Järjekordne koroonapäevik

Tulime eelmisel nädalal suvilasse koroonapakku, sest mis seal linnas ikka olla, kui kuhugile minna ei saa. Mitte, et ma üldse kusagil käinud oleksin – viimati käisin ma kinos oma sünnipäeval ja isegi siis rentisin terve saali. Teatris või kusagil mujal pole ma juba ammu käinud ning vaba aega pole ma kunagi osteldes mööda saata armastanud. Sellepärast ei pannudki mind uued piirangud ahhetama, sest ma elan niikuinii pagenduses nunna elu ega aja näpuga järge, kas ma täna nüüd tohin vastutustundetult käituda või mitte.

Suvilasse pagemisel oli ka teine, natukene egoistlikum mõte. Kuna meil on plaanis sel aastal elukohta vahetada ja meie esialgselt välja valitud uus kodu kipub käest libisema, tahtsime testida, kuidas oleks elada majas linna serval. Ma olen ju kogu oma täiskasvanuelu kesklinnas või selle lähistel ja ainult korteris elanud. Mõte isiklikust majast ja aialapikesest on küll tore, aga kas selline elu ka päriselt sobiks? Mis muud, kui tuleb järele proovida.

Esimese nädala kokkuvõtteks võib öelda, et idülli on majaelus vähe, eriti talvel. Oma aiakest eriti nautida ei saa, sest see on lume all ja isegi lühikest aega kohvitassiga õues kükitamine pole väga meelierutav (proovisin). Ainus positiivne asi aia ja talve kombinatsioonis on putukate puudumine ... arvasin ma. Eile ärkas nimelt toas talveunest hiigelsuur vaablane, kes ei saanud aru, miks ta pole oma mõnusas pesakeses, vaid hoopis mu arvuti kõrval. Mina ei saanud sellest samuti aru ja pärast poolt tundi kiljeid ja kõikvõimalike asjade loopimist sain ma (ütleme, et see oli nii) aeda. Mis siis veel suvel oleks! Ma ei julge mõeldagi, millised putukahordid mind siis ründaksid. Teine ja eriti suur miinus on ikkagi asukoht. Meie suvila asub Tallinna äärelinnas ehk siis kesklinnast umbes sama kaugel, kui kõik need teised majad ja ridamajad, mille hinnale meie jõud peale hakkaks. Issand, kui tüütu on see pidev sõitmine ja arvestamine, et kui juba linna minna, kas siis saab kõik vajalikud asjad tehtud või mitte. Täna hommikul näiteks viisime mu telefoni linna parandusse (sõit pool tundi), sõitsime tagasi (veel pool tundi) ja kui olime u tunnikese suvilas olnud, tuli kõne, et tulge nüüd oma telefonile järele. Aargh! Kodus oleks sellise edasi-tagasi tiirutamise peale kulunud u 10 minutit! Rääkimata sellest, et mulle üldse ei meeldi igale poole autoga sõita. Kesklinnas elamine on ikka palju keskkonnasõbralikum. 

Sellest aga, milline on Tallinna korteriturg, ma rääkida ei taha. Kuidas inimesed leiavad endale sobivaid kortereid või maju, mis ei asu uusarendustes, aru ma ei taipa.

Aga et ikka positiivsel noodil lõpetada, siis tänavune Itaalia eurolaul on üle prahi:

12 küsimust

Et mulle väga meeldivad igasugused küsimustikud, siis loomulikult ma vastan ka sellele, mille Marca juurest leidsin.

1. Mida ma teeksin, kui ma ei kardaks mitte midagi?
Kui ma praegusel hetkel mitte midagi ei kardaks, viskaksin ma selle vaablase, kes just ellu ärkas ja aknast välja üritab saada, paljaste kätega õue, mitte ei väriseks siin nurgas.

Tegelikult oleksin ilmselt juba surnud, sest oleksin kindlasti midagi ekstreemset ja hulljulget proovinud ning samas unustanud mõne oskamatuse, mis mind seda tegemast takistanud oleks. Ma olen nimelt üsna impulsiivne ja ainus, mis mind (jumal tänatud) takistab, ongi hirm. Või enese alalhoiuinstinkt. Aga kui ekstreemsused kõrvale jätta, siis hakkaksin ilmselt lauljaks.

2. Olen jäänud paigale või pürgin millegi poole?
Ma pürgin kogu aeg selle poole, et saada targemaks, huvitavamaks, naljakamaks ja mitmekülgsemaks inimeseks, kellega oleks huvitav koos olla ja aega viita. Ja ka selle poole, et olla iga päev veidi empaatilisem ja parem inimene kui enne. Ma tean, et ilmselt peetakse selle küsimuse all silmas hoopis karjääri vms, aga mulle tundub enesega rahulolu ja eneseareng palju olulisem. Üldiselt suhtungi ma töösse nii, et see peab laskma teha mul neid asju, mis mulle meeldivad. Ise võiks ka töö muidugi meeldida, aga ennast ma selle kaudu ei defineeri.

3. Kes on mulle kõige tähtsam inimene?

Ilmselgelt mina ise, aga teisel kohal kindlasti mu laps, sest ise ma ta valmis tegin.

4. Kas minu elus on inimesi, kes ei peaks seal olema?

Kuidas defineerida, kes on minu elus olevad inimesed? Ma olen üsna individualistlik, nii et tegelikult tahaksin ma öelda, et mu elus polegi kedagi. On lihtsalt inimesed, kelle elud puutuvad minu eluga suuremal või vähemal määral kokku.

5. Mis on need väärtused, millesse ma usun?
Ma usun tarkusesse, headusesse ja eneseväärikusse, inimese eraelu puutumatusesse ja iseseisvasse mõtlemisse. Kas need on väärtused, ma ei tea, aga need on omadused, mida ma hindan.

6. Mis on su suurim saavutus?
Ilmselt oma uskumustele ja tõekspidamistele kindlaksjäämine ja iseendaks jäämine. Ja oma rahu leidmine.

7. Mis pakub sulle tõelist rõõmu?
Üsna väikesed asjad tegelikult. Kui ma saan oma hommikukohvi rahus ja vaikuses nautida, kui sõbrad tulevad põgenemismänguga külla, kui mind kuulatakse, hinnatakse ja minu arvamusega arvestatakse.

8. Minu kõige pöörasem mälestus?
Mõned äärmiselt huvitavad backstage'ilood, aga diskreetsuse huvides (muidu äkki enam ei lasta backstage'i) ma neid ei avalda.

9. Pean ma kellegi peale viha? Miks?
Ei. Ma vihastun jube kergesti, aga sama kergesti see viha ka lahtub. Ma ei käi ringi, rusikas taskus, vaid pigem vihastan kohe korralikult ja hiljem lähen rahulikult edasi.

10. Mida ma tahaksin rohkem teha?
Leida rohkem põnevaid raamatuid lugemiseks, käia rohkem välismaal konsertidel, vaadata rohkem jalgpalli, süüa rohkem tervislikku toitu, tunda rohkem rõõmu.

11. Kui rahal ei oleks väärtust, siis mida ma oma eluga peale tahaksin hakata?
Ehk kui raha poleks üldse olemas? Ma arvan, et siis oleks kogu ühiskond hoopis teistsugune, düstoopilisem ja olevusvõitlust täis. Iseenesest oleks selline maailmakorraldus huvitav, aga ma kahtlen, et siis mul väga palju valikuid oleks, mida teha, peale ellujäämise. Aga kui mõeldud on hoopis, mida ma teeks, kui mul oleks meeletult palju raha, siis ilmselt esialgu ei teeks ma midagi, aga seejärel looksin mingisuguse fondi, millest finantseeritaks teadusprojekte. Ja ise läheks nende teadusprojektide juurde kiibitsema, et asjadest rohkem teada saada. Okei, nali. Ma hakkaksin hoopis salajaseks metseeniks.

12. Suurimad elu õppetunnid?
Ma olen natuke liiga noor, et sellele küsimusele vastata. Võib-olla juhtub juba homme midagi sellist, mis mu tõekspidamised pea peale keerab ja kõik õppetunnid nullib.