01 juuli 2020

Kodulinnad

Sõidan Ernstiga bussis ja küsin: "Tahad, ma näitan sulle, kus ma kunagi elasin?"
Ernst: "Ei, sa oled mulle juba liiga palju oma kodusid näidanud!"



Sel suvel olen jõudnud juba külastada kaht oma kodulinna (kui Tallinnat mitte arvestada): Tartut ja Pärnut. Rohkem mul tegelikult kodulinnu polegi, nii et ... jah. Kui Tartu külastamine on mul juba igakuine praktika ja erilisi üllatusi sealt ei tule, siis Pärnus olin ma päris šokeeritud. Mitte, et ma teadnud poleks, et suvel voolab kogu Eesti ja muud lähikondsed riigid sinna kokku, aga üks asi on teada ja teine asi on seda näha. Ja ega inimesed mind nii väga häirinudki, pigem just autode üleküllus. Kõik rannaäärsed teed olid palistatud autodega ja pea kõik haljasalad olid muudetud parklateks ... pool aega veetsin ma autode vahelt teed otsides. Ma ei tea muidugi, kui teostatav oleks rannaala muutmine autokeelualaks, aga praegu oli lugu ikka päris hull. Aga olgu – kui ma olin esimesest šokist üle saanud ning suutnud end kuidagi randa pressida, oli lugu juba palju parem. Pärnu rand on ju ikkagi mu kodurand ja ma olen alati vaevelnud teisi randu külastades, sest no mitte miski pole suutnud konkurentsi pakkuda. Kui ma aga jalad vette sain, tulid mulle meelde kohe kõik need suved, mis ma ainult meres veetsingi. Ka Ernst tundis vist mere kutset, sest kuigi ta muidu eriline veeloom pole, siis Pärnus pidin ma ikka suurt vaeva rakendama, et ta veest kätte saada. Ma mäletan enda lapsepõlvest, et ma ei saanud kunagi aru, miks täiskasvanud tahavad ainule liival vedeleda ja üldse mitte vees hullata. Noh, Ernst on samasugune. Samas oli see konkreetselt sel päeval isegi hea, et ta liival peesitada ei tahtnud, sest ilm oli meeletult kuum ja päikesepisteoht oli suur. Mul endal on näiteks siiani selg veits kõrbenud, kuigi me olime rannas vaid õhtupoolikul.



Õhtuks oli Ernst läbi nagu Läti raha, sest lisaks rannarõõmudele jalutasime me läbi ka terve linna, et söögikohta leida. Ei leidnud ja pidime leppima toidupoe ja pargipingiga – mis kokkuvõttes oli isegi meeldivam. Ühed tuttavad, kes siiski ühe lauakese mingis restoranis leidsid, kurtsid, et menüü oli olematu ja toit, mida pakuti, suhteliselt söödamatu. Arvestades muidugi neid järjekordi, mida ma söögikohtade uste taga nägin, imestan ma, et üldse mingit sööki pakkuda jõuti. Mõnes mõttes on mul Pärnust kahju, et nad sellise hooajalise rahvamassiga tegelema peavad (ja minu pilgu läbi tegeleda ei jõudnud), aga samas – nende kolme või tavaliselt veel vähema kuuga peavad nad ju kogu aasta raha kokku ajama. Lihtsalt minu nunnust lapsepõlvelinnast on vähe järele jäänud.



Tartus käisime ka ja jõudsime esimest korda ka Ahhaasse. Mind huvitas eriti foobiate näitus, aga kui ma juba kohal olin, ei julgenud ma põhimõtteliselt ühtegi foobiat katsetada. Ernst suhtus üsna külmalt kõhugs igasugustesse zombidesse ja luukeredesse, pigem olin mina see, kes väriseva häälega soovitas: "Ärme ikka sinna pimedasse ruumi lähe, kus need võikad koletised on." Peab ütlema, et näitus oli äärmiselt elutruu ja ma poleks uskunud, et ma nii palju asju kardan. Kusagil pidid olema ka ämblikud, aga neid ei hakanud ma isegi mitte otsima, et mitte infarkti saada. Ernsti huvitas see näitus küll, aga veelgi rohkem paelus teda veetuba ja võimalus ennast kõrgele lae alla tõsta. Pean tunnistama, et taas olin mina see, kes lõpuks teatas, et ikka nii kõrgele pole vast vaja. Tegevust jagus tundideks, aga kuna aeg hakkas tagant pressima ning Ernstil suure ringijooksmise peale sandaalid jalast lagunesid, pidime oma ringkäigu pooleli jätma. Varsti uuesti!




Nüüd aga algas mul puhkus ja ilm keeras sobivalt vihmaseks, nii et ma saangi puhkuse veeta mitte midagi tehes. Oligi juba liiga palju mööda Eestimaad ringi kolistatud. Alustasin puhkust sellega, et vaatasin Netflixis eurovisioonifilmi (veits trash, aga samas ka naljakas, kuigi mulle üldse ei meeldi Will Ferrell) ja nüüd mõtlen, kas peaks midagi kasulikku ka tegema. Vist mitte, sest see on ikkagi puhkus.

Ja kui puhkus läbi saab, ootab mind Lõuna-Eesti. Alguses oli mul plaan bronnida mõni maaliline majake kusagil metsas (soovitatavalt Rõuge kandis), aga nende maaliliste majakeste häda on see, et nad on a) räigelt kallid ja b) olematu infrastruktuuriga kohtades. See viimane ongi nende mõte, ma tean, aga ma olen läbi ja lõhki linnalaps ning vajan enda ümber kära ja müra või no vähemalt mõnda poodi ja kohvikut. Seega bronnisin meile majutuse hoopis Tartusse (Kesklinna loomulikult) ja tegin plaani hoopis sealt erinevatesse ägedatesse kohtadesse sõita. Hakkangi nüüd uurima, kuhu täpsemalt.


11 kommentaari:

Blogistaja ütles ...

Minu jaoks huvitav avastus, et meil on samad kodulinnad :) Sünnilinn Pärnu, seejärel mõned aastad Tartut ja nüüd uimerdan Tallinnas. Ja veel... Samal nädalavahetusel olin minagi Pärnus ja rannas, pärastlõunal küll, aga ega ma päeval poleks suutnudki selles kõrbekuumuses hakkama saada.
Erinevuse leidsin vaid selles, et ma ei tunne, nagu mu sünnilinn oleks kuidagi kehvemaks ajas muutunud. Seal on fantastiliselt palju korda tehtud hoopis, ja see on super!

notsu ütles ...

Autokülluse vastukaaluks tundub päris hea mõte, et nad Supeluse tänava linna poolt otsast peaaaegu mereni välja autovabaks teevad.

Mõtlen, kui palju Pärnu autoküllusest tuleb sellest, et sildu on liiga vähe (see teeb paljud vahemaad mitu korda pikemaks ja jala/rattaga ei jaksata).

Muidu tundub mulle, et sellist rahuliku suvituslinna vaibi, nagu vanasti oli Pärnus, on praegu pigem Haapsalus. Kuigi Haapsalu on isegi sellest omaaegsest Pärnust unisem.

Madli ütles ...

Jaa, nt see meeldib mulle väga, et rand on ilusamaks ja korralikumaks tehtud ning et Supeluse on autovaba, aga samas see automass oli ikka nii meeletu, et rahulikult jalutada eriti ei saanud. See, et inimesi palju oli, mind ei häirinud.

Haapsalus pole sellist randa ja linn on tõesti unisem. Pole minu linn.

Klari ütles ...

Ma arvan, et Pärnu autoküllus tuleneb osalt ka sellest, et Pärnusse tullakse suures osas mujalt. Kasvõi Sindist või Audrust või Kilingi-Nõmmelt, aga ühestki kohast sa neist ei tule ju jalgsi. Ja kuna tegemist on maakonna ainukese linnaga, siis ikka käiakse Pärnus ju tööl ja poes ja nii edasi.

Sildu muidugi on ka vähe. Õieti nigu põlegi teisi.

Ja kohalikuna ma võin öelda, et kuna parasjagu ei toimunud Grillfesti ega muud massiüritust, siis ilmselgelt oli autode üleküllusest asi veel väga kaugel. Usu mind.

notsu ütles ...

Kilingi-NõmmeSt! (ütlen inimesena, kelle ema on seal elanud.)

Ma natuke kahtlen, kas need rannarajooni parkijad on just Sindist ja Nõmmest ja Audrust tulijad.

Madli ütles ...

Oijah, sel juhul ei kujuta ma üldse ette, kuhu Grillfesti ajal pargitakse.

Sildu võiks tõesti rohkem olla ja ka parkimismaju? Kuigi ma ei tea, mida nendega väljaspool suveaega teha.

Klari ütles ...

Ma elan Sindis ja pargin tihti rannarajooni, kuhu siis veel, kui ma randa lähen? :D

notsu ütles ...

aa ok. ma miskipärast arvasin, et maakonnast käiakse Pärnus pigem põhimõttel "käin linnas" ja randa minnakse kuskil mujal, kus on vähem rahvast.

Klari ütles ...

Pärnu maakonna randades ei esine sellist nähtust nagu "vähem rahvast". Pärast seda, kui ma aastaid tagasi naiivse inimesena sõitsin küll Valgeranda ja küll Kablisse ja ma ei tea veel kuhu, sain ma aru, et see on täiesti mõttetu, sest rahvast on kõikides randades sama palju. Võibolla kui sobib ka mingi soise niidu peal võsas ragistamine selleks, et ujuma minna, siis saab ka vähemrahvastatud kohtadesse, aga minu jaoks on see vastuvõetamatu, seega ma ei hakka kuhugi kaugemale sõitma.

Pärnus parkimise üks huvitavaid asjaolusid on veel ka see, et ükski kohalik ei hakka parkimise eest maksma ja seega pargitakse täis kõik need tänavad, mis tasuta on. Tasulistel tänavatel (päris ranna lähedal) ja parkimismajas pargivad küll ainult turistid.

Madli ütles ...

Kusjuures mulle Pärnu rand ise küll väga rahvarohke ei tundunud – rahvast küll oli, aga kuna rand on suur, siis hajus see mass igale poole laiali ja kui just tõesti kõige keskel ei olnud, sai ennast ikka päris mõnusalt tunda. Näiteks Tallinna rannad on kindlasti tihedamalt päevitajaid ja ujujaid täis tuubitud. Kõige kehvem kogemus on mul aga Paralepa rannast, kus pidi hoolikalt ette vaatama, et kellegi rannalinale ei astuks. Sellepärast ei meeldigi mulle väikesed rannad, nendes on privaatsust ikka palju vähem.

A ütles ...

Jah, inimesed ei jaga üldse matsu, et Kilingi-Nõmme ja Tallinn-Nõmme on täitsa erinevad asjad...no ei saa ühtmoodi käänata