13 mai 2021

Meeldetuletus

Mu blogi on nii põhjalikult unustusse vajunud, et mul on iseenda ees piinlik, sest oma mittekirjutamisega rikun ma kunagi iseendale antud lubadust, oma elu nii dokumenteerida, et vanuigi oleks huvitav meenutada, mida ma kunagi tegin ja kui äge ma olin. Aga nüüd? Kui ma u 20 aasta pärast üritan aru saada, milline ma 2021. kevadel olin ja millist elu elasin, jääb mulje, et ma a) ei teinud üldse mitte midagi või b) tegin nii valgustkartvaid asju, et ei julgenud neist kirjutada. Kumb on tõsi? 

Natuke kaldub see mittekirjutamine ikka selles suunas, et kuna ma olen kunagi pannud paika reegli, et ma oma sõpradest, tuttavatest ja lähedastest blogis ei räägi (välja arvatud siis, kui nad juba algusest peale on siin figureerinud või kui keegi midagi nii ägedat teeb, et sellest on põnev ka anonüümne lugu kirjutada), siis ... ei saagi nagu oma vaba aega eriti kirjeldada. Veedan selle ju suures osas (kui ma just ei peitu lugeriga teki alla) nendega, ise üksinda ma midagi põnevat ei tee. Ma ajan selle muidugi koroona süüks, aga ise tean väga hästi, et oma praeguses meeleseisundis ei teeks ma mitte midagi ka siis, kui kogu maailm end mu ette lahti rulliks ja lõbutsema kutsuks. Miks? Kui ma vaid teaks. Kindel on aga see, et mulle on saabunud identiteedikriis, mis vist paljudel pärast 30ndat saabub. Mitte, et ma ei teaks, kes ma olen ja mida ma tahan – pigem, et see, kes ma olen ja mida ma tahan, ei meeldi mulle üldse.

Ma arvasin lihtsalt, et ma olen palju huvitavam, targem ja seiklusjanulisem inimene. Või noh, ma arvasin, et tuleb deus ex machina ja ma muutun selliseks. Ma arvasin, et ma olen teinud karjääri, õppinud, reisinud, avastanud mingi üliägeda hobi jne jne. Aga selle asemel? Ma olen suhteliselt samas kohas, kus 10 aastat tagasi. Lisandunud on üks laps, vahetunud mees ja elukoht, aga muu on sama. Ma isegi näen välja samasugune, nagu toona! Ja põnevad hobid ... ikka veel meeldib mulle kõige rohkem siin ilmas raamatuid lugeda, jalutada, muusikat kuulata ja magada. Ei midagi põnevat, millest jutustada, kui seltskonnas keegi küsib, millega ma tegelen. Ja põhiline probleem on selles, et võib-olla seda kõike, kes ma olen, polegi nii vähe, aga ma ise tunnen ennast pooltühjana. Ma muidugi tean ka umbkaudseid põhjusi, miks see tunne tekkinud on, aga need hõlmavad taas mu lähedasi inimesi ja nendest ma ei räägi.

Igatahes meenus mulle seoses mu halaga üks laul:



Nii, ma jätkan oma hala. Kusjuures asi pole selles, et ma tahaks täiega noor ja metsik olla. Mulle tõesti meeldib olla 31-aastane, sest naisena ja üleüldse inimesena tunnen ma ennast palju paremini kui nt 21-aastasena. Lihtsalt ... identiteedikriis.

Okei, aitab ka. Ma kirjutan vahepeal hoopis korterisaagast. Ma mõtlesin, et kirjutan sellest alles siis, kui korter käes ja kõik asjad aetud, aga kes teab, millal see veel juhtub. Ma poleks nimelt eales uskunud, et ühe korteri ostmine nii ajakulukas ettevõtmine võib olla. Minu ettekujutlustes näeb korteriost välja selline: müüja tahab müüa, ostja tahab osta – tehakse leping, ostja annab raha müüjale ja voilá, ongi kõik. Noh, ilmselgelt olin ma naiivne. Praeguseks on asjad küll nullist edasi liikunud, aga samas 100% pole ikka kindel, et selle ihaldatud korteri endale saame. Krt, kui see korter ise poleks nii äge, ei viitsiks ma eales seda ajukeppi läbi teha. Ühesõnaga: ma hoian pöidlaid peos, et nädala pärast oleks mul võimalik tulla blogisse rõõmusõnumeid jagama. Seni aga ...

Lõppu aga mõned pildid koroonakevadest:

Vähemalt korra aastas peab Sillamäele minema

Minu lemmikolek ehk koertest ümbritsetud

1 kommentaar:

Maasikas ütles ...

Ma ei tea, kas see Sind lohutab, aga ma täiega igatsen sellist nn tavalist ja normaalset elu :D. Viimased aastad on olnud isegi liiga tempokad, kui lakooniliselt väljenduda. Ja muide, ma olin 36a kui suured elumuutused ette võtsin ja mind saatsid kommentaarid a la - Sinu vanuses, kuidas Sa julged! No mõte oli selles, et ma olin justkui liiga vana, et midagi üldse ette võtta :D.
Ja tegelikult ma ei arva sugugi, et kõik peaks olema tohutult aktiivsed, käinud ja näinud, reisinud ja möllanud. Ei pruugi. Kõigi elud on erinevad. Ja see ongi väga okei!
Näide elust enesest - kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma mingi osa oma elust veedan Lõuna-Ameerikas, oleks ma ta pikema jututa kõrgele ja kaugele saatnud. Aga nagu öeldakse - jumal naerab, kui me plaane teeme!