Reklaamiminutid

 Teate, kui tore on töötada kusagil, kus ma kogu aeg midagi müüma ei pea? Pärast kümne aasta pikkust tööd e-kaubanduses tunnen ma seda kohe eriti hästi - ma ei pea enam silma peal hoidma sellel, et mu tehtud reklaamid võimalikult palju kliente tooks, ma ei pea inimestele mingit mõttetut saasta pähe määrima ja sundima neid keskkonda kahjustama. Mitte, et ma tahaks väita, et igasugune müügitöö on halb ja keskkonnakahjulik - ei. Aga mõni on.

See kõik öeldud, tahaksin ma reklaamida üht suurt ettevõtmist, mille nimel me siin palju tööd oleme teinud ja mõni meist rohkelt närvirakke kaotanud: jõulukalender.

See on mul üleüldse elus esimene kord nii suure projektiga rinda pista, aga ma ise olen sellest nii suures vaimustuses, et tahaks seda kõigile tutvustada. Ja tahaks, et sellega kõik hästi läheks. Terve jõulukalender on täis väga toredaid lastejutte, nii et isegi mina, kes ma olen üks küünilisemaid inimesi, muutun veidi härdaks, kui ma neid kuulan. Rääkimata sellest, et Eesti lastejutud on hästi ägedad ja mul on tohutult hea meel, et jõulukalender neid tutvustab.

Olgu, aitab reklaamist. Täna algas jõulukuu ja selle tähistamiseks läheme me täna Kaidiga lumisesse Tallinna jalutama ning homme sõpradega jõuluturgu avastama. Mulle ikka nii meeldib jõuluaeg ja isegi mitte kinkide pärast, vaid just sellepärast, et ma armastan jõulukaunistusi. Mitte võib-olla enda kodus, aga igal pool linnas küll.

Palju erinevaid mõtteid

 Ma olen igasuguste internetipoodide suhtes väga skeptiline. Täpsemalt selliste internetipoodide suhtes, kuhu tuleb sisestada oma krediitkaardiandmed. Tegelikult olen ma igasuguse kaarditehingute suhtes väga ettevaatlik ja isegi viipemakse aktiveerisin alles paar päeva tagasi. Nii ja nüüd, mis te arvate, mis juhtus minu kui maailma kõige ettevaatlikuma inimesega? Eks ikka see, et mu krediitkaardiandmed pandi tuuri ja kaart ise kinni. Oi. Ma ei oska isegi kirjeldada, KUI ebakindlaks selline asi mind muudab. Ma ei julge enam isegi poes midagi osta ja panka helistades küsisin umbes viis korda üle, kas on ikka kindel, et nüüd, kui mul kaart kinni on, keegi mult midagi varastada. Loomulikult ma ei uskunud neid, kui nad ütlesid, et on.

Ja lisaks olen ma veidi pettunud inimestes. Mitte kõigis - üldiselt on mu arvamus inimsoost niikuinii äärmiselt madal, nii et raske on veel rohkem pettuda. Aga mõnes. Põhjuseks on ikka too tavaline teema, mis minu jaoks on väga oluline, aga millest mõned ei tundu üldse aru saavat: austus. Ma nimelt ootan seda kõigilt. Ka nendelt, kes ei proovi mind voodisse rääkida. Ja ma tõesti ei saa aru, miks leidub mehi (hetkel pean silmas konkreetset isikut, aga privaatsuse huvides üldistame), kes leiavad, et kui sa oled suhtes ehk niikuinii kätte ei anna, ei pea sinu vastu viisakust üles näitama. Viisakuse all pean ma hetkel silmas seda, et ei tassi seltskonda mingeid suvalisi tänavalt leitud ... daame. Ilma küsimata. No ma ei tea, kas ma reageerin üle, aga solvunud ma igatahes olen ja mõtlen ikka veel, kus on inimestel austuse piirid? Või teistest inimestest hoolimise piirid?

Vahepeal sain taas (on seda üldse õige öelda, kui möödunud on kolm aastat) kokku Viljariga, kes oli sunnitud kuulama ikka minu tavapärast kurtmist. Ma ikka imestan, et kui muidu olen ma tugev ja iseseisev jne jne naine, siis Viljariga koos olles saab minust hädaldav pundar - miks küll? Okei, eks ma liialdan muidugi, terve meie jalutuskäigu aja ma ka ei virisenud, aga päris suure protsendi küll. Me leppisime muidugi kokku, et järgmine kord kohtume varem kui kolme aasta pärast, aga me kõik teame, kuidas see tegelikult läheb.

Tänasest tööpäevast ka. Mulle saadeti siia raamatuid ja ma olen pool päeva neid taga otsinud. See on see, kui meil on neli erinevat maja ja keegi ei tea täpselt, kus keegi asub. Homme lähen uuele otsimisretkele. Lisaks on mul vaja järgmisel nädalal käima panna jõulukalender, aga ma pole ikka veel saanud paari vajalikku videot. Ma otsustasin, et ma hetkel ei paanitse. Kui ma aga aasta lõpuks peast hall olen, siis tean, keda ja mida süüdistada. Kui need paar puuduvat videot välja arvata, on see jõulukalender aga imearmas ja ma nii ootan, et see juba avalikuks saaks. Minu esimene! Olgu, tõe huvides pean mainima, et mina pole ainuisikuliselt seda teinud, aga siiski. 

Ma ilmselt olen maininud ka, et ma töötan nüüd ringhäälingus, aga täpsemalt? Las ikka jääda veidi avastamisrõõmu ka.

Veelkord tööst

Viimati rääkisin, millist stressi tekitas töökohavahetus. Ei saa muidugi öelda, et kogu stress negatiivne oleks olnud, sest inimene vajabki väikest stressi, et aju töötaks. Vähemalt mina vajan. Oleksin ma aga teadnud, milliseks karusselliks kujuneb mu uues töökohas alustamine, siis ... tegelikult ma ei tea, kas ma midagi muutnud oleks. Juhtus aga nii, et kui mina olin arvestanud pikema sisseelamisajaga, mediteerimisega, rahulikult avalikus sektoris uimamisega, siis tegelikult pidin juba kaks nädalat pärast esimest tööpäeva üksi olema, sest töökaaslane, kes enne siin oli ja pidi mind ka välja õpetama, otsustas päevapealt lahkuda. Nii palju siis uimerdamisest. Seda, kas kaks nädalat on väljaõppeks ja sisseelamiseks piisav aeg, ma ei tea, aga hakkama pidi saama. Loomulikult olin ma ärevil, aga kuna minu leksikas puudub sõna "allaandmine", siis sukeldusin ma töhe ja lootsin, et midagi kardinaalselt pekki ei keera.

Olgu, eelmises lõigus ma valetasin. Ma ei saa öelda, et ma kunagi alla andnud poleks, aga hetkel ma tundsin, et pole see aeg. Pealegi see töö, mida ma teen, on tõesti väga huvitav.

Sellest hetkest on möödunud kaks nädalat ja tundub, et vaikselt hakkan ma aru saama, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma siin olen. Homme saan (vist) ühe kõige tähtsama programmi koolituse ka, nii et siis on vist elu päris lihtne. Loomulikult valmistab veel suurt vaeva aja planeerimine - mul on kogu aeg tunne, et raudselt on veel midagi suurt, mida ma tegema peaksin, aga mida ma lihtsalt ei tea. Või siis ma ei tea, kui palju aega mul millegi peale kulub ja kui mitu asja korraga peale tuleb, siis ma tunnen, et aaaapppiii, mida ma teen. Eile näiteks unustasin õigel kellaajal ühe tööjupi valmis teha, nii et pidin õhtul veel tööle jooksma ja selle ära tegema. Õnneks maailm kokku ei kukkunud.

Ja ma vist ei olegi veel maininud, kus ma õieti töötan? Las pilt räägib minu eest:

Mida iluga ette võtta?

 Mul seda probleemi muidugi pole, aga nii üleüldse.

Avastasin, et olen paari aastaga viis kilo juurde võtnud. Tegelikult ma ei tea, kas see juhtus paari aasta, paari kuu või paari päevaga, sest üldiselt ma ennast ei kaalu, aga et ma nüüd sünnipäevaks (ilmselge vihjena) kaalu sain, otsustasin huviga numbri üle vaadata. Viis kilo. Huvitav, mõtlesin, sest enda meelest pole seda kusagil näha. Riided lähevad ikka veel selga ja peegel samuti midagi kardinaalset erinevat ei näita. Aga noh, kui viis kilo, siis viis kilo. Mis seal ikka.

Aga kuna ma sain vahepeal siiski 32 ja teadjamad ilugurud räägivad, et see on viiiiiiimane aeg oma vananemise peatamiseks (kui see üldse enam siis võimalik on), läksin esimest korda elus kosmeetiku juurde näohooldusesse. Kosmeetik oli väga tore - soovitas erinevaid nahahooldusviise ega minestanudki, kui kuulis, et ma mingeid seerumeid ja koorijaid ei kasuta. Küll aga leidis ta mu otsaesiselt ühe kortsu ja mainis, et seda saab väga lihtsalt mingite süstidega eemaldada. Kuna ta muidu oli nii tore, siis ma viisakalt naeratasin, aga tegelikult mõtlesin, et eiei, miks ma peaks tahtma oma kortsukestest lahti saada? Mulle meeldivad need ju! Pealegi mõte süstimisest tekitab minus õõva - ma ei ole väga rõõmus ka vereproovi andes, aga minna vabatahtlikult oma näkku mingit jama süstima ... parem olen kortsuline edasi. Kusjuures enda meelest pole mul midagi häda - kui naeran või imestan, on ikka paar kortsu näha, aga kas see on siis nii halb? Ma olen 32, mul võikski olla juba näost näha, et olen elu näinud ja kogenud. Miks ma peaks tahtma näha välja nagu 20? Ma ei tahtnud isegi 20-aastaselt näha välja nagu 20.

Tegin endast selle peale just töölaua taga ühe filtrita pildi. Ignoge palun seda tekki, mis mul ümber on, aga meil siin telemajas on meeletult külm.

Igatahes mina ei näe veel süstimiseks põhjust, samas olen ma üsna ilukauge inimene ka. Käisin ma ju esimest korda kosmeetiku juures just nüüd, 32-aastasena. Tegelikult olen ma üsna häiritud sellest, et igasuguseid ilutooteid ja muud säärast reklaamitakse ainult kas a) noorendavana või b) kaalu alandavana. Kas äkki saaks elada ja ilutooteid tarbida nii, et ma ei noorene ega salene? Palun?

Tööst

 Huh. Viimane nädal on olnud päris intensiivne. Kui ma siin millalgi kirjutasin, et proovin hakata sügisel põnevamat ja kirjutamisväärsemat elu elama, siis ma ei teadnud, et NII põnevat. Aga alustan parem algusest.

Või siis veel varasemast ajast. Astume näiteks aastasse 2010, mil ma väga noore ja väga kogenematuna asusin tööle e-kaubandusse. Mõelda vaid, minu esimene päris töö! Olin vaimustuses ja põnevil ning täis tahet kõike uut kogeda. Kümme aastat hiljem oli vaimustus otsas ja maad võttis tüdimus. Elus on ju ikka nii, et joovastus ja õnnetunne väga pikalt kesta ei saa ning kui need läbi saavad, tuleb mõelda, kas minna, mitte minna, jääda, mitte jääda. Nii avastasin ka mina end vahel tööportaalides surfamast, ise endale kinnitades, et hoian lihtsalt trendidel silma peal. 

Juunikuus, natuke pärast jaanipäeva, mil töömotivatsioon oli eriti madal, läksin uuesti tööportaali ja leidsin sealt väga huvitava pakkumise. Kohe nii huvitava, et jäin seda pikemalt vaatama ja tulin kohe järgmistel päevadel tagasi, et uuesti vaadata. Hmm. Tundub, et see on töö, mida ma teha tahaksin, aga kas ka oskaksin? Ja veel suurem küsimus: kas ma sinna ka läheksin? Pärast pikka ja otsustusvõimetut vaagimist otsustasin, et kandideerimine ei maksa midagi - saatsin oma CV ja kaaskirja ära ning jäin edasisi samme ootama? Ise kinnitasin endale, et ega ma niikuinii sinna saa, sest raudselt on terve Eesti täis parema kvalifikatsiooniga inimesi. 

Tuli tagasiside, kutsuti vestlusele. Paluti saata proovitöö. Proovitöö saatmise faasis oli mul maailma suurim alaväärsustunne, nii et olin väga lähedal kogu kandideerimisprotsessi katkestamisele - ma lihtsalt tundsin, et ma ei oska, ei taha ega suuda mitte midagi ja üleüldse ei sobi ma uuele töökohale, sest - ma ei oska mitte midagi. Viimasel õhtul enne tähtaega aga tegin ruttu proovitöö valmis ja otsustasin, et olgu, ma olen vähemalt omalt poolt kõik teinud - kas just parima, aga siiski. 

Tuli vastus. Selgus, et olin kuidagiviisi suutnud jätta parema mulje kui teised ja selle töökoha endale saada. Esialgne meeletu rõõm segunes ahastusega - ma pean ju nüüd olemasolevas töökohas ütlema, et ma sealt ära tahan minna! Kuidas ma seda teen? Mulle ei meeldi üldse sellised potentsiaalsed konfliktiolukorrad ja kuigi ma ei arvanud, et mul nägu lahkumisavalduse peale täis sõimatakse, siis ikkagi rõõmust hüppamist ma ka ei eeldanud. Saatsin siis lahkumisavalduse meiliga ära, närisin veidi ärevusest küüsi ja ...

Nüüd, täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem olen ma uues töökohas. Esimene nädal on seljataga ja oi-oi, ma valetaks, kui ma ütleks, et see lihtne on olnud. Tööd on olnud palju, uute asjade õppimist samuti ning aeg ajalt on mul ikkagi tunne, et ma ei saa üldse aru, mida ma teen. Aga nii-nii äge on! Mulle nii tohutult meeldib, et kui ma päeva lõpus väsinuna koju vaarun, siis ma tunnen, et olen ikka midagi ära teinud. Lisaks on vahe eelmise töökohaga meeletult suur - töötan ma nüüd nimelt asutuses, kus lisaks minule on u 600 töötajat, nii et väga suur osa ajast kulub mul arusaamisele, kellega ma millegi jaoks üldse suhtlema pean.

Nii et hoidke mulle pöialt, et ma ikka hakkama saaks.

Ah et kus ma nüüd töötan? Seda ütlen ma siis, kui ma töökaardi kätte saan, aga seni võin öelda, et mu tööülesanded on väga suurel määral lastega seotud.

Seni aga pilt mu esimesest tööpäevast.

Aastavahetusest

Täna juhtus nii:

Kes tahab teada, millest me rääkisime, peab lihtsalt aastavahetusel Rahvusringhäälingut jälgima. 

Aga intervjuu andmine on huvitav kogemus tõesti. Ilmselt olen seni elanud küllaltki igavat ja rahumeelset elu, sest siiani on mul õnnestunud intekate andmisest pääseda. Meenub vaid kunagine raadiointervjuu mingil laulureisi teemal, aga see on ka kõik. Ega ma nüüdki iseenda huvitavast elust rääkinud, vaid ikka kellegi teise omast ja see, olgem ausad, oli päris keeruline. Aga tore! Samas pärast intekat oli mul kõik, mida rääkisin, peast pühitud. Ilmselt ise leban ma aastavahetusel kusagil pimedas nurgas ja ei julge seda kõike vaadata, aga kui keegi vaatab, siis ... loodetavasti ma pettumust ei valmista.

Korter, mitte maja

Ma pole kodujutte siia ammu kirjutanud, sest esiteks mul lihtsalt pole midagi kirjutada ja teiseks on mu põhilised kodumured sellised esimese maailma probleemid, nagu "millega puhastada musta marmorit" ja "krt, pindala on nii suur, et robot ei jõua seda ühe töökorraga ära puhastada". Jah ma tean. Mul on endal ka piinlik seda kirja panna, nii et teeskleme, et ma ei pannudki.

Aga nüüd, pärast paarikuist seeselamist olen aina veendunum, et siia kolimine oli hea mõte. Eks enne oli ju ikka kahtlusi, kui mõistlik on osta korter sellisesse majja, kus on päris kõrged hoolduskulud, sellises asukohas, kus suvel võib olla päris lärmakas (ei ole). Või et äkki saaks sama raha eest hoopis maja? Kuigi pean mainima, et sellele mõttele tõmbasime ruttu vee peale, sest esiteks meile sobivates asukohtades tingimustele vastavat maja ei oleks ja teiseks on korteris elamine minu jaoks isegi privaatsem kui majas elamine. Jep, ma ütlesin seda. Mulle lihtsalt meenuvad mingid korrad, kus olen pidanud kellegi maja valvama ja siis nt selle asemel, et rahulikult terrassil ÜKSINDA hommikukohvi nautida, hoopis mingi naabri kodutöid vaatama või kellegagi suhtlema pidanud. Veel hullem, kui nende majavalvamiste juurde on kuulnud lastehoidmine – kohe, kui pärdikud aeda lasin, maandus sinna hunnik naabrilapsi, keda sealt mitte kunagi ära ei saanud. Ei mingit privaatsust, valetamist, et sind pole kodus, rahus ja vaikuses ja üksinduses hängimist. Vahepeale selgitan, et ma olen keskmisest suurema privaatsussooviga inimene ja kuigi ma mingites kohtades suhtlen hea meelega teistega, siis kodus tahan olla ma üksi või oma perega, mitte olla sunnitud nägema kogu aeg oma naabreid või kuulma tittede möirgamist. Ja kuna ma seda kõike ei taha, siia ma eramajja ka ei koli.

Ja pealegi, millisest majast oleks mul selline vaade?

Pildi autor on Kristiina K.

Ühesõnaga, on olnud väga huvitav suvi. Kui ma oleks tüüpiline suunamudija või blogija, siis ma ütleks, et sügisel on suured muutused tulemas, aga ma ei saa nendest veel rääkida. Kuna ma aga pole, siis ma ei ütle.

Troopika ehk puhkus lõunas

Ma vihastasin ennast just seaks, sest mingid naabrid arvasid, et just praegu on õige aeg oma korteris peolaadse asja mahapidamiseks. Peolaadne on see sellepärast, et kõla järgi toimub seal hoopis kontsert. Igatahes – ma loodan, et nad pikalt ei jätka, sest ma olen ühe sammu kaugusel, et neid öösärgis sõimama minna. 

Kuhu ma muidu jäin? Aa, puhkus. Algus oli paljutõotav, sest me sõitsime Lõuna-Eestisse ning nautisime seal troopilist ilma ja Elva kodukohvikuid. Rääkides viimasest (esimesest ma lihtsalt ei taha rääkida), siis nii suurejoonelisi kodukohvikuid polnud ma enne näinud: pea igal pool, kuhu maabusime, olid esinejad, näitused, baarid, kaardimaksevõimalused, paadisõiduvõimalused, batuudid .... Tundus, nagu poleks me kodukohvikutes, vaid festivalivõistlusel, kus iga koht eelmist üle trumbata tahab. Ühes kodukohvikus nägime ka TV3-e seda suurejoonelisust üles filmimas, aga tagasihoidlike eestlastena põgenesime kohe, kui kaamerat nägime. Kas ma mainisin, et oli palav? Igatahes kajastus iga kraad sellest 37st minu välimuses. Kogu trall võttis meid täielikult läbi (ma olin ausalt öeldes oodanud rahulikke kodukohvikuid, mitte nii suurt rahvapidu), nii et pärast seda läksime Siidrikotta. Kes ei tea, siis see ongi siidrikoda, mille juures on ka väike, aga stiilne restoran. Sealne menüü ... ma ei taha sellele mõelda, sest mul on hetkel kõht tühi ja oht on, et põrutan muidu kohe tagasi. Ma tellisin endale esimese asja, mida menüüs nägin (krepitordi) ja see oli lihtsalt vaimustav. Mu kaaslased olid menüüuurimises veidi põhjalikumad ning tellisid veist ja põnevat magustoitu ning nii palju, kui ma nende mõminast välja lugesin, olid ka need ülihead. Eriti meeldis mulle Siidrikoja menüü puhul see, et poldud mindud lihtsama vastupanu teed – kui ma Tallinnas või Tartus väljas söömas käin, võin ma enamasti kinnisilmi enne menüü saabumist ennustada, mida pakutakse: gurmeeburgerit, bataati, kala (forell või lõhe, enamasti idamaises variandis), veist, kana, mingit maltsa ja magustoiduks brüleekreemi mingi eestipärase lisandiga. Suht siiber juba, kui aus olla. Siidrikojas aga oli kogu menüü hoopis eriilmelisem ja huvitavam (krepitort!). Hinnatase oli võib-olla kõrgem, kui tavaliselt Lõuna-Eestis, aga peab arvestama ikkagi sellega, et tegu on restorani, mitte burgerikohaga, asukoht on ligipääsetav (vist, ma ei kontrollinud) vaid autoga ja ikkagi üsna hooajapõhiselt, ning lisaks söögielamusele saab ka imelise Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vaateelamuse. Kel vähegi huvi ja võimalust – soovitan kindlasti minna! Ja joogiks tasub kindlasti valida kohapeal valmistatud siidreid.

Ausalt, see pole kinnimakstud reklaam (kuigi KES mind kinni maksta tahakski?). Lihtsalt nii harva leian ma midagi tõeliselt erakordset ja siis olen ma vaimustuses.

Kuumalaine negatiivne pool on aga see, et Herr Ernst jäi haigeks ja nii olen ma ülejäänud osa puhkusest veetnud kodus muretsedes. Ikka päris kurb on vaadata haiget last – tahaks ju aidata kiiremini taastuda, aga mida ma ikka teha saan? Proovin jälgida, et ta piisavalt jooks ja et kodus temperatuur normaalne oleks.

Lõppu aga paar pilti: üks minu uuest soengust ja teine Ahja jõest. Ise peate ära arvama, kumb on kumb.

Puhkus enne puhkust

Tsiteerides klassikuid: Nii ei jõua vahepeal kainekski saada!

Jutt käib loomulikult jalgpallist. Tõele au andes on alkoholi meie jalkaõhtutes väga vähe, aga samamoodi on vähe ka unetunde, nii et igal hommikul töölaua taha istudes olen ma aina unisem ja unisem. Ja luban endale, et never again ... kuni järgmise mänguni. Jalgpall ei mõju üldse tervisele hästi: ei füüsilisele (need pagana magamata ööd) ega vaimsele (miks mu lemmikud kogu aeg kaotavad??). Aga noh, ainult finaal veel, mille puhul ma ei suuda otsustada, kumb mulle vähem meeldib. Ilmselt ikkagi Itaalia. 

Pärast eelmist postitust, mille kirjutamise ajal hellitasin ma lootust, et ehk saan hakata kodusemaks, läks kõik hoopis käest ära, sest 1) jalgpall ja 2) millegipärast tuli kellelgi ideaalne mõte minna Retrobestile. Ütleme nii, et ei olnud maailma kõige rahulikum sündmus. Samas üle pika aja Smilersi kontserdil juukseid loopida ...  seda tunnet ei ületa miski. Retrobestil ma eelmistel aastatel käinud ei ole, nii et ma ei teadnud, mida oodata, aga hästi lahe oli see, et väga paljud olid riietunud teemakohaselt ehk retrolt. Tekkis kohe teatav kahjutunne, et ise sellisele ideele ei tulnud, aga noh, alguses tulebki rahulikumalt võtta. Kusjuures kui ma oleksin tahtnud, oleksin ma saanud kohapealt retroriideid osta, aga need olid ... ütleme nii, et ... mitte minu suuruses. Aga ilmaga vedas meeletult, nii et kõik tasus ennast sajaga ära. Ka need lisandunud magamata unetunnid.

Pilte ma loomulikult ei teinud, vähemalt mitte jagamisväärseid. 

Aga esmaspäeval algab mul puhkus! Ma pole veel täielikke plaane teinud, aga vähemalt puhkuse alguses on meil plaanis teha väike Lõuna-Eesti tripp, minna Tartusse Autovabadusele, Elvasse, avastada nunnusid Lõuna-Eesti järvi ja teha kõike seda, mida puhkuse ajal ikka tehakse. 

Lõppu aga pilt meie kõige uuemast pereliikmest:

Suvetunne

 Mul on kogu aeg tunne, et millestki pole justkui kirjutada, sest ma teen kas a) täiesti igavaid asju, mille kirjeldamine mulle endale une peale ajab, või b) liiga põnevaid asju. Okei, okei, see viimane on ilmselge liialdus, aga siiski. Lisaks: kust leida aega kirjutamiseks? Kui suur suvi peale tuli, oli mul raske juba söögitegemiseks aega leida (ok, seda ei leia ma tõesti just eriti tihti), rääkimata siis veel kirjutamiseks. Aga olgu, aitab halast, aeg väikeseks värskenduspostituseks.

Oma uues kodus oleme nüüd veetnud umbestäpselt kuu aega ja selle aja sees tegelenud põhiliselt päikeseloojangute pildistamisega. Nii ongi mu telefon täis umbes selliseid pilte:

Kusjuures esimest korda käisime seda korterit vaatamas jaanuaris, kõige rõvedamal ja tuisusemal päeval, mil päikeseloojangutest polnud veel halli aimugi, ja isegi siis armusime sellesse korterisse esimesest silmapilgust, nii et nüüd, mil igal õhtul on sellised valgusmängud, on emotsioonid veelgi tugevamad. Lisaks sellele oleme nüüdseks vist põhilisema sisustamise ära teinud – esik on küll lage ja peeglitu, aga eks enesevaatamine ongi ülehinnatud. Ma olen iga päev aina tänulikum selle üle, et enamik mööblist oli siin juba olemas – tegemist on nimelt üsna pretensioonika planeeringuga korteriga ja kui see veel tühi ka oleks, kirjutaksin seda postitust praegu hullumajast.

Suur kuumus lõi sassi ka kõik mu suveplaanid. Olin arvestanud sellise tüüpilise Eesti suvega, mil vihma sajab ja on jahe, nii et saan rahulikult kolida, koristada, kodus jalkat vaadata ja muid asju teha, mis ei hõlma bikiiinipidusid ja randa. AGA. Siis tulid päike ja soojus, nii et kuidas ma istun kodus? Ma pidin oma hinge ja keha pooleks rebima, et valida jalgpalli ja suvepidude vahel. Lisaks panime veel kinni väikese suvemaja Võsule, nii et nüüdseks olen puhanud, nii et vähe ei ole. Jõudsin nüüd üle pika aja Tallinnasse tagasi ja nüüd tegelen tüüpilise puhkusejärgse tegevusega: päikesepõletuse ja sääsepunnide ravimisega. Aga ikka nii mõnusad olid need palavad ilmad! Võsul veetsingi enamuse ajast päikese käes peesitades ja nautides. Eriti mõnus oleks olnud, kui oleks veel ujuma ka saanud, aga paraku oli merevesi minu jaoks liiga külm. Enne Võsutrippi käisime veel Lottemaal ja Pärnus ka, nii et põhimõtteliselt on mu tavapärane suveplaan juba täidetud. Ja mul pole puhkus veel alanudki! 

Nii, vahepeal on möödunud paar päeva. Nagu näha, ei suutnud ma isegi seda postitust lõpuni kirjutada. Kuidas leida aega vajalike asjade jaoks? Mul on pikk nimekiri, mida kodus vaja teha oleks, aga ikka valin ma selle asemel Patareis jalka vaatamise. Kapid ootavad korrastamist, peegel ostmist ... muust ma ei räägigi. Praegu ootangi pikisilmi vihma, et saaks natukenegi kodus toimetada. Muidu kisub FOMO kogu aeg välja.

Uus kodu

Viimased paar nädalat olen proovinud harjuda, et elan nüüd uues, täiesti teistmoodi kodus. Võiks ju mõelda, et mis see harjumine minusugusele kolimisfriigile ikka ole, on ju seda juba tehtud ka elu jooksul omajagu, aga eks iga uus algus ole põnev. Professionaalse elukohavahetajana ma juba tean nippe, kuidas harjumine lihtsamaks teha. Tahate, ma jagan neid? Heh, miks ma küsin, ma teen seda ju niikuinii ...

Asjad tuleb kohe lahti pakkida. Ei mingit "pakime pikkamööda lahti ja las need paar tundmatut kasti seisavad siin seina ääres, kuni aega saame (kunagi ei saa)". Kastihunnikute otsas elamine on vähemalt minu jaoks väga ärritav. Nii veetsin ma esimesed õhtud uues korteris vaheldumisi asju lahti pakkides, vandudes, mööblit kokku pannes, vandudes ja kõiki neid asju otsides. Aga tulemus on siin: tänaseks on kõik asjad lahti pakitud ja oma kohtadel. Ei mingeid kaste, kotte või seletamatuid raamatukuhje keset teed.

Kui asjad lati pakitud, tuleb minna harjuma kodukandiga. Taas vist üks minu kiiks, aga mulle meeldib kõikide oma kodude ümbrus risti-põiki läbi tuuseldada, et teada, mis kus asub. Ja salajasi teid avastada (neid on alati). Kui kodukant selge, siis pole vähemalt ohtu, et koju tulles ära eksid.

Kõige tavalisemad olmetegevused loovad samuti kiiresti kodutunde. Hommikune kohvitegemine, söögitegemine, mida iganes veel kodus tehakse – kui tuua vanad harjumused uude koju, on kohe tunne hea. Vähemalt minul. Kusjuures ühe harjumuse olen ma hetkel pausile pannud, nimelt igareedeõhtuse kulleriga söögi tellimise. Kui kohvikud avatud, tundub veits nadi praadi plastkarbist köögilaua taga kügeledes süüa.

Nii, õpetussõnad jagatud. Kas ma ise olen kõiki neid nippe kuulda võtnud ja tunnen end nagu kodus? Mõnes mõttes küll, aga teisalt jälle avastan ma ennast seismas akna ees ja mõtlemas, kelle elu ma nüüd elan. See korter pole üldse selline nagu kõik need teised, kus ma elanud olen. Ma olen siiani pidanud harjuma pisikeste ja nunnude kodudega. Praegune kodu pole üldse pisike. Ega nunnu. Aga las pildid räägivad minu eest:

Ruumi ja vaadet on meil nüüd nii palju, et ei oskagi sellega midagi pihta hakata. Kui ühele tuttavale elutoast pilte näitasin, ütles ta, et nüüd pean hakkama rohkelt mööblit ostma, et seda ära täita. Ma jäin eriarvamusele – pole midagi hullemat, kui mööblit täistopitud tuba. Tühi ruum on ikka palju mõnusam, eriti, kui peres on ka üks 6-aastane, kellele meeldib võidusõite teha. Ja üks 31-aastane, kellele meeldib tantsida. Kusjuures elutoas jätsime me peaaegu kõik nii, nagu sisse kolides oli – ei vahetanud me tapeete, et tõstnud diivanit ega telekalauda ringi – kõik jäi põhimõtteliselt samaks. Ainult raamaturiiuli ja kontorilaua ostsime juurde. Ma ei saa väita, et seal nüüd kõik 100% minu maitsele vastaks (ausalt öeldes ei tea ma üldse, mis mu maitse on), aga korralike mööbliesemete ja tapeetide väljavahetamine lihtsalt sellepärast, et hakata ise midagi valima, ostma, remondimeestega jahuma, on mu keskkonnasõbralikule loomusele vastuvõetamatu. No ja loomulikult olen ma laisk ka. Aga liigume kõige tähtsama juurde: vaade. Nüüd on saanud mu igaõhtuseks traditsiooniks pärast Ernsti magamapanemist minna elutoaakna juurde päikeseloojangut nautima. Ka keset tööpäeva on nii mõnus võtta aeg u 5 minutiks maha ja vaadata merd. 

Nüüdseks olen oma kontorinurga elutoast magamistuppa kolinud, aga sellest mul pilte pole, sest ... pole. Miks ma ta ära kolisin, on sellepärast, et siin on mul rohkem privaatsust ja pealegi mulle tundus, et elutuppa mu hiiglaslik arvutilahmakas lihtsalt ei passi. Küll aga ei pea ma ka siin ilusast vaatest suu puhtaks pühkima, sest teisel pool maja on mets. Meri ja mets korraga, no mis saaks veel mõnusam olla? 

Lisaks elutoale on siin korteris kaks magamistuba, millest ühest ma juba rääkisin ja teine on Ernsti oma. Need olid tühjad, nii et kogu mööbel oli vaja tellida. Kui te arvate, et see minusugusel sisustusvõhikul lihtne oli, siis arvake uuesti. Seega läksin ma lihtsama vastupanu teed ja tellisin vaid kõige vajalikumad asjad: voodid, Ernstile kirjutuslaua ja mänguasjade riiuli, öökapi ja ... vist saigi kõik. Ernst on vähemalt rahul oma toaga ja mina sellega, et lõpuks saan ma magada eraldi toas, mitte enam elutoas.

Harjumine kogu selle iluga on olnud just sellepärast raske, et ma olen siiani elanud palju väiksemates korterites ja ... kuidas nüüd öelda ... nendes pole üldse nii palju rõhku pööratud mugavusele ja luksusele. Ja ma olen nendega rahul olnud. Mulle on meeldinud elada nii Annelinna paneelikas kui ka Mardi tänava puumajas. Nii Pelgulinnas kui ka Uues Maailmas. Mu nõudmised kodudele on olnud üsna väikesed – ei vaja ma ballisaale, meeletuid luksusi, sadat erinevat tuba või mida iganes veel. Ma oleksin ka nüüd olnud rahul palju väiksema ja tavalisema korteriga. Mitte isegi lihtsalt rahul, vaid suisa õnnelik. Aga näe, siin ma nüüd olen ja pean hakkama harjuma. Pange tähele, järgmistest postitustest hakkan ma ainult esimese maailma muredest soiguma. 

Kõigest ja eimillestki

 Huvitav, kas kõik teised inimesed on tõesti nii terved, et kohe, kui nad mingi ravimi või süsti saavad, teavad nad kohe, et ahhaa, see peavalu/uimasus/palavik on nüüd kindlasti kõrvaltoime? Ma sain ka laupäeval esimese vaktsiinidoosi kätte ja no kohe kuidagi ei oska öelda, kas õhtune uimasus oli tingitud vaktsiinist või eelmisest magamata ööst. Tegin päeval õele nalja, et kuidas ma nüüd õhtul tean, kas mu halb enesetunne on vaktsiinist või eurovisioonist, aga tõsiselt rääkides – ei saa öelda, et tihti, aga mul ikka esineb ka tavapärases elus uimasust, peavalu, pearinglust ja mida kõike veel. Neid esines ka pärast vaktsiini, nii et mina ei tea, kas ma olen üks erakordselt haige inimene või saingi ma mõned kõrvatoimed kaela. Aga vähemalt esimene samm kiibistatuseni on tehtud, nii et olen rahul. See, olgu nüüd mainitud, on praegu viimane kord, kui ma siin vaktsineerimisest ja koroonast räägin.

Eurovisioon aga polnud sel aastal üldse nii piinarikas kui mõnel eelneval. Põhipõhjuseks olid muidugi Itaalia ülipandavad mehed ja äärmiselt hea laul, aga leidus ta teisi pärleid. Näiteks Soome laulu fännasin ma ka (kuigi u 15 aastat tagasi oleks see ajakohasem olnud) ja Šveitsi laulu üürgasin kõvasti kaasa laulda. Lisaks mõtlesin teha joomisvõistluse, mille käigus peaks iga kord pitsi võtma, kui järjekordne laulja sädelevas trikookleidis lavale tuleb, aga paraku pidin sellest võistlusest loobuma, sest mul polnud kodus nii palju alkoholi ja lisaks ei teadnud ma, kas esimeses lõigus mainitud põhjuse pärast üldse juua tohib. Arst küll ütles, et võin oma tavapärast elu jätkata, aga ma ei julgenud kohe selle peale küsida, kas alkoholi võib tarbida. Poleks vist kõige daamilikum olnud. Igatahes – tulles eurovisiooni juurde tagasi – mul pole midagi paljastavate riiete vastu, aga need võiksid ikka stiilsed olla. Praegu jäi mulje, et kusagil jagati tasuta kõigile meetripikkune jupp sädelevat kangast ja peotäis litreid ning kästi sellest riietus teha. Veits naeruväärne mu meelest.

Ernsti lemmikud eurovisioonilt olid Šveits, Leedu ja Ukraina. Viimane sellepärast, et ma teatasin enne vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd tuleb üks VÄGA HEA laul ka vahelduseks, nii et kõik peavad vait olema. Leedu juures paelus teda tants ja Šveitsi puhul video. Ernstiga koos eurovisiooni vaatamine oli muidu värskendav, aga vahel ka üsna piinarikas, sest ma pidin talle tõlkima näiteks Serbia laulu ja seletama, miks need tädid nii kummalisi liigutusi teevad. Mul oli ikka tükk tegemist viisakate sõnade leidmisega. 

Muidu olen ma vahepeal tegelenud kolimise ja mööbli kokkupanemisega. Ma ei kujuta ette, kuidas mõned inimesed viitsivad kogu aeg mööblit vahetada, sest kui ma olin kaks riiulit kokku pannud, vandusin ma, käsi piiblil, et ei kunagi enam! Nõuab ikka jube palju aega (mida mul pole), et sellise hobiga tegeleda. Nüüd pean veel voodi kokku panema, aga ma ootan selleks sobivat vaimuseisundit. Seni magan põrandal. Tegelikult ei suuda ma ära oodata, et kõik oleks lõplikult valmis ja ma saaks juba inimesi külla kutsuda. Eks saaks praegugi, aga ainult selliseid, kelle privaatsussoov on VÄGA väike, sest lisaks kõigele muule pole meil veel ka vannitoaust. 

Juhuu ehk uus korter!

Ma arvan, et nüüd on õige aeg hõisata, et meie kodusaaga on jõudnud lõpule, sest eile saime kätte oma uue korteri võtmed. Lõpuks! Ma poleks eales ette kujutanud, et ühe korteri ostmine nii pikk ja vaevarikas protsess võiks olla, aga näed siis. Õnneks on see kõik läbi ja nüüd, kui ma istun siin oma mersu tagaistmel oma uue korteri diivanil, on aeg seda kõike meenutada.

Enne, kui me üldse kinnisvaraportaalidesse sukeldusime, panime paika, mida me üldse tahame.

• Asukoht: Kesklinn, Kadriorg, Põhja-Tallinna kesklinnapoolne osa või äärmisel juhul Kristiine/Pirita kesklinnapoolne osa. Äärelinna kolimine oli minu jaoks täiesti välistatud, sest mõte sellest, et ma peaks iga päev tunde transpordile kulutama, tekitab minus hirmu- ja õudusjudinaid. Samuti poleks see ka eriti keskkonnasõbralik ning see oli meie jaoks kõige suurem argument. 
• Korter, mitte maja. Ma olen rääkinud ka, mida ma aiatöödest ja majahaldamisest arvan ja see arvamus pole muutunud. Illusioon suvegrillimisest ja päevitamisest on ju hea, aga juba paljas mõte sellest, et ma pean putukatega võideldes midagi istutama ... ei. Õnneks oli sama meelt ka mu elukaaslane. 
• Korter peab olema sissekolitav. Mul pole mitte mingisugust tahtmist hakata ehitusmehi otsima, tapeete valima, seinu värvima, midagi ehitama ja muud jama tegema. Äärmisel juhul oleksin valmis laskma mõne seina teist värvi toonida, aga pigem mitte ka seda. Seega on väga oluline, et korter vastaks minu (olematule) ilumeelele ja mu elukaaslase maitsele. Lisaks poleks meeletu remontimine taas eriti keskkonnasõbralik.
• Vähemalt kolm tuba (ja see ei tähenda, et kolmas tuba on köök).
• Mitte uusarendus.
• Merevaade (OK, veidi ülepingutatud, sest olete te näinud Tallinna merevaatega korterite hindu?)
• Võiks olla läbi kahe korruse. Tegelikult selle tingimuse ma kriipsutasin maha pärast oma puusavigastust, mille tõttu ma päevi ja päevi treppidest liikuda ei suutnud.
• Võimalikult hea infrastruktuuriga, aga samas võimalikult vaikses asukohas.

Ongi kõik! Salamisi ma lootsin, et leiame midagi ... ägedat. Midagi sellist, mis paneks meid mõlemaid ahhetama ja mis poleks mingi tavaline uusarendusekorter. Ja selle kõige juures oli meil ka hinnapiir, nii et võite isegi arvata, kas ma tegelikult ka eeldasin, et midagi leiame või mitte. Aga! Lähen mina kinnisvaraportaali ja avastan ühe korteri, mis tundub küll natuke liiga luksuslik, aga samas piisavalt lähedal meie hinnapiirile. Tegin kohe elukaaslasele ettepaneku seda vaatama minna, ise vaikselt lootes, et see meile ei meeldi, ja et me tegelikult hakkame midagi praktilisemat otsima. Paraku meeldis see ka talle, nii et – long story short – siin me nüüd oleme. Meie uus korter vastab peaaegu kõikidele tingimustele ja on nii äge, et ma ei saa suurest rõõmust isegi mitte magada.

Ma tellisin eile hunniku mööblit ka, nii et pilte teen siis, kui kõik valmis ja lahti pakitud, aga siin on eilsest üks traditsiooniline võtmepilt: 

Meeldetuletus

Mu blogi on nii põhjalikult unustusse vajunud, et mul on iseenda ees piinlik, sest oma mittekirjutamisega rikun ma kunagi iseendale antud lubadust, oma elu nii dokumenteerida, et vanuigi oleks huvitav meenutada, mida ma kunagi tegin ja kui äge ma olin. Aga nüüd? Kui ma u 20 aasta pärast üritan aru saada, milline ma 2021. kevadel olin ja millist elu elasin, jääb mulje, et ma a) ei teinud üldse mitte midagi või b) tegin nii valgustkartvaid asju, et ei julgenud neist kirjutada. Kumb on tõsi? 

Natuke kaldub see mittekirjutamine ikka selles suunas, et kuna ma olen kunagi pannud paika reegli, et ma oma sõpradest, tuttavatest ja lähedastest blogis ei räägi (välja arvatud siis, kui nad juba algusest peale on siin figureerinud või kui keegi midagi nii ägedat teeb, et sellest on põnev ka anonüümne lugu kirjutada), siis ... ei saagi nagu oma vaba aega eriti kirjeldada. Veedan selle ju suures osas (kui ma just ei peitu lugeriga teki alla) nendega, ise üksinda ma midagi põnevat ei tee. Ma ajan selle muidugi koroona süüks, aga ise tean väga hästi, et oma praeguses meeleseisundis ei teeks ma mitte midagi ka siis, kui kogu maailm end mu ette lahti rulliks ja lõbutsema kutsuks. Miks? Kui ma vaid teaks. Kindel on aga see, et mulle on saabunud identiteedikriis, mis vist paljudel pärast 30ndat saabub. Mitte, et ma ei teaks, kes ma olen ja mida ma tahan – pigem, et see, kes ma olen ja mida ma tahan, ei meeldi mulle üldse.

Ma arvasin lihtsalt, et ma olen palju huvitavam, targem ja seiklusjanulisem inimene. Või noh, ma arvasin, et tuleb deus ex machina ja ma muutun selliseks. Ma arvasin, et ma olen teinud karjääri, õppinud, reisinud, avastanud mingi üliägeda hobi jne jne. Aga selle asemel? Ma olen suhteliselt samas kohas, kus 10 aastat tagasi. Lisandunud on üks laps, vahetunud mees ja elukoht, aga muu on sama. Ma isegi näen välja samasugune, nagu toona! Ja põnevad hobid ... ikka veel meeldib mulle kõige rohkem siin ilmas raamatuid lugeda, jalutada, muusikat kuulata ja magada. Ei midagi põnevat, millest jutustada, kui seltskonnas keegi küsib, millega ma tegelen. Ja põhiline probleem on selles, et võib-olla seda kõike, kes ma olen, polegi nii vähe, aga ma ise tunnen ennast pooltühjana. Ma muidugi tean ka umbkaudseid põhjusi, miks see tunne tekkinud on, aga need hõlmavad taas mu lähedasi inimesi ja nendest ma ei räägi.

Igatahes meenus mulle seoses mu halaga üks laul:

Nii, ma jätkan oma hala. Kusjuures asi pole selles, et ma tahaks täiega noor ja metsik olla. Mulle tõesti meeldib olla 31-aastane, sest naisena ja üleüldse inimesena tunnen ma ennast palju paremini kui nt 21-aastasena. Lihtsalt ... identiteedikriis.

Okei, aitab ka. Ma kirjutan vahepeal hoopis korterisaagast. Ma mõtlesin, et kirjutan sellest alles siis, kui korter käes ja kõik asjad aetud, aga kes teab, millal see veel juhtub. Ma poleks nimelt eales uskunud, et ühe korteri ostmine nii ajakulukas ettevõtmine võib olla. Minu ettekujutlustes näeb korteriost välja selline: müüja tahab müüa, ostja tahab osta – tehakse leping, ostja annab raha müüjale ja voilá, ongi kõik. Noh, ilmselgelt olin ma naiivne. Praeguseks on asjad küll nullist edasi liikunud, aga samas 100% pole ikka kindel, et selle ihaldatud korteri endale saame. Krt, kui see korter ise poleks nii äge, ei viitsiks ma eales seda ajukeppi läbi teha. Ühesõnaga: ma hoian pöidlaid peos, et nädala pärast oleks mul võimalik tulla blogisse rõõmusõnumeid jagama. Seni aga ...

Lõppu aga mõned pildid koroonakevadest:

Vähemalt korra aastas peab Sillamäele minema

Minu lemmikolek ehk koertest ümbritsetud

Koroonamandumine

Mul on blogi täis paarilauselisi avaldamata postitusi, sest ma lihtsalt ei suuda midagi pikemat klaviatuurist välja võluda. Ma lihtsalt tunnen, kuidas koroonaaeg mind vastu maad surunud on ja muutnud mind kuidagi tuimaks. Ma ei taha nüüd siin eputada või midagi, aga kuigi ma olen siin oma introvertsusest ja inimvaenulikkusest soigunud, siis tegelikult on mul hädasti vaja vaheldust, liikumist, teatrit, kohvikuid, pidusid, sõpradega kokkusaamisi ja midagigi, mis annaks põhjust kodust välja minna. Kui seda põhjust pole, olen ma päevad läbi toas, hommikumantel seljas, juuksed kammimata, kohvitass käes ja ... ma ei meeldi endale sellisena. Ma tunnen, et ma mandun, ma tunnen, et ma lihtsalt eksisteerin, mitte ei ela. Ma ei tea, kas asi on mu nõrkuses, laiskuses või lihtsalt koduse elu mittesallimises, aga mus puuduvad igasugune jõud ja tahe kodus millegi ägeda tegemises. Aasta tagasi, kui kõik suure vaimustusega oma kodu erinevaid nurki avastasid, küpsetasid, uusi hobisid avastasid või mida iganes tegid, mida kodus tehakse, vaatasin mina igatsusega aknast välja ja meenutasin aegu, kui sai kontsertidel käia või tantsida. Praeguseks pole midagi muutunud. Loomulikult hurjutan ma ennast, kui sellised mõtted tulevad, sest võrreldes väga paljudega on mu elu lust ja lillepidu: ma saan töötada väga edukalt kodust, mul pole koolilapsi, keda õpetada, mul pole koosolekuid, ma ei ela üksi ja kõik need muud põhjused, aga ma olen kurnatud. Ma tunnen, kuidas terve mõistuse hoidmine muutub aina raskemaks. 

Sellest tingituna viin ma ka Ernsti järgmisest nädalast uuesti lasteaeda. Ega ma muidu seda teeks, aga mulle olulisemad inimesed on juba vaktsineeritud ja lisaks veel õpetajad ka, nii et leidsin, et võib küll. Natuke rohkem kindlust annab ka see, et lasteaiast kinnitati, et rühmade omavahelised kokkupuuted hoitakse minimaalsena ja et ollakse võimalikult palju õues. Võimalik muidugi, et ma teen talle poolikuid nädalaid, aga kes seda veel teab. Asi on ka selles, et vaene Ernstike, kes pidi ka sel aastal oma sünnipäevapeost loobuma ja kes on väga vapralt kõik need sada nädalat alates märtsi algusest kodus istunud, vajab samuti vaheldust ja pinget oma ellu. Ta ei kurda, oh ei! Mina oleksin marus, kui ma oleksin kuuene, armastaksin üle kõige maailmas sünnipäevi ja peaksin oma sünnipäeva ära jätma, aga tema suhtus sellesse äärmiselt mõistlikult. Ja kodus suudab ta ka väga edukalt ise hakkama saada, aga on aru saada, et ta igatseb sõpru, kindlat päevakava, teistega koos mängimist ja paljut muud, mida mina pakkuda ei saa. Me küll õpime ja mängime, aga paraku on mu võimed hinnata kuueaastaste mänge ja nalju vähe kehvad. 

Ahjaa, kui nüüd kõik hästi läheb, kolime me maikuus uude kohta. Ma liiga ennatlikult hõisata ei julge (alguses pidime kolima juba veebruaris, aga ... jah), kuid loodame, loodame.

Lõpuks mõned pildid meie isolatsiooniajast. Enamik pilte on millegipärast Ernstist, aga ma ausalt püüan ennast kokku võtta ja muuda ka pildistada. Või üldse pildistada. Nii tore on aastate pärast vaadata.

Meenikunno rabas

Kuna tööajal mind segada ei tohi, kirjutas Ernst mulle hoopis kirju.

Ja et mingigi kord siin ilmas oleks, otsustas Ernst omaalgatuslikult reeglid teha.

Sünnipäevahommik

Sünnipäevakingiks saadud raamatut lugemas. Jep, keegi on vahepeal lugema õppinud.

Lego kokkupanemine täies hoos.

Kella õppimas

Üks pilt minust ka sel haruldasel hetkel, kui ma pole hommikumantlis

Vähemalt kodukontserti sain nautida.

Jep, see ongi mu tavaline kodusoeng. Ja kui ma vaid mäletaks, millal end viimati meikisin.

Järjekordne retk

Astangu moonaladusid avastamas

Suurupis geopeitust mängimas

Järjekordne koroonapäevik

Tulime eelmisel nädalal suvilasse koroonapakku, sest mis seal linnas ikka olla, kui kuhugile minna ei saa. Mitte, et ma üldse kusagil käinud oleksin – viimati käisin ma kinos oma sünnipäeval ja isegi siis rentisin terve saali. Teatris või kusagil mujal pole ma juba ammu käinud ning vaba aega pole ma kunagi osteldes mööda saata armastanud. Sellepärast ei pannudki mind uued piirangud ahhetama, sest ma elan niikuinii pagenduses nunna elu ega aja näpuga järge, kas ma täna nüüd tohin vastutustundetult käituda või mitte.

Suvilasse pagemisel oli ka teine, natukene egoistlikum mõte. Kuna meil on plaanis sel aastal elukohta vahetada ja meie esialgselt välja valitud uus kodu kipub käest libisema, tahtsime testida, kuidas oleks elada majas linna serval. Ma olen ju kogu oma täiskasvanuelu kesklinnas või selle lähistel ja ainult korteris elanud. Mõte isiklikust majast ja aialapikesest on küll tore, aga kas selline elu ka päriselt sobiks? Mis muud, kui tuleb järele proovida.

Esimese nädala kokkuvõtteks võib öelda, et idülli on majaelus vähe, eriti talvel. Oma aiakest eriti nautida ei saa, sest see on lume all ja isegi lühikest aega kohvitassiga õues kükitamine pole väga meelierutav (proovisin). Ainus positiivne asi aia ja talve kombinatsioonis on putukate puudumine ... arvasin ma. Eile ärkas nimelt toas talveunest hiigelsuur vaablane, kes ei saanud aru, miks ta pole oma mõnusas pesakeses, vaid hoopis mu arvuti kõrval. Mina ei saanud sellest samuti aru ja pärast poolt tundi kiljeid ja kõikvõimalike asjade loopimist sain ma (ütleme, et see oli nii) aeda. Mis siis veel suvel oleks! Ma ei julge mõeldagi, millised putukahordid mind siis ründaksid. Teine ja eriti suur miinus on ikkagi asukoht. Meie suvila asub Tallinna äärelinnas ehk siis kesklinnast umbes sama kaugel, kui kõik need teised majad ja ridamajad, mille hinnale meie jõud peale hakkaks. Issand, kui tüütu on see pidev sõitmine ja arvestamine, et kui juba linna minna, kas siis saab kõik vajalikud asjad tehtud või mitte. Täna hommikul näiteks viisime mu telefoni linna parandusse (sõit pool tundi), sõitsime tagasi (veel pool tundi) ja kui olime u tunnikese suvilas olnud, tuli kõne, et tulge nüüd oma telefonile järele. Aargh! Kodus oleks sellise edasi-tagasi tiirutamise peale kulunud u 10 minutit! Rääkimata sellest, et mulle üldse ei meeldi igale poole autoga sõita. Kesklinnas elamine on ikka palju keskkonnasõbralikum. 

Sellest aga, milline on Tallinna korteriturg, ma rääkida ei taha. Kuidas inimesed leiavad endale sobivaid kortereid või maju, mis ei asu uusarendustes, aru ma ei taipa.

Aga et ikka positiivsel noodil lõpetada, siis tänavune Itaalia eurolaul on üle prahi:

12 küsimust

Et mulle väga meeldivad igasugused küsimustikud, siis loomulikult ma vastan ka sellele, mille Marca juurest leidsin.

1. Mida ma teeksin, kui ma ei kardaks mitte midagi?
Kui ma praegusel hetkel mitte midagi ei kardaks, viskaksin ma selle vaablase, kes just ellu ärkas ja aknast välja üritab saada, paljaste kätega õue, mitte ei väriseks siin nurgas.

Tegelikult oleksin ilmselt juba surnud, sest oleksin kindlasti midagi ekstreemset ja hulljulget proovinud ning samas unustanud mõne oskamatuse, mis mind seda tegemast takistanud oleks. Ma olen nimelt üsna impulsiivne ja ainus, mis mind (jumal tänatud) takistab, ongi hirm. Või enese alalhoiuinstinkt. Aga kui ekstreemsused kõrvale jätta, siis hakkaksin ilmselt lauljaks.

2. Olen jäänud paigale või pürgin millegi poole?
Ma pürgin kogu aeg selle poole, et saada targemaks, huvitavamaks, naljakamaks ja mitmekülgsemaks inimeseks, kellega oleks huvitav koos olla ja aega viita. Ja ka selle poole, et olla iga päev veidi empaatilisem ja parem inimene kui enne. Ma tean, et ilmselt peetakse selle küsimuse all silmas hoopis karjääri vms, aga mulle tundub enesega rahulolu ja eneseareng palju olulisem. Üldiselt suhtungi ma töösse nii, et see peab laskma teha mul neid asju, mis mulle meeldivad. Ise võiks ka töö muidugi meeldida, aga ennast ma selle kaudu ei defineeri.

3. Kes on mulle kõige tähtsam inimene?

Ilmselgelt mina ise, aga teisel kohal kindlasti mu laps, sest ise ma ta valmis tegin.

4. Kas minu elus on inimesi, kes ei peaks seal olema?

Kuidas defineerida, kes on minu elus olevad inimesed? Ma olen üsna individualistlik, nii et tegelikult tahaksin ma öelda, et mu elus polegi kedagi. On lihtsalt inimesed, kelle elud puutuvad minu eluga suuremal või vähemal määral kokku.

5. Mis on need väärtused, millesse ma usun?
Ma usun tarkusesse, headusesse ja eneseväärikusse, inimese eraelu puutumatusesse ja iseseisvasse mõtlemisse. Kas need on väärtused, ma ei tea, aga need on omadused, mida ma hindan.

6. Mis on su suurim saavutus?
Ilmselt oma uskumustele ja tõekspidamistele kindlaksjäämine ja iseendaks jäämine. Ja oma rahu leidmine.

7. Mis pakub sulle tõelist rõõmu?
Üsna väikesed asjad tegelikult. Kui ma saan oma hommikukohvi rahus ja vaikuses nautida, kui sõbrad tulevad põgenemismänguga külla, kui mind kuulatakse, hinnatakse ja minu arvamusega arvestatakse.

8. Minu kõige pöörasem mälestus?
Mõned äärmiselt huvitavad backstage'ilood, aga diskreetsuse huvides (muidu äkki enam ei lasta backstage'i) ma neid ei avalda.

9. Pean ma kellegi peale viha? Miks?
Ei. Ma vihastun jube kergesti, aga sama kergesti see viha ka lahtub. Ma ei käi ringi, rusikas taskus, vaid pigem vihastan kohe korralikult ja hiljem lähen rahulikult edasi.

10. Mida ma tahaksin rohkem teha?
Leida rohkem põnevaid raamatuid lugemiseks, käia rohkem välismaal konsertidel, vaadata rohkem jalgpalli, süüa rohkem tervislikku toitu, tunda rohkem rõõmu.

11. Kui rahal ei oleks väärtust, siis mida ma oma eluga peale tahaksin hakata?
Ehk kui raha poleks üldse olemas? Ma arvan, et siis oleks kogu ühiskond hoopis teistsugune, düstoopilisem ja olevusvõitlust täis. Iseenesest oleks selline maailmakorraldus huvitav, aga ma kahtlen, et siis mul väga palju valikuid oleks, mida teha, peale ellujäämise. Aga kui mõeldud on hoopis, mida ma teeks, kui mul oleks meeletult palju raha, siis ilmselt esialgu ei teeks ma midagi, aga seejärel looksin mingisuguse fondi, millest finantseeritaks teadusprojekte. Ja ise läheks nende teadusprojektide juurde kiibitsema, et asjadest rohkem teada saada. Okei, nali. Ma hakkaksin hoopis salajaseks metseeniks.

12. Suurimad elu õppetunnid?
Ma olen natuke liiga noor, et sellele küsimusele vastata. Võib-olla juhtub juba homme midagi sellist, mis mu tõekspidamised pea peale keerab ja kõik õppetunnid nullib.

Lapsed on elu õied

Üks põhjus, miks lapsi saada, on see, et nendega koos saab teha asju, mida muidu vanuse või seisuse tõttu teha ei saaks. Näiteks üksi oleks 31. aastasel daamil, kes ma kahtlemata olen, veidi kummaline kelgutama minna, aga kui ma võtan Ernsti kaasa, on see kohe palju aktsepteeritavam.

Samuti on vabandus "Ma ei saa lapse pärast välja tulla" paljude jaoks mõistetavam kui "Ma ei viitsi", mis tihti on tõesem. 

Ja lapsesuu ... kui ma paneks kirja kõik Ernsti mõttevälgatused, oleks mul varsti raamat koos. Kas keegi seda lugeda tahaks, on iseasi, aga materjali oleks. Ma hakkan vaikselt aru saama, miks inimesed rohkem lapsi saada tahavad kui ainult ühe – kujutad sa ette, kui sul on mitu väikest filosoofi kodus. Elu vist ei saakski lõbusam olla. 

Jah, mulle tuli väike heldimushoog peale, sest hakkasin mõtlema, kui äge, et mul on laps. Veidi kummaline mõelda, et ta kohevarsti kuueaastaseks saab, sest mu meelest sündis ta u kaks aastat tagasi, aga siiski. Jõulude ajal tuli mul oma lastetute sõpradega jutuks, miks üldse lapsi saada, ja ma rääkisin, et teiste inimeste põhjuseid ma ei tea, aga minu jaoks on lapse omamise juures kõige huvitavam see, et ma tunnen tema käitumises ja reageerimistes ära palju iseenda iseloomujooni ja nende n-ö kõrvalt nägemine aitab mul iseennast paremini mõista. Ernsti omamine on justkui psühhoteraapia ja maailma mõtestamise kursus. Iga päev seletan ma talle, kuidas mingid asjad käivad ja vahel saan ma seletamise käigus aru, kui kummaline ikka maailm on. Iga päev saan ma olla õpetaja ja õpilane üheaegselt. Selline sünergiline kasvamine on tõeliselt äge.

Kuus aastat! See tähendab, et ma pean varsti tegelema tähtsate valikutega, nagu kool, trennid, huviringid. Beebiiga on võib-olla füüsiliselt raskem üle elada, aga siis pole vaja/mõtet suurte eluvalikutega pead vaevata. Või noh, mina ei teinud seda. Nüüd aga ... juba märtsis peaksin ma valima Ernstile näiteks eelkooli välja. Alguses olin ma eelkooli puhul veidi skeptiline, sest mulle tundub mõte laste dresseerimisest, et nad ikka paremasse kooli saaksid, veidi vastumeelne. Samas aga on selline väike kooliks harjutamine ju tore, et laps saaks maitse suhu, kuidas ikkagi koolielu välja näeb. Alati saab ju pooleli jätta, kui ei sobi või ei meeldi (minu elupõhimõte). Aga see tundub ikkagi nii suur valik. Ideaalis tahaksin ma, et Ernst läheks samasse kooli, mille eelkoolis ta käib, ja et ta jääks sinna kuni lõpuni. Aga kas ma suudan sellise kooli valida? Appi! Valikut ei tee lihtsamaks see, et me elame kesklinnas ja erineva kallakuga koolid on iga nurga peal, üks prestiižsem kui teine. 

Kuidas ma saan kellegi teise elu eest otsustada ja valikuid teha, kui ma enda elugi ohjata ei oska?

Lõppu aga lisan Ernsti viimase joonistuse. Palusin tal joonistada oma pere ja ta joonistas. Kirjutas veel juurde, kes on kes ka.

It's crazy

Kui keegi arvas, et hakkan valitsuse kukkumisest rääkima, siis ei, ma ei arva, et mul oleks sinna veel midagi uut lisada. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda kõike ei jälgiks ning tõele au andes oli eile päris huvitav seda sahkerdamist ja mängimist vaadata. Ja kuidas herr Ratas ennast kiire tagasiastumisega tõelise riigimehena näidata püüdis. Huvitav, kas keegi tõesti usub, et ta tegi seda puhtast altruismist?

Aga nagu mainisin, siis ei ole mul huvi seda põhjalikumalt analüüsida, vähemalt siin mitte. Ega mul ole selleks aegagi, sest aasta on alanud üsna kiirelt ja huvitavalt (küll mitte nii kiirelt ja huvitavalt kui EV-l, haa). Lisaks oma tavapärasele tööle käin nüüd õhtuti ka raadios asendamas, sest emal õnnestus esimese libedaga nii õnnetult kukkuda, et murdis käeluu. Saated aga ära jääda ei saa ja nii käingi ma siis hädast välja aitamas. Päris tore on tegelikult vahelduseks viisakad riided selga panna, nina kodust välja pista ja inimesi näha. Äärmiselt koroonavastane jutt, ma tean, aga nii on. Lisaks raadiotööle on aga ka mu päristööl praegu minust mitteolenevatel põhjustel stressirohke aeg, nii et ... jah, päris kiire on. Magada ka ei saa, sest ma ärkan öösel üles ja mõtlen tööle. 

Nii näebki mu tavapärane päev välja selline: kell 4 ärkan, proovin natuke uuesti magama jääda, see ei õnnestu, loen natuke raamatut natside kulla kohta, tõusen voodist, hakkan tööle, kui see tehtud, lähen raadiosse, pärast seda lasteaeda, koju, kelgutama, koju tagasi, mängin Ernstiga kooli ja siis magama. Ja järgmisel päeval uuesti. Vahel õnnestub ka pärast kella 4 uuesti magama jääda, aga mitte liiga tihti.

Aga õnneks hoolitseb Ernst selle eest, et ma liiga palju tööd ei teeks, ja kirjutab mulle selliseid kirju: 

Ja joonistas igaks juhuks veel püksid ka juurde, et ma ei unustaks neid jalga panna. Tema usk minu riietumisvõimesse ei ole nimelt väga suur.

Lisaks oleme me leidnud tervelt ühe korteri, mis meie tähtsaimatele tingimustele vastab. Käisime seda isegi vaatamas ja nüüd ... nüüd ma ei teagi. Liigume tasa ja targu ja mõtleme samal ajal, kas ja kuidas. Mulle endale tundub suhteliselt utoopiline, et me sellise korteri endale saame, nii et täpsemalt ma selle kohta veel midagi ei avaldaks, aga asjad liiguvad vähemalt. 

Uue aasta lubadused

Nägin öösel unes, et mu koolis toimus Kosmikute kontsert, aga mina pidin olema samal ajal kehalises kasvatuses. Dire käis mind veel hoiatamas (ilmselt mu tavapärast tegutsemisviisi teades), et ma ei tohi kogu aeg tundidest pausi panna ja pean kindlasti kehkasse minema. Loomulikult ei rõõmustanud mind see olukord, nii et ma lahendasin selle nii, nagu ikka: saatsin kehka, kus see ja teine, ning valisin rõõmsalt kontserdi.

Mu unenägu peegeldab selgesti mu eluvalikuid: ei mingeid trenne, ikka kontserdid ja muusika. Seega ei lubanud ma ka uueks aastaks rohkem liigutamist või midagi sarnast – oh ei! Kusjuures see on vist esimene aasta, mil ma seda ei luba: tavaliselt olen ikka arvanud, et uuest aastast toimub minuga metamorfoos ja ma muutum trennihundiks. Nojah, kui mu 31 eluaastat mulle muud pole õpetanud, siis vähemalt enese paremini tundmist küll.

Täiesti teadlikult hoidusin ma aastakokkuvõtte tegemisest. Kui ma olin juba kümnes kord erinevatest kohtadest lugenud, kuidas eelmine aasta oli nii erakordne ja nii õudne ja kunagi pole midagi nii kohutavat juhtunud, aga see oli ka nii õpetlik, siis läks mul silme eest mustaks ja ma otsustasin, et ei, sinna auku ma ei lange. Loomulikult oli eelmine aasta täis väljakutseid ja raputusi, aga milline aasta poleks? Pealegi ma tõesti ei tundnud, et viitsiks möödunule tagasi vaadata. Ikka edasi! Sama kindel olin ma, et mingeid uusaastalubadusi ma küll andma ei hakka, aga samas ... miks mitte? Midagi ägedat võiks ju lubada, et oleks aasta lõpus meenutada, mida kõike ma teha oleksin võinud.

Selle aasta üks eesmärke on kolimine. Eelmine aasta jäigi vahele, nii et see on pea kohustuslik, eksole. Kolimise tingimus on aga koht, kuhu kolida, aga kuna meie tingimused on äärmiselt ... hmm, kuidas nüüd öelda ... laiahaardelised, siis praegu midagi sobivat silmapiiril ei paista. Kusjuures me enda arvates ei nõua väga luksuslikke villasid või muud säärast, aga ... Äkki suvel on olukord parem.

Lisaks loodan ma, et toimuvad nii jalka EM kui ka Rammsteini kontsert. See eeldaks, et suveks on liikumine taas vabam. Ma vahepeal mõtlesin, et ah, ei mõjuta see koroona üldse mu vaimset tervist ega midagi, aga tegelikult on kontsertide- ja teatripuudus ikka väga morjendav. Ma tunnen, kuidas mu kultuurikiht õhemaks kulub. Sellepärast ma loengi pea tööstuslikes kogustes raamatuid, et midagigi. Aga kontserte, teatrit ja tantsu tahaks küll. Ja seda mõnusat jalkamelu ka. Ideaalis läheksin ma loomulikult koha peale mõnd mängu vaatama, aga see on vist juba liiga suur unistus. Jäägem realistlikuks.

Rohkem kvaliteetaega. Üks mu sõber seadis endale aastaeesmärgiks veeta rohkem aega oluliste ja huvitavate inimestega – mu meelest on see parim lubadus üleüldse, nii et ma luban sama. Aga et see aeg oleks ka kvaliteetne, mitte samal ajal ninapidi telefonis passimine või pooleldi magamine. Ja rohkem kvaliteetaega iseendaga, olgu see kvaliteetaeg siis lugemine, mõne hea filmi vaatamine, jalutamine vms, aga mitte enese süüdistamine või vingumine, miks ma nii paks ikka veel olen. Et ma valiksin rohkem iseennast. See, kui palju ma olen oma elu jooksul teinud asju, et mingitesse raamidesse mahtuda või kellelegi ootustele vastata, on hirmuäratav. 

Üks väike salalubadus on veel, mille tahaksin sel aastal ära teha: lasta endast teha aktifoto. Ilusa ja kunstilise, kus mind võimalikult vähe näha on loomulikult. Ma olen ammu sellele mõelnud, aga pole kuidagi sattunud või julgenud või ... Paraku aga ei muutu ma nooremaks ja kuigi mulle päris paljud asjad mu vananemise juures meeldivad, siis mu kehale mõjuv gravitatsioon mitte. Viimane aeg oleks mu noorus jäädvustada, et vanamutina saaksin suguvõsa kokkutulekutel oma alastipiltidega vehkida ja soiguda "vaat minu ajal...". Aktipildistamine eeldab aga seda, et ma võiksin püsida oma praeguses kaalus ja võimaluse korral seda kaalu natuke lihaselisemaks vormida. Mitte kulturistiks, ofc, aga mõni rasvavolt võiks kaduda küll. See ei tähenda, et ma trenni läheks, aga võib-olla teen ma iga päev natuke rohkem kõhutantsu ja joon natuke rohkem vett. Huvitav, kes on üldse head aktifotograafid? Head, see tähendab siis seda, et fotograaf ei kommenteeri mu välimust ja suudab teha sellise pildi, kus ma näen ilus välja. 

Tahaks ka tööalaselt ennast atraktiisemaks muuta. Ma pole veel mõelnud välja, kuidas, aga ilmselt ikka õppides, õppides, õppides. Või siis midagi ägedat juurde õppida. Ja hoida oma aju töökorras. Me oleme nüüd viimasel ajal hakanud põgenemismänge mängima ja oh jumal, milline ajugümnastika see on. Pärast on kohe tunda, et olen mõelnud ja ajusid ragistanud. Uuel aastal tahaks veelgi seda kõike teha ja palju muudki, et mitte manduda. Targaks tahaks saada!

Head uut aastat!