25 september 2020

Telefonipildid

 Järjekordne telefonipiltide postitus on käes. Millal siis veel kui mitte nüüd, kui on aeg õuest tuppa kolida ja vahvatele suveseiklustele tagasi vaadata?


Alustame rahulikult: 20. augustil käisime matkamas Kakerdaja rabas. Võimalik, et ma kirjutasin sellest enne ka, aga üks rahulik järvepilt kulub alati ära. 


Enamik pilte mu telefonis on muidugi Ernstist, aga teie huvides ma neid siia ei jaga – kes ikka viitsiks võõraste laste pilte vaadata. Mõne pildi lisan aga siiski, näiteks selle nunnu selfi. Ernst on nunnu, mina olen lihtsalt väsinud. 


Ja veel üks pilt Ernstist, sest see on nii vahvalt värviline. Sellest ma parem ei räägi, kui kaua ja kui palju ma seda suhkruvatti igalt poolt pärast koristama pidin, aga see pole ka oluline.



Valaste juga käisime ka vaatamas. Samal päeval käisime ka Sillamäel aga kuna terve jalutuskäigu ajal vihma kallas, ei saanud ma pilte teha. Lisaks jõudsin ma taas imestada, kui palju on Eestis ikka veel üsna tuntud kohti, kus ma käinud pole. Üks nendest ka näiteks Valaste. Mida ma siis üldse teinud olen?



Sünnipäevalilled ja sünnipäevaraamat. Lisaks on näha pildil veel jõuluehted, mis me Ernstiga koos meisterdasime. Keset suve. Tuleb aegsalt valmistuda, sest ega tali taeva jää.



Sügise algus on selline aeg, et ei tea, kas pakkida lahti talvevammused või venitada veel selga suvehõlstid – mina, nagu näha, valin tavaliselt selle viimase variandi. Pildil siis Rakveres, kus me väisasime rahvusköökide päeva. Selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, olid küll pooled putkad juba toidust tühjad, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. 



Ikka veel Rakveres. Ma valetaks, kui ma ütleks, et nende pükstega väga mugav Tarva juurde ronida oleks olnud, aga hakkama ma sain ja isegi sukkpüksid jäid terveks. Kui see pole vedamine, siis mis on? Ja sellest, kuidas ma alla sain, vaikib ajalugu.



Täiesti juhuslikult sattusime Sagadi mõisa seenenäitusele. Väga lahe oli! Avastasime igasuguseid huvitavaid seenenimesid ja leidsime salakavalaid seeni, mida oma vaenlastele sisse sööta. Lisaks käisime metsamuuseumis, mis asus sealsamas Sagadi mõisa kõrvalhoones. Sissesaime, muide, poole hinnaga, sest me olime nii toredad ja ilusad. Või siis sellepärast, et me jõudsime pool tundi enne sulgemist.


Selleks aastaks on suveretkedega kõik – järgmine telefonipiltide postitus tuleb ilmselt mu glamuursest kodukontorist.

24 september 2020

Lobisen vananemisest

Saabunud on sünnipäevajärgne pohmell. Mitte alkoholist, sest seda ju korralikud daamid ei tarbi – pigem üleüldse sünnipäevast kui sellisest. Siin pole muidugi midagi imestada, sest see on mul igal aastal ja kui eelmistel aastatel olen ma enda peale vihastanud: mida sa halad, kõik on ju hästi, siis sel aastal otsustasin ma seda pohmelli mõnuga nautida ning selle käigus siis ka aru saada, miks see mul üldse on. Vaevalt et selle pärast, et ma oma vananemisest nii šokis oleksin, sest nagu ma ka maininud olen, mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle meeldib ... vanemaks saada. Aga pika mõttetöö tulemina sain aru, et eks see ikka mu enese ootuste kokkupõrkest tegelikkusega tule. Või tähendab – mingitest alateadvusesse juuritud ootustest, et vanusega võiks saabuda meelerahu, enesekindlus ja see palju kiidetud täiskasvanulikkus. Aga mida ei tule, seda ei tule, vähemalt mitte päevapealt. Nii ma siis istungi igal aastal pärast oma sünnipäeva oma pohmellimullis ja mõtlen, et miks ma ikka samasugune olen. Nagu Ernst, kes oli pärast oma viiendat sünnipäeva äärmiselt pettunud, et talle ta riided, mida ta nelja-aastaselt kandis, ikka veel selga lähevad.

Kuigi tegelikult meeldib mulle just see, et ma ei pea olema ... Ma tahaks kirjutada "täiskasvanulik", aga kusjuures tegelikult ma ju tean, et ma olen täiskasvanulik. Ma käin tööl ja teen igasuguseid muid asju, mida täiskasvanud teevad. Ütleme siis nii, et ma ei taha olla ega olegi selline (minu jaoks) stereotüüpne kolmekümnendates naine, kes kannab vaid elegantseid riideid ja kelle igapäeva kuuluvad kodulaenu maksmine ja laste ühest linna otsast teise kärutamine. Õnneks tean ma väga vähe, kui üldse, selliseid stereotüüpseid kolmekümneseid, aga kui ma olin selline noor ja metsik kahekümnene, siis tundus, et vaid sellised meelelahutused kolmekümnestele eksisteerivadki – ilmselt sellest ajast jäigi mu sisse see kartus, et issand, ma peaks nii paljudest asjadest loobuma. Õnneks seda ei juhtunud. 

Aga mulle meeldib see, et ma tunnen ennast iga aastaga aina mitmetasandilisemana ja julgen seda aina enam ka välja näidata. Taas: kui ma seda kõike kirjeldan, siis tundub mu kahekümneaastane mina ikka päris imelik ja segane inimene, aga päris ausalt: kahekümnendate alguses olid mul endale mingid täiesti reaalsusega vastuolus ootused ning pärismind otsustasin hoida pigem varjatuna – äkki kellelegi ei meeldi? Seega ma siis pigem rõhutasingi oma pidutsevamat ja seikluslikumat poolt ja varjasin oma nohiklikku poolt, mis oli ja on alati olnud domineerivam. Nüüd aga on mul paljudest asjadest aina rohkem savi. Kuidas nüüd see mitmetasandilisus siia puutub? Võib-olla nii palju, et ma võingi ühel päeval meeletult pidutseda ja Smilersi kontserdil lava ees möllata, teisel päeval pool Eestit läbi matkata, kolmandal töötada nagu loom, neljandal kodus lugeda ja inimesi ignoda, viiendal räigelt Ernsti arendada ja mängitada jne jne – ma ei loo endale raame, et mu mingi roll on nüüd domineeriv. Ei.

Eelmine lõik oli nüüd muidugi täielik egotripp, aga mis seal ikka. Võib-olla kümne aasta pärast loen seda üle ja hoian kahe käega peast kinni – mida paganat ma mõtlesin? Aga samas sellepärast ma blogi peangi, et saaksin siia hetkeemotsioone, mõtteid ja kõike muud asjakohast kirja panna. Mitte teistele, ikka ja ainult endale. 

22 september 2020

Sünnipäev, sünnipäev

Tegelikult mul sünnipäeva pidada plaanis polnud. Mõtlesin lihtsalt, et midagi lahedat võiks ju teha, aga kindlasti mitte ise midagi korraldada, vaid vaadata, kas kusagil toimub midagi, ja siis sinna lihtsalt oma sünnipäev külge pookida. Umbes nagu eelmisel aastal Station Narvaga. Praegu on aga meelelahutusvõimalused kaunis piiratud ja ega ausalt öeldes suured massiüritused eriti tõmba ka – nii tekkis idee: aga äkki läheks kinno? Tenetit olen ma juba ammu (sellest ajast, kui see välja tuli) tahtnud vaadata ja see oleks ka selline äge film, mida väikse seltskonnaga koos vaadata, sest noh, iga eestlane tahab ju ometi hõisata, et näe, Linnahall, näe, minu maja! Olgu, see oli minu soov. Aga kui juba kinno minna, siis stiilselt ja turvaliselt, nii et eelmisel nädalal kirjutasin erinevatesse Tallinna kinodesse, et uurida, kas on võimalik rentida terve saal võimalikult normaalse hinnaga. Mõnes kohas pakuti peopakette, mida ma ei tahtnud, aga lõpuks tegi Solarise Apollo parima pakkumise ning andis meie kümneliikmelisele seltskonnale kasutada 74-kohalise saali. Lihtsalt super! 

Alguses ma ei reklaaminudki seda üritust oma sünnipäevana välja, aga kõikvõimas Facebook teavitas hommikul kõiki kutsutuid, nii et kinos ootas mind juba rohkelt lilli, šokolaadi ja muid toredaid kinke. Ja film! Esimesed veerand tundi vaatasin ma jahmunult ekraani ja üritasin aru saada, kes ma olen ja kus ma olen. Siis hakkas asi veidi selgemaks minema ja lõpus oli juba päris arusaadav. See ei takistanud mind muidugi täna kõiki Teneti teooriaid guugeldamast – aga siiski. Kui saalist välja tulime, olid meil kõigil sellised näod, nagu oleksine just lõbustuspargi kõige hullemalt atraktsioonilt saabunud – pea oli sassis ja raske oli aru saada, mis see nüüd oli, mida nägime. Seevastu kõigi ühine arvamus oli, et meile väga meeldis. 

Pärast filmi jätkus vabas vormis suhtlemine, söömine Vapianos ja hiljem ühes üliõpilasorganisatsioonis. Kahjuks pole mul õhtust ühtegi pilti jagada, sest kinos tehtud grupipildid tulid udused ja hiljem ununes kõigil pildistamine. Peate mind lihtsalt uskuma, et tore oli. Ja mida vanemaks ma saan, seda paremini ma ennast tunnen – kohe päris ausalt! Eile sain ma 31 ja juba täna ma mõtlen, et kuidagi mõnusalt õige tunne on sees – nagu oleksin ma kogu elu oodanud, et 31-aastane olla. Jube hea oleks, kui ma saaksin nüüd aja ümber keerata, minna ajas tagasi ja öelda 22-aastasele endale, et 30-aastaselt elu ei lõppe, vaid alles algab. 

Aga vaatame, mida uus eluaasta toob!

11 september 2020

Riidetrall

Kui ma u kuus aastat tagasi sain teada, et ootan poega, siis üks esimestest mõtetest oli, et jumal tänatud, igasugune riidetrall jääb vähemalt ära, sest poisid ju pole väga valivad riiete osas. Või? No vähemalt pole nad edevad. Noh, praeguseks võin väita, et ma eksisin rängalt.

Täna koristasin just Ernsti riidekappi ja pidin sealt välja tõstma kõik lühikesed püksid ja T-särgid. "Ma ei meeldi endale sellisena," teatab ta, kui olen üritanud talle tulutult T-särke selga nihverdada. Praegu on suht savi, aga suvel, kui kuumakraadid olid sellised, et ma ise oleks hea meelega püksata ringi lasknud, oli mul ikka tükk tegu, et teda lühikestesse riietesse veenda. Tihti ma ka valetasin, et kõik, absoluutselt kõik teised riided peale lühikeste on pesus. Isegi see oli vahel tulutu, sest siis vedas ta endale selga plekilise pikkade varrukatega särgi ja oli ise rahul. Ka oma uusi sõbrannasid hindas ta selle järgi, kui kaetud keegi oli. "Tal oli pikkade varrukatega särk seljas," kirjeldas ta mu emale tunnustavalt üht uut tuttavat. No mis sa ikka teed, kui inimesele ei meeldi alastus.

Igal lasteaiapäeva hommikul, kui ma kapi juurest uue särgiga tulen, küsib Ernst, ise poolunes, umbusklikult: "On see ikka pikkade varrukatega?" Ilmselt on tal meeles mu suvised trikid. Ka püksid peavad pikad olema, aga mitte liiga pikad. "Need on ju liiga pikad, ulatuvad kandadeni!" teatas ta täna hommikul etteheitvalt, kui talle uusi pükse presenteerisin. Siis tuletasin talle aga meelde, et ta ise on ka vahepeal suht hobuseks kasvanud ja ärgu kujutagi ette, et talle mingid eelmise kuu riided enam selga lähevad. Selle tõsiasjaga pidi ta leppima. 

Kui riiete pikkus on millimeetri pealt inspekteeritud, on järg värvide käes. Ma ei tea kust Ernst need rõlged kombed õppis, aga mingil hetkel oli ta täiesti veendunud, et on olemas poiste värvid ja tüdrukute värvid ning sellist asja, et keegi vastassugupoole värve kannaks, ei ole olemas. Värvide definitsioon on selge: sinine, roheline, must ja pruun on poistele ja kõik muu siis tüdrukutele. Kahjuks presenteeris ta mulle oma teooriat päeval, mil mul oli seljas roheline kleit, mille peale ma küsisin, kas mu kleit on siis samuti poistele. Ma nägin, kuidas ta maailmapilt mõranes: kleit on ju tüdrukutele, kuidas see roheline saab olla? Ta jäi väga mõtlikuks ja pärast seda me värviteooriat lahanud pole. Isegi punased särgid, mida tal ikka leidub, on viimasel ajal pädenud. Samas oleks ma suht kindel, et kui ma roosade riietega läheneks, saadetaks mind kuu peale. 

Dressid on samuti täiesti out. Ainult teksad või viisakamad püksid. Ja kui me kusagile sünnipäevale või kontserdile läheme, siis nõuab ta triiksärki, sest nii on viisakas. Ilmselt nõuaks lasteaeda ka, aga ma ei usu, et õpetajad just rõõmust hõiskaksid, kui kogu aeg nööpe kinni-lahti peaksid tegema. Ja selle kõige juures – nii uskumatu kui see ka pole – puudub tal igasugune edevus. Kui ta lõpuks kõik need sobiva pikkuse ja värviga riided selga saab, ei vaata ta ennast peeglist, et jälgi, et riided puhtad püsiks, ei vaata üldse oma riideid. Ja ta ei taha, et ta oleks ilus. Suurim kompliment tema poolt temale endale ja teistele on see, kui ta ütleb, et see keegi või tema ise on kole. Kunagi ta seletas ka: kõik siin ilmas on nii ilusad ja tema tahab olla eriline ehk kole. Veidi duaalne maailmapilt, aga samas ka veidi loogiline. 

Ernsti suvine lemmikriietus. Mina olin tol päeval minikleidiga.