommentaare ei ole: