Suvetunne

 Mul on kogu aeg tunne, et millestki pole justkui kirjutada, sest ma teen kas a) täiesti igavaid asju, mille kirjeldamine mulle endale une peale ajab, või b) liiga põnevaid asju. Okei, okei, see viimane on ilmselge liialdus, aga siiski. Lisaks: kust leida aega kirjutamiseks? Kui suur suvi peale tuli, oli mul raske juba söögitegemiseks aega leida (ok, seda ei leia ma tõesti just eriti tihti), rääkimata siis veel kirjutamiseks. Aga olgu, aitab halast, aeg väikeseks värskenduspostituseks.

Oma uues kodus oleme nüüd veetnud umbestäpselt kuu aega ja selle aja sees tegelenud põhiliselt päikeseloojangute pildistamisega. Nii ongi mu telefon täis umbes selliseid pilte:

Kusjuures esimest korda käisime seda korterit vaatamas jaanuaris, kõige rõvedamal ja tuisusemal päeval, mil päikeseloojangutest polnud veel halli aimugi, ja isegi siis armusime sellesse korterisse esimesest silmapilgust, nii et nüüd, mil igal õhtul on sellised valgusmängud, on emotsioonid veelgi tugevamad. Lisaks sellele oleme nüüdseks vist põhilisema sisustamise ära teinud – esik on küll lage ja peeglitu, aga eks enesevaatamine ongi ülehinnatud. Ma olen iga päev aina tänulikum selle üle, et enamik mööblist oli siin juba olemas – tegemist on nimelt üsna pretensioonika planeeringuga korteriga ja kui see veel tühi ka oleks, kirjutaksin seda postitust praegu hullumajast.

Suur kuumus lõi sassi ka kõik mu suveplaanid. Olin arvestanud sellise tüüpilise Eesti suvega, mil vihma sajab ja on jahe, nii et saan rahulikult kolida, koristada, kodus jalkat vaadata ja muid asju teha, mis ei hõlma bikiiinipidusid ja randa. AGA. Siis tulid päike ja soojus, nii et kuidas ma istun kodus? Ma pidin oma hinge ja keha pooleks rebima, et valida jalgpalli ja suvepidude vahel. Lisaks panime veel kinni väikese suvemaja Võsule, nii et nüüdseks olen puhanud, nii et vähe ei ole. Jõudsin nüüd üle pika aja Tallinnasse tagasi ja nüüd tegelen tüüpilise puhkusejärgse tegevusega: päikesepõletuse ja sääsepunnide ravimisega. Aga ikka nii mõnusad olid need palavad ilmad! Võsul veetsingi enamuse ajast päikese käes peesitades ja nautides. Eriti mõnus oleks olnud, kui oleks veel ujuma ka saanud, aga paraku oli merevesi minu jaoks liiga külm. Enne Võsutrippi käisime veel Lottemaal ja Pärnus ka, nii et põhimõtteliselt on mu tavapärane suveplaan juba täidetud. Ja mul pole puhkus veel alanudki! 

Nii, vahepeal on möödunud paar päeva. Nagu näha, ei suutnud ma isegi seda postitust lõpuni kirjutada. Kuidas leida aega vajalike asjade jaoks? Mul on pikk nimekiri, mida kodus vaja teha oleks, aga ikka valin ma selle asemel Patareis jalka vaatamise. Kapid ootavad korrastamist, peegel ostmist ... muust ma ei räägigi. Praegu ootangi pikisilmi vihma, et saaks natukenegi kodus toimetada. Muidu kisub FOMO kogu aeg välja.

Uus kodu

Viimased paar nädalat olen proovinud harjuda, et elan nüüd uues, täiesti teistmoodi kodus. Võiks ju mõelda, et mis see harjumine minusugusele kolimisfriigile ikka ole, on ju seda juba tehtud ka elu jooksul omajagu, aga eks iga uus algus ole põnev. Professionaalse elukohavahetajana ma juba tean nippe, kuidas harjumine lihtsamaks teha. Tahate, ma jagan neid? Heh, miks ma küsin, ma teen seda ju niikuinii ...

Asjad tuleb kohe lahti pakkida. Ei mingit "pakime pikkamööda lahti ja las need paar tundmatut kasti seisavad siin seina ääres, kuni aega saame (kunagi ei saa)". Kastihunnikute otsas elamine on vähemalt minu jaoks väga ärritav. Nii veetsin ma esimesed õhtud uues korteris vaheldumisi asju lahti pakkides, vandudes, mööblit kokku pannes, vandudes ja kõiki neid asju otsides. Aga tulemus on siin: tänaseks on kõik asjad lahti pakitud ja oma kohtadel. Ei mingeid kaste, kotte või seletamatuid raamatukuhje keset teed.

Kui asjad lati pakitud, tuleb minna harjuma kodukandiga. Taas vist üks minu kiiks, aga mulle meeldib kõikide oma kodude ümbrus risti-põiki läbi tuuseldada, et teada, mis kus asub. Ja salajasi teid avastada (neid on alati). Kui kodukant selge, siis pole vähemalt ohtu, et koju tulles ära eksid.

Kõige tavalisemad olmetegevused loovad samuti kiiresti kodutunde. Hommikune kohvitegemine, söögitegemine, mida iganes veel kodus tehakse – kui tuua vanad harjumused uude koju, on kohe tunne hea. Vähemalt minul. Kusjuures ühe harjumuse olen ma hetkel pausile pannud, nimelt igareedeõhtuse kulleriga söögi tellimise. Kui kohvikud avatud, tundub veits nadi praadi plastkarbist köögilaua taga kügeledes süüa.

Nii, õpetussõnad jagatud. Kas ma ise olen kõiki neid nippe kuulda võtnud ja tunnen end nagu kodus? Mõnes mõttes küll, aga teisalt jälle avastan ma ennast seismas akna ees ja mõtlemas, kelle elu ma nüüd elan. See korter pole üldse selline nagu kõik need teised, kus ma elanud olen. Ma olen siiani pidanud harjuma pisikeste ja nunnude kodudega. Praegune kodu pole üldse pisike. Ega nunnu. Aga las pildid räägivad minu eest:

Ruumi ja vaadet on meil nüüd nii palju, et ei oskagi sellega midagi pihta hakata. Kui ühele tuttavale elutoast pilte näitasin, ütles ta, et nüüd pean hakkama rohkelt mööblit ostma, et seda ära täita. Ma jäin eriarvamusele – pole midagi hullemat, kui mööblit täistopitud tuba. Tühi ruum on ikka palju mõnusam, eriti, kui peres on ka üks 6-aastane, kellele meeldib võidusõite teha. Ja üks 31-aastane, kellele meeldib tantsida. Kusjuures elutoas jätsime me peaaegu kõik nii, nagu sisse kolides oli – ei vahetanud me tapeete, et tõstnud diivanit ega telekalauda ringi – kõik jäi põhimõtteliselt samaks. Ainult raamaturiiuli ja kontorilaua ostsime juurde. Ma ei saa väita, et seal nüüd kõik 100% minu maitsele vastaks (ausalt öeldes ei tea ma üldse, mis mu maitse on), aga korralike mööbliesemete ja tapeetide väljavahetamine lihtsalt sellepärast, et hakata ise midagi valima, ostma, remondimeestega jahuma, on mu keskkonnasõbralikule loomusele vastuvõetamatu. No ja loomulikult olen ma laisk ka. Aga liigume kõige tähtsama juurde: vaade. Nüüd on saanud mu igaõhtuseks traditsiooniks pärast Ernsti magamapanemist minna elutoaakna juurde päikeseloojangut nautima. Ka keset tööpäeva on nii mõnus võtta aeg u 5 minutiks maha ja vaadata merd. 

Nüüdseks olen oma kontorinurga elutoast magamistuppa kolinud, aga sellest mul pilte pole, sest ... pole. Miks ma ta ära kolisin, on sellepärast, et siin on mul rohkem privaatsust ja pealegi mulle tundus, et elutuppa mu hiiglaslik arvutilahmakas lihtsalt ei passi. Küll aga ei pea ma ka siin ilusast vaatest suu puhtaks pühkima, sest teisel pool maja on mets. Meri ja mets korraga, no mis saaks veel mõnusam olla? 

Lisaks elutoale on siin korteris kaks magamistuba, millest ühest ma juba rääkisin ja teine on Ernsti oma. Need olid tühjad, nii et kogu mööbel oli vaja tellida. Kui te arvate, et see minusugusel sisustusvõhikul lihtne oli, siis arvake uuesti. Seega läksin ma lihtsama vastupanu teed ja tellisin vaid kõige vajalikumad asjad: voodid, Ernstile kirjutuslaua ja mänguasjade riiuli, öökapi ja ... vist saigi kõik. Ernst on vähemalt rahul oma toaga ja mina sellega, et lõpuks saan ma magada eraldi toas, mitte enam elutoas.

Harjumine kogu selle iluga on olnud just sellepärast raske, et ma olen siiani elanud palju väiksemates korterites ja ... kuidas nüüd öelda ... nendes pole üldse nii palju rõhku pööratud mugavusele ja luksusele. Ja ma olen nendega rahul olnud. Mulle on meeldinud elada nii Annelinna paneelikas kui ka Mardi tänava puumajas. Nii Pelgulinnas kui ka Uues Maailmas. Mu nõudmised kodudele on olnud üsna väikesed – ei vaja ma ballisaale, meeletuid luksusi, sadat erinevat tuba või mida iganes veel. Ma oleksin ka nüüd olnud rahul palju väiksema ja tavalisema korteriga. Mitte isegi lihtsalt rahul, vaid suisa õnnelik. Aga näe, siin ma nüüd olen ja pean hakkama harjuma. Pange tähele, järgmistest postitustest hakkan ma ainult esimese maailma muredest soiguma.