Või noh, peaaegu neli kuud. Mu ajataju on lootusetult puntrasse läinud, päevad veerevad ühtlase rullina ning nädalavahetustest saan ma aru alles siis, kui need läbi on. Kõige enam ongi mul kahju sellest, et see mõnus õhin ja vabadusetunne, mis kaasnes reedeste pärastlõunatega kontoris, on nüüd ära kadunud. No mis õhinat tekitab tunne, kui tõusen lihtsalt oma laua tagant, teen kaks sammu ja olen juba töölt kodus? Ei mingisugust. Ja oma lemmikkolleege igatsen ka.
Samas ei kaalu see kõik üles seda, et ma saan hommikuti kauem magada! Või noh, idee järgi saaksin, aga praegused suvekuumad hoolitsevad selle eest, et unetud ööd ikka jätkuksid. Ma olen vist kõige pirtsakam magaja üldse, sest ma saan korralikult magada vaid siis, kui on pime, jahe, tekk pole liiga paks/õhuke, õues on hiirvaikne ... Ja nüüd pakkuge, mitu tingimust neist praegusel ajal Tallinna kesklinnas täietud on? Kui muidu olen ma täielikus vaimustuses kesklinnaelust (juba mitmendat korda kirjutan ma "kekslinna", huvitav, kas Freudian slip?), siis öösel kiirendavad autod häirivad veidi mu idülli. Aga elan üle! Küll veidi unetuna, aga siiski. Igatahes, ma hakkasin kirjutama oma kodukontori eelistest ju, miks ma oma unest jahun? Kodukontori suur eelis suveajal on see, et ma saan teha lõunapausi ajal mõnusa jalutuskäigu või siis kohe pärast tööpäeva lõppu uksest välja joosta ja päikest nautima asuda. Ja et ma ei pea sõitma umbses ja huvitavate aroomidega täidetud ühistranspordiga. Epp kirjutab mulle pea iga päev oma bussiseiklustest ja ausalt öeldes ei kõla need just väga külgetõmbavalt.
Vahepeal on olnud aga nii imelised ilmad, et olen püüdnud kogu vaba aja õues või erinevates randades veeta. Proovisin teha teoks oma ammuse unistuse ja veeta terve pööriöö õues, et näha nii päikeseloojangut kui ka päikesetõusu, aga ka see plaan (nagu paljud teised) oli ettekujutustes palju ilusam kui tegelikkuses. Ma nimelt ei arvestanud sääskedega ja kuigi nad mind ei söö, siis veidi häiriv on siiski, kui terve parv ümber pea piniseb. Lisaks oli külm ning mu lähedal otsustasid pidu pidada kohalikud ossid. Muidu pole mul rannapidude vastu midagi, aga nad kuulasid sülti ja kui siin ilmas on midagi, mis mulle ei meeldi, siis on see süldimuusika. Sellepärast ei ole ma ka eriline suurte jaanipäevade fänn, sest millegipärast leidub inimesi, kes arvavad, et jaanipäeval on süldimuusika kohustuslik. Igatahes, kuna häirivaid tegureid oli pööriööl rohkem kui neid, mis oleksid lasknud mul seda nautida, otsustasin raske südame ja väga unise peaga koju magama minna. Järgmine päev oli siiski jaanipäev ja seda ikka maha magada poleks tahtnud.
Jaanipäeva veetsime me esmalt rahulikult perekeskis ja hiljem, pärast südaööd üsna purjakil sõpradega. Mõlemad peod olid mõnusad. Nagu ikka, sai söögivarumisega üle pingutatud, nii et ilmselt saame nüüd terve järgneva suve jaanipäevakraami süüa. Kõige enam meeldis mulle aga juba traditsiooniks saanud jaaniöine matk, mis seekord viis meid Kloogaranna randa. Ja et seekord ma tõesti nägin päikesetõusu, mis oli nii ilus, et isegi minusugune kalestunud hing oli sõnatu.
Lõppu aga pilt minust, kui ma ühel järjekordsel unetul ööl õue jalutama läksin.
1 kommentaar:
Postita kommentaar