11 september 2020

Riidetrall

Kui ma u kuus aastat tagasi sain teada, et ootan poega, siis üks esimestest mõtetest oli, et jumal tänatud, igasugune riidetrall jääb vähemalt ära, sest poisid ju pole väga valivad riiete osas. Või? No vähemalt pole nad edevad. Noh, praeguseks võin väita, et ma eksisin rängalt.

Täna koristasin just Ernsti riidekappi ja pidin sealt välja tõstma kõik lühikesed püksid ja T-särgid. "Ma ei meeldi endale sellisena," teatab ta, kui olen üritanud talle tulutult T-särke selga nihverdada. Praegu on suht savi, aga suvel, kui kuumakraadid olid sellised, et ma ise oleks hea meelega püksata ringi lasknud, oli mul ikka tükk tegu, et teda lühikestesse riietesse veenda. Tihti ma ka valetasin, et kõik, absoluutselt kõik teised riided peale lühikeste on pesus. Isegi see oli vahel tulutu, sest siis vedas ta endale selga plekilise pikkade varrukatega särgi ja oli ise rahul. Ka oma uusi sõbrannasid hindas ta selle järgi, kui kaetud keegi oli. "Tal oli pikkade varrukatega särk seljas," kirjeldas ta mu emale tunnustavalt üht uut tuttavat. No mis sa ikka teed, kui inimesele ei meeldi alastus.

Igal lasteaiapäeva hommikul, kui ma kapi juurest uue särgiga tulen, küsib Ernst, ise poolunes, umbusklikult: "On see ikka pikkade varrukatega?" Ilmselt on tal meeles mu suvised trikid. Ka püksid peavad pikad olema, aga mitte liiga pikad. "Need on ju liiga pikad, ulatuvad kandadeni!" teatas ta täna hommikul etteheitvalt, kui talle uusi pükse presenteerisin. Siis tuletasin talle aga meelde, et ta ise on ka vahepeal suht hobuseks kasvanud ja ärgu kujutagi ette, et talle mingid eelmise kuu riided enam selga lähevad. Selle tõsiasjaga pidi ta leppima. 

Kui riiete pikkus on millimeetri pealt inspekteeritud, on järg värvide käes. Ma ei tea kust Ernst need rõlged kombed õppis, aga mingil hetkel oli ta täiesti veendunud, et on olemas poiste värvid ja tüdrukute värvid ning sellist asja, et keegi vastassugupoole värve kannaks, ei ole olemas. Värvide definitsioon on selge: sinine, roheline, must ja pruun on poistele ja kõik muu siis tüdrukutele. Kahjuks presenteeris ta mulle oma teooriat päeval, mil mul oli seljas roheline kleit, mille peale ma küsisin, kas mu kleit on siis samuti poistele. Ma nägin, kuidas ta maailmapilt mõranes: kleit on ju tüdrukutele, kuidas see roheline saab olla? Ta jäi väga mõtlikuks ja pärast seda me värviteooriat lahanud pole. Isegi punased särgid, mida tal ikka leidub, on viimasel ajal pädenud. Samas oleks ma suht kindel, et kui ma roosade riietega läheneks, saadetaks mind kuu peale. 

Dressid on samuti täiesti out. Ainult teksad või viisakamad püksid. Ja kui me kusagile sünnipäevale või kontserdile läheme, siis nõuab ta triiksärki, sest nii on viisakas. Ilmselt nõuaks lasteaeda ka, aga ma ei usu, et õpetajad just rõõmust hõiskaksid, kui kogu aeg nööpe kinni-lahti peaksid tegema. Ja selle kõige juures – nii uskumatu kui see ka pole – puudub tal igasugune edevus. Kui ta lõpuks kõik need sobiva pikkuse ja värviga riided selga saab, ei vaata ta ennast peeglist, et jälgi, et riided puhtad püsiks, ei vaata üldse oma riideid. Ja ta ei taha, et ta oleks ilus. Suurim kompliment tema poolt temale endale ja teistele on see, kui ta ütleb, et see keegi või tema ise on kole. Kunagi ta seletas ka: kõik siin ilmas on nii ilusad ja tema tahab olla eriline ehk kole. Veidi duaalne maailmapilt, aga samas ka veidi loogiline. 

Ernsti suvine lemmikriietus. Mina olin tol päeval minikleidiga.