09 juuli 2020

Kärgperendus vol2

Ma kirjutasin kärgperendusest vist eelmisel aastal? Igatahes, vahepeal on palju vett merre voolanud, nii et õige aeg on väikeseks tagasi- ja edasivaateks. Etteruttavalt olgu öeldud, et erilisi muutusi pole olnud ja need vähesedki on pigem positiivsed. 

Terve koroonaaja ehk üheksa nädalat oli Ernst rõõmsalt kodus. Ei tundunud väga mõistlik hakata teda mööda Eestit edasi-tagasi sõidutama, nii et kohe alguses sai meil võetud äraootav seisukoht: vaatame, millal maailm rahulikumaks muutub. Mõned tuttavad küsisid ka sel ajal, et kuidas meie koroonakärgpere elab ja kas kõik on juba omavahel pöördumatult tülis – ei. Õnneks sobis kõigile antud elukorraldus. Ma muidugi valetaksin, kui ma ütleksin, et mul pärast üheksa nädala möödumist räigelt kopp ees poleks olnud (24/7 töö + laps + mitte mingeid võimalusi ennast tuulutada), aga üle me selle aja elasime. Sel ajal sain ma ka kogu korralduse peale pikemalt mõelda ja eriti sellele, kui tihti ja kui kauaks ma Ernsti Tartusse viima peaksin. Kuna ta lasteaed ja põhiline elu on ikkagi Tallinnas, ei oleks nädal-siin-nädal-seal-süsteem eriti töötav. Ja kuna minu peale on langenud siiski kasvatamise põhiraskus, siis pean olema ka mina just see, kes neid otsuseid vastu võtab. Igatahes, viimatine Tartuskäik enne koroonaaega, mil Ernst oli seal nädala, mõjus talle veidi heidutavalt, sest tagasi tulles teatas ta, et tahab järgmine kord lühemaks ajaks minna. Mitte, et tal seal halb oleks, vastupidi – lihtsalt nii pikk aeg tema jaoks siiski võõramas kohas tekitas koduigatsust. Seega pärast koroonat mõtlesin, mida teha. Ainult nädalavahetuseks viimine on tohutult tüütu edasi-tagasi sõitmine, aga kas ta nüüd on nädalase Tartusolekuga nõus? Egas midagi, tuleb proovida! Selgus, et asjad on paremaks läinud ja kuigi ta pärast ütles, et igatses ikka mind vahepeal, siis sellest tunnete virrvarri tal tagasi tulles polnud. Nüüd olengi seadnud nii (vähemalt suvel), et kuus ühe nädala on Ernst Tartus ja mina sel ajal töötan nagu loom ning teen kõiki neid valgustkartvaid asju, mida ma muidu teha ei saa.

Ja ma üritan ka võimalikult vähe tema Tartusoldud aega sekkuda. Eks ma ikka uurin, kuidas läheb jne, aga ma hoian ennast kõvasti tagasi, et mitte oma reegleid peale suruda. See on vahel päris raske, sest näiteks minu multika- ja õppimisreeglid on oluliselt rangemad, aga samas ... Ma ei taha muutuda ka tänitavaks eideks, kes ainult keelab ja üldse lõbutseda ei lase. Tallinnas olen ma see kuri eit niikuinii. Küll aga on minu meelest lapsele ainult hea, kui ta näeb erinevaid elusid – mitte, et ta elu Tartus oluliselt teistsugune oleks, aga ikkagi. 

Ja see valmistab mulle ka suurt heameelt, et Ernsti sõnutsi on tema perekond nüüd viieliikmeline: tema Tallinna pere ja Tartu pere. Tema jaoks on see kõik kuidagi hästi loogiline: siin on inimesed, kes teda armastavad, ja Tartus ka. Palju inimesi, kes temaga mängivad ja kes teda ümbritsevad. Rääkimata siis muudest sugulastest ja täiskasvanud sõpradest. Igavuse või armastuse puudumise üle ta küll kurta ei saa.

Minu enda jaoks on kõige raskem muidugi logistika ja valikute tegemine. Logistika selles võtmes, et millal ja kuidas viia, millal mingeid üritusi organiseerida jne jne. Valikud ...  mu terve mõistus ütleb küll, et maailm ei kuku ümber, kui ma nüüd kohe kõiki otsuseid kõige paremini ei tee, aga ometi on mul vahel tunne, et appi, kuidas ma saan kindlustada, et ma nt millegi tegemise / tegemata jätmisega Ernsti tulevikku ära ei riku? Näiteks nüüd suvel, kui lasteaeda pole, olen ma proovinud Ernsti ise õpetada, aga tal on praegu kaks staadiumi: a) "Ma oskan juba niikuinii seda kõike", b) "Ma ei oska mitte midagi, ma ei taha enam kunagi kirjutada, ma ei oska isegi mängida, ma ei saa mitte millegagi hakkama!" Ja siis ma mõtlengi, et äkki ma sunnin teda liiga palju tegema? Või teen midagi valesti? Ja siis ma mõtlen kõigele sellele, mida ma talle õpetama peaks ning lained löövad mul üle pea kokku: kuidas ma seda jõuan? Lisaks veel säärased valikud, millisesse trenni panna, kas üldse enne kooli on mõtet? Aga kui ma seda ei tee, äkki tal ei tule spordiharjumust ja ta muutub selliseks lödipüksiks, nagu mina? Äkki ma peaksin hakkama talle juba võõrkeeli õpetama? Äkki ma peaksin olema rangem? Leebem? Oeh. Sellest ma üldse ei räägi, et ma juba praegu muutun peast halliks, kui ma hakkan mõtlema sellele, et ta kahe aasta pärast kooli läheb. Kahe aasta! See on ju põhimõtteliselt homme! Äkki peaksin ma nüüd kohe hakkama harjutama midagi? Et ta ikka normaalsesse kooli saaks? ... Ühesõnaga, ma tunnen enda peal nii suurt valikusurvet, et keeran vahel täiesti ära. Tegelikult ma ju tean, et aeg annab kõik vastused ja et ma ei pea kõike kohe ja praegu otsustama, aga  ... üksinda tundub surve nii suur, eriti kui kellegi teise peale ka otsustamist lükata ei saa. 

Eks ma pean harjutama seda värki.

1 kommentaar:

kertu ütles ...

Minu kogemus ütleb, et kui lapsel huvi tekib, ja tekib, siis ta omandab selle, mida sa talle "pool-jõuga" oled enne seda kuid üritanud õpetada, umbes mõne päevaga. Kannatust ja rahu!
See "reegel" kehtib muide juba sünnist saati, alates nt potil käimisest.

Sinu Ernst ei jää rongist maha, seda on juba praegu kilomeetrite taha näha.
Ilusat, soodoma