09 veebruar 2021

Lapsed on elu õied

Üks põhjus, miks lapsi saada, on see, et nendega koos saab teha asju, mida muidu vanuse või seisuse tõttu teha ei saaks. Näiteks üksi oleks 31. aastasel daamil, kes ma kahtlemata olen, veidi kummaline kelgutama minna, aga kui ma võtan Ernsti kaasa, on see kohe palju aktsepteeritavam.

Samuti on vabandus "Ma ei saa lapse pärast välja tulla" paljude jaoks mõistetavam kui "Ma ei viitsi", mis tihti on tõesem. 

Ja lapsesuu ... kui ma paneks kirja kõik Ernsti mõttevälgatused, oleks mul varsti raamat koos. Kas keegi seda lugeda tahaks, on iseasi, aga materjali oleks. Ma hakkan vaikselt aru saama, miks inimesed rohkem lapsi saada tahavad kui ainult ühe – kujutad sa ette, kui sul on mitu väikest filosoofi kodus. Elu vist ei saakski lõbusam olla. 

Jah, mulle tuli väike heldimushoog peale, sest hakkasin mõtlema, kui äge, et mul on laps. Veidi kummaline mõelda, et ta kohevarsti kuueaastaseks saab, sest mu meelest sündis ta u kaks aastat tagasi, aga siiski. Jõulude ajal tuli mul oma lastetute sõpradega jutuks, miks üldse lapsi saada, ja ma rääkisin, et teiste inimeste põhjuseid ma ei tea, aga minu jaoks on lapse omamise juures kõige huvitavam see, et ma tunnen tema käitumises ja reageerimistes ära palju iseenda iseloomujooni ja nende n-ö kõrvalt nägemine aitab mul iseennast paremini mõista. Ernsti omamine on justkui psühhoteraapia ja maailma mõtestamise kursus. Iga päev seletan ma talle, kuidas mingid asjad käivad ja vahel saan ma seletamise käigus aru, kui kummaline ikka maailm on. Iga päev saan ma olla õpetaja ja õpilane üheaegselt. Selline sünergiline kasvamine on tõeliselt äge.

Kuus aastat! See tähendab, et ma pean varsti tegelema tähtsate valikutega, nagu kool, trennid, huviringid. Beebiiga on võib-olla füüsiliselt raskem üle elada, aga siis pole vaja/mõtet suurte eluvalikutega pead vaevata. Või noh, mina ei teinud seda. Nüüd aga ... juba märtsis peaksin ma valima Ernstile näiteks eelkooli välja. Alguses olin ma eelkooli puhul veidi skeptiline, sest mulle tundub mõte laste dresseerimisest, et nad ikka paremasse kooli saaksid, veidi vastumeelne. Samas aga on selline väike kooliks harjutamine ju tore, et laps saaks maitse suhu, kuidas ikkagi koolielu välja näeb. Alati saab ju pooleli jätta, kui ei sobi või ei meeldi (minu elupõhimõte). Aga see tundub ikkagi nii suur valik. Ideaalis tahaksin ma, et Ernst läheks samasse kooli, mille eelkoolis ta käib, ja et ta jääks sinna kuni lõpuni. Aga kas ma suudan sellise kooli valida? Appi! Valikut ei tee lihtsamaks see, et me elame kesklinnas ja erineva kallakuga koolid on iga nurga peal, üks prestiižsem kui teine. 

Kuidas ma saan kellegi teise elu eest otsustada ja valikuid teha, kui ma enda elugi ohjata ei oska?

Lõppu aga lisan Ernsti viimase joonistuse. Palusin tal joonistada oma pere ja ta joonistas. Kirjutas veel juurde, kes on kes ka.




Kommentaare ei ole: