Aastavahetusest

Täna juhtus nii:

Kes tahab teada, millest me rääkisime, peab lihtsalt aastavahetusel Rahvusringhäälingut jälgima. 

Aga intervjuu andmine on huvitav kogemus tõesti. Ilmselt olen seni elanud küllaltki igavat ja rahumeelset elu, sest siiani on mul õnnestunud intekate andmisest pääseda. Meenub vaid kunagine raadiointervjuu mingil laulureisi teemal, aga see on ka kõik. Ega ma nüüdki iseenda huvitavast elust rääkinud, vaid ikka kellegi teise omast ja see, olgem ausad, oli päris keeruline. Aga tore! Samas pärast intekat oli mul kõik, mida rääkisin, peast pühitud. Ilmselt ise leban ma aastavahetusel kusagil pimedas nurgas ja ei julge seda kõike vaadata, aga kui keegi vaatab, siis ... loodetavasti ma pettumust ei valmista.

Korter, mitte maja

Ma pole kodujutte siia ammu kirjutanud, sest esiteks mul lihtsalt pole midagi kirjutada ja teiseks on mu põhilised kodumured sellised esimese maailma probleemid, nagu "millega puhastada musta marmorit" ja "krt, pindala on nii suur, et robot ei jõua seda ühe töökorraga ära puhastada". Jah ma tean. Mul on endal ka piinlik seda kirja panna, nii et teeskleme, et ma ei pannudki.

Aga nüüd, pärast paarikuist seeselamist olen aina veendunum, et siia kolimine oli hea mõte. Eks enne oli ju ikka kahtlusi, kui mõistlik on osta korter sellisesse majja, kus on päris kõrged hoolduskulud, sellises asukohas, kus suvel võib olla päris lärmakas (ei ole). Või et äkki saaks sama raha eest hoopis maja? Kuigi pean mainima, et sellele mõttele tõmbasime ruttu vee peale, sest esiteks meile sobivates asukohtades tingimustele vastavat maja ei oleks ja teiseks on korteris elamine minu jaoks isegi privaatsem kui majas elamine. Jep, ma ütlesin seda. Mulle lihtsalt meenuvad mingid korrad, kus olen pidanud kellegi maja valvama ja siis nt selle asemel, et rahulikult terrassil ÜKSINDA hommikukohvi nautida, hoopis mingi naabri kodutöid vaatama või kellegagi suhtlema pidanud. Veel hullem, kui nende majavalvamiste juurde on kuulnud lastehoidmine – kohe, kui pärdikud aeda lasin, maandus sinna hunnik naabrilapsi, keda sealt mitte kunagi ära ei saanud. Ei mingit privaatsust, valetamist, et sind pole kodus, rahus ja vaikuses ja üksinduses hängimist. Vahepeale selgitan, et ma olen keskmisest suurema privaatsussooviga inimene ja kuigi ma mingites kohtades suhtlen hea meelega teistega, siis kodus tahan olla ma üksi või oma perega, mitte olla sunnitud nägema kogu aeg oma naabreid või kuulma tittede möirgamist. Ja kuna ma seda kõike ei taha, siia ma eramajja ka ei koli.

Ja pealegi, millisest majast oleks mul selline vaade?

Pildi autor on Kristiina K.

Ühesõnaga, on olnud väga huvitav suvi. Kui ma oleks tüüpiline suunamudija või blogija, siis ma ütleks, et sügisel on suured muutused tulemas, aga ma ei saa nendest veel rääkida. Kuna ma aga pole, siis ma ei ütle.