05 jaanuar 2021

Uue aasta lubadused

Nägin öösel unes, et mu koolis toimus Kosmikute kontsert, aga mina pidin olema samal ajal kehalises kasvatuses. Dire käis mind veel hoiatamas (ilmselt mu tavapärast tegutsemisviisi teades), et ma ei tohi kogu aeg tundidest pausi panna ja pean kindlasti kehkasse minema. Loomulikult ei rõõmustanud mind see olukord, nii et ma lahendasin selle nii, nagu ikka: saatsin kehka, kus see ja teine, ning valisin rõõmsalt kontserdi.

Mu unenägu peegeldab selgesti mu eluvalikuid: ei mingeid trenne, ikka kontserdid ja muusika. Seega ei lubanud ma ka uueks aastaks rohkem liigutamist või midagi sarnast – oh ei! Kusjuures see on vist esimene aasta, mil ma seda ei luba: tavaliselt olen ikka arvanud, et uuest aastast toimub minuga metamorfoos ja ma muutum trennihundiks. Nojah, kui mu 31 eluaastat mulle muud pole õpetanud, siis vähemalt enese paremini tundmist küll.

Täiesti teadlikult hoidusin ma aastakokkuvõtte tegemisest. Kui ma olin juba kümnes kord erinevatest kohtadest lugenud, kuidas eelmine aasta oli nii erakordne ja nii õudne ja kunagi pole midagi nii kohutavat juhtunud, aga see oli ka nii õpetlik, siis läks mul silme eest mustaks ja ma otsustasin, et ei, sinna auku ma ei lange. Loomulikult oli eelmine aasta täis väljakutseid ja raputusi, aga milline aasta poleks? Pealegi ma tõesti ei tundnud, et viitsiks möödunule tagasi vaadata. Ikka edasi! Sama kindel olin ma, et mingeid uusaastalubadusi ma küll andma ei hakka, aga samas ... miks mitte? Midagi ägedat võiks ju lubada, et oleks aasta lõpus meenutada, mida kõike ma teha oleksin võinud.

Selle aasta üks eesmärke on kolimine. Eelmine aasta jäigi vahele, nii et see on pea kohustuslik, eksole. Kolimise tingimus on aga koht, kuhu kolida, aga kuna meie tingimused on äärmiselt ... hmm, kuidas nüüd öelda ... laiahaardelised, siis praegu midagi sobivat silmapiiril ei paista. Kusjuures me enda arvates ei nõua väga luksuslikke villasid või muud säärast, aga ... Äkki suvel on olukord parem.

Lisaks loodan ma, et toimuvad nii jalka EM kui ka Rammsteini kontsert. See eeldaks, et suveks on liikumine taas vabam. Ma vahepeal mõtlesin, et ah, ei mõjuta see koroona üldse mu vaimset tervist ega midagi, aga tegelikult on kontsertide- ja teatripuudus ikka väga morjendav. Ma tunnen, kuidas mu kultuurikiht õhemaks kulub. Sellepärast ma loengi pea tööstuslikes kogustes raamatuid, et midagigi. Aga kontserte, teatrit ja tantsu tahaks küll. Ja seda mõnusat jalkamelu ka. Ideaalis läheksin ma loomulikult koha peale mõnd mängu vaatama, aga see on vist juba liiga suur unistus. Jäägem realistlikuks.

Rohkem kvaliteetaega. Üks mu sõber seadis endale aastaeesmärgiks veeta rohkem aega oluliste ja huvitavate inimestega – mu meelest on see parim lubadus üleüldse, nii et ma luban sama. Aga et see aeg oleks ka kvaliteetne, mitte samal ajal ninapidi telefonis passimine või pooleldi magamine. Ja rohkem kvaliteetaega iseendaga, olgu see kvaliteetaeg siis lugemine, mõne hea filmi vaatamine, jalutamine vms, aga mitte enese süüdistamine või vingumine, miks ma nii paks ikka veel olen. Et ma valiksin rohkem iseennast. See, kui palju ma olen oma elu jooksul teinud asju, et mingitesse raamidesse mahtuda või kellelegi ootustele vastata, on hirmuäratav. 

Üks väike salalubadus on veel, mille tahaksin sel aastal ära teha: lasta endast teha aktifoto. Ilusa ja kunstilise, kus mind võimalikult vähe näha on loomulikult. Ma olen ammu sellele mõelnud, aga pole kuidagi sattunud või julgenud või ... Paraku aga ei muutu ma nooremaks ja kuigi mulle päris paljud asjad mu vananemise juures meeldivad, siis mu kehale mõjuv gravitatsioon mitte. Viimane aeg oleks mu noorus jäädvustada, et vanamutina saaksin suguvõsa kokkutulekutel oma alastipiltidega vehkida ja soiguda "vaat minu ajal...". Aktipildistamine eeldab aga seda, et ma võiksin püsida oma praeguses kaalus ja võimaluse korral seda kaalu natuke lihaselisemaks vormida. Mitte kulturistiks, ofc, aga mõni rasvavolt võiks kaduda küll. See ei tähenda, et ma trenni läheks, aga võib-olla teen ma iga päev natuke rohkem kõhutantsu ja joon natuke rohkem vett. Huvitav, kes on üldse head aktifotograafid? Head, see tähendab siis seda, et fotograaf ei kommenteeri mu välimust ja suudab teha sellise pildi, kus ma näen ilus välja. 

Tahaks ka tööalaselt ennast atraktiisemaks muuta. Ma pole veel mõelnud välja, kuidas, aga ilmselt ikka õppides, õppides, õppides. Või siis midagi ägedat juurde õppida. Ja hoida oma aju töökorras. Me oleme nüüd viimasel ajal hakanud põgenemismänge mängima ja oh jumal, milline ajugümnastika see on. Pärast on kohe tunda, et olen mõelnud ja ajusid ragistanud. Uuel aastal tahaks veelgi seda kõike teha ja palju muudki, et mitte manduda. Targaks tahaks saada!

Head uut aastat! 


1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Sirabelle on hea http://www.sirabella.ee/