Tööst ja muust

Ma lihtsalt ei oska oma postitusi pealkirjastada. Ma mäletan juba kooliajast, et kõige kohutavamad ülesanded olid need, kui pidi jutule ise pealkirja mõtlema – ma ju ei oska! Pigem kirjutan viis lehekülge mõne kirjandusteose analüüsi kui panen mingile jutukesele pealkirja. Delfi ajakirjanikku minust ei saaks (mitte, et seda tööd mulle pakutud ei oleks, hahaa).

Käisin eile kinos uut Eesti filmi "O2" vaatamas ning olin väga positiivselt üllatunud. Tähendab, mu ootused Eesti filmidele on nüüdseks nii madalad, et ma olen õnnelik juba siis, kui ei näidata a) paljast Taavi Eelmaad (mitte, et mul midagi ta vastu oleks, aga enough is enough), b) paljast Mirtel Pohlat, c) tühja randa, soovitatavalt mustvalget, c) raagus puid, soovitatavalt u 10 minutit, d) kedagi pool tundi kaugusesse passimas ja mõtlemas (ilma kontekstita), e) kõiki neid koos. "O2" oli aga lisaks kõikide nende eelnevate sümbolite puudumisele veel väga pinev ja seostatud stseenidega – seda viimast ei saa üldse kõikide Eesti filmide kohta öelda. Pärast vaatasin, et režissöör oli sama, kes tegi "Supilinna salaseltsi" ja siis mõistsin, mis see nii hea oli. Kusagil kirjutati ka, et "O2" oli nagu "Supilinna salaselts" täiskasvanutele ja mul ei jää muud üle kui nõustuda. Seda ka muidugi, et Priit Võigemast on lihtsalt vaimustav näitleja.

Täna teatas Facebook mulle, et olen oma praeguses töökohas töötanud juba 10 aastat. Kui see pole järjepidevus, siis mis on? Kümne aasta jooksul on põhimõtteliselt kõik mu elus muutunud, aga näe, töökoht on jäänud samaks. Tööülesanded muidugi mitte, sest kümne aastaga jõuab nii mõndagi juhtuda. Päris tore on mõelda sellele ajale tagasi. Mäletan hästi seda esimest vaimustust, kui tööle läksin – see oli mu esimene kontoritöö ja ma olin nii rõõmus, et lõppude lõpuks on mul töökoht, kust ma saan normaalsel kellaajal koju! Eelnevalt olin ju töötanud poodides, kust sain lahti tihti alles u kell 23 õhtul. Oleks ma siis teadnud, et 10 aastat hiljem teen ma oma tööd üldse kodust, oleks ma vist õnnest minestanud. 

Nüüd tähistangi oma pikka tööiga sellega, et ... teen tööd. Kodus. Hommikumantlis. Kohvitass kõrval – vähemalt miski on alati samaks jäänud.

Kaltsukaleiud

Raamatutest riiete juurde. Ebapärlikarp kirjutas oma kaltsukaleidudest ja ma mõtlesin kohe, et miks mitte ka mina, kui põhimõtteliselt 90% mu riietest on teiselt ringilt. Läksin siis kapi juurde ja haarasin mõned ettejuhtuvad riided, et need üles pildistada. Pean mainima, et nad on kapis seismisest veidi kortsus ning lisaks ei oska ma neid ilusti piltidele sättida, aga ehk saate hakkama. Piltidel on muidugi vaid väike murdosa mu garderoobist, aga mul tõesti polnud aega rohkem. Miks ma enda seljas neid asju ei pildista? Aga vot sellepärast, et mul tõesti pole südant kedagi ennast pildistama sundida.

Kaks mõnusat suvekleiti, seljas hästi mugavad ja hoiavad hästi. See alumine on Kairi Vildersoni kollektsioonist, pealmine tundmatuks jääda soovivalt firmalt. Mõlemad kleidid on mul väga tihti kasutuses.

See särk on üks mu kõigi aegade lemmikuid kaltsukaleide. Ostsin ta jube ammu mingist Vanalinna kaltsukast ja hinda ei mäleta, aga ilmselt oli see väga olematu summa. Kõik, kes seda näinud on, on selle kohta midagi maininud – näiteks, et kus seda küll kanda. Mis mõttes kus? Mina olen seda kandnud näiteks tööl. Sama lugu nende pükstega – ostsin need aasta tagasi paari euro eest ühe stiilipeo jaoks, aga avastasin, et nendega saab sama hästi ka tööl käia. 

Järgmine töökomplekt ajast, kui ma veel kontoris käisin. Kohe, kui ma seda pluusi uuskasutuskeskuses nägin, teadsin, et ega keegi peale minu seda nkn ostaks – see oli vist isegi 1 euro peale hinnatud. Minu meelest on aga selles pluusis ühendatud kõik, mis mulle meeldib: see on punane, läbipaistev, pikkade varrukatega, sädelevate kolpadega ... Mida veel õnneks vaja? Need püksid on samuti sädelevad ja mõnusalt venivad, nii et kannan neid sügistalvisel hooajal põhimõtteliselt igal pool.

Üks komplekt, mis sobib samuti tööle, koju ja puhkehetkele. Kunstnahast seelik on ilma sukkadeta kandmiseks veits lühike, aga muidu väga šeff. Kui tahan viisakamat muljet jätta, kannan juurde seda täpilist pluusi, mille parim omadus on see, et ta on üliõhuke. Suvel täiesti asendamatu. 

Mõnus lühike pükstükk – pildilt nii hästi aru ei saa, aga seljas näeb see hästi kihvt välja. Ostsin ta suvisteks pidustusteks, sest tal on hästi lahe avatud seljaosa ja pealegi on temaga mõnus tantsida – kui kleidid kipuvad ebasobivatel hetkedel üles tõusma, siis pükstükiga seda muret pole. Need kingad ostsin paar kuud tagasi sügiskingadeks (maksid mingi paar eurot) ning olen nest vaimustuses. Mõnusa kõrgusega konts, paelad ... omadused, mida ma kingade juures enim hindan.

Lühikesed püksid ja topp (hetkel veits kortsus, aga vahet pole) olid samuti suvel üks mu tavapärasemaid riietusi, millega sai minna töölt otse matkale, kohvikusse või peole. Hind kokku u 5 eurtsa.

 

Mu lemmik kevadmantel, mille sain Uuskasutuskeskusest kõigest 1 euro eest. Pildilt pole näha, aga ta on hästi ilusalt tulbilõikeline, mis vähemalt minu figuurile kenasti sobib. Ja no see punane värv, sellele ei suuda ma kunagi vastu panna.

***

Nagu näha, siis enamike asjade juurde ma hinda ega ostmiskohta ei kirjutanud, sest ma lihtsalt ei mäletanud neid. Kui ma kunagi uuesti viitsin riidekappi sukelduda, siis teen vol 2 ka, seniks aga ootan teiste lahedaid kaltsukapostitusi.

Privileegid

Ma loen praegu Elena Ferrante Napoli-romaanide sarja ning olen nii suures vaimustuses ja mõtteid täis, et ei oskagi kuidagi olla. Eelkõige tunnen ma, kui priviligeeritud ma olen, et ma olen kasvanud üles siin ja praegu, mil ma saan õppida ega pea näiteks pärast algkooli tööle minema või koju abiks jääma. Et mul on olnud võimalus lugema õppida, mein Gott! Aga nüüd raamatutest. Kõiki ma veel läbi lugenud pole, nii et ilmselt on mu mõtted pisut poolikud.

Üks peategelastest, erakordselt tark tüdruk peab jätma haridustee pooleli (raamatu kontekstis isegi mitte pooleli, sest seda tegid väga paljud lapsed, st see oligi tavapärane), sest ta perel pole raha ega tahtmist tema koolitamiseks ning pealegi – kes siis kodus ja pereäris aitab? Tema sõbranna, kelle pere küll ei toetanud, aga ka ei keelanud õppimist, saab aga edasi õppida, minnes põhikooli, gümnaasiumisse ja koguni ülikooli – agulist pärit tüdruku jaoks enneolematu karjäär. Minu jaoks kõige põnevam oligi järgida nn. ühe oksa kaht haru: samast keskkonnast tulnud tüdrukute erinevaid teekondi. Kes kooli ei läinud, läheb varakult rikkale mehele, elab külluslikku ning pealtnäha kadestamisväärset elu, teine aga, kooliõpilane, vireleb vaesuses ja mõtleb, ega oleks ka tema pidanud vana sissetallatud rada (mees–lihttöö–lapsed–kodu) valima? Mitte võitlema oma hariduse eest? Eriti, kui tema sõbrannadel, kes koolis ei käi, on austajad ja nii lõbus elu. Mulle käis tegelikult minategelane veidi närvidele, sest tal oli ilmne alaäärsuskompleks, mida ta üritas leevendada sellega, et rääkis peenemas keeles ja kõrgematel teemadel. Lisaks tundus ta mulle kui tüüpiline "tubli tüdruk", kes on olematu kujutlusvõimega ning laseb liugu teiste mõtetel ja ideedel. Sellepärast olin ka veidi pahane – miks tema saab edasi õppida, aga tema sõbranna, kes on loomupäraselt palju andekam ja loovam, mitte? Raamatutes (ma räägin põhiliselt esimesest) näidataksegi toonase maailma ebaõiglaseid raame, mis praegu loetuna tunduvad uskumatuna, aga tol ajal olid igapäevaelu, millest välja murdmine nõudis tohutult jõudu ja õnne.

Raamatutes põimus omavahel väga palju teemasid, mis olid kõik mõtlemapanevad, aga minu jaoks üks olulisemaid oli kogu elu juhuslikkuse teema. Jah, ühel hetkel võid olla rikas ning elada luksuslikku elu, teisel aga majanduslikult põhjas. Ja et õnn ei pruugi käia rikkusega käsikäes, tähendab, ei käigi. Ükskõik, mida teed, ei garanteeri, et kogu su järgnev elu on kindel ja selge, ikka tuleb midagi ette, midagi vahele, mõni juhus, mõni inimene ning kõik on taas teisiti. Ja kas haridus toob õnne? Kas õppimine muudab õnnelikuks või on õnnelikumad need, kes pärast algkooli tööle läksid? Elu on heitlik, kunagi ei saa loota, et järgmine hetk on samasugune kui eelmine ja kui sellest aru saada, tundub kõik palju rahulikum.

Mulle on alati tundunud, et ilukirjandus ning eriti sellest õppimine on mõelda oskavatele inimestele, neile, kellele pole vaja tsitaate, mõtteteri ega kindlaid suuniseid. Ma suhtun teatava reservatsiooniga eneseabikirjandusse, sest mul on tunne, et need ei lase inimestel ise järeldusi teha ega seoseid leida ning panevad justkui silmaklapid ette. Nagu juhendi järgi lego kokkupanemine: mingis suunas kindlasti arendav, aga fantaasiat pärssiv. Napoli-romaanid on aga täpselt sellised, kus ei lajatata taskufilosoofiaga, vaid austatakse lugejat piisavalt, et lasta tal ise järeldusi teha, mõelda ja oma pilt luua. Ei ole mingeid hinnanguid või pehmendamist – kogu maailma rõõm ja valu kallatakse lugejale pähe ning proovi siis ise selle sees ujuma õppida. Ma pole veel jõudnud romaanisarja põhjal tehtud seriaali vaatamiseni, aga kui vähegi aega saan, siis katsun ka selle ära vaadata. Loodan, et ehk ei pea pettuma.