Oh kooliaeg

Mulle tuli vahepeal täielik kooliärevus sisse, mis siis, et sel aastal keegi meist koolipinki nühkima ei asu – esimese septembri eelõhtu toob ikka kaasa väikese elevuse. Sellest tingituna tuhlasin läbi oma kunagise koolikapi, et vaadata koolipäevikuid ja muid põnevaid säilmeid, aga ma avastasin, et näiteks gümnaasiumi viimases klassis olen ma lõpetanud päeviku täitmise 22. oktoobril. Tähendab: mingeid tööasju ja laulusõnu olen ma sinna ikka kirjutanud, aga tunniplaani või koduseid töid mitte. Huvitav, kuidas ma siis kõike meeles pidasin? Võimalik, et sellepärast ma näengi praeguseni vahel unes, kuidas ma olen koolis ega tea, mis tunnid on ja kuhu ma minema pean – ilmselt juhtus seda ka päriselt. See-eest leidsin ma aga hunniku igasuguseid kontrolltöid ja tundide ajal vahetatud kirjakesi, mille põhipoint oli "krt üldse ei viitsi tundides olla" või "kas vahetunnis ikka välja läheme". Tore oli see gümnaasiumiaeg! Siiani meenutan heldimusega, kui targa ja iseseisvana ma ennast siis tundsin, praeguseks on vähemalt esimene osa sellest tundmusest läinud.

Lisaks leidsin hunniku algklassidest pärinevaid salapäevikuid, mille sisu tekitas mus tahtmise pead vastu lauda taguda ja jumalat tänada, et ma praegu kuulus pole, nii et keegi neid kompra pähe kusagil avaldada ei saaks. Lisaks muule äärmiselt olulisele informatsioonile (kes kellele meeldib, miks keegi mulle ei meeldi ja kes on kelle sõber) sisaldasid need päevikud ka näiteks armastuskirju Hendrik Sal-Sallerile. Mein Gott. Enda arvates olin ma lapsena väga tasakaalukas ja intelligentne ega tegelenud igasuguse jamaga, aga nüüd pean selle arvamuse ümber kujundama.

Minevikust tänapäeva: Ernst läheb ju juba kahe aasta pärast kooli! Kaks aastat on ju põhimõtteliselt nagu kaks päeva – ma olen juba praegu (tema eest) kooliärevuses! Ma ei tea üldse, mida peaks praegu laps kooli minnes oskama, sest minu ajal (sada aastat tagasi) ei pidanud eriti midagi. Ma mäletan oma esimese klassi esimest tundi, kui õpetaja lasi meil ükshaaval aabitsast mingit nelja sõna pikkust rida lugeda, mis tundus mulle siis täiega lihtne, aga kuna teised seda lugeda ei osanud, siis ma teesklesin samuti, et ei oska. Normaalne, ma tean. Praegu peab vist kindlasti kooli minnes lugeda oskama? Ja arvutada? Ja veel sadat asja? Ma eriti ei oota Ernsti kooliaega, sest kõik tundub palju raskem ja keerulisem kui minu ajal – mina näiteks ei käinud eelkoolis, ei õppinud kodus ühtegi asja koos vanematega või ei omanud eraõpetajat mõnes aines – praegu tundub aga, et enam nii ei saa (nii palju, kui ma kuulnud olen). 

Aga õnneks on sinna veel aega. Seniks aga naudin, et veel ma koolieluga tegelema ei pea. 

On olnud põnev nädal

Mitte minul loomulikult. Mina olen vihtunud siin tööd teha ja kõige huvitavam asi, mis juhtunud on, on see, et mu prillidel tuli sang küljest. Suht kehv ajastus, kui arvestada seda, et tahtsin täna kinno minna. Nüüd pean aga poolteist nädalat ootama, sest alles siis saan uued prillid kätte. Seni aga pean oma kõhutantsutrenne poolpimesi tegema ja kodus käsikaudu ringi liikuma. Aga ma ei tulnud siia ju ometigi endast rääkima, vaid hoopis oma õdedest, kes on seda nädalat hoopis põnevamalt alustanud: nimelt käis üks neist puusaoperatsioonil ja teine sõitis – ilmselt ainsa sisserändajana – Tšiili elama. Ja mitte ainult: ka töö võttis ta Eestist kaasa. Kui see pole koroonatrotsimine, siis mis on?

Kes veidi puusaoppidest teab, mõtleb kindlasti nüüd, kui vana mu õde on, et opile läks. See on ju pigem penskaritega kaasaskäiv nähe, mitte noorte naiste elustiiliopp. Noh, lisaks kõikidele nendele positiivsetele külgedele, mis mu suguvõsaga kaasas käivad, on meil veel ka üks tore haigus, mis viibki paljud meist varem või hiljem opilauale. Minust on – mulle praegu tundub – see karikas mööda läinud, aga mu õest mitte. Nii ta siis kirjutaski eile ja üleeile oma põnevatest haiglaseiklustest, mis olid küll üsna staatilised, kuna ta liikuda ei saanud, aga siiski piisavalt meeleolukad. Esiteks ei saa ma üle sellest, et ta opp tehti vaid seljasüstiga – tema arvates oli põnev, et ta kuulis ja tundis saagimist ja haamriga tagumist, aga mul läks puhtalt kirjelduse kuulmisest süda pahaks. Muidugi ma tahaks vist päris kindlasti ja hambaopile üldnarkoosi, aga see selleks. Enne oppi oli mu õde ülirõõmus, sest talle anti hunnik tablette, mille mõjul talle kõik nalja valmistas, aga pärast kurtis ta, et seitsme inimesega ühes intensiivpalatis olemine on ikka rõlge piin, eriti kui mõni neist ilma kõrvaklappideta selgeltnägijate tuleproovi otsustab kuulata. Jah, kuulata, mitte vaadata. Ma soovitasin tal vastavat isikut karguga visata, aga kahjuks tal polnud karke ja rulaatori viskamiseks polnud tal piisavalt jõudu. Õnneks sai ta pärast selliseid traumeerivaid kogemusi üksikpalati, pärast mida pole ma temast eriti midagi kuulnud. Ilmselt magab. Ahjaa, kohe opile järgneval päeval kamandati ta juba püsti ja kõndimist harjutama ning homme-ülehomme peaks ta haiglast välja saama. Jube kiiresti käivad tänapäeval need asjad – kui mu emal u 20 aastat tagasi opp oli, oli ta vähemalt kaks nädalat haiglas.

No ja teine õde leidis, et on juba Eestis oldud kah, aeg tagasi Tšiili tagasi minna. Nüüd sai ta eriloa Tšiili sisenemiseks ning tegigi vehkat. Ütles, et koroonareeglid on lennukites ja lennujaamades ikka päris karmid – ilma kirurgilise maskita näiteks lennukisse ei lasta – aga mingeid takistusi riikipääsemiseks ei olnud. Eks ta muidugi elas siin viimastel päevadel justkui püssirohitünni otsas ja luges hirmuvärinaga kõiki uudiseid – ega ometi taas mingeid riike kinni panda? Aga õnneks sai ta viimasel tunnil siiski minema. Ei teagi, kas nädal hiljem kõik nii lihtsalt oleks läinud?

Minu enda põnevad seiklused on loodetavasti alles ees, neist siis mõni teine kord.

Vestlused Ernstiga

"Ma tahan suurena isaks saada."

"Ahah. Kelle isaks siis?"

"Las ma mõtlen ..." (lõputu mõttepaus)

"Äkki tahad siis endale päris oma uut last?"

"Jah, just!"

"Aga siis pead enne kellegi lapsele emaks ka valima."

"Aga kuidas, kõikidel emmedel on juba lapsed!"

"No sa võid näiteks oodata, kuni su lasteaiakaaslastest tüdrukud suureks kasvavad ja siis nende seast valida."

"Siis ma valin XXX. Tegelikult tahan ma üldse poisi valida."

"Sa võid poisi ka valida, aga ainult naised saavad sünnitada, nii et last sa ei saaks."

"Miks? Aga kui ma endale lapseks poissi tahan?"

"Ükskõik, kas tahad poissi või tüdrukut, ikka ei saa sa ise sünnitada, sest ainult naised saavad."

"Kui keegi teine sünnitab, siis mina ei sünnita!"

Suvepohmell

Mul hakkab vaikselt suvepohmell tekkima, sest eelmisel nädalavahetusel sai JÄLLE mööda Eestit ringi kolistatud. Kuhu jäid need suved, kus ma mitte midagi ei teinud ja kodus istusin? Oot, mul pole ju selliseid olnudki ... Igatahes. Praeguse ringitormamise üks põhjustest on kindlasti see, et me oleme teatavas koroonaootuse palavikus: ei tea ju, kunas enam kusagil käia saab, asub ruttu-ruttu kõik toredad kohad läbi kolada, muidu istun siin oma eebenipuust tornis Kesklinna korteris ja ahastan, et mu elu on tühi ja mõttetu. Jah, ma tean, kuidas see kõlas. 

Seekord võtsime taas suuna Lõuna-Eestisse. Plaanis oli külastada Peipsi lõunaserva, aga paraku jäi see plaan poolikuks, sest jäime Värska lähistel liiva sisse kinni ja kohe nii põhjalikult, et pidime seda mitu tundi erinevate abivahenditega välja kaevama. Mitte mina loomulikult – appi tulid hoopis ühed lähikonnas grilltšillinud vene mehed, kes vaatamata kergelt pidusele olekule olid väga abivalmid. Kui lõpuks auto välja kaevatud oli, ei olnud meil enam soovi Peipsi lähedalgi olla, nii et põrutasime hoopis Sangastesse, minu suguvõsa radadele.

Edasi kulges meie reis ilma vahejuhtumiteta, kui välja arvata see, et meie ööbimiskohas oli mittetöötav WC. Ma valetaks, kui ma ütleks, et see mulle meelehärmi ei valmistanud, aga õnneks olime seal vaid ühe öö ja kuidagiviisi saime hakkama. Positiivse poole peale: Rukki maja restorani söögid olid ülihead ja mulle tohutult meeldis, et igal pool rõhutati just rukist: kõik söögid olid rukkiga, lauakatted olid rukkiteemalised ja igalt poolt võis lugeda rukkikrahvi kohta. Lisaks olid Rukki maja toad nimetatud kuulsate Sangastest pärit inimeste järgi ja minu rõõmuks oli meie tuba August Gailiti nimeline. Sellest inspireerituna kuulasin terve õhtu "Rändaja õhtulaulu" ja rääkisin, kuidas mulle ikka nii väga "Toomas Nipernaadi" meeldis. Raamat siis, filmi ma näinud ei ole. No ja loss ... Kas ma mainisin, et mu juured on Sangastes? Ja kui Sangastes, siis ikka lossis. Naersingi siis õhtul ümber lossi jalutades, et tulin oma valdusi üle vaatama.

Järgmisel päeval olin ma läbi nagu Läti raha, sest ilm oli räigelt kuum ja õhutu, nii et pikemad matkad otsustasime ära jätta. Läksime hoopis Karula rahvusparki avastama ja kui ma ütlen "avastama", siis ma mõtlen "järvi otsima ja nendesse ujuma". Otsingud olid edukad: leidsime ühe imearmsa pisikese järvekese metsa seest, kus oli täiesti inimtühi rand. Nagu paradiis! Loomulikult ei hakka ma selle nime siia kirjutama. Edasi läksime Ähijärve äärde ja lõpujärveks sai Pühajärv. Selleks ajaks olin ma muidugi nii väsinud, et ei võtnud enam jalgugi alla, aga õnneks pakkus Karula rahvuspark ka puhkamisvõimalusi:

Selleks suveks on vast reisikesed läbi ja seda mitte sellepärast, et suvi oleks läbi (mul on siiski veel suvel sünnipäev), vaid et tuleks vaikselt hakata vajalikke asju ka tegema. No kaua võib lihtsalt puhata ja oleskleda? Ernst läks nüüd uude "suurte" rühma ja ma peaks üle vaatama, on tal ikka kõik asjad uueks õppeaastaks valmis – näiteks kõigist riietest on ta küll juba välja kasvanud, väga hull. Varsti võin talle lihtsalt enda riideid kandmiseks anda. Ja ta raamaturiiuli tahaksin ka korda teha. Tegelikult tahtsin millalgi kirjutada Ernsti raamatuvalikust ka, aga selleks olekski mul vaja seal väike inventuur teha. Ja igasugused muud olmeasjad ootavad ka tegemist. Lisaks tahaksin ma minna Sõpruse Puiestee kontserdile, aga miks, oh miks esinevad nad vaid Hiiu pubis? Ma ei taha sinna minna! 

Ma nüüd lähen ja ravin oma suvepohmelli edasi.

August

Ma pole üldse rahul sellega, et kohe, kui augustikuu algab, hakatakse rääkima sügisest, koolist, koguni talvest ja jõuludest ... Mis mõttes, ei! Suvi kestab ju veel! Isegi on seda suve nii natukene, pole vaja ju seda vähestki siis sügisest jahumisele raisata, eksole.

Paadisõit Ruhnule

Kuigi mul on plaanis veel sel suvel Eestimaad avastada, siis sellegipoolest julgen ma kahelda, et miski suudab ületada Ruhnut. Juba see kolmetunnine meresõit (millest poole veetsin ma jõuga oksendamist tagasi hoides) annab tunde, et sõidad hoopis teise maailma. Saar ise on samuti nii omamoodi ja nii ilus, et kogu aeg tahaks hüüda üle saare, kui ilus on ikka see meie Eestimaa. Miks ma sinna üldse läksin? Nimelt on mu elukaaslasel komme pidada oma sünnipäevi erinevatel Eesti saartel ning sel aastal sai valituks Ruhnu. Seltskond, kes sünnipäeva tähistama tuli, oli kümneliikmeline, mis on vähemalt minu arvates küllaltki optimaalne külaliste arv – kõik said omavahel suhelda, ei tekkinud eraldi seltskondi, tülisid, kuid samas oli piisavalt naeru ja nalja. Olime Ruhnul kaks ööd ning selle aja jooksul matkasime läbi kõik Ruhnu metsad, ronisime vaatetorni otsa, uudistasime kirikut ja käisime ujumas kahes erinevas rannas, millest üks on kohe kindlasti mu praegune lemmikrand. Õhtud veetsime kas ise kitarri mängides või Smilersi kontserti nautides – no mis saaks veel parem olla? Kui pühapäeva õhtul tagasi sõitsime, olime kõik nii väsinud, aga nii õnnelikud, sest reis oli ikka nii vahva.

Kaberneeme

Ernsti ma Ruhnule kaasa ei võtnud, sest ta poleks osanud seda kolmetunnist meresõitu piisavalt hinnata. Õigemini: kõikumine ja muu säärane oleks talle ilmselt meeldinud, küll aga mitte pikka aega kitsas paadis olemine. Seevastu olen teda kaasa vedanud lühematele retkedele Tallinna ümbrusesse – näiteks eelmisel nädalavahetusel käisime Kaberneemes ja avastasime sealseid ujumisvõimalusi. Oli väga mõnus, väga soe ja väga lahe mitmetasandiline rand. Eestis on suvel ikka ideaalne elada, kõik kohad on randu täis, vali, millist tahad. Mõned on veel suisa inimtühjad ka (mida kahjuks ei saanud öelda Kaberneeme ranna kohta). Ma juba natuke aega tagasi siin vihastasin nende inimeste peale, kes ei suuda ühte suve ka ilma välismaale reisimata olla ja põrutavad ainsasse puhkusekohta, mis praegu lahti on, Kreekasse, samal ajal kui terve Eesti on täis nii ilusaid ja ägedaid kohti, mida avastada, kui tõesti kodus olla ei saa. Sest tõesti – kogu mu sotsiaalmeedia on täis inimeste Kreekapilte – näe, vaata, ma olen nii julge ja äge, käin koroonaajal reisimas. Mu meelest näitab see vaid rumalust. No kui raske on olla natuke ettevaatlikum ja suvel kodumaal püsida? Aru ma ei taipa. 

Aga nüüd lähen ma edasi augustikuud nautima.

Raamatuankeet

Leidsin siit ühe ägeda küsimustiku raamatute kohta ja no kui on võimalik raamatutest rääkida, siis ma seda ka teen. 

Praegu loen: Anna Janssoni "Tütar kadunud". Üks Skandinaavia krimka. Sellega seoses tahtsin mainida, et mulle nii meeldib, kui inimesed küsivad mult, mida ma hetkel loen (seda juhtus nt ühel nädalavahetusel toimunud peol), sest see justkui näitab, et mind peetakse piisavalt intelligentseks. 

Krimka või armastusromaan: Praegu ilmselgelt krimka, aga üldiselt oleneb see tujust või konkreetsest raamatust. Kui ma olen üksi kusagil metsamajakeses, siis oma närvide huvides ma mingit õõvastavat krimkat ei vali; kui ma olen armuvaludes, siis hoian armastusromaanidest kaugele. 

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mulle meenus kohe "Jumalaema kirik Pariisis", mille pikki kirjeldusi lugedes ma piinlesin. Pigem ikka pikk dialoog, aga sel juhul peab see huvitav olema.

Parim lastekirjanik: Roald Dahl või Andrus Kivirähk.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Ma olen praegu tõsises kimbatuses, sest neid on nii palju, kes mulle ei ole meeldinud. Aga kõige ebameeldivam ... Näiteks Dorian Gray ei meeldinud mulle tegelasena üldse. Samas kindlasti on palju negatiivseid kõrvaltegelasi, kes mulle samuti ebasümpaatsed on olnud. Ma ei tea, liiga raske küsimus.

Eesti või välismaa autor: Ma loen rohkem välismaa kirjandust, sest seda lihtsalt on rohkem, aga võimaluse korral eelistan ikka Eesti kirjandust.

300 või 700 lehekülge: Mida rohkem, seda parem, nii et tegelikult eelistan ma sellised 1000-leheküljelisi telliseid.

Lemmik sel aastal loetud raamat: Fredrik Backman "Mees nimega Ove".

Novellikogu või luulekogu: Novellid, eriti nt Maughami omad. Luulet suudan ma väga väheses koguses lugeda ja sedagi vaid Mait Vaigu oma.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Taas raske küsimus, sest midagi, mille ma juba läbi lugenud olen, ei saa ma võtta, sest see oleks ju igav. Samas millegi uuega võin ma puusse panna – äkki mulle üldse ei meeldi see raamat ja siis olen ma seal saarel vihasena koos raamatuga, mida ma lugeda ei suuda. Seega peaks see olema midagi mõnelt kirjanikult, kelle kvaliteedis ma võin kindel olla. Näiteks Dostojevski "Vennad Karamazovid" on mul veel lugemata, nii et miks mitte siis see. Pealegi saan ma sellesse üksikul saarel piisavalt süveneda,  sest puuduvad igasugused segajad, mis tsivilisatsioonis paraku on.

Raamatupood või raamatukogu: Ma kasutan praegu e-raamatukogu, nii et raamatute valimise mõttes kindlasti raamatukogu. Samas aga meeldib mulle raamatupoodides niisama aega parajaks tegemas käia.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Ma tõesti ei mäleta. Ma mäletan aega, mil mul olid paljud lasteraamatud juba loetud, aga millal ma neid lugesin ... Küll aga on mul meeles raamat, mis mulle lapsena suurt muljet avaldas ja selleks oli Annie M. G. Schmidti "Miisu".

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kui ma vaid enda raamaturiiulit silmas pean, siis mitte ühtegi. Teistel pereliikmetel on veel raamatuid, mida ma lugenud pole.

Lemmik naistekate autor: Ma võiks nüüd tähtsalt teatada, et ma ei loe naistekaid, aga sel juhul ma valetaksin. Viimati lugesin läbi Jojo Moyesi kõik romaanid, nii et äkki siis tema? Oli täitsa lobe lugemine.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Paulo Coelho.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Tumepruun.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldib väga selline eksistentsiaalne/düstoopiline/utoopiline ulme, nagu näiteks Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat" või Aldous Huxley "Hea uus ilm", aga mingid planeetidevahelised võitlused, sõjad, tulnukad jne jne mind ei köida. Ikka natuke usutavust võiks olla. Küll aga häirib mind enamuse ulme puhul see, et kõik tunded peale sõjakuse, viha, raevu jne on kaotatud, kriminaliseeritud või masinlikuks muudetud, ja ma ei suuda oma loogikaga mõista, miks ja kuidas see juhtuda saaks.

See autor ajas mu nutma: Neid ikka on, aga viimati nt. Fredrik Backman.

Ma soovitan sulle: Ma arvan, et praegu oleks just õige aeg lugeda kadunud põlvkonna kohta ehk midagi Hemingwaylt või Remarque'ilt. Olen nii palju viimastel päevadel-nädalatel kuulnud, kuidas inimesed on ärevuses, sest ei tea, mida tulevik toob – võib-olla aitab, kui natuke lugeda aegadest, mil tulevik tundus veel tumedam, segasem ja hirmutavam. 

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Andrus Kivirähiga.

Peale lugemise armastan veel: Mitte midagi. Okei, okei. Mulle meeldib veel laulda ja inimestele raamatutest rääkida.

Käisin paradiisisaarel

Ma pikalt praegu ei kirjuta, sest a) ma olen täiesti magamata ja b) lisaks sellele olen ma sääskede poolt ära söödud ja ma ei suuda midagi teha ilma pikkade sügamispausideta, aga ma lihtsalt tahtsin oma vaimustust välja elada: ma käisin nädalavahetusel Ruhnu saarel ja see on kohe kindlasti kõige ilusam koht Eestis, kus ma käinud olen.

Ainus negatiivne asi on see, et paadisõit sinna kestab kolm tundi ja kui juba väiksemadki lained on, võib see kolm tundi üsna merehaigelt mööduda. Kui aga see üle elada ja kohale jõuda, siis kõik muu on lihtsalt ülim. Imelised lumivalge liiva ja suurte lainetega rannad, pikad inimtühjad metsarajad, sõbralikud inimesed ... ma tegelikult ei teagi, mis see täpselt oli, mis mind sedavõrd vaimustas, ilmselt kõik see kokku ja natuke midagi seletamatut ka. Oma osa andis ka kindlasti see, et meil õnnestus sattuda saarele sel ajal, kui seal esines Smilers ja no kellele Smilers ei meeldiks? 

Aga olgu, ma varsti kirjutan meie reisikesest lähemalt, seni aga mõned pildid.

Eesti vanim puukirik asus meie majutuskoha kõrval

Överkirke rand

Jõuame tuletorni juurde

Limo rannas. Ilmselt kõige ägedam rand, kus ma üldse ujunud olen. Need lained!

Kuunsi rannas

Üks meie mitmest metsamatkast