31 august 2020

Oh kooliaeg

Mulle tuli vahepeal täielik kooliärevus sisse, mis siis, et sel aastal keegi meist koolipinki nühkima ei asu – esimese septembri eelõhtu toob ikka kaasa väikese elevuse. Sellest tingituna tuhlasin läbi oma kunagise koolikapi, et vaadata koolipäevikuid ja muid põnevaid säilmeid, aga ma avastasin, et näiteks gümnaasiumi viimases klassis olen ma lõpetanud päeviku täitmise 22. oktoobril. Tähendab: mingeid tööasju ja laulusõnu olen ma sinna ikka kirjutanud, aga tunniplaani või koduseid töid mitte. Huvitav, kuidas ma siis kõike meeles pidasin? Võimalik, et sellepärast ma näengi praeguseni vahel unes, kuidas ma olen koolis ega tea, mis tunnid on ja kuhu ma minema pean – ilmselt juhtus seda ka päriselt. See-eest leidsin ma aga hunniku igasuguseid kontrolltöid ja tundide ajal vahetatud kirjakesi, mille põhipoint oli "krt üldse ei viitsi tundides olla" või "kas vahetunnis ikka välja läheme". Tore oli see gümnaasiumiaeg! Siiani meenutan heldimusega, kui targa ja iseseisvana ma ennast siis tundsin, praeguseks on vähemalt esimene osa sellest tundmusest läinud.

Lisaks leidsin hunniku algklassidest pärinevaid salapäevikuid, mille sisu tekitas mus tahtmise pead vastu lauda taguda ja jumalat tänada, et ma praegu kuulus pole, nii et keegi neid kompra pähe kusagil avaldada ei saaks. Lisaks muule äärmiselt olulisele informatsioonile (kes kellele meeldib, miks keegi mulle ei meeldi ja kes on kelle sõber) sisaldasid need päevikud ka näiteks armastuskirju Hendrik Sal-Sallerile. Mein Gott. Enda arvates olin ma lapsena väga tasakaalukas ja intelligentne ega tegelenud igasuguse jamaga, aga nüüd pean selle arvamuse ümber kujundama.

Minevikust tänapäeva: Ernst läheb ju juba kahe aasta pärast kooli! Kaks aastat on ju põhimõtteliselt nagu kaks päeva – ma olen juba praegu (tema eest) kooliärevuses! Ma ei tea üldse, mida peaks praegu laps kooli minnes oskama, sest minu ajal (sada aastat tagasi) ei pidanud eriti midagi. Ma mäletan oma esimese klassi esimest tundi, kui õpetaja lasi meil ükshaaval aabitsast mingit nelja sõna pikkust rida lugeda, mis tundus mulle siis täiega lihtne, aga kuna teised seda lugeda ei osanud, siis ma teesklesin samuti, et ei oska. Normaalne, ma tean. Praegu peab vist kindlasti kooli minnes lugeda oskama? Ja arvutada? Ja veel sadat asja? Ma eriti ei oota Ernsti kooliaega, sest kõik tundub palju raskem ja keerulisem kui minu ajal – mina näiteks ei käinud eelkoolis, ei õppinud kodus ühtegi asja koos vanematega või ei omanud eraõpetajat mõnes aines – praegu tundub aga, et enam nii ei saa (nii palju, kui ma kuulnud olen). 

Aga õnneks on sinna veel aega. Seniks aga naudin, et veel ma koolieluga tegelema ei pea. 

5 kommentaari:

Marca ütles ...

Kui sul need armastuskirjad alles on, siis tähendab, et sa vähemalt ei saatnud neid ära, lohuta end sellega. Mina ennast paraku nõnda lohutada ei saa, ma saan loota vaid, et post ei viinud neid kohale, kuna ma teadsin vaid oma "elu armastuse" majanumbrit, mitte aga korterit...:)
Mul läheb homme teine laps kooli ja tõesti üsna vastumeelselt mõtlen sellele, eriti praeguses olukorras. See kooliks valmistumine sõltub palju lasteaiast, meil ei olnud mingit eelkooli, lasteaias viimasel aastal tegeldi koolieelse ettevalmistusega, aga see ei pidavat kohustuslik olema lasteaiale, ju meil vedas lihtsalt. Kui on esimesse klassi katsed, siis vist on jah soovituslik see lugemisoskus, meil jäid sel aastal katsed ära ja kuna mu oma loeb täiesti soravalt ja juba ka igasugu mitteeakohast kirjandust, siis mul pigem mure, et mis ta teeb seal, kui teised alles tähti õpivad.

Madli ütles ...

Ma tänan jumalat, et neid kirju ära ei saatnud, sest need olid ikka väga ... ma ei oskagi kirjeldada. Lõhnastatud, südameid täis joonistatud ja sentimentaalsusest nõretavad. Samas võimalik, et ma mõne ikkagi saatsin, ma nii täpselt ei mäleta. Ja ma olin siis 9-aastane, Mein Gott.

Ma mäletan oma esimesest klassist ka seda, et kogu aeg oli jube igav ja ma ei saanud aru, miks peab nii kaua lugemist õppima – see on ju nii lihtne! A kuna tempo oli nõrgemate järgi, siis ma lihtsalt igavlesin. Ilmselt algas just sealt see, et ma ei oska õppida – koolis oldi rahul, et vähemalt keegi millestki midagi taipab, ja lasti mul niisama olla, mitte ei antud lisaülesandeid vms. Ei ole hea olla teistest klassikaaslastest targem, muudab laisaks.


notsu ütles ...

Päevikutest - keskkoolis avastasin mina salmikud, mida ma pruukisin universaalmärkmiku otstarbeks - st nii koolipäeviku kui ka kaustikute asemel. Kirjutasin sinna nii selle, mida õppida anti, kui ka konspektid, selle vahele oma kirjanduslikud katsetused. Nii oli koolikott kergem. Ainult paar kaustikut olid eraldi.

notsu ütles ...

(sisuliselt olid need lihtsalt valgete lehtedega põikformaadis märkmikud, mida müüd miskipärast salmiku nime all.)

Madli ütles ...

Mul oli keskkoolis kõikide ainete jaoks üks suur kaustik, nii oli palju mugavam, polnud hirmu, et midagi koju jääks.