27 mai 2020

Karantiiniaja jätk ja mõned raamatud

Nii, eriolukord sai nüüd läbi, aga kodukontor kestab veel. Tegelikult hoidsime me kõik (ehk meie tuba) pärast eriolukorra lõppu hinge kinni, et noh, millal meid tagasi kontorisse kamandatakse, aga kui see kardetud-oodatud e-mail tuli, oli seal kirjas hoopis, et otsustage ise, kas tahate edaspidi kodus töötada või kontorisse tulla. Kuna me oleme ennast naljatamisi  – või siis mitte nii väga naljatamisi – tituleerinud introvertide toaks, siis võib kolm korda arvata, mille me valisime. Kodukontor it is! Ma olen siiani vaimustunud, sest mõelda vaid, ma ei peagi nüüd varahommikul jalgsi Mõigusse jalutama, käima söömas sealses jubedas sööklas, tassima kaasa valmistehtud sööki, kui ma selles jubedas sööklas ei taha käia ning veeta üleüldse jubedalt palju aega tulemisele-minemisele ja mõttetule suhtlemisele. Seevastu saan aga ärgata umbes pool tundi enne tööpäeva ja mitte raisata aega riietumisele. Mis saaks veel parem olla? Miinuspool on see, et kodukontor muudab laisaks, sest kui mul ikka pole põhjust hommikul välja minna ja tund aega jalutada, siis ma seda ka ei tee. Eks ole näha, kas ma ka varsti ära tüdinen ja kontorisse nõudma hakkan, aga teades ennast, siis vaevalt. 

Nii et jah, täiesti kogemata sai minust koduperenaine. Küll töötav, aga siiski. Ma ei teagi, mida oma süllekukkunud vabadusega pihta hakata (mul jääb ju kogu see aeg üle, mille ma varem tööle minemisele-tulemisele kulutasin) ... minna trenni? Võtta endale mõni koduloom? Veel mõni tööots? Kusjuures ühe neist tegin ma juba ära ka, aga sellest hiljem. Hea on veel see, et ma saan Ernsti vahel nädala sees koju jätta, sest ta on nüüdseks aru saanud, et kui ma tööd teen, siis segada ei tohi. Ta küll ei taha koju jääda ja on nõus ähvarduse peale "Kui kohe magama ei lähe, siis homme lasteaeda ei saa," ise! õhtul kell 20! magama minema! Ja ise! hommikul kell 7! üles ärkama! That's the spirit! 


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis raamatutest, mida ma vahepeal lugenud olen.

Alustan halvemast. Dan Browni üllitistega on tuttav vast igaüks, isegi need, kes üldse raamatuid ei loe. Talt on ilmunud rohkelt vandenõuteooriatest nõretavaid põnevikke ja viimane neist, "Origin" sattus ka minu kätte. Loen ja loen ja ... mõtlen, et see stiil on kuidagi jube tuttav. Ma olen kindlalt midagi sarnast juba lugenud! Järsku mul sähvatas, läksin oma raamaturiiuli juurde, võtsin sealt oma lemmikraamatu ja ...
Ta kannatas seletamise ja selgitamise maania all. Ta seletas ja selgitas pöörase vaimustusega nagu mõni leidur, kes armastab pajatada oma tööst.
"Raamat, mu härrad, on suur hulk mitmesugusest paberist mitmesuguses suuruses lõigatud neljakandilisi lehti, mis on täis trükitud, kokku pandud ja kliisterdatud. Jajah. Kas teate, mu härrad, mis on kliister? Kliister on liim."
Ta oli nii halastamatult loll, et ohvitserid läksid temast kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi.
J. Hašek "Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil"


Dan Brown seletab umbes samamoodi, salapäraselt ja justkui Ameerikat avastades, lugejale asju, mida kõik on juba ammu ajalootundides õppinud. Lisaks on ta süžeekirjutamise oskus "Da Vinci koodiga" ammendunud ja nüüd rakendab ta iga raamatu puhul sama, sest äkki keegi ei pane tähele selliste vapustavate silmiavavate paljastuste keskel. Alati on mingi põgenemine, kiriklik salaselts, ilus ja väga tark, kuid sellest hoolimata mingeid ilmselgeid asju mitte teadev naine, reeturid, tagaajajad ning lõpus enneolematu ja ajalugu muutev avastus, mida mingid salaseltsid meeleheitlikult varjata püüavad. Selle raamatu lõpupüant oli muidugi nii hale (tegemist on ju siiski juba päris mitmenda raamatuga, kaua ikka jõuab Dan neid vandenõuteooriaid välja mõelda), et isegi viieaastased ei oleks vapustatud. Ühesõnaga: ärge lugege, targemaks te niikuinii ei saa ja põnevat meelelahutust ka mitte.

Küll aga avastasin ma enda jaoks ka Fredrik Backmani ja olen nüüd järjest kõik ta eesti keeles ilmunud romaanid läbi lugenud. Ma arvan ausalt, et kui eksisteeriks kohustusliku kirjanduse nimekiri täiskasvanutele, siis võiksid kõik need seal kindlasti sees olla. Või vähemalt "Mees nimega Ove". Tegelikult on kõik head ja ma hirmsasti tahaksin osata neid praegu siin nii kirjeldada, et suudaksin kogu nende raamatute hinge edasi anda, aga see pole lihtsalt võimalik. Lugema hakates tundub, et loeks justkui lasteraamatut, sest kirjutamisstiil on selline lihtne ja kordav, tegevustik sündmustevaene, aga siis ühel hetkel torkab mõni lause või lõik noaga südamesse või sunnib raamatu käest panema ja mõtlema. "Ove" on, muide, mul esimene raamat, mille ma panin poole peal käest ja mõtlesin, et ma ei saa seda edasi lugeda, sest see oli mulle nii sügavale hinge läinud ning ma kartsin lõppu. Päev hiljem võtsin ma ennast muidugi kokku ja lugesin lõpuni. Ja kui nüüd keegi avastab, et ohhoo, jupiterist saab ju "Ove" filmi vaadata, siis kindlasti võiks enne raamatu läbi lugeda. Filmil pole süüd, aga raamat on parem. Nagu alati.

Järgmiste lugemiselamusteni!

5 kommentaari:

Amaalie ütles ...

Ma ei mäleta, mis järjekorras nad eesti keeles ilmusid, aga igatahes ma lugesin Püha veri ja Püha Graal varem läbi (originaalis ilmus ka varem) kui Da Vinci koodi. Viimase lasin endale tuua mingi viirusega voodis vedeldes (siis kui viirused olid veel lihtsalt viirused). No ja loen seda koodi värki ja imestan, kui vilets. Ja loen edasi ja imestan, et läheb veel viletsamaks. Ja siis tekkis juba hasart, et kui viletsaks saab minna, raamat ju paks. Ja lõpuks läks ikka õudmegakoomiliselthalvaks. Võibolla statistilise keskmisega võrreldes on see kuidagi vähem hull, aga kui lugeda valivalt, siis kindlasti ei peaks seda poolplagiaati lugema.

Madli ütles ...

Ma olen millegipärast kõik eesti keeles ilmunud Dan Browni teosed läbi lugenud, ilmselt aegadel, kus aju lihtsalt nõuab jama (sessiperioodid vms pingelised ajad) – igatahes "Origin" on neist kindlalt õige infantiilsem. Ma loodan väga, et inimesed ei loe seda ja ei mõtle "vau, selline siis maailm ongi".

Amaalie ütles ...

Maailm on selline, et inimesed loevad seda. Kui paljud neist mõtlevad, ma tean, aga ei ütle. :)

mari ütles ...

Mäletan, et kunagine treener luges ja soovitas meile Da Vinci koodi sõnadega "ma pole kusagilt maailma kohta nii palju õppinud, kui sellest raamatust"....

Madli ütles ...

Oh jumal. Kindlasti on selliseid inimesi veel.