Madli blogi: 04/21

Mul on blogi täis paarilauselisi avaldamata postitusi, sest ma lihtsalt ei suuda midagi pikemat klaviatuurist välja võluda. Ma lihtsalt tunnen, kuidas koroonaaeg mind vastu maad surunud on ja muutnud mind kuidagi tuimaks. Ma ei taha nüüd siin eputada või midagi, aga kuigi ma olen siin oma introvertsusest ja inimvaenulikkusest soigunud, siis tegelikult on mul hädasti vaja vaheldust, liikumist, teatrit, kohvikuid, pidusid, sõpradega kokkusaamisi ja midagigi, mis annaks põhjust kodust välja minna. Kui seda põhjust pole, olen ma päevad läbi toas, hommikumantel seljas, juuksed kammimata, kohvitass käes ja ... ma ei meeldi endale sellisena. Ma tunnen, et ma mandun, ma tunnen, et ma lihtsalt eksisteerin, mitte ei ela. Ma ei tea, kas asi on mu nõrkuses, laiskuses või lihtsalt koduse elu mittesallimises, aga mus puuduvad igasugune jõud ja tahe kodus millegi ägeda tegemises. Aasta tagasi, kui kõik suure vaimustusega oma kodu erinevaid nurki avastasid, küpsetasid, uusi hobisid avastasid või mida iganes tegid, mida kodus tehakse, vaatasin mina igatsusega aknast välja ja meenutasin aegu, kui sai kontsertidel käia või tantsida. Praeguseks pole midagi muutunud. Loomulikult hurjutan ma ennast, kui sellised mõtted tulevad, sest võrreldes väga paljudega on mu elu lust ja lillepidu: ma saan töötada väga edukalt kodust, mul pole koolilapsi, keda õpetada, mul pole koosolekuid, ma ei ela üksi ja kõik need muud põhjused, aga ma olen kurnatud. Ma tunnen, kuidas terve mõistuse hoidmine muutub aina raskemaks.

Sellest tingituna viin ma ka Ernsti järgmisest nädalast uuesti lasteaeda. Ega ma muidu seda teeks, aga mulle olulisemad inimesed on juba vaktsineeritud ja lisaks veel õpetajad ka, nii et leidsin, et võib küll. Natuke rohkem kindlust annab ka see, et lasteaiast kinnitati, et rühmade omavahelised kokkupuuted hoitakse minimaalsena ja et ollakse võimalikult palju õues. Võimalik muidugi, et ma teen talle poolikuid nädalaid, aga kes seda veel teab. Asi on ka selles, et vaene Ernstike, kes pidi ka sel aastal oma sünnipäevapeost loobuma ja kes on väga vapralt kõik need sada nädalat alates märtsi algusest kodus istunud, vajab samuti vaheldust ja pinget oma ellu. Ta ei kurda, oh ei! Mina oleksin marus, kui ma oleksin kuuene, armastaksin üle kõige maailmas sünnipäevi ja peaksin oma sünnipäeva ära jätma, aga tema suhtus sellesse äärmiselt mõistlikult. Ja kodus suudab ta ka väga edukalt ise hakkama saada, aga on aru saada, et ta igatseb sõpru, kindlat päevakava, teistega koos mängimist ja paljut muud, mida mina pakkuda ei saa. Me küll õpime ja mängime, aga paraku on mu võimed hinnata kuueaastaste mänge ja nalju vähe kehvad.

Ahjaa, kui nüüd kõik hästi läheb, kolime me maikuus uude kohta. Ma liiga ennatlikult hõisata ei julge (alguses pidime kolima juba veebruaris, aga ... jah), kuid loodame, loodame.

Lõpuks mõned pildid meie isolatsiooniajast. Enamik pilte on millegipärast Ernstist, aga ma ausalt püüan ennast kokku võtta ja muuda ka pildistada. Või üldse pildistada. Nii tore on aastate pärast vaadata.