Natuke kurtmist

 Ma mingil määral saan aru, miks inimesed koroonasse enam nii tõsiselt ei suhtu. Lihtsalt ei jaksa kogu aeg muretseda ning elu nõuab ju ikka elamist. Küll aga ei saa ma aru neist võitlevatest "õiguslastest", kelle fantaasia hakkab tööle vaid siis, kui on vaja leida vabandusi reeglite mittetäitmisele. Ma olen alati olnud seda meelt, et inimesed tehku seda, mida nad tahavad, KUNI see ei sega ega ohusta teisi inimesi, aga praegu on kõige hullem see, et need idikad, kes räuskavad, kuidas nende ajud maskiga hapnikku ei saa ja kuidas valitsus neid suukorvistab, on potentsiaalsed ohud teiste inimeste tervisele. Mina isiklikult ei karda koroonat, kuigi väike ärevus on ikka sees, sest tavalised hingamisteede haigused mõjuvad mulle üsna rängalt, aga ma ei annaks endale mitte kunagi andeks, kui keegi minu lähedastest peaks minu hoolimatuse tõttu haigeks jääma. Mul ei ole raske pesta käsi või kanda vajalikes kohtades maski, kui ma sellega aitan vähendada haigeks jäämise riski. Veel kergem on mul püsida kodus, kui just kuhugi vaja minna pole. Kusjuures, rääkides maskidest, siis näiteks ühistranspordist olen ma praeguseks loobunud, sest mul läheb süda pahaks, kui ma bussis maski kannan. Kohe päris tõsiselt. Ja teiste heaolu huvides ma praegu bussiga ei sõida, sest inimestel on niigi raske, pole neile veel üht oksendavat inimest oma ellu vaja.

Miks ma üldse koroonast rääkima hakkasin? Kes seda teab. Tahtsin hoopis kurta, et igasuguste pärandiasjade ajamine on jube keeruline ja kallis, kui pole tehtud testamenti. Tähendab, kallis on see ka siis, kui on tehtud testament, aga kui pole (ja enamikul vist siiski pole) on see veel jube tüütu ka. Miks ma nüüd sellest räägin? Lihtsalt sellepärast, et hiljuti suri üks mu lähedane, kes loomulikult polnud teinud testamenti. Nüüd tahan ma pärandist loobuda ja seda teha ka Ernsti eest, kes oleks samuti pärija. Ernsti eest loobumiseks on vaja aga ka Steni heakskiitu. Jumal tänatud, et a) me normaalselt läbi saame ja b) ta Eestis elab. Praegu kirjutasin talle lihtsalt et kobigu notarisse ja loobugu, aga kui me oleks näiteks räigelt tülis või kontaktid täielikult omavahel kaotanud, siis oleks praegu ilgelt keeruline. Seega elutarkusi ka teistele: a) tehke testament, b) eriti tehke testament, kui teil on kinnisvara, c) kui olete abielus, siis tehke testament, sest kaaslane ei päri teie surma puhul kogu teie vara, vaid peab kaklema teie sugulastega ja uskuge mind, seda ei viitsi keegi, d) kui te ei ole abielus, tehke testament, ükskõik, kas teil on lapsed või mitte, e) kui oma lapse teisest vanemast lahku lähete, hoidke vähemalt sellisel tasandil suhteid, et saate ametlikud asjad aetud, f) kui kolite välismaale, tehke mõnele oma pereliikmele volitus oma asjadega tegelemiseks. Huh, sai vist kõik? Igatahes on need elutarkused mu enda kogemustest, nii et õppige ja järgige.

Kas ma peaksin oma igapäevaelust ka rääkima? Sellest pole eriti midagi rääkida, sest põhiliselt teen ma tööd, kantseldan Ernsti, valmistud jõuludeks ja proovin lihtsalt mitte hulluks minna. Selline tavaline elu. Aga lõppu panen hoopis ühe pildi minust ja väga rõõmsast Ernstist, kelle luba pildistamiseks pidin ma u pool tundi nuruma. 

Hommikune vihastamisminut ehk Tallinna Vanalinnast

Sattusin lugema täna Tallinna Vanalinna söögikohtade hala, kuidas nad klientide turistide vähesuse tõttu peavad uksed kinni panema, ja ma ei suutnud lihtsalt vaiki olla. 

Ma ei taha üldse alahinnata koroonakriisi hävitavat mõju majandusele ja samuti arvan ma oma tavapärase optimismiga, et kõige hullem on alles ees, aga samas leian ma ka, et Eestis pole kõik sugugi nii trööstitu kui teistes riikides. Epp, kes elab Tšiilis, hõiskas just, et esmaspäevast alates saavad nad ilma lubatäheta õues käia ning lahti tehakse söögikohad. Inglismaa ja Saksamaa pannakse praegu täielikult kinni, aga ka suvel, mil Eestis polnud arugi saada, et mingi koroona kusagil on, olid seal söögikohtadele väga ranged piirangud. Ma ei viitsi praegu kontrollida, aga mu meelest vähemalt Berliinis võis olla ühes lauas kuni 6 inimest ja üks neist pidi andma oma kontaktandmed söögikohale. Igatahes: sakslased ja paljud teised võivad praegu väljas einestamisest vaid und näha; restoranide omanike peale ei taha ma mitte mõeldagi. Ja siis loen ma seda artiklit, kus Vanalinna söögikohtade omanikud kurdavad, et turiste ei käi ja eestlased, igavesed rotid, tulevad vaid siis, kui söögid on -50%, aga selliste hindadega kasumit ei saa jne jne. Ja ma saan kurjaks.

Mina pikaaegse tallinlasena olen Vanalinnast pea täielikult võõrdunud. Miks ma peaksin seal käima, kui mind kõnetatakse inglise, soome või heal juhul vene keeles ning avastades, et ma olen eestlane, põlglikult ignoreeritakse. Miks ma peaksin astuma sisse Vanalinna söögikohtadesse, kui ma tunnen end seal võõrkehana, ma ei kuule seal eesti keelt (ka teenindajatelt) ja ma tunnen iga rakuga suhtumist, et ah, taas üks eestlane, kes piisavalt ei joo, söö ega kuluta. Kui menüüdki on peamiselt võõrkeelsed. Mu ema rääkis sama, et teda ja tema tuttavaid ei tõmba üldse Vanalinna ja seda mitte kallite hindade pärast, vaid just suhtumise – mida sa ronid siia, kui sa pole väljamaalt? Minu tuttavad ja sõbrad on juba ammu valinud Vanalinna asemel Telliskivi kvartali ja Noblessneri, kus, muide, on ka päris krõbedad hinnad, aga kus on palju mõnusam atmosfäär. Kus sulle ei tooda poole söömise pealt arvet, et sa saaksid eest kobida ja järgmistele purjus soomlastele ruumi teha (minu isiklik kogemus).

Ja nüüd, kui turistid istuvad oma riikides lõksus ega saa enam tulla siia sajaseid luftitama, on muidugi p**** majas. Kes siis nüüd meie restoranidesse tuleb? Ega ometi need minemaaetud rotid eestlased? Aga eestlased on pika mälu ja vihaga – kui oled juba kord kusagilt minema peletatud, siis enam tagasi ei lähe. Äkki oleks pidanud varem sellele mõtlema, et ka eestlased on inimesed ja kui turistid käivad vaid korra-paar Eestis, siis kohalikes oleks saanud kujundada päris korraliku püsiklientuuri? Ja pealegi, kiunuda ajal, mil pea kogu ülejäänud Euroopas on restoranid-söögikohad suletud, et nad saavad küll lahti olla, aga kliente ei käi ... minu arvates on siin neile endile mõttekoht, miks ei käi. Ja mida ise teha saaks, et käiks.

Ja ausalt öeldes ei tõmba mind isegi praegused 50% madalamad hinnad Vanalinna.