23 november 2020

Natuke kurtmist

 Ma mingil määral saan aru, miks inimesed koroonasse enam nii tõsiselt ei suhtu. Lihtsalt ei jaksa kogu aeg muretseda ning elu nõuab ju ikka elamist. Küll aga ei saa ma aru neist võitlevatest "õiguslastest", kelle fantaasia hakkab tööle vaid siis, kui on vaja leida vabandusi reeglite mittetäitmisele. Ma olen alati olnud seda meelt, et inimesed tehku seda, mida nad tahavad, KUNI see ei sega ega ohusta teisi inimesi, aga praegu on kõige hullem see, et need idikad, kes räuskavad, kuidas nende ajud maskiga hapnikku ei saa ja kuidas valitsus neid suukorvistab, on potentsiaalsed ohud teiste inimeste tervisele. Mina isiklikult ei karda koroonat, kuigi väike ärevus on ikka sees, sest tavalised hingamisteede haigused mõjuvad mulle üsna rängalt, aga ma ei annaks endale mitte kunagi andeks, kui keegi minu lähedastest peaks minu hoolimatuse tõttu haigeks jääma. Mul ei ole raske pesta käsi või kanda vajalikes kohtades maski, kui ma sellega aitan vähendada haigeks jäämise riski. Veel kergem on mul püsida kodus, kui just kuhugi vaja minna pole. Kusjuures, rääkides maskidest, siis näiteks ühistranspordist olen ma praeguseks loobunud, sest mul läheb süda pahaks, kui ma bussis maski kannan. Kohe päris tõsiselt. Ja teiste heaolu huvides ma praegu bussiga ei sõida, sest inimestel on niigi raske, pole neile veel üht oksendavat inimest oma ellu vaja.


Miks ma üldse koroonast rääkima hakkasin? Kes seda teab. Tahtsin hoopis kurta, et igasuguste pärandiasjade ajamine on jube keeruline ja kallis, kui pole tehtud testamenti. Tähendab, kallis on see ka siis, kui on tehtud testament, aga kui pole (ja enamikul vist siiski pole) on see veel jube tüütu ka. Miks ma nüüd sellest räägin? Lihtsalt sellepärast, et hiljuti suri üks mu lähedane, kes loomulikult polnud teinud testamenti. Nüüd tahan ma pärandist loobuda ja seda teha ka Ernsti eest, kes oleks samuti pärija. Ernsti eest loobumiseks on vaja aga ka Steni heakskiitu. Jumal tänatud, et a) me normaalselt läbi saame ja b) ta Eestis elab. Praegu kirjutasin talle lihtsalt et kobigu notarisse ja loobugu, aga kui me oleks näiteks räigelt tülis või kontaktid täielikult omavahel kaotanud, siis oleks praegu ilgelt keeruline. Seega elutarkusi ka teistele: a) tehke testament, b) eriti tehke testament, kui teil on kinnisvara, c) kui olete abielus, siis tehke testament, sest kaaslane ei päri teie surma puhul kogu teie vara, vaid peab kaklema teie sugulastega ja uskuge mind, seda ei viitsi keegi, d) kui te ei ole abielus, tehke testament, ükskõik, kas teil on lapsed või mitte, e) kui oma lapse teisest vanemast lahku lähete, hoidke vähemalt sellisel tasandil suhteid, et saate ametlikud asjad aetud, f) kui kolite välismaale, tehke mõnele oma pereliikmele volitus oma asjadega tegelemiseks. Huh, sai vist kõik? Igatahes on need elutarkused mu enda kogemustest, nii et õppige ja järgige.


Kas ma peaksin oma igapäevaelust ka rääkima? Sellest pole eriti midagi rääkida, sest põhiliselt teen ma tööd, kantseldan Ernsti, valmistud jõuludeks ja proovin lihtsalt mitte hulluks minna. Selline tavaline elu. Aga lõppu panen hoopis ühe pildi minust ja väga rõõmsast Ernstist, kelle luba pildistamiseks pidin ma u pool tundi nuruma. 



Kommentaare ei ole: