27 juuli 2020

Suvine Eesti vol 2

Tallinnas elamise suurim pluss on kindlasti see, et iga kell saab mere äärde pageda. Nüüd, mil ma töötan kodukontoris ja saaksin elada põhimõtteliselt ükskõik, kus, olen ikka mõelnud, kas kolida kusagile mujale Eestisse? Mõnesse teise Eesti linna? Väiksemasse kohta? Linna äärde? Ja alati, kui olen plussid ja miinused kokku lugenud, olen aru saanud, et ei, Tallinnast ei kanguta mind ükski vägi – siin on ju meri! Jah, Kesklinnas elamisel on mitmeid miinuseid, aga miski, mitte miski ei kaalu üles seda, et ma astun kodust välja, kõnnin paar minutit ja näen merd. Ma elan nimelt Reidi tee lähedal ja olen põhimõtteliselt armunud sellesse. Jah, ma tean, et iga enesest lugupidav inimene peaks vihkama kõike, mida Tallinna linn ehitab ja teeb, aga Reidi tee on mu meelest ikkagi väga äge. Jah, mõned sealsed ekspositsioonid ja mänguväljakud on pigem küsitava funktsiooniga, aga seevastu on seal purskkaevud, pikk mereäärne kõnnitee, palju istumiskohti ja jäätiseputkad. Nii mõnus on õhtuti haarata Ernst üten ja minna merd nautima. Kui ma kunagi peaksin siit ära kolima, siis kindlasti merest mitte kaugemale kui 10 minutit jalutuskäiku.

Nädalavahetusel otsustasime merele veelgi lähemale minna ehk sõita paadiga Aegnale. Ma polnud seal nimelt kunagi varem käinud ning selle vea pidi parandama. Õnneks soosis ka ilm meresõitu – hommikul jälgisin kullipilguga, ega lained liiga suured ole. 


Ernst sattus eriti suurde vaimustusse just siis, kui veidi suuremad lained olid ja mina reelingu külge klammerdusin. Üldse fännas ta meresõitu rohkem kui saarel tšillimist. Siis tekkis rohkem elevust, kui patareide juurde sattusime ja pimedatesse käikudesse ronida sai. Mitte mina loomulikult – mõelda vaid, kui palju ämblikke seal olla võib! Aga enne seda pidi Ernst kannatama rannatšilli ja jalutuskäiku metsas. Raske on see lapse elu. Õnneks mingi hetk leidis ta ka rannas endale tegevust ja otsustas meie reisikaaslastega külakuhja teha:


Mulle jättis Aegna saar väga hea mulje. Kui paadist maha saime, läksime risti läbi saare kõige põhjapoolsemasse randa, panime oma asjad maha ja mõtlesime, kas minna ujuma või mitte. Mõned meist läksid, mõned mitte. Ranna kõige suurem pluss oli see, et seal polnud põhimõtteliselt üldse inimesi – mõned vist olid kunagi olnud, sest me leidsime rannast viis eurot ja kasutatud rätiku, aga vähemalt sel ajal, kui meie seal vedelesime, polnud seal kedagi. Ka muidu metsas uidates ei kohanud me just liiga palju inimesi. Võimalik, et põhjuseks oli ka see, et mingil hetkel otsustasime me loobuda sissekäidud radadest, vaid sumbata adrus, võsas ja tihnikutes. Tuli ikka maailma ainsa inimese tunne peale küll! Patareide ning muude mahajäetud majade otsas ronisime ka. Pilte sellest pole, sest ... pole. Ühe ilusa rannapildi tegime aga siiski:


Pilt on tehtud enne võsas ukerdamist. Pärast polnud mu jalad üldse nii puhtad ja kriimuvabad. Võimalik, et ma oleks võinud enne minekut mõelda sellele, kas minikleit on matkamiseks just parim kostüüm ... aga no mis seal ikka. Tehtud see matk sai. Pärast läksime sadamasse sööma (mina) ja röövleid mängima (Ernst). Ei saa mainimata jätta, et me kõik olime ikka üsna väsinud.

Järgmisel nädalavahetused juba uus saar, aga sellest juba hiljem.

Kommentaare ei ole: