22 september 2020

Sünnipäev, sünnipäev

Tegelikult mul sünnipäeva pidada plaanis polnud. Mõtlesin lihtsalt, et midagi lahedat võiks ju teha, aga kindlasti mitte ise midagi korraldada, vaid vaadata, kas kusagil toimub midagi, ja siis sinna lihtsalt oma sünnipäev külge pookida. Umbes nagu eelmisel aastal Station Narvaga. Praegu on aga meelelahutusvõimalused kaunis piiratud ja ega ausalt öeldes suured massiüritused eriti tõmba ka – nii tekkis idee: aga äkki läheks kinno? Tenetit olen ma juba ammu (sellest ajast, kui see välja tuli) tahtnud vaadata ja see oleks ka selline äge film, mida väikse seltskonnaga koos vaadata, sest noh, iga eestlane tahab ju ometi hõisata, et näe, Linnahall, näe, minu maja! Olgu, see oli minu soov. Aga kui juba kinno minna, siis stiilselt ja turvaliselt, nii et eelmisel nädalal kirjutasin erinevatesse Tallinna kinodesse, et uurida, kas on võimalik rentida terve saal võimalikult normaalse hinnaga. Mõnes kohas pakuti peopakette, mida ma ei tahtnud, aga lõpuks tegi Solarise Apollo parima pakkumise ning andis meie kümneliikmelisele seltskonnale kasutada 74-kohalise saali. Lihtsalt super! 

Alguses ma ei reklaaminudki seda üritust oma sünnipäevana välja, aga kõikvõimas Facebook teavitas hommikul kõiki kutsutuid, nii et kinos ootas mind juba rohkelt lilli, šokolaadi ja muid toredaid kinke. Ja film! Esimesed veerand tundi vaatasin ma jahmunult ekraani ja üritasin aru saada, kes ma olen ja kus ma olen. Siis hakkas asi veidi selgemaks minema ja lõpus oli juba päris arusaadav. See ei takistanud mind muidugi täna kõiki Teneti teooriaid guugeldamast – aga siiski. Kui saalist välja tulime, olid meil kõigil sellised näod, nagu oleksine just lõbustuspargi kõige hullemalt atraktsioonilt saabunud – pea oli sassis ja raske oli aru saada, mis see nüüd oli, mida nägime. Seevastu kõigi ühine arvamus oli, et meile väga meeldis. 

Pärast filmi jätkus vabas vormis suhtlemine, söömine Vapianos ja hiljem ühes üliõpilasorganisatsioonis. Kahjuks pole mul õhtust ühtegi pilti jagada, sest kinos tehtud grupipildid tulid udused ja hiljem ununes kõigil pildistamine. Peate mind lihtsalt uskuma, et tore oli. Ja mida vanemaks ma saan, seda paremini ma ennast tunnen – kohe päris ausalt! Eile sain ma 31 ja juba täna ma mõtlen, et kuidagi mõnusalt õige tunne on sees – nagu oleksin ma kogu elu oodanud, et 31-aastane olla. Jube hea oleks, kui ma saaksin nüüd aja ümber keerata, minna ajas tagasi ja öelda 22-aastasele endale, et 30-aastaselt elu ei lõppe, vaid alles algab. 

Aga vaatame, mida uus eluaasta toob!

2 kommentaari:

notsu ütles ...

Väga lahe peoidee. Palju õnne!

Madli ütles ...

Aitäh!