15 juuni 2020

Suvised telefonipildid

Ma üldiselt ei armasta igal hetkel telefoni väljakraamimist ja pildistamist, eriti, kui olen koos sõpradega või üldse suuremas seltskonnas. Mulle tegelikult ei meeldi ka, kui keegi teine mingil üritusel telefoni haarab ning kõike filmima kipub, nii et ma pean südamest tänama õnne mitte omada oma tutvusringkonnas elukutselisi suunamudijaid. Seega peate mind lihtsalt uskuma, et olen veetnud juuni esimesed nädalad hästi mõnusalt suve nautides, randades tuuritades, sõpradega grillides ja üleüldse mõnusat elu elades. Sel ajal, kui ma tööd pole teinud. Aga kuna vahel mõtlen ka mina, et no natuke võiks ikka pildistada või ennast pildistada lasta, et järeltulevatel põlvedel oleks võimalik minu nooruspõlvepilte näha, siis siit tuleb paar telefoniklõpsu juunikuust.


Kui nüüd keegi vaatab, et oi, milline armas poseeritud pilt, siis tegelikult vihkab Ernst pildistamist isegi rohkem kui mina ja seega on vaja tema pildile püüdmiseks rakendada äärmiselt suurt kavalust. Hetkel püüan näiteks ta tähelepanu kõrvale juhtida ja rääkida talle mingeid naljalugusid. Ilmselt mitte väga naljakaid küll, kui Ernsti näoilmet vaadata.



Lottemaal käisime ka. Ma olin minnes üsna skeptiline, sest minus tekitavad teatavat skeptitsismi asjad ja kohad, mida meeletult kiidetakse. Tegelikult oli aga koht väga armas ja Ernstile meeldis ka, mis kõige tähtsam. Alguses oli muidugi tema ka skeptiline, nii et pärast paari maja külastust ja kohvikusse maabumist teatas ta üsna valjul häälel: "Milline igav Lottemaa!" Aga pärast tutvus ta tegelastega ja sai aega veeta nii, nagu tema soovis: rahulikult mõne üksiku tegelasega rääkides ja mängides. Suurtest rahvaspordiüritustest hoidis ta eemale ja teatas, et selline tsirkus talle ei istu, aga õnneks oli Lottemaal võimalik ka omal käel ringi käia, mitte rahvasummas trügida. Seega kokkuvõttes jäi ka talle hea mulje ja kodus küsis juba, kunas tagasi läheme. Eks Ernst olegi selline pigem ettevaatlik vaimustuja, et ei torma kohe pea ees möllama ja karglema, vaid enne ikka jälgib ja uurib, kas on ikka tegelikult ka tore ja lõbus. Näiteks Lottemaa kontserti jälgis ta kulm kortsus ega lubanud minulgi liiga hoogsalt tantsida (kuigi kogu rahvas tantsis ja kargas), aga hiljem teatas, et talle väga meeldis. Ilmselt oleks talle sobinud, kui me oleksime olnud seal kaks päeva: esimesel päeval ta jälgiks, vaataks ja tutvuks olukorraga ning teisel päeval hakkaks mängima ja hullama.



Tervishoiumuuseum oli juba rohkem Ernsti masti koht: vaikne, rahulik ja teadust täis. Kuna ta on veidi vaadanud lasteekraani kodukalt arstimultikaid, siis oli tal põnev igasuguseid makette vaadata. Lemmikuks oli lihastik, nagu pildilt näha. 



No ja milline suvi siis ilma Stroomi ranna ja pitsata mööduda saaks?



Bikiini- või siis täpsemalt trikoopilte oli ju samuti vaja teha. Ma valetaks, kui ma oma kehaga siin pildil (ja üleüldse) rahul oleksin, aga samas – ma pole sellega niikuinii mitte kunagi rahul. Rääkides aga muust, siis mul on nii tohutult hea meel et juuni on alanud nii mõnusate rannailmadega! Kui vähegi võimalik, siis ma vist elaksingi rannas – küll mitte päevitades, aga niisama hängides. Ilmselt võin süüdistada oma Pärnus veedetud lapsepõlve, mis möödus suuresti rannas. Nii mõnus! Nii et kui mul nüüd paari nädala pärast puhkus tuleb, siis teate, kust mind leida.

Hetkel piltidega kõik.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Sul on väga kena keha.