12 august 2020

August

Ma pole üldse rahul sellega, et kohe, kui augustikuu algab, hakatakse rääkima sügisest, koolist, koguni talvest ja jõuludest ... Mis mõttes, ei! Suvi kestab ju veel! Isegi on seda suve nii natukene, pole vaja ju seda vähestki siis sügisest jahumisele raisata, eksole.


Paadisõit Ruhnule


Kuigi mul on plaanis veel sel suvel Eestimaad avastada, siis sellegipoolest julgen ma kahelda, et miski suudab ületada Ruhnut. Juba see kolmetunnine meresõit (millest poole veetsin ma jõuga oksendamist tagasi hoides) annab tunde, et sõidad hoopis teise maailma. Saar ise on samuti nii omamoodi ja nii ilus, et kogu aeg tahaks hüüda üle saare, kui ilus on ikka see meie Eestimaa. Miks ma sinna üldse läksin? Nimelt on mu elukaaslasel komme pidada oma sünnipäevi erinevatel Eesti saartel ning sel aastal sai valituks Ruhnu. Seltskond, kes sünnipäeva tähistama tuli, oli kümneliikmeline, mis on vähemalt minu arvates küllaltki optimaalne külaliste arv – kõik said omavahel suhelda, ei tekkinud eraldi seltskondi, tülisid, kuid samas oli piisavalt naeru ja nalja. Olime Ruhnul kaks ööd ning selle aja jooksul matkasime läbi kõik Ruhnu metsad, ronisime vaatetorni otsa, uudistasime kirikut ja käisime ujumas kahes erinevas rannas, millest üks on kohe kindlasti mu praegune lemmikrand. Õhtud veetsime kas ise kitarri mängides või Smilersi kontserti nautides – no mis saaks veel parem olla? Kui pühapäeva õhtul tagasi sõitsime, olime kõik nii väsinud, aga nii õnnelikud, sest reis oli ikka nii vahva.


Kaberneeme


Ernsti ma Ruhnule kaasa ei võtnud, sest ta poleks osanud seda kolmetunnist meresõitu piisavalt hinnata. Õigemini: kõikumine ja muu säärane oleks talle ilmselt meeldinud, küll aga mitte pikka aega kitsas paadis olemine. Seevastu olen teda kaasa vedanud lühematele retkedele Tallinna ümbrusesse – näiteks eelmisel nädalavahetusel käisime Kaberneemes ja avastasime sealseid ujumisvõimalusi. Oli väga mõnus, väga soe ja väga lahe mitmetasandiline rand. Eestis on suvel ikka ideaalne elada, kõik kohad on randu täis, vali, millist tahad. Mõned on veel suisa inimtühjad ka (mida kahjuks ei saanud öelda Kaberneeme ranna kohta). Ma juba natuke aega tagasi siin vihastasin nende inimeste peale, kes ei suuda ühte suve ka ilma välismaale reisimata olla ja põrutavad ainsasse puhkusekohta, mis praegu lahti on, Kreekasse, samal ajal kui terve Eesti on täis nii ilusaid ja ägedaid kohti, mida avastada, kui tõesti kodus olla ei saa. Sest tõesti – kogu mu sotsiaalmeedia on täis inimeste Kreekapilte – näe, vaata, ma olen nii julge ja äge, käin koroonaajal reisimas. Mu meelest näitab see vaid rumalust. No kui raske on olla natuke ettevaatlikum ja suvel kodumaal püsida? Aru ma ei taipa. 

Aga nüüd lähen ma edasi augustikuud nautima.

2 kommentaari:

A ütles ...

Kreekas ei käi aga ühel teisel väga madala riskiga maal... lihtsalt elukaaslane jäi sinna ja tahaks ikka vahel näha. Piltidel aga näitan loodust, mitte elukaaslast, nii et võin ka niimoodi sõimata saada. Tahtsin öelda, et kõik ei reisi reisimise pärast.

Madli ütles ...

Kõik kindlasti mitte, ma peangi silmas neid, kes lähevad perega puhkusereisile.