26 august 2020

On olnud põnev nädal

Mitte minul loomulikult. Mina olen vihtunud siin tööd teha ja kõige huvitavam asi, mis juhtunud on, on see, et mu prillidel tuli sang küljest. Suht kehv ajastus, kui arvestada seda, et tahtsin täna kinno minna. Nüüd pean aga poolteist nädalat ootama, sest alles siis saan uued prillid kätte. Seni aga pean oma kõhutantsutrenne poolpimesi tegema ja kodus käsikaudu ringi liikuma. Aga ma ei tulnud siia ju ometigi endast rääkima, vaid hoopis oma õdedest, kes on seda nädalat hoopis põnevamalt alustanud: nimelt käis üks neist puusaoperatsioonil ja teine sõitis – ilmselt ainsa sisserändajana – Tšiili elama. Ja mitte ainult: ka töö võttis ta Eestist kaasa. Kui see pole koroonatrotsimine, siis mis on?

Kes veidi puusaoppidest teab, mõtleb kindlasti nüüd, kui vana mu õde on, et opile läks. See on ju pigem penskaritega kaasaskäiv nähe, mitte noorte naiste elustiiliopp. Noh, lisaks kõikidele nendele positiivsetele külgedele, mis mu suguvõsaga kaasas käivad, on meil veel ka üks tore haigus, mis viibki paljud meist varem või hiljem opilauale. Minust on – mulle praegu tundub – see karikas mööda läinud, aga mu õest mitte. Nii ta siis kirjutaski eile ja üleeile oma põnevatest haiglaseiklustest, mis olid küll üsna staatilised, kuna ta liikuda ei saanud, aga siiski piisavalt meeleolukad. Esiteks ei saa ma üle sellest, et ta opp tehti vaid seljasüstiga – tema arvates oli põnev, et ta kuulis ja tundis saagimist ja haamriga tagumist, aga mul läks puhtalt kirjelduse kuulmisest süda pahaks. Muidugi ma tahaks vist päris kindlasti ja hambaopile üldnarkoosi, aga see selleks. Enne oppi oli mu õde ülirõõmus, sest talle anti hunnik tablette, mille mõjul talle kõik nalja valmistas, aga pärast kurtis ta, et seitsme inimesega ühes intensiivpalatis olemine on ikka rõlge piin, eriti kui mõni neist ilma kõrvaklappideta selgeltnägijate tuleproovi otsustab kuulata. Jah, kuulata, mitte vaadata. Ma soovitasin tal vastavat isikut karguga visata, aga kahjuks tal polnud karke ja rulaatori viskamiseks polnud tal piisavalt jõudu. Õnneks sai ta pärast selliseid traumeerivaid kogemusi üksikpalati, pärast mida pole ma temast eriti midagi kuulnud. Ilmselt magab. Ahjaa, kohe opile järgneval päeval kamandati ta juba püsti ja kõndimist harjutama ning homme-ülehomme peaks ta haiglast välja saama. Jube kiiresti käivad tänapäeval need asjad – kui mu emal u 20 aastat tagasi opp oli, oli ta vähemalt kaks nädalat haiglas.

No ja teine õde leidis, et on juba Eestis oldud kah, aeg tagasi Tšiili tagasi minna. Nüüd sai ta eriloa Tšiili sisenemiseks ning tegigi vehkat. Ütles, et koroonareeglid on lennukites ja lennujaamades ikka päris karmid – ilma kirurgilise maskita näiteks lennukisse ei lasta – aga mingeid takistusi riikipääsemiseks ei olnud. Eks ta muidugi elas siin viimastel päevadel justkui püssirohitünni otsas ja luges hirmuvärinaga kõiki uudiseid – ega ometi taas mingeid riike kinni panda? Aga õnneks sai ta viimasel tunnil siiski minema. Ei teagi, kas nädal hiljem kõik nii lihtsalt oleks läinud?

Minu enda põnevad seiklused on loodetavasti alles ees, neist siis mõni teine kord.

Kommentaare ei ole: