Suvine Eesti vol 2

Tallinnas elamise suurim pluss on kindlasti see, et iga kell saab mere äärde pageda. Nüüd, mil ma töötan kodukontoris ja saaksin elada põhimõtteliselt ükskõik, kus, olen ikka mõelnud, kas kolida kusagile mujale Eestisse? Mõnesse teise Eesti linna? Väiksemasse kohta? Linna äärde? Ja alati, kui olen plussid ja miinused kokku lugenud, olen aru saanud, et ei, Tallinnast ei kanguta mind ükski vägi – siin on ju meri! Jah, Kesklinnas elamisel on mitmeid miinuseid, aga miski, mitte miski ei kaalu üles seda, et ma astun kodust välja, kõnnin paar minutit ja näen merd. Ma elan nimelt Reidi tee lähedal ja olen põhimõtteliselt armunud sellesse. Jah, ma tean, et iga enesest lugupidav inimene peaks vihkama kõike, mida Tallinna linn ehitab ja teeb, aga Reidi tee on mu meelest ikkagi väga äge. Jah, mõned sealsed ekspositsioonid ja mänguväljakud on pigem küsitava funktsiooniga, aga seevastu on seal purskkaevud, pikk mereäärne kõnnitee, palju istumiskohti ja jäätiseputkad. Nii mõnus on õhtuti haarata Ernst üten ja minna merd nautima. Kui ma kunagi peaksin siit ära kolima, siis kindlasti merest mitte kaugemale kui 10 minutit jalutuskäiku.

Nädalavahetusel otsustasime merele veelgi lähemale minna ehk sõita paadiga Aegnale. Ma polnud seal nimelt kunagi varem käinud ning selle vea pidi parandama. Õnneks soosis ka ilm meresõitu – hommikul jälgisin kullipilguga, ega lained liiga suured ole. 

Ernst sattus eriti suurde vaimustusse just siis, kui veidi suuremad lained olid ja mina reelingu külge klammerdusin. Üldse fännas ta meresõitu rohkem kui saarel tšillimist. Siis tekkis rohkem elevust, kui patareide juurde sattusime ja pimedatesse käikudesse ronida sai. Mitte mina loomulikult – mõelda vaid, kui palju ämblikke seal olla võib! Aga enne seda pidi Ernst kannatama rannatšilli ja jalutuskäiku metsas. Raske on see lapse elu. Õnneks mingi hetk leidis ta ka rannas endale tegevust ja otsustas meie reisikaaslastega külakuhja teha:

Mulle jättis Aegna saar väga hea mulje. Kui paadist maha saime, läksime risti läbi saare kõige põhjapoolsemasse randa, panime oma asjad maha ja mõtlesime, kas minna ujuma või mitte. Mõned meist läksid, mõned mitte. Ranna kõige suurem pluss oli see, et seal polnud põhimõtteliselt üldse inimesi – mõned vist olid kunagi olnud, sest me leidsime rannast viis eurot ja kasutatud rätiku, aga vähemalt sel ajal, kui meie seal vedelesime, polnud seal kedagi. Ka muidu metsas uidates ei kohanud me just liiga palju inimesi. Võimalik, et põhjuseks oli ka see, et mingil hetkel otsustasime me loobuda sissekäidud radadest, vaid sumbata adrus, võsas ja tihnikutes. Tuli ikka maailma ainsa inimese tunne peale küll! Patareide ning muude mahajäetud majade otsas ronisime ka. Pilte sellest pole, sest ... pole. Ühe ilusa rannapildi tegime aga siiski:

Pilt on tehtud enne võsas ukerdamist. Pärast polnud mu jalad üldse nii puhtad ja kriimuvabad. Võimalik, et ma oleks võinud enne minekut mõelda sellele, kas minikleit on matkamiseks just parim kostüüm ... aga no mis seal ikka. Tehtud see matk sai. Pärast läksime sadamasse sööma (mina) ja röövleid mängima (Ernst). Ei saa mainimata jätta, et me kõik olime ikka üsna väsinud.

Järgmisel nädalavahetused juba uus saar, aga sellest juba hiljem.

Suvine Eesti vol 1

Kuna puhkuse ajal tegin ma põhiliselt tööd, siis otsustasin, et suvised ringreisid jäävad nädalavahetustesse. Ma vist paar postitust tagasi mainisin ka, et plaan on Lõuna-Eestit avastama minna? Igatahes eelmisel nädalavahetusel sai see teoks: pakkisime ennast reedel autosse ja põrutasime Tartusse.

Ööbimiskohaks valisime külaliskorteri Riia mäel, ühes uues ja väga kummalise kujuga majas. Ma üldiselt üritan külaliskortereid vältida, vähemalt suurlinnades, aga kuna nendeks kuupäevadeks normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli ei leidunud, siis otsustasin ja lootsin, et ehk pole Tartu nii suur linn, et seal külaliskorterid üüriturgu segaksid. Või? Korter ise oli aga 10/10, üliilus, korralik, moodne ja mis kõige tähtsam – varustatud kohvimasinaga. Minu jaoks oli see kõige tähtsam omadus, sest iga paari tunni tagant tahaks ma ennast ikka kohviga turgutada. Suurest rõõmust ja elevusest tiivustatuna otsustasime esimesel õhtul ennast viisakalt riidesse panna ja suvist Tartut avastada, täpsemalt Autovabaduse puiesteed. Õhtu oli sume, meeleolukas ja aperolirohke. Meie kahega liitus veel üks me sõber, kes oli millegipärast arvamusel, et suvine Tartu on igav ja tühi. Võtsin oma pühaks kohustuseks ta ümber veenda ja pärast seda ta lisaks veel Ümarlaua baari viia, aga paraku oli viimatinimetatu kinni, nii et leppisime jõeäärsete välikohvikutega. 

Järgmine päev algas hiljem, kui tavaliselt, aga selles võib süüdistada ainult eelmise õhtu aperole. Kui me end lõpuks toast välja olime ajanud, sõitsime Pangodi kalarestorani, kus sõime ennast pilgeni täis, ning seejärel Verevi järve äärde ujuma ja päevitama. Ilm oli meeletult palav, nii et väike jahutus oli hädavajalik. Rannas veetsime päris palju aega, sest kellelgi polnud soovi – õnneks – ringi tormata. Nii me seal peesitasime, mängisime kaarte ja tutvusime uute inimestega. Tallinlastega, kusjuures, sest kus tallinlased ikka kohtuvad kui mitte Elvas. Seejärel otsustasime, et kui me üldse tahame midagi sel päeval näha ka, peame edasi sõitma – aeg hakkas tüürima õhtu poole. Järgmine siht: Ööbikuorg. Ma vahepeale mainin, et ma ei teinud eriti pilte, sest põhilise osa ajast me laulsime, lollitasime ja ajasime lihtsalt pläralärajuttu. Kes siis seda pildistada tahaks? Ööbikuorus tegin endast vaid ühe eneka, aga mitte tornis, sest seal olin ma ametis hirmunult postide külge klammerdumisega. Ja ega ka tausta eriti pildil näha ole, nii et te peate lihtsalt uskuma, et see on tehtud Ööbikuorus.

Ööbikuorus käisin ma viimati umbes 20 aastat tagasi ja olin siiani toonasest kogemusest võlutud. Ka praegu oli seal hästi ilus ringi jalutada ja allikaid vaadata. Kui ma oleksin julgenud, oleksin võib-olla ka torni tipust natukene rohkem vaadet nautinud, aga kuna torn kippus kõikuma, otsustasin ma sealt alla tulla. Tee peal otsustas me sõber, et on õige aeg rääkida majadest, mis on konstruktsioonivigade tõttu kokku varisenud – ma ei saa öelda, et ma selle jututeema üle just kõige rõõmsam oleksin olnud.

Ja kuna õhtu oli juba päris käes, otsustasime, et Tartusse me enam sööma ei jõua, vaatame midagi lähemalt. Näiteks Võrust. Minu kogemused Võru söögikohtadega olid põgusad ja pigem kehvad, nii et ma väga suuri gurmeelootusi ei hellitanud. Aga! Rannabaaris, kuhu me lõpuks maandusime, olid üllatavalt head söögid ja veel paremad džinntoonikud. Lisaks veel mõnus muusika, päikeseloojang, hea seltskond ... Mida veel õnneks vaja?

Järgmisel päeval võtsime suuna Peipsi poole, et avastada vanausuliste külasid ja Peipsiveert. Esimene peatuspunkt oli Varnja, kust avastasime sellise imearmsa koha, nagu Voronja galerii. Ma ei oska seda klassifitseerida ei kunstigaleriiks ega kohvikuks ega millekski muuks, sest see oli lihtsalt nii eriline ja huvitav koht, kus võis leida iga nurga taga midagi põnevat ja ahhetamapanevat. Veetsime seal mitu tundi, et kunsti imetleda ja kohvi juua. Pisike maja, aga nii äge! Ma polnud enne sellisest kohast kuulnudki, aga nüüd on plaanis sinna kindlasti kunagi tagasi minna.

Kohvipaus Voronja galerii lehtlas

Avastasin aiast vahva lugemisnurga. Kui ma kunagi peaksin endale aia ostma, siis tahaksin omale ka sellist nurgakest!

Varnast sõitsime edasi mööda Peipsiveert ja nautisime ilusaid vaateid Peipsile ja väikestele armsatele majadele. Ja kuna tee peale jäi ka Alatskivi loss, põikasime sinna.

Ja siis tagasi Peipsi äärde, kus sai nautida ilma silmapiirita vaadet.

Pärast seda läksime Kallastele ujuma, kalu sööma ja kuna kell oli juba üsna palju, hakkasime kodu poole sõitma. Viimase otsa teest ma magasin, nii et sellest mul mälestusi pole. Küll aga tegin juba uneski plaane, kuhu võiks veel Eestimaad avastama minna. Ilmselt järgmine sihtkoht on Ida-Virumaa.

Ilu sinus eneses

Ma sain eelmisel sügisel 30-aastaseks ning olen sellest ajast saati proovinud harjuda sellega, et mu keha vananeb. Kunagi öeldi mulle, et kui 30 kukub, siis ainevahetus aeglustub kohe, pohmellid muutuvad kohutavaks ning iga ebatervislik toit ja vähem joodud veeklaas on kohe nahal kortsudena näha. Õnneks nii hullusti mul ei läinud, aga ajaga olen hakanud ikka väiksemaid kortsukesi, tselluliidikesi ja muid ealisi iseärasusi tähele panema hakanud. Ja see on nii huvitav! Ma juba 23-aastaselt ei saanud aru ega saa ka nüüd, miks paljud 30-eluaasta kukkumist pelgavad või miks mingid mehed leiavad, et siis on naistel "parim enne" läbi. Kuigi ega ma saa salata – iga ebatasasuse üle ma just rõõmus ei olnud. Raske oli harjuda sellega sellega, et päris 24/7 ma enam rämpstoitu süüa ei saa või et silmaalused muutuvad juba pärast üht magamata ööd mustemaks kui mu südametunnistus. Samas on mul aga tunne, et kortsukesed, mis otsaesisele ja silmade ümber tekkinud on, muudavad mind kuidagi oma sisemisele eale vastavamaks. Ma olen ennast alati tundnud vanemana kui passis kirjas ning näinud välja palju noorem ja see on mu enesepildis tugevat ebakõla tekitanud. Mis mõttes ma tunnen ennast umbes 50-aastasena, aga näen välja 20? Ja kui ma näiteks praegu oma u 7-10 aasta taguseid pilte vaatan, siis on vähemalt mu enda jaoks selgelt näha, kui ebakindel ma just oma näo osas olin: põhimõtteliselt igal pildil olen ma päikeseprillidega või mingis imelikus asendis, et mu nägu näha poleks. Oot, ma vaatan, kas leian mingi pildi ...

Siin olen ma 23-aastane ja oma elu esimeste lühikeste pükstega, sest ma olin meeletult ebakindel jaenne poleks tulnud kõne allagi, et ma vähem kui põlvedeni ulatuvat seelikut oleksin kandnud. Nagu ka pildilt näha, üritan ma võimalikult palju asju enda ette sättida: käekoti, päikeseprillid ja fotika. Et kaitsekilp ikka võimalikult suur oleks. Ja nii polnud mitte ainult piltidel (sest pildistamine pole mulle kunagi meeldinud) – igal pool kandsin ma oma "kaitsekilpi". Igatahes – praegu on olukord palju parem, sest kuigi ma pole ikka veel kehalt just supermodell ning näost olen oluliselt vanem, siis ebakindlust on kõvasti vähem. Naljakas – ma olen aru saanud, et kortsud võtavad paljudelt enesekindlust ära, aga ma tunnen ennast hoopis paremini.

Ilmselt ka sellepärast, et ma pole tegelikult kunagi tahtnud olla "igavene 20-aastane". Mu meelest on näiteks 40-aastased naised palju ilusamad ja targemad ning miks ma peaks tahtma siis välja näha noor ja ... noh, ma ei tahaks küll ebaviisakas olla, aga ... elukogenematu? Elatud aastad annavad ju kogemust ja ilu, miks neid varjata? 

Kuna oma kehast rääkimine on viimasel ajal popp ja noortepärane, siis ma räägin ka: ma olen nimelt oma keha peale vahetevahel tõeliselt vihane. Miks ta ei mõista magada? Miks ta ei suuda toota melatoniini, nii et ma saaksin magada nagu normaalsed inimesed? Miks ei suuda ta toota piisavalt hemoglobiini, et ma saaksin ka joosta, kõndida ja kasvõi seista nagu normaalsed inimesed? Miks mina, ah? Mul on suhteliselt savi, kas ma olen paar kilo siia-sinna, kui ma aga vaid saaksin magada nii, et a) uni tuleks varem kui kell 4 öösel või b) uni läheks hilejm kui kell 4 öösel. Praegu pendeldan ma nende kahe variandi vahel. Õudne. Nii et ei mingit #bodypositivity't minu poolt, kuigi mul on kahtlane tunne, et see pole see, mida influencer'id silmas pidasid. Mida siis? Ahjaa, kaalu ja välimust. No ma olen juba ammu aru saanud, et mul pole õigust vinguda oma keha üle, aga las ma siis vähemalt mainin, et kuigi ma olen üle saanud sellest, et ma enda arvates räige pekk olen olin, siis 100% rahul pole ma ikkagi, sest lisandunud aastad on lisandunud ka mu kehale – küll mitte kilodena, aga näiteks tselluliidi ja venitusarmidena. Samas – mis vahet seal ikka on. Rannas ma telkidesse ei peitu ja lühikesi kleite kannan palju rõõmsamalt kui 23-aastasena. Ma ei pea vajalikuks inimestele oma pekke näkku visata, aga ma ei lase neid ka ära opereerida. Sellega seoses meenus mulle, et lugesin eile uudist, milles oli kirjas, et koroonaajal kasvas ilulõikuste (broneerijate) arv, sest inimesed pidid videokoosolekutel liiga palju oma nägu vahtima. Minu saladus ongi see, et ma eelistan ennast mitte väga vaadata. Peegli ette lähen ma üldiselt ilma prillideta ja siis tundub mu peegelpilt seksikalt udune ja ilus. Ja videokoosolekuid meil tööl õnneks ei korraldata. 

Ma vaatan, kas leian siia lõppu nüüd pildi oma 30-aastasest välimusest ka või mitte. Oot ... 

Nii, ühe leidsin. See võttis aega, sest enamik pilte minust on tehtud selja tagant. Ega seegi erilist ülevaadet must anna, aga noh, olgu vähemalt siis dokumenteeritud.

Kärgperendus vol2

Ma kirjutasin kärgperendusest vist eelmisel aastal? Igatahes, vahepeal on palju vett merre voolanud, nii et õige aeg on väikeseks tagasi- ja edasivaateks. Etteruttavalt olgu öeldud, et erilisi muutusi pole olnud ja need vähesedki on pigem positiivsed. 

Terve koroonaaja ehk üheksa nädalat oli Ernst rõõmsalt kodus. Ei tundunud väga mõistlik hakata teda mööda Eestit edasi-tagasi sõidutama, nii et kohe alguses sai meil võetud äraootav seisukoht: vaatame, millal maailm rahulikumaks muutub. Mõned tuttavad küsisid ka sel ajal, et kuidas meie koroonakärgpere elab ja kas kõik on juba omavahel pöördumatult tülis – ei. Õnneks sobis kõigile antud elukorraldus. Ma muidugi valetaksin, kui ma ütleksin, et mul pärast üheksa nädala möödumist räigelt kopp ees poleks olnud (24/7 töö + laps + mitte mingeid võimalusi ennast tuulutada), aga üle me selle aja elasime. Sel ajal sain ma ka kogu korralduse peale pikemalt mõelda ja eriti sellele, kui tihti ja kui kauaks ma Ernsti Tartusse viima peaksin. Kuna ta lasteaed ja põhiline elu on ikkagi Tallinnas, ei oleks nädal-siin-nädal-seal-süsteem eriti töötav. Ja kuna minu peale on langenud siiski kasvatamise põhiraskus, siis pean olema ka mina just see, kes neid otsuseid vastu võtab. Igatahes, viimatine Tartuskäik enne koroonaaega, mil Ernst oli seal nädala, mõjus talle veidi heidutavalt, sest tagasi tulles teatas ta, et tahab järgmine kord lühemaks ajaks minna. Mitte, et tal seal halb oleks, vastupidi – lihtsalt nii pikk aeg tema jaoks siiski võõramas kohas tekitas koduigatsust. Seega pärast koroonat mõtlesin, mida teha. Ainult nädalavahetuseks viimine on tohutult tüütu edasi-tagasi sõitmine, aga kas ta nüüd on nädalase Tartusolekuga nõus? Egas midagi, tuleb proovida! Selgus, et asjad on paremaks läinud ja kuigi ta pärast ütles, et igatses ikka mind vahepeal, siis sellest tunnete virrvarri tal tagasi tulles polnud. Nüüd olengi seadnud nii (vähemalt suvel), et kuus ühe nädala on Ernst Tartus ja mina sel ajal töötan nagu loom ning teen kõiki neid valgustkartvaid asju, mida ma muidu teha ei saa.

Ja ma üritan ka võimalikult vähe tema Tartusoldud aega sekkuda. Eks ma ikka uurin, kuidas läheb jne, aga ma hoian ennast kõvasti tagasi, et mitte oma reegleid peale suruda. See on vahel päris raske, sest näiteks minu multika- ja õppimisreeglid on oluliselt rangemad, aga samas ... Ma ei taha muutuda ka tänitavaks eideks, kes ainult keelab ja üldse lõbutseda ei lase. Tallinnas olen ma see kuri eit niikuinii. Küll aga on minu meelest lapsele ainult hea, kui ta näeb erinevaid elusid – mitte, et ta elu Tartus oluliselt teistsugune oleks, aga ikkagi. 

Ja see valmistab mulle ka suurt heameelt, et Ernsti sõnutsi on tema perekond nüüd viieliikmeline: tema Tallinna pere ja Tartu pere. Tema jaoks on see kõik kuidagi hästi loogiline: siin on inimesed, kes teda armastavad, ja Tartus ka. Palju inimesi, kes temaga mängivad ja kes teda ümbritsevad. Rääkimata siis muudest sugulastest ja täiskasvanud sõpradest. Igavuse või armastuse puudumise üle ta küll kurta ei saa.

Minu enda jaoks on kõige raskem muidugi logistika ja valikute tegemine. Logistika selles võtmes, et millal ja kuidas viia, millal mingeid üritusi organiseerida jne jne. Valikud ...  mu terve mõistus ütleb küll, et maailm ei kuku ümber, kui ma nüüd kohe kõiki otsuseid kõige paremini ei tee, aga ometi on mul vahel tunne, et appi, kuidas ma saan kindlustada, et ma nt millegi tegemise / tegemata jätmisega Ernsti tulevikku ära ei riku? Näiteks nüüd suvel, kui lasteaeda pole, olen ma proovinud Ernsti ise õpetada, aga tal on praegu kaks staadiumi: a) "Ma oskan juba niikuinii seda kõike", b) "Ma ei oska mitte midagi, ma ei taha enam kunagi kirjutada, ma ei oska isegi mängida, ma ei saa mitte millegagi hakkama!" Ja siis ma mõtlengi, et äkki ma sunnin teda liiga palju tegema? Või teen midagi valesti? Ja siis ma mõtlen kõigele sellele, mida ma talle õpetama peaks ning lained löövad mul üle pea kokku: kuidas ma seda jõuan? Lisaks veel säärased valikud, millisesse trenni panna, kas üldse enne kooli on mõtet? Aga kui ma seda ei tee, äkki tal ei tule spordiharjumust ja ta muutub selliseks lödipüksiks, nagu mina? Äkki ma peaksin hakkama talle juba võõrkeeli õpetama? Äkki ma peaksin olema rangem? Leebem? Oeh. Sellest ma üldse ei räägi, et ma juba praegu muutun peast halliks, kui ma hakkan mõtlema sellele, et ta kahe aasta pärast kooli läheb. Kahe aasta! See on ju põhimõtteliselt homme! Äkki peaksin ma nüüd kohe hakkama harjutama midagi? Et ta ikka normaalsesse kooli saaks? ... Ühesõnaga, ma tunnen enda peal nii suurt valikusurvet, et keeran vahel täiesti ära. Tegelikult ma ju tean, et aeg annab kõik vastused ja et ma ei pea kõike kohe ja praegu otsustama, aga  ... üksinda tundub surve nii suur, eriti kui kellegi teise peale ka otsustamist lükata ei saa. 

Eks ma pean harjutama seda värki.

Kodulinnad

Sõidan Ernstiga bussis ja küsin: "Tahad, ma näitan sulle, kus ma kunagi elasin?"

Ernst: "Ei, sa oled mulle juba liiga palju oma kodusid näidanud!"

Sel suvel olen jõudnud juba külastada kaht oma kodulinna (kui Tallinnat mitte arvestada): Tartut ja Pärnut. Rohkem mul tegelikult kodulinnu polegi, nii et ... jah. Kui Tartu külastamine on mul juba igakuine praktika ja erilisi üllatusi sealt ei tule, siis Pärnus olin ma päris šokeeritud. Mitte, et ma teadnud poleks, et suvel voolab kogu Eesti ja muud lähikondsed riigid sinna kokku, aga üks asi on teada ja teine asi on seda näha. Ja ega inimesed mind nii väga häirinudki, pigem just autode üleküllus. Kõik rannaäärsed teed olid palistatud autodega ja pea kõik haljasalad olid muudetud parklateks ... pool aega veetsin ma autode vahelt teed otsides. Ma ei tea muidugi, kui teostatav oleks rannaala muutmine autokeelualaks, aga praegu oli lugu ikka päris hull. Aga olgu – kui ma olin esimesest šokist üle saanud ning suutnud end kuidagi randa pressida, oli lugu juba palju parem. Pärnu rand on ju ikkagi mu kodurand ja ma olen alati vaevelnud teisi randu külastades, sest no mitte miski pole suutnud konkurentsi pakkuda. Kui ma aga jalad vette sain, tulid mulle meelde kohe kõik need suved, mis ma ainult meres veetsingi. Ka Ernst tundis vist mere kutset, sest kuigi ta muidu eriline veeloom pole, siis Pärnus pidin ma ikka suurt vaeva rakendama, et ta veest kätte saada. Ma mäletan enda lapsepõlvest, et ma ei saanud kunagi aru, miks täiskasvanud tahavad ainule liival vedeleda ja üldse mitte vees hullata. Noh, Ernst on samasugune. Samas oli see konkreetselt sel päeval isegi hea, et ta liival peesitada ei tahtnud, sest ilm oli meeletult kuum ja päikesepisteoht oli suur. Mul endal on näiteks siiani selg veits kõrbenud, kuigi me olime rannas vaid õhtupoolikul.

Õhtuks oli Ernst läbi nagu Läti raha, sest lisaks rannarõõmudele jalutasime me läbi ka terve linna, et söögikohta leida. Ei leidnud ja pidime leppima toidupoe ja pargipingiga – mis kokkuvõttes oli isegi meeldivam. Ühed tuttavad, kes siiski ühe lauakese mingis restoranis leidsid, kurtsid, et menüü oli olematu ja toit, mida pakuti, suhteliselt söödamatu. Arvestades muidugi neid järjekordi, mida ma söögikohtade uste taga nägin, imestan ma, et üldse mingit sööki pakkuda jõuti. Mõnes mõttes on mul Pärnust kahju, et nad sellise hooajalise rahvamassiga tegelema peavad (ja minu pilgu läbi tegeleda ei jõudnud), aga samas – nende kolme või tavaliselt veel vähema kuuga peavad nad ju kogu aasta raha kokku ajama. Lihtsalt minu nunnust lapsepõlvelinnast on vähe järele jäänud.

Tartus käisime ka ja jõudsime esimest korda ka Ahhaasse. Mind huvitas eriti foobiate näitus, aga kui ma juba kohal olin, ei julgenud ma põhimõtteliselt ühtegi foobiat katsetada. Ernst suhtus üsna külmalt kõhugs igasugustesse zombidesse ja luukeredesse, pigem olin mina see, kes väriseva häälega soovitas: "Ärme ikka sinna pimedasse ruumi lähe, kus need võikad koletised on." Peab ütlema, et näitus oli äärmiselt elutruu ja ma poleks uskunud, et ma nii palju asju kardan. Kusagil pidid olema ka ämblikud, aga neid ei hakanud ma isegi mitte otsima, et mitte infarkti saada. Ernsti huvitas see näitus küll, aga veelgi rohkem paelus teda veetuba ja võimalus ennast kõrgele lae alla tõsta. Pean tunnistama, et taas olin mina see, kes lõpuks teatas, et ikka nii kõrgele pole vast vaja. Tegevust jagus tundideks, aga kuna aeg hakkas tagant pressima ning Ernstil suure ringijooksmise peale sandaalid jalast lagunesid, pidime oma ringkäigu pooleli jätma. Varsti uuesti!

Nüüd aga algas mul puhkus ja ilm keeras sobivalt vihmaseks, nii et ma saangi puhkuse veeta mitte midagi tehes. Oligi juba liiga palju mööda Eestimaad ringi kolistatud. Alustasin puhkust sellega, et vaatasin Netflixis eurovisioonifilmi (veits trash, aga samas ka naljakas, kuigi mulle üldse ei meeldi Will Ferrell) ja nüüd mõtlen, kas peaks midagi kasulikku ka tegema. Vist mitte, sest see on ikkagi puhkus.

Ja kui puhkus läbi saab, ootab mind Lõuna-Eesti. Alguses oli mul plaan bronnida mõni maaliline majake kusagil metsas (soovitatavalt Rõuge kandis), aga nende maaliliste majakeste häda on see, et nad on a) räigelt kallid ja b) olematu infrastruktuuriga kohtades. See viimane ongi nende mõte, ma tean, aga ma olen läbi ja lõhki linnalaps ning vajan enda ümber kära ja müra või no vähemalt mõnda poodi ja kohvikut. Seega bronnisin meile majutuse hoopis Tartusse (Kesklinna loomulikult) ja tegin plaani hoopis sealt erinevatesse ägedatesse kohtadesse sõita. Hakkangi nüüd uurima, kuhu täpsemalt.