24 september 2020

Lobisen vananemisest

Saabunud on sünnipäevajärgne pohmell. Mitte alkoholist, sest seda ju korralikud daamid ei tarbi – pigem üleüldse sünnipäevast kui sellisest. Siin pole muidugi midagi imestada, sest see on mul igal aastal ja kui eelmistel aastatel olen ma enda peale vihastanud: mida sa halad, kõik on ju hästi, siis sel aastal otsustasin ma seda pohmelli mõnuga nautida ning selle käigus siis ka aru saada, miks see mul üldse on. Vaevalt et selle pärast, et ma oma vananemisest nii šokis oleksin, sest nagu ma ka maininud olen, mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle meeldib ... vanemaks saada. Aga pika mõttetöö tulemina sain aru, et eks see ikka mu enese ootuste kokkupõrkest tegelikkusega tule. Või tähendab – mingitest alateadvusesse juuritud ootustest, et vanusega võiks saabuda meelerahu, enesekindlus ja see palju kiidetud täiskasvanulikkus. Aga mida ei tule, seda ei tule, vähemalt mitte päevapealt. Nii ma siis istungi igal aastal pärast oma sünnipäeva oma pohmellimullis ja mõtlen, et miks ma ikka samasugune olen. Nagu Ernst, kes oli pärast oma viiendat sünnipäeva äärmiselt pettunud, et talle ta riided, mida ta nelja-aastaselt kandis, ikka veel selga lähevad.

Kuigi tegelikult meeldib mulle just see, et ma ei pea olema ... Ma tahaks kirjutada "täiskasvanulik", aga kusjuures tegelikult ma ju tean, et ma olen täiskasvanulik. Ma käin tööl ja teen igasuguseid muid asju, mida täiskasvanud teevad. Ütleme siis nii, et ma ei taha olla ega olegi selline (minu jaoks) stereotüüpne kolmekümnendates naine, kes kannab vaid elegantseid riideid ja kelle igapäeva kuuluvad kodulaenu maksmine ja laste ühest linna otsast teise kärutamine. Õnneks tean ma väga vähe, kui üldse, selliseid stereotüüpseid kolmekümneseid, aga kui ma olin selline noor ja metsik kahekümnene, siis tundus, et vaid sellised meelelahutused kolmekümnestele eksisteerivadki – ilmselt sellest ajast jäigi mu sisse see kartus, et issand, ma peaks nii paljudest asjadest loobuma. Õnneks seda ei juhtunud. 

Aga mulle meeldib see, et ma tunnen ennast iga aastaga aina mitmetasandilisemana ja julgen seda aina enam ka välja näidata. Taas: kui ma seda kõike kirjeldan, siis tundub mu kahekümneaastane mina ikka päris imelik ja segane inimene, aga päris ausalt: kahekümnendate alguses olid mul endale mingid täiesti reaalsusega vastuolus ootused ning pärismind otsustasin hoida pigem varjatuna – äkki kellelegi ei meeldi? Seega ma siis pigem rõhutasingi oma pidutsevamat ja seikluslikumat poolt ja varjasin oma nohiklikku poolt, mis oli ja on alati olnud domineerivam. Nüüd aga on mul paljudest asjadest aina rohkem savi. Kuidas nüüd see mitmetasandilisus siia puutub? Võib-olla nii palju, et ma võingi ühel päeval meeletult pidutseda ja Smilersi kontserdil lava ees möllata, teisel päeval pool Eestit läbi matkata, kolmandal töötada nagu loom, neljandal kodus lugeda ja inimesi ignoda, viiendal räigelt Ernsti arendada ja mängitada jne jne – ma ei loo endale raame, et mu mingi roll on nüüd domineeriv. Ei.

Eelmine lõik oli nüüd muidugi täielik egotripp, aga mis seal ikka. Võib-olla kümne aasta pärast loen seda üle ja hoian kahe käega peast kinni – mida paganat ma mõtlesin? Aga samas sellepärast ma blogi peangi, et saaksin siia hetkeemotsioone, mõtteid ja kõike muud asjakohast kirja panna. Mitte teistele, ikka ja ainult endale. 

Kommentaare ei ole: