Neli kuud kodukontorit

Või noh, peaaegu neli kuud. Mu ajataju on lootusetult puntrasse läinud, päevad veerevad ühtlase rullina ning nädalavahetustest saan ma aru alles siis, kui need läbi on. Kõige enam ongi mul kahju sellest, et see mõnus õhin ja vabadusetunne, mis kaasnes reedeste pärastlõunatega kontoris, on nüüd ära kadunud. No mis õhinat tekitab tunne, kui tõusen lihtsalt oma laua tagant, teen kaks sammu ja olen juba töölt kodus? Ei mingisugust. Ja oma lemmikkolleege igatsen ka.

Samas ei kaalu see kõik üles seda, et ma saan hommikuti kauem magada! Või noh, idee järgi saaksin, aga praegused suvekuumad hoolitsevad selle eest, et unetud ööd ikka jätkuksid. Ma olen vist kõige pirtsakam magaja üldse, sest ma saan korralikult magada vaid siis, kui on pime, jahe, tekk pole liiga paks/õhuke, õues on hiirvaikne ... Ja nüüd pakkuge, mitu tingimust neist praegusel ajal Tallinna kesklinnas täietud on? Kui muidu olen ma täielikus vaimustuses kesklinnaelust (juba mitmendat korda kirjutan ma "kekslinna", huvitav, kas Freudian slip?), siis öösel kiirendavad autod häirivad veidi mu idülli. Aga elan üle! Küll veidi unetuna, aga siiski. Igatahes, ma hakkasin kirjutama oma kodukontori eelistest ju, miks ma oma unest jahun? Kodukontori suur eelis suveajal on see, et ma saan teha lõunapausi ajal mõnusa jalutuskäigu või siis kohe pärast tööpäeva lõppu uksest välja joosta ja päikest nautima asuda. Ja et ma ei pea sõitma umbses ja huvitavate aroomidega täidetud ühistranspordiga. Epp kirjutab mulle pea iga päev oma bussiseiklustest ja ausalt öeldes ei kõla need just väga külgetõmbavalt.

Vahepeal on olnud aga nii imelised ilmad, et olen püüdnud kogu vaba aja õues või erinevates randades veeta. Proovisin teha teoks oma ammuse unistuse ja veeta terve pööriöö õues, et näha nii päikeseloojangut kui ka päikesetõusu, aga ka see plaan (nagu paljud teised) oli ettekujutustes palju ilusam kui tegelikkuses. Ma nimelt ei arvestanud sääskedega ja kuigi nad mind ei söö, siis veidi häiriv on siiski, kui terve parv ümber pea piniseb. Lisaks oli külm ning mu lähedal otsustasid pidu pidada kohalikud ossid. Muidu pole mul rannapidude vastu midagi, aga nad kuulasid sülti ja kui siin ilmas on midagi, mis mulle ei meeldi, siis on see süldimuusika. Sellepärast ei ole ma ka eriline suurte jaanipäevade fänn, sest millegipärast leidub inimesi, kes arvavad, et jaanipäeval on süldimuusika kohustuslik. Igatahes, kuna häirivaid tegureid oli pööriööl rohkem kui neid, mis oleksid lasknud mul seda nautida, otsustasin raske südame ja väga unise peaga koju magama minna. Järgmine päev oli siiski jaanipäev ja seda ikka maha magada poleks tahtnud.

Jaanipäeva veetsime me esmalt rahulikult perekeskis ja hiljem, pärast südaööd üsna purjakil sõpradega. Mõlemad peod olid mõnusad. Nagu ikka, sai söögivarumisega üle pingutatud, nii et ilmselt saame nüüd terve järgneva suve jaanipäevakraami süüa. Kõige enam meeldis mulle aga juba traditsiooniks saanud jaaniöine matk, mis seekord viis meid Kloogaranna randa. Ja et seekord ma tõesti nägin päikesetõusu, mis oli nii ilus, et isegi minusugune kalestunud hing oli sõnatu. 

Lõppu aga pilt minust, kui ma ühel järjekordsel unetul ööl õue jalutama läksin.

12 aastat tagasi

Kuna praegu on lõpetamiste aeg, siis muutusin ma uudishimulikuks, mida ma enda gümnaasiumi lõpuaktuse ja -peo kohta kirja olen pannud. Pidasin ju siis usinalt blogi ja ... igatahes, hakkasin siis otsima ja leidsin postituse, mille pealkiri oli sobivalt "Kehalises kasvatuses ikka kiituskirja ei saaks". Avaldan selle siinkohal täismahus, aga hoiatan, et lõpetamisest endast on seal vähe juttu.

Meie jaoks on nüüd keskkool läbi.

Aktuseks valmistumine algas mul juba eelmisel päeval ja tipnes hommikuse juuksuriskäiguga. Kõik pidi ikka perfektne olema. Kooli jõudes hakkas pihta närvitsemine, mis on küllaltki tavaline sel puhul. Noh, sellised tüüphirmud, et konts läheb katki, kleit kukub seljast ära ja tegelikult ma ei saagi üldse diplomit, mis kunagi täide ei lähe. Aktus iseenesest oli tavaline ja ilus, palju kõnesid, pildistamist, lõputunnistusi, kiituskirju, ilusaid riideid ja lilli. Eks te teate ju, milline koolilõpuaktus on. Säravaim moment oli meesteansambli esinemine oma tuntud headuses.

Lõpupidu toimus kusagil Tuhala kandis ja õnneks ei rikkunud seda praegusele ajale tavalised vihmasajud. Sõitsime me sinna maasturlimuga, kus ka palju nalja sai. Pidu oli ka selline tüüpiline ja oleks kindlasti palju igavam olnud, kui poleks olnud telekat ja sealt tulevat Hispaania-Itaalia mängu. Mõnus oli. Et ma aga alkoholi juua ei saa, tulin ma millalgi keset ööd koos veel paari inimesega ära, et kodus kenasti jaanipäevaks välja puhata.

Nüüd aga tähtsamate asjade juurde. Jah, teil on õigus, kui te arvate, et jutt käib EMist.

Hispaania-Itaalia kohtumine lõpes, nagu praegu üsna tavaline on, penaltiseeriaga, kus Iker väga head tööd tegi, Buffoni üle mängis ja Hispaania võidule viis. Poolfinaalis kohtus ta Venemaaga ning mängu eel kartsin küll, et Venemaa võita võib. On nad ju väga tugevalt mänginud ning ainuke, kellele kaotanud, oli alagrupimängudes Hispaania(irw). Ajalugu kordus ja Hispaania võitis jälle. Vene täht Arshavin, kellele Barca juba pakkumise on teinud, oli täiesti kustunud. Mina Barca asemel mõtleks järele, kas ikka võtta nii ebastabiilne mängija.... Või rõhuda kvaliteedile, nt. Torres ja Villa, Hispaania ründajad, ei sähvata võibolla nii kõvasti, aga on raudselt stabiilsemad mängijad.

Finaalis kohtuvad Saksamaa ja Hispaania. Ideaalfinaal, sest kokku lähevad kaks Euroopa jalgpalliriiki. Elame näeme, aga mina usun, et kord tuleb ka Hispaania aeg, viimati võitsid nad suurturniiri ju 60-ndatel.

Naljakas mõelda, et eksisteeris aeg, mil ma ei fännanud Saksamaa jalgpallikoondist. See selleks. Ma ei saa ka aru, miks ma kirjutasin, et ma ei saa alkoholi juua, sest enda mäletamist mööda oli mul seal mingi lahja koks ikka kaasas – mitte päris haljas viin, aga mitte ka limonaad.  Ilmselt mõtlesin siis veel oma maine peale – oleks ma toona vaid teadnud, et tuleb aeg, mil mul oma mainest sügavalt savi on. Ja kehalise kasvatuse kiituskirjast nii palju, et ma ei käinud keskkoolis kehalise tundides, nii et ilmselt sain ma kiituskirja lihtsalt selle eest, et ma õpetajat ei seganud. 

Ja siis kirjutati veel iseloomustusi ka! Meil tehti mingisugune klassibuklet, mille ma praeguseks loomulikult ära olen kaotanud, aga millest ma siiski enda kohta käiva iseloomustuse olen maha kirjutanud. Siin see on:

Madli teab, mida ta tahab ja kuidas seda kiirelt saavutada. Neiu paneb paljud endale alt üles vaatama ja ka põhjusega. Ta jääb alati endale kindlaks, ütleb välja kõik mida mõtleb ja püüdleb edukalt oma eesmärkide poole. Vaatamata oma suurepärastele saavutustele ja teadmistele ei aja Madli eales nina püsti ning jääb kahe jalaga maa peale. Madli on alati valmis kuulama ja nõu andma.

Esiteks: ma vihkan sõna "neiu". Mul tuleb okse, kui keegi seda sõna minu kohta kasutab. See selleks. Teiseks: enda arvates olen ma hoopis teistsugune. Ma mäletan ka, kuidas neid iseloomustusi koguti: lasti paberilehed mööda klassi ringlema ja siis igaüks kirjutas igaühe kohta midagi. Mul õnnestus enda lehekest näha ka ja seal oli mu mäletamist mööda palju huvitavam jutt kirjas – seda kahe jalaga maa peale jäämise juttu polnud üldse, aga keegi oli kirjutanud, et tema arust on lahe, et kuigi ma olen klassis targim, käin ma ikkagi vahetundide ajal suitsetamas ja et ma ütlen ikkagi kontrolltööde ajal vastuseid ette või aitan kodutöid teha. Klassi poisid kirjutasid aga, et ma ei käi kehalises (millegipärast see häiris neid). Keegi oli veel kirjutanud, et mul on äge tagi. Ma ei tea, kes kokkuvõtted tegi, aga kuidagi igavaks ja kliiniliseks on need tehtud. Nagu mingid "Tähekese" või "Pere ja Kodu" iseloomustused.

Suvised telefonipildid

Ma üldiselt ei armasta igal hetkel telefoni väljakraamimist ja pildistamist, eriti, kui olen koos sõpradega või üldse suuremas seltskonnas. Mulle tegelikult ei meeldi ka, kui keegi teine mingil üritusel telefoni haarab ning kõike filmima kipub, nii et ma pean südamest tänama õnne mitte omada oma tutvusringkonnas elukutselisi suunamudijaid. Seega peate mind lihtsalt uskuma, et olen veetnud juuni esimesed nädalad hästi mõnusalt suve nautides, randades tuuritades, sõpradega grillides ja üleüldse mõnusat elu elades. Sel ajal, kui ma tööd pole teinud. Aga kuna vahel mõtlen ka mina, et no natuke võiks ikka pildistada või ennast pildistada lasta, et järeltulevatel põlvedel oleks võimalik minu nooruspõlvepilte näha, siis siit tuleb paar telefoniklõpsu juunikuust.

Kui nüüd keegi vaatab, et oi, milline armas poseeritud pilt, siis tegelikult vihkab Ernst pildistamist isegi rohkem kui mina ja seega on vaja tema pildile püüdmiseks rakendada äärmiselt suurt kavalust. Hetkel püüan näiteks ta tähelepanu kõrvale juhtida ja rääkida talle mingeid naljalugusid. Ilmselt mitte väga naljakaid küll, kui Ernsti näoilmet vaadata.

Lottemaal käisime ka. Ma olin minnes üsna skeptiline, sest minus tekitavad teatavat skeptitsismi asjad ja kohad, mida meeletult kiidetakse. Tegelikult oli aga koht väga armas ja Ernstile meeldis ka, mis kõige tähtsam. Alguses oli muidugi tema ka skeptiline, nii et pärast paari maja külastust ja kohvikusse maabumist teatas ta üsna valjul häälel: "Milline igav Lottemaa!" Aga pärast tutvus ta tegelastega ja sai aega veeta nii, nagu tema soovis: rahulikult mõne üksiku tegelasega rääkides ja mängides. Suurtest rahvaspordiüritustest hoidis ta eemale ja teatas, et selline tsirkus talle ei istu, aga õnneks oli Lottemaal võimalik ka omal käel ringi käia, mitte rahvasummas trügida. Seega kokkuvõttes jäi ka talle hea mulje ja kodus küsis juba, kunas tagasi läheme. Eks Ernst olegi selline pigem ettevaatlik vaimustuja, et ei torma kohe pea ees möllama ja karglema, vaid enne ikka jälgib ja uurib, kas on ikka tegelikult ka tore ja lõbus. Näiteks Lottemaa kontserti jälgis ta kulm kortsus ega lubanud minulgi liiga hoogsalt tantsida (kuigi kogu rahvas tantsis ja kargas), aga hiljem teatas, et talle väga meeldis. Ilmselt oleks talle sobinud, kui me oleksime olnud seal kaks päeva: esimesel päeval ta jälgiks, vaataks ja tutvuks olukorraga ning teisel päeval hakkaks mängima ja hullama.

Tervishoiumuuseum oli juba rohkem Ernsti masti koht: vaikne, rahulik ja teadust täis. Kuna ta on veidi vaadanud lasteekraani kodukalt arstimultikaid, siis oli tal põnev igasuguseid makette vaadata. Lemmikuks oli lihastik, nagu pildilt näha. 

No ja milline suvi siis ilma Stroomi ranna ja pitsata mööduda saaks?

Bikiini- või siis täpsemalt trikoopilte oli ju samuti vaja teha. Ma valetaks, kui ma oma kehaga siin pildil (ja üleüldse) rahul oleksin, aga samas – ma pole sellega niikuinii mitte kunagi rahul. Rääkides aga muust, siis mul on nii tohutult hea meel et juuni on alanud nii mõnusate rannailmadega! Kui vähegi võimalik, siis ma vist elaksingi rannas – küll mitte päevitades, aga niisama hängides. Ilmselt võin süüdistada oma Pärnus veedetud lapsepõlve, mis möödus suuresti rannas. Nii mõnus! Nii et kui mul nüüd paari nädala pärast puhkus tuleb, siis teate, kust mind leida.

Hetkel piltidega kõik.