11 märts 2021

Järjekordne koroonapäevik

Tulime eelmisel nädalal suvilasse koroonapakku, sest mis seal linnas ikka olla, kui kuhugile minna ei saa. Mitte, et ma üldse kusagil käinud oleksin – viimati käisin ma kinos oma sünnipäeval ja isegi siis rentisin terve saali. Teatris või kusagil mujal pole ma juba ammu käinud ning vaba aega pole ma kunagi osteldes mööda saata armastanud. Sellepärast ei pannudki mind uued piirangud ahhetama, sest ma elan niikuinii pagenduses nunna elu ega aja näpuga järge, kas ma täna nüüd tohin vastutustundetult käituda või mitte.

Suvilasse pagemisel oli ka teine, natukene egoistlikum mõte. Kuna meil on plaanis sel aastal elukohta vahetada ja meie esialgselt välja valitud uus kodu kipub käest libisema, tahtsime testida, kuidas oleks elada majas linna serval. Ma olen ju kogu oma täiskasvanuelu kesklinnas või selle lähistel ja ainult korteris elanud. Mõte isiklikust majast ja aialapikesest on küll tore, aga kas selline elu ka päriselt sobiks? Mis muud, kui tuleb järele proovida.

Esimese nädala kokkuvõtteks võib öelda, et idülli on majaelus vähe, eriti talvel. Oma aiakest eriti nautida ei saa, sest see on lume all ja isegi lühikest aega kohvitassiga õues kükitamine pole väga meelierutav (proovisin). Ainus positiivne asi aia ja talve kombinatsioonis on putukate puudumine ... arvasin ma. Eile ärkas nimelt toas talveunest hiigelsuur vaablane, kes ei saanud aru, miks ta pole oma mõnusas pesakeses, vaid hoopis mu arvuti kõrval. Mina ei saanud sellest samuti aru ja pärast poolt tundi kiljeid ja kõikvõimalike asjade loopimist sain ma (ütleme, et see oli nii) aeda. Mis siis veel suvel oleks! Ma ei julge mõeldagi, millised putukahordid mind siis ründaksid. Teine ja eriti suur miinus on ikkagi asukoht. Meie suvila asub Tallinna äärelinnas ehk siis kesklinnast umbes sama kaugel, kui kõik need teised majad ja ridamajad, mille hinnale meie jõud peale hakkaks. Issand, kui tüütu on see pidev sõitmine ja arvestamine, et kui juba linna minna, kas siis saab kõik vajalikud asjad tehtud või mitte. Täna hommikul näiteks viisime mu telefoni linna parandusse (sõit pool tundi), sõitsime tagasi (veel pool tundi) ja kui olime u tunnikese suvilas olnud, tuli kõne, et tulge nüüd oma telefonile järele. Aargh! Kodus oleks sellise edasi-tagasi tiirutamise peale kulunud u 10 minutit! Rääkimata sellest, et mulle üldse ei meeldi igale poole autoga sõita. Kesklinnas elamine on ikka palju keskkonnasõbralikum. 

Sellest aga, milline on Tallinna korteriturg, ma rääkida ei taha. Kuidas inimesed leiavad endale sobivaid kortereid või maju, mis ei asu uusarendustes, aru ma ei taipa.

Aga et ikka positiivsel noodil lõpetada, siis tänavune Itaalia eurolaul on üle prahi:


3 kommentaari:

notsu ütles ...

Rongipeatuse ligidus oleks ehk kompromissvariant? kuigi kuna rong ei käi päris iga hetk, siis peab ikkagi oma linna-asjad ära plaanima, aga vähemalt ei pea keegi autot juhtima ega parkimisega jändama ja konkreetselt sõit ise on kiirem.

Madli ütles ...

Rongipeatus sobiks tõesti väga hästi, aga ma tahaks hirmsasti elada mere ääres, aga Tallinnas pole mereäärsete linnaosadega rongiühendust. Ja Tallinnast välja väga ei tahaks.

notsu ütles ...

nuh, Pelgurand pidi uus Telliskivi olema... mitte küll just kesklinn, aga mitte päris väljas ka.