24 mai 2021

Kõigest ja eimillestki

 Huvitav, kas kõik teised inimesed on tõesti nii terved, et kohe, kui nad mingi ravimi või süsti saavad, teavad nad kohe, et ahhaa, see peavalu/uimasus/palavik on nüüd kindlasti kõrvaltoime? Ma sain ka laupäeval esimese vaktsiinidoosi kätte ja no kohe kuidagi ei oska öelda, kas õhtune uimasus oli tingitud vaktsiinist või eelmisest magamata ööst. Tegin päeval õele nalja, et kuidas ma nüüd õhtul tean, kas mu halb enesetunne on vaktsiinist või eurovisioonist, aga tõsiselt rääkides – ei saa öelda, et tihti, aga mul ikka esineb ka tavapärases elus uimasust, peavalu, pearinglust ja mida kõike veel. Neid esines ka pärast vaktsiini, nii et mina ei tea, kas ma olen üks erakordselt haige inimene või saingi ma mõned kõrvatoimed kaela. Aga vähemalt esimene samm kiibistatuseni on tehtud, nii et olen rahul. See, olgu nüüd mainitud, on praegu viimane kord, kui ma siin vaktsineerimisest ja koroonast räägin.

Eurovisioon aga polnud sel aastal üldse nii piinarikas kui mõnel eelneval. Põhipõhjuseks olid muidugi Itaalia ülipandavad mehed ja äärmiselt hea laul, aga leidus ta teisi pärleid. Näiteks Soome laulu fännasin ma ka (kuigi u 15 aastat tagasi oleks see ajakohasem olnud) ja Šveitsi laulu üürgasin kõvasti kaasa laulda. Lisaks mõtlesin teha joomisvõistluse, mille käigus peaks iga kord pitsi võtma, kui järjekordne laulja sädelevas trikookleidis lavale tuleb, aga paraku pidin sellest võistlusest loobuma, sest mul polnud kodus nii palju alkoholi ja lisaks ei teadnud ma, kas esimeses lõigus mainitud põhjuse pärast üldse juua tohib. Arst küll ütles, et võin oma tavapärast elu jätkata, aga ma ei julgenud kohe selle peale küsida, kas alkoholi võib tarbida. Poleks vist kõige daamilikum olnud. Igatahes – tulles eurovisiooni juurde tagasi – mul pole midagi paljastavate riiete vastu, aga need võiksid ikka stiilsed olla. Praegu jäi mulje, et kusagil jagati tasuta kõigile meetripikkune jupp sädelevat kangast ja peotäis litreid ning kästi sellest riietus teha. Veits naeruväärne mu meelest.

Ernsti lemmikud eurovisioonilt olid Šveits, Leedu ja Ukraina. Viimane sellepärast, et ma teatasin enne vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd tuleb üks VÄGA HEA laul ka vahelduseks, nii et kõik peavad vait olema. Leedu juures paelus teda tants ja Šveitsi puhul video. Ernstiga koos eurovisiooni vaatamine oli muidu värskendav, aga vahel ka üsna piinarikas, sest ma pidin talle tõlkima näiteks Serbia laulu ja seletama, miks need tädid nii kummalisi liigutusi teevad. Mul oli ikka tükk tegemist viisakate sõnade leidmisega. 

Muidu olen ma vahepeal tegelenud kolimise ja mööbli kokkupanemisega. Ma ei kujuta ette, kuidas mõned inimesed viitsivad kogu aeg mööblit vahetada, sest kui ma olin kaks riiulit kokku pannud, vandusin ma, käsi piiblil, et ei kunagi enam! Nõuab ikka jube palju aega (mida mul pole), et sellise hobiga tegeleda. Nüüd pean veel voodi kokku panema, aga ma ootan selleks sobivat vaimuseisundit. Seni magan põrandal. Tegelikult ei suuda ma ära oodata, et kõik oleks lõplikult valmis ja ma saaks juba inimesi külla kutsuda. Eks saaks praegugi, aga ainult selliseid, kelle privaatsussoov on VÄGA väike, sest lisaks kõigele muule pole meil veel ka vannitoaust. 

18 mai 2021

Juhuu ehk uus korter!

Ma arvan, et nüüd on õige aeg hõisata, et meie kodusaaga on jõudnud lõpule, sest eile saime kätte oma uue korteri võtmed. Lõpuks! Ma poleks eales ette kujutanud, et ühe korteri ostmine nii pikk ja vaevarikas protsess võiks olla, aga näed siis. Õnneks on see kõik läbi ja nüüd, kui ma istun siin oma mersu tagaistmel oma uue korteri diivanil, on aeg seda kõike meenutada.

Enne, kui me üldse kinnisvaraportaalidesse sukeldusime, panime paika, mida me üldse tahame.

  • Asukoht: Kesklinn, Kadriorg, Põhja-Tallinna kesklinnapoolne osa või äärmisel juhul Kristiine/Pirita kesklinnapoolne osa. Äärelinna kolimine oli minu jaoks täiesti välistatud, sest mõte sellest, et ma peaks iga päev tunde transpordile kulutama, tekitab minus hirmu- ja õudusjudinaid. Samuti poleks see ka eriti keskkonnasõbralik ning see oli meie jaoks kõige suurem argument. 
  • Korter, mitte maja. Ma olen rääkinud ka, mida ma aiatöödest ja majahaldamisest arvan ja see arvamus pole muutunud. Illusioon suvegrillimisest ja päevitamisest on ju hea, aga juba paljas mõte sellest, et ma pean putukatega võideldes midagi istutama ... ei. Õnneks oli sama meelt ka mu elukaaslane. 
  • Korter peab olema sissekolitav. Mul pole mitte mingisugust tahtmist hakata ehitusmehi otsima, tapeete valima, seinu värvima, midagi ehitama ja muud jama tegema. Äärmisel juhul oleksin valmis laskma mõne seina teist värvi toonida, aga pigem mitte ka seda. Seega on väga oluline, et korter vastaks minu (olematule) ilumeelele ja mu elukaaslase maitsele. Lisaks poleks meeletu remontimine taas eriti keskkonnasõbralik.
  • Vähemalt kolm tuba (ja see ei tähenda, et kolmas tuba on köök).
  • Mitte uusarendus.
  • Merevaade (OK, veidi ülepingutatud, sest olete te näinud Tallinna merevaatega korterite hindu?)
  • Võiks olla läbi kahe korruse. Tegelikult selle tingimuse ma kriipsutasin maha pärast oma puusavigastust, mille tõttu ma päevi ja päevi treppidest liikuda ei suutnud.
  • Võimalikult hea infrastruktuuriga, aga samas võimalikult vaikses asukohas.
Ongi kõik! Salamisi ma lootsin, et leiame midagi ... ägedat. Midagi sellist, mis paneks meid mõlemaid ahhetama ja mis poleks mingi tavaline uusarendusekorter. Ja selle kõige juures oli meil ka hinnapiir, nii et võite isegi arvata, kas ma tegelikult ka eeldasin, et midagi leiame või mitte. Aga! Lähen mina kinnisvaraportaali ja avastan ühe korteri, mis tundub küll natuke liiga luksuslik, aga samas piisavalt lähedal meie hinnapiirile. Tegin kohe elukaaslasele ettepaneku seda vaatama minna, ise vaikselt lootes, et see meile ei meeldi, ja et me tegelikult hakkame midagi praktilisemat otsima. Paraku meeldis see ka talle, nii et – long story short – siin me nüüd oleme. Meie uus korter vastab peaaegu kõikidele tingimustele ja on nii äge, et ma ei saa suurest rõõmust isegi mitte magada.

Ma tellisin eile hunniku mööblit ka, nii et pilte teen siis, kui kõik valmis ja lahti pakitud, aga siin on eilsest üks traditsiooniline võtmepilt: 



13 mai 2021

Meeldetuletus

Mu blogi on nii põhjalikult unustusse vajunud, et mul on iseenda ees piinlik, sest oma mittekirjutamisega rikun ma kunagi iseendale antud lubadust, oma elu nii dokumenteerida, et vanuigi oleks huvitav meenutada, mida ma kunagi tegin ja kui äge ma olin. Aga nüüd? Kui ma u 20 aasta pärast üritan aru saada, milline ma 2021. kevadel olin ja millist elu elasin, jääb mulje, et ma a) ei teinud üldse mitte midagi või b) tegin nii valgustkartvaid asju, et ei julgenud neist kirjutada. Kumb on tõsi? 

Natuke kaldub see mittekirjutamine ikka selles suunas, et kuna ma olen kunagi pannud paika reegli, et ma oma sõpradest, tuttavatest ja lähedastest blogis ei räägi (välja arvatud siis, kui nad juba algusest peale on siin figureerinud või kui keegi midagi nii ägedat teeb, et sellest on põnev ka anonüümne lugu kirjutada), siis ... ei saagi nagu oma vaba aega eriti kirjeldada. Veedan selle ju suures osas (kui ma just ei peitu lugeriga teki alla) nendega, ise üksinda ma midagi põnevat ei tee. Ma ajan selle muidugi koroona süüks, aga ise tean väga hästi, et oma praeguses meeleseisundis ei teeks ma mitte midagi ka siis, kui kogu maailm end mu ette lahti rulliks ja lõbutsema kutsuks. Miks? Kui ma vaid teaks. Kindel on aga see, et mulle on saabunud identiteedikriis, mis vist paljudel pärast 30ndat saabub. Mitte, et ma ei teaks, kes ma olen ja mida ma tahan – pigem, et see, kes ma olen ja mida ma tahan, ei meeldi mulle üldse.

Ma arvasin lihtsalt, et ma olen palju huvitavam, targem ja seiklusjanulisem inimene. Või noh, ma arvasin, et tuleb deus ex machina ja ma muutun selliseks. Ma arvasin, et ma olen teinud karjääri, õppinud, reisinud, avastanud mingi üliägeda hobi jne jne. Aga selle asemel? Ma olen suhteliselt samas kohas, kus 10 aastat tagasi. Lisandunud on üks laps, vahetunud mees ja elukoht, aga muu on sama. Ma isegi näen välja samasugune, nagu toona! Ja põnevad hobid ... ikka veel meeldib mulle kõige rohkem siin ilmas raamatuid lugeda, jalutada, muusikat kuulata ja magada. Ei midagi põnevat, millest jutustada, kui seltskonnas keegi küsib, millega ma tegelen. Ja põhiline probleem on selles, et võib-olla seda kõike, kes ma olen, polegi nii vähe, aga ma ise tunnen ennast pooltühjana. Ma muidugi tean ka umbkaudseid põhjusi, miks see tunne tekkinud on, aga need hõlmavad taas mu lähedasi inimesi ja nendest ma ei räägi.

Igatahes meenus mulle seoses mu halaga üks laul:



Nii, ma jätkan oma hala. Kusjuures asi pole selles, et ma tahaks täiega noor ja metsik olla. Mulle tõesti meeldib olla 31-aastane, sest naisena ja üleüldse inimesena tunnen ma ennast palju paremini kui nt 21-aastasena. Lihtsalt ... identiteedikriis.

Okei, aitab ka. Ma kirjutan vahepeal hoopis korterisaagast. Ma mõtlesin, et kirjutan sellest alles siis, kui korter käes ja kõik asjad aetud, aga kes teab, millal see veel juhtub. Ma poleks nimelt eales uskunud, et ühe korteri ostmine nii ajakulukas ettevõtmine võib olla. Minu ettekujutlustes näeb korteriost välja selline: müüja tahab müüa, ostja tahab osta – tehakse leping, ostja annab raha müüjale ja voilá, ongi kõik. Noh, ilmselgelt olin ma naiivne. Praeguseks on asjad küll nullist edasi liikunud, aga samas 100% pole ikka kindel, et selle ihaldatud korteri endale saame. Krt, kui see korter ise poleks nii äge, ei viitsiks ma eales seda ajukeppi läbi teha. Ühesõnaga: ma hoian pöidlaid peos, et nädala pärast oleks mul võimalik tulla blogisse rõõmusõnumeid jagama. Seni aga ...

Lõppu aga mõned pildid koroonakevadest:

Vähemalt korra aastas peab Sillamäele minema

Minu lemmikolek ehk koertest ümbritsetud