14 juuli 2021

Troopika ehk puhkus lõunas

Ma vihastasin ennast just seaks, sest mingid naabrid arvasid, et just praegu on õige aeg oma korteris peolaadse asja mahapidamiseks. Peolaadne on see sellepärast, et kõla järgi toimub seal hoopis kontsert. Igatahes – ma loodan, et nad pikalt ei jätka, sest ma olen ühe sammu kaugusel, et neid öösärgis sõimama minna. 

Kuhu ma muidu jäin? Aa, puhkus. Algus oli paljutõotav, sest me sõitsime Lõuna-Eestisse ning nautisime seal troopilist ilma ja Elva kodukohvikuid. Rääkides viimasest (esimesest ma lihtsalt ei taha rääkida), siis nii suurejoonelisi kodukohvikuid polnud ma enne näinud: pea igal pool, kuhu maabusime, olid esinejad, näitused, baarid, kaardimaksevõimalused, paadisõiduvõimalused, batuudid .... Tundus, nagu poleks me kodukohvikutes, vaid festivalivõistlusel, kus iga koht eelmist üle trumbata tahab. Ühes kodukohvikus nägime ka TV3-e seda suurejoonelisust üles filmimas, aga tagasihoidlike eestlastena põgenesime kohe, kui kaamerat nägime. Kas ma mainisin, et oli palav? Igatahes kajastus iga kraad sellest 37st minu välimuses. Kogu trall võttis meid täielikult läbi (ma olin ausalt öeldes oodanud rahulikke kodukohvikuid, mitte nii suurt rahvapidu), nii et pärast seda läksime Siidrikotta. Kes ei tea, siis see ongi siidrikoda, mille juures on ka väike, aga stiilne restoran. Sealne menüü ... ma ei taha sellele mõelda, sest mul on hetkel kõht tühi ja oht on, et põrutan muidu kohe tagasi. Ma tellisin endale esimese asja, mida menüüs nägin (krepitordi) ja see oli lihtsalt vaimustav. Mu kaaslased olid menüüuurimises veidi põhjalikumad ning tellisid veist ja põnevat magustoitu ning nii palju, kui ma nende mõminast välja lugesin, olid ka need ülihead. Eriti meeldis mulle Siidrikoja menüü puhul see, et poldud mindud lihtsama vastupanu teed – kui ma Tallinnas või Tartus väljas söömas käin, võin ma enamasti kinnisilmi enne menüü saabumist ennustada, mida pakutakse: gurmeeburgerit, bataati, kala (forell või lõhe, enamasti idamaises variandis), veist, kana, mingit maltsa ja magustoiduks brüleekreemi mingi eestipärase lisandiga. Suht siiber juba, kui aus olla. Siidrikojas aga oli kogu menüü hoopis eriilmelisem ja huvitavam (krepitort!). Hinnatase oli võib-olla kõrgem, kui tavaliselt Lõuna-Eestis, aga peab arvestama ikkagi sellega, et tegu on restorani, mitte burgerikohaga, asukoht on ligipääsetav (vist, ma ei kontrollinud) vaid autoga ja ikkagi üsna hooajapõhiselt, ning lisaks söögielamusele saab ka imelise Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vaateelamuse. Kel vähegi huvi ja võimalust – soovitan kindlasti minna! Ja joogiks tasub kindlasti valida kohapeal valmistatud siidreid.

Ausalt, see pole kinnimakstud reklaam (kuigi KES mind kinni maksta tahakski?). Lihtsalt nii harva leian ma midagi tõeliselt erakordset ja siis olen ma vaimustuses.

Kuumalaine negatiivne pool on aga see, et Herr Ernst jäi haigeks ja nii olen ma ülejäänud osa puhkusest veetnud kodus muretsedes. Ikka päris kurb on vaadata haiget last – tahaks ju aidata kiiremini taastuda, aga mida ma ikka teha saan? Proovin jälgida, et ta piisavalt jooks ja et kodus temperatuur normaalne oleks.

Lõppu aga paar pilti: üks minu uuest soengust ja teine Ahja jõest. Ise peate ära arvama, kumb on kumb.





1 kommentaar:

kertu ütles ...

Väga kena