06 oktoober 2020

Privileegid

Ma loen praegu Elena Ferrante Napoli-romaanide sarja ning olen nii suures vaimustuses ja mõtteid täis, et ei oskagi kuidagi olla. Eelkõige tunnen ma, kui priviligeeritud ma olen, et ma olen kasvanud üles siin ja praegu, mil ma saan õppida ega pea näiteks pärast algkooli tööle minema või koju abiks jääma. Et mul on olnud võimalus lugema õppida, mein Gott! Aga nüüd raamatutest. Kõiki ma veel läbi lugenud pole, nii et ilmselt on mu mõtted pisut poolikud.

Üks peategelastest, erakordselt tark tüdruk peab jätma haridustee pooleli (raamatu kontekstis isegi mitte pooleli, sest seda tegid väga paljud lapsed, st see oligi tavapärane), sest ta perel pole raha ega tahtmist tema koolitamiseks ning pealegi – kes siis kodus ja pereäris aitab? Tema sõbranna, kelle pere küll ei toetanud, aga ka ei keelanud õppimist, saab aga edasi õppida, minnes põhikooli, gümnaasiumisse ja koguni ülikooli – agulist pärit tüdruku jaoks enneolematu karjäär. Minu jaoks kõige põnevam oligi järgida nn. ühe oksa kaht haru: samast keskkonnast tulnud tüdrukute erinevaid teekondi. Kes kooli ei läinud, läheb varakult rikkale mehele, elab külluslikku ning pealtnäha kadestamisväärset elu, teine aga, kooliõpilane, vireleb vaesuses ja mõtleb, ega oleks ka tema pidanud vana sissetallatud rada (mees–lihttöö–lapsed–kodu) valima? Mitte võitlema oma hariduse eest? Eriti, kui tema sõbrannadel, kes koolis ei käi, on austajad ja nii lõbus elu. Mulle käis tegelikult minategelane veidi närvidele, sest tal oli ilmne alaäärsuskompleks, mida ta üritas leevendada sellega, et rääkis peenemas keeles ja kõrgematel teemadel. Lisaks tundus ta mulle kui tüüpiline "tubli tüdruk", kes on olematu kujutlusvõimega ning laseb liugu teiste mõtetel ja ideedel. Sellepärast olin ka veidi pahane – miks tema saab edasi õppida, aga tema sõbranna, kes on loomupäraselt palju andekam ja loovam, mitte? Raamatutes (ma räägin põhiliselt esimesest) näidataksegi toonase maailma ebaõiglaseid raame, mis praegu loetuna tunduvad uskumatuna, aga tol ajal olid igapäevaelu, millest välja murdmine nõudis tohutult jõudu ja õnne.

Raamatutes põimus omavahel väga palju teemasid, mis olid kõik mõtlemapanevad, aga minu jaoks üks olulisemaid oli kogu elu juhuslikkuse teema. Jah, ühel hetkel võid olla rikas ning elada luksuslikku elu, teisel aga majanduslikult põhjas. Ja et õnn ei pruugi käia rikkusega käsikäes, tähendab, ei käigi. Ükskõik, mida teed, ei garanteeri, et kogu su järgnev elu on kindel ja selge, ikka tuleb midagi ette, midagi vahele, mõni juhus, mõni inimene ning kõik on taas teisiti. Ja kas haridus toob õnne? Kas õppimine muudab õnnelikuks või on õnnelikumad need, kes pärast algkooli tööle läksid? Elu on heitlik, kunagi ei saa loota, et järgmine hetk on samasugune kui eelmine ja kui sellest aru saada, tundub kõik palju rahulikum.

Mulle on alati tundunud, et ilukirjandus ning eriti sellest õppimine on mõelda oskavatele inimestele, neile, kellele pole vaja tsitaate, mõtteteri ega kindlaid suuniseid. Ma suhtun teatava reservatsiooniga eneseabikirjandusse, sest mul on tunne, et need ei lase inimestel ise järeldusi teha ega seoseid leida ning panevad justkui silmaklapid ette. Nagu juhendi järgi lego kokkupanemine: mingis suunas kindlasti arendav, aga fantaasiat pärssiv. Napoli-romaanid on aga täpselt sellised, kus ei lajatata taskufilosoofiaga, vaid austatakse lugejat piisavalt, et lasta tal ise järeldusi teha, mõelda ja oma pilt luua. Ei ole mingeid hinnanguid või pehmendamist – kogu maailma rõõm ja valu kallatakse lugejale pähe ning proovi siis ise selle sees ujuma õppida. Ma pole veel jõudnud romaanisarja põhjal tehtud seriaali vaatamiseni, aga kui vähegi aega saan, siis katsun ka selle ära vaadata. Loodan, et ehk ei pea pettuma. 

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma ei ole Ferrantet lugenud ega tea, mis ajast ta täpselt kirjutab, aga ma ei ole kindel, et asi on lihtsalt toonases maailmas ja ka ainult soorollides. Ma hääletasin üheksakümnendate lõpul Itaalias ühe veoauto peale, mille juht oli ilmselgelt lahtise peaga, kohe näha, et inimene ei tuia niisama läbi maailma, vaid mõtleb; temaga oli huvitav suhelda. Ja põhiharidusega, sest pere oli suur ja kui ta juba kaela kandis, hakkas leiba teenima. Kusjuures põhjaitaallane, nii et asi pole ka ainult mahajäänud Lõunas.

notsu ütles ...

(notsu olin, unustasin sisse logida.)

Maasikas ütles ...

Hariduse saamine ja omandamine on endiselt väga paljudes maailmanurkades ülim privileeg. Ise oskan kõige lähemalt kommenteerida Tšiilit, kus ligi 80% elanikkonnast ei ole korralikku haridust. Korralik haridus maksab, aga keskmine elatustase on nii madal, et erakoolidele pole võimalik lihtsalt kulutada. Hea, kui on mingigi katus peakohal ja mingigi toit laual. Nii et eestlased on väga-väga priviligeeritud ja muu maailmaga võrreldes elatakse üpris luksuslikku elu.

Madli ütles ...

Mhm, romaanidest tulebki välja, et hariduse omandamine ei jäänudki oskuste ja tarkuse, vaid vanemate tahtmise ja rahakoti taha. Et need, kes kooli pooleli olid sunnitud jätma, polnud ju lollid ja õppisid võimaluse korral ise.

Pille ütles ...

Aa, see on see, mille järgi on tehtud Geniaalne sõbranna. Seda peaks täitsa uuesti vaatama.

Madli ütles ...

Ma hakkasin eile ka seriaali vaatama ja mul on selles suhtes väga kahju, et ma olen raamatut juba lugenud, sest seriaal on väga hea, aga kuna ma juba tean, mis seal juhtuma hakkab, ei suuda ma seda hinnata. Ilmselt minu isiklik kiiks.