07 august 2020

Raamatuankeet

Leidsin siit ühe ägeda küsimustiku raamatute kohta ja no kui on võimalik raamatutest rääkida, siis ma seda ka teen. 


Praegu loen: Anna Janssoni "Tütar kadunud". Üks Skandinaavia krimka. Sellega seoses tahtsin mainida, et mulle nii meeldib, kui inimesed küsivad mult, mida ma hetkel loen (seda juhtus nt ühel nädalavahetusel toimunud peol), sest see justkui näitab, et mind peetakse piisavalt intelligentseks. 

Krimka või armastusromaan: Praegu ilmselgelt krimka, aga üldiselt oleneb see tujust või konkreetsest raamatust. Kui ma olen üksi kusagil metsamajakeses, siis oma närvide huvides ma mingit õõvastavat krimkat ei vali; kui ma olen armuvaludes, siis hoian armastusromaanidest kaugele. 

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mulle meenus kohe "Jumalaema kirik Pariisis", mille pikki kirjeldusi lugedes ma piinlesin. Pigem ikka pikk dialoog, aga sel juhul peab see huvitav olema.

Parim lastekirjanik: Roald Dahl või Andrus Kivirähk.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Ma olen praegu tõsises kimbatuses, sest neid on nii palju, kes mulle ei ole meeldinud. Aga kõige ebameeldivam ... Näiteks Dorian Gray ei meeldinud mulle tegelasena üldse. Samas kindlasti on palju negatiivseid kõrvaltegelasi, kes mulle samuti ebasümpaatsed on olnud. Ma ei tea, liiga raske küsimus.

Eesti või välismaa autor: Ma loen rohkem välismaa kirjandust, sest seda lihtsalt on rohkem, aga võimaluse korral eelistan ikka Eesti kirjandust.

300 või 700 lehekülge: Mida rohkem, seda parem, nii et tegelikult eelistan ma sellised 1000-leheküljelisi telliseid.

Lemmik sel aastal loetud raamat: Fredrik Backman "Mees nimega Ove".

Novellikogu või luulekogu: Novellid, eriti nt Maughami omad. Luulet suudan ma väga väheses koguses lugeda ja sedagi vaid Mait Vaigu oma.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Taas raske küsimus, sest midagi, mille ma juba läbi lugenud olen, ei saa ma võtta, sest see oleks ju igav. Samas millegi uuega võin ma puusse panna – äkki mulle üldse ei meeldi see raamat ja siis olen ma seal saarel vihasena koos raamatuga, mida ma lugeda ei suuda. Seega peaks see olema midagi mõnelt kirjanikult, kelle kvaliteedis ma võin kindel olla. Näiteks Dostojevski "Vennad Karamazovid" on mul veel lugemata, nii et miks mitte siis see. Pealegi saan ma sellesse üksikul saarel piisavalt süveneda,  sest puuduvad igasugused segajad, mis tsivilisatsioonis paraku on.

Raamatupood või raamatukogu: Ma kasutan praegu e-raamatukogu, nii et raamatute valimise mõttes kindlasti raamatukogu. Samas aga meeldib mulle raamatupoodides niisama aega parajaks tegemas käia.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Ma tõesti ei mäleta. Ma mäletan aega, mil mul olid paljud lasteraamatud juba loetud, aga millal ma neid lugesin ... Küll aga on mul meeles raamat, mis mulle lapsena suurt muljet avaldas ja selleks oli Annie M. G. Schmidti "Miisu".

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kui ma vaid enda raamaturiiulit silmas pean, siis mitte ühtegi. Teistel pereliikmetel on veel raamatuid, mida ma lugenud pole.

Lemmik naistekate autor: Ma võiks nüüd tähtsalt teatada, et ma ei loe naistekaid, aga sel juhul ma valetaksin. Viimati lugesin läbi Jojo Moyesi kõik romaanid, nii et äkki siis tema? Oli täitsa lobe lugemine.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Paulo Coelho.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Tumepruun.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldib väga selline eksistentsiaalne/düstoopiline/utoopiline ulme, nagu näiteks Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat" või Aldous Huxley "Hea uus ilm", aga mingid planeetidevahelised võitlused, sõjad, tulnukad jne jne mind ei köida. Ikka natuke usutavust võiks olla. Küll aga häirib mind enamuse ulme puhul see, et kõik tunded peale sõjakuse, viha, raevu jne on kaotatud, kriminaliseeritud või masinlikuks muudetud, ja ma ei suuda oma loogikaga mõista, miks ja kuidas see juhtuda saaks.

See autor ajas mu nutma: Neid ikka on, aga viimati nt. Fredrik Backman.

Ma soovitan sulle: Ma arvan, et praegu oleks just õige aeg lugeda kadunud põlvkonna kohta ehk midagi Hemingwaylt või Remarque'ilt. Olen nii palju viimastel päevadel-nädalatel kuulnud, kuidas inimesed on ärevuses, sest ei tea, mida tulevik toob – võib-olla aitab, kui natuke lugeda aegadest, mil tulevik tundus veel tumedam, segasem ja hirmutavam. 

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Andrus Kivirähiga.

Peale lugemise armastan veel: Mitte midagi. Okei, okei. Mulle meeldib veel laulda ja inimestele raamatutest rääkida.

Kommentaare ei ole: