10 mai 2020

On see juba läbi? Aga nüüd?

Selline talveunest ärkamise tunne on. Kerge teadmatus, mida nüüd tegema peaks: kas sööstma kohvikutesse, poodidesse ja igale poole mujale, sest äkki muidu kukub majandus kokku või siis olema ettevaatlik ja ikkagi veel kodus istuma. Kahanevad koroonanumbrid mõjuvad küll rõõmustavalt, aga samas terve mõistus ja salajane siseinfo ütlevad, et tegelikult olukord nii positiivne pole. Või noh – just positiivne see on, oleneb, kuidas vaadata. Küll aga pidin sel nädalavahetusel võtma ette reisi, mida juba ammu teha saanud polnud: reisi Tartusse. Koroona lõi nimelt uppi ka kõik mu läbimõeldud lapsejagamisplaanid, nii et Ernst oli alates karantiini alguses kõik need sada nädalat minuga. Ma ei hakka praegu rääkima, mida see mu vaimse tervisega tegi, sest see pole siinkohal teema, aga nüüd leidsin ma, et on õige aeg ta nädalaks Tartusse saata. Esiteks hakkas ta ise juba kodusistumisest ja samade nägude vahtimisest väsima, teiseks ... noh, ma ei saa öelda ka, et ma just ise töö kõrvalt temale meeletult pühenduda oleksin saanud. Nii siis viisingi ta eile Tartusse ja otsustasin, et kui juba sai selline pikk retk ette võetud, jään ise ka vähemalt üheks ööks sinna. Eeldasin, et näen inimtühje tänavaid, aga tegelikult kees välikohvikutes ja parkides elu. Oluliselt vähem kui tavaliselt, aga siiski elu.

Lisaks tegin ma veel ühe karantiinirikkumise ja käisin juuksuris. Mul oli viimastel nädalatel lihtsalt tunne, et hakkan vaikselt (või siis mitte nii vaikselt) hulluks minema, nii et kodust väljasaamine oli hädavajalik. Nüüd olen siis värskendatud juuksevärviga ja rõõmus. Vaat, kui vähe on õnneks vaja! Lisaks nüüd keegi ellusse uusi ja ägedaid Põhjamaade krimkasid ka juurde, oleks elu päris ilus. Aga kõike head korraga vist ei saa ka. 

See lapse nädalaks ärasaatmine muudab mind muidugi kergelt skisofreeniliseks ka. Kui ma paar päeva enne ei suutnud ära oodata, et natuke üksi olla saaksin ega peaks kogu aeg kõikvõimalikele küsimustele vastama, siis näiteks eile õhtul olin ma veendunud, et vot nüüd kohe lähengi Ernstile järele – nii suur igatsus oli. Ja täna ka – kui olin Tallinna tagasi jõudnud, mõtlesin, et oh krt, tahaks teda kohe tagasi! Kuigi eks kodus, mida ei pöörata iga viie minuti tagant segamini, on ka oma veetlus. Oeh. Ma olen üks õudne inimene, ma tean. 

Eelmiste karantiinipäevade kirjeldus jääb olemata, sest ma tõesti pole kodus mitte midagi asjalikku (peale töö) teinud. Ma olen hakanud kadestama neid müstilisi koroonainimesi (keda minu tutvusringkonnas pole), kes on hakanud kodus uusi põnevaid asju õppima, kokkama või jumal teab, millega aega viitma. Miks mul sellist aega pole? Hea, kui ma lõunat jõuan süüa. Olgu, kindlasti leidub inimesi, kellel on veel tihedam päevakava, aga siiski. Mul pole ka kerge, eksole. 

Selle ülipositiivse noodiga ma tänaseks lõpetan.

Kommentaare ei ole: